Читать книгу Jantsa kalaraamat - Jaan Tangsoo - Страница 11

RASKE HAIGUS

Оглавление

Kui olin umbes kümne-kaheteistkümnene, tabas mind mitmel suvel järjepanu maania, mis seisnes põhjaõngede panekus ja mis haaras kõiki mu tollaseid mõtteid ja meeli sedavõrd, et näis ajuti lausa mõistuse kontrolli alt väljuvat. Kust ma tolle hirmsa tõve omale külge sain, ei tea nüüd enam õieti isegi. Kõige tõenäolisemalt oli tegemist vanemate poiste eeskujuga. Nemad said oma põhjakatega ilusaid saake ja nii ei jäänud varsti minulgi muud üle, kui end nimetatud püügiviisis proovile panna.

Võrreldes tänapäevaste põhjaõngedega, kus komplekteerimisel kasutatakse kõikvõimalikke pöördlaid ja lipse, oli tollaste õngede ehitamine ülimalt lihtne. Võiks isegi öelda, et primitiivne. Kogu kaadervärgi jaoks polnud tarvis midagi muud kui kümne-viieteistkümne meetri pikkust tamiilijuppi, mille ühte otsa sidusin konksu ning sellest paari-kolmekümne sentimeetri kaugusele juraka mutri. Tamiili teine ots sai seotud õhukesest lauajupist tehtud lapatsi külge ning püügiriist oligi valmis.

Mis puudutab raudmutreid, siis nendega oli see häda, et nad kippusid vees imeruttu roostetama ning neis kohtades, kus tamiil vastu roostest mutrit puutus, muutus see hapraks ja katkes varsti. Nii et palju otstarbekam ja õigem oli kasutada raudmutrite asemel vaskseid, aga nendega oli jällegi sihuke häda, et neid polnud kusagilt saada. Lühidalt öeldes – sel ajal hakkas väikestele poistele ühtäkki huvi pakkuma torumeeste töö. Jumbud sõelusid nende jalus lausa karjade kaupa.

Põhiliselt mässasin põhjaõngedega jões. Kodujärves ka, aga palju harvemini, sest seal ei tulnud nende panekust suurt midagi välja.

Kõigepealt oli häda landiloopijatega, kes neid alalõpmata veest välja armastasid tragida, tõsisemaks takistuseks olid aga järve mudane põhi ning eelkõige ülitihe kaldataimestik, mis kasvas otse veepiiril. Ühel pool järve kasvasid kõrkjad, teisel pool kupulehed. Söödastatud konks kippus paksu muda sisse vajuma, kust kala seda enam üles ei leidnud ja kui midagi otsa tuligi, siis oli iga vähegi suurem kala end hommikuks sedavõrd veetaimedesse mässinud, et ainuke variant teda kätte saada oli vette järele minna, aga meetripaksuses mudas solberdamine pole just eriti mõnus ajaviide.

Siiski olen ma sealt järvest põhjakatega päris ilusaid kalu saanud. Sealhulgas ka ühe oma elu suurematest angerjatest, mis kaalus tervelt poolteist kilo. Ning sealsamas järve ääres on tulnud kümnesentimeetrise kogre peale põhjaka otsa haug, mis olnuks tõenäoliselt mu elu suurim, kui oleksin ta kätte saanud. Korraks nägin tema selga vee peale tõusmas. Selle järgi otsustades võis kala pikkuseks olla umbes 120–130 sentimeetrit, mis aga jämeda ning suhteliselt töntsaka järvehaugi juures tähendab vähemalt 12–13kilogrammist kaalu.

Ta oli unna otsa jäänud ja enda kaldaäärsetesse kõrkjatesse mässinud. Haug oli tihedas kõrkjastikus ringe teinud, osa kõrkjatest oli pingul tamiil otsekui vikatiga läbi lõiganud, osa olid lookas. Nii kui ma talle vette järele hakkasin minema, näitas ta korraks selga, tõusis vee peale nagu allveelaev, tegi siis äkilise sööstu, tõmbas null koma kuuese tamiili naksti katki ja läinud ta oligi. Minul ei jäänud pärast seda midagi muud üle kui tönnides kaldale solberdada.

Mõni aasta hiljem haaras mingi elukas enam-vähem sama koha peal unda ning tõmbas üheainsa sööstuga mu liimpuidust spinningulati pooleks. Arvata võib, et tegu võis olla sellesama kalaga, sest nii suured ja vanad haugid tavaliselt elupaika ei muuda. Nende ringiliikumise akvatoorium on väga väike, vast paar-kolmkümmend meetrit ühele ja sama palju teisele poole.

Ning tollest saladuslikust elukast veel niipalju, et umbes samas kohas said minust vanemad poisid kaldaäärsest roostikust kätte poolsurnud latika, keda haug oli tublisti räsinud. Latikas võis kaaluda ligemale poolteist kilo ning oli peast kuni seljauime lõpuni põhjalikult lõhki kistud. Sihuke latikas tervena igatahes haugile suhu ei mahu.

Ent peamiseks põhjaõngedega püüdmise kohaks oli ikkagi Õhne jõgi. Tollal polnud jões veel nii palju muda ja põhjataimestikku. Iseäranis allpool tammi oli – ja on praegugi – vaheldumisi sügavate hauakohtadega lausa kilomeetrite viisi täiesti puhast ja siledat põhja. Õhne jõgi oli, nagu öeldud, vähemalt toona küllaltki kalarikas. Põhilisteks kaladeks, keda mul sealt kinni nabida õnnestus, olid haug, linask, luts, angerjas ja ahven, ning mis seal pattu salata, olen sealt jõest poisikesena põhjaõngedega saanud ka mõned forellid ning harjused.

Põhiliseks söödaks põhjaka otsas oli pisike söödakala. Koger või väike särg. Vahepeal proovisin ka ussiga, aga nendega oli see häda, et tavaliselt – ja see jama algas umbes juuni teisest nädalast – hakkas ussi otsa tulema suurel hulgal väikesi lutsupoegi, umbes kümne sentimeetri pikkusi, ning nonde elukate lausa uskumatu aplus tegi ussiga konksu söödastamise üpriski keeruliseks. Nii et kui ma selle jama ussidega üldse ette võtsingi, siis kõige rohkem just linaskite pärast.

Kõiki teisi kalu sai aga eluskalaga. Silmas pidi pidama ainult seda, et eluskala oleks võimalikult väike. Angerjate pärast, kelle kurk ja neeluava on suhteliselt ahtad, nii et suuremat saakkala ei hakka nad üldse rabamagi.

Ma ei suuda neile üpriski kaugetele aegadele mõeldes seniajani mõista, mis pagana hullus mind neil suvedel tabas? Kuidagi teisiti kui hulluseks ei saa ju niisugust asja nimetada, kui üks kümnekaheteistkümneaastane naga läheb kalapüügist sedavõrd hasarti, et on igal jumala hommikul juba kella nelja-viie ajal jõe ääres, ja sedasi nädalate ja kuude kaupa. Koolivaheaja algusest kuni selle lõpuni välja. Magama ei läinud ma iial enne, kui väljas oli juba täiesti pime. Ju oli mul siis jumbuna väike unevajadus.

Hommikud algasid nii, et tõstsin kilumannergu räästaalusest vannist väljanopitud kokredega jalgratta lenkstangi otsa ja siis alla kesklinna, veskitammi juurde, kust ma oma põhjaõngede ülevaatamist tavaliselt alustasin. Silla alla oli valatud sile betoonpõhi, mida me omavahel platvormiks nimetasime ja vaat sinna, tammist kohinal alla langeva veemassi juurde armastasidki kalad öösiti ilmuda. Tõenäoliselt meelitas neid see, et tammi all pahisev vesi oli hästi vahune ja seega ka hapnikurikas.

Sealtsamast veskitammi silla alt ja selle lähedusest oli kõige suurem võimalus saada lutsu ja angerjat. Nad ei olnud küll eriti suured. Lutsud 100–300-grammised ning angerjad umbes 700–800-grammised, aga nende väljavõtmine või õigemini neile piki tamiili vette järeleminek oli põnev tegevus. Näen seda vahel seniajani unes. Eriti just seda, kuidas tamiili pingest või võrreldes õhtusega hoopis teisest vettemineku suunast on näha, et keegi on otsas.

Järgmised põhjakad olid mul tavaliselt kärestikul. Seal oli enne sõda olnud vana sild, silla ja kaldakindlustuse kivid moodustasid jões lausa lademeid – kahes ja kolmes, paiguti isegi neljas ja viies kihis – ja see kärestikukoht või õigemini selle põhjas olev kivilasu oli lutsude lemmikkohaks. Tihtipeale oli nendega ainult see jama, et kui nad olid konksu otsa jäänud, läksid nad suurtest veealuste maakivijurakatest moodustunud kihististe vahele, nii et nende kättesaamisest ei maksnud unistadagi.

Kohe pärast kärestikku teeb jõgi käänu. Just käänaku kohal on väike järvetaoline moodustis, keskel liivane madalik ja vaat tolle madaliku lähedal ja ümbruses oli ilusat suurt ahvenat ja ka haugi. Suuremad ahvenad, mida ma sealt põhjakatega kätte sain – kusjuures pisikese, vaid mõne sentimeetri pikkuse kuldkogrega – olid 600–700-grammised. Haugid, mis sealt püüdsin, ei olnud kuigi suured. 700–800- grammised või siis parimal juhul kilosed, aga suuremaid haugisid sai ülaltpoolt tammi, kus kahe poolsaare vahel on taas järvetaoline moodustis. Kui palju ma neid sealt oma elu jooksul ja iseäranis lapsepõlves kinni nabisin, teab ainult Jumal taevas, aga nende arv peaks ulatuma sadadesse.

Jantsa kalaraamat

Подняться наверх