Читать книгу Jantsa kalaraamat - Jaan Tangsoo - Страница 6

Mälestused varasest lapsepõlvest on nagu killud või fotod. Üks pilt siit ja teine sealt, aga tervikut pole. Pole ka pildirida, mälestuste seadmine mingisse ajalisse järgnevusse näib võimatuna. On ainult need kaootilised päikesepaistelised killud, aga kust nad pärinevad – eks mine ja võta kinni.

Üheks mu elu esimeseks mälestuskilluks on kastemärjal rohul vonklevad elusad angerjad. Suured ja toredad, limased ja libedad mustseljad, kollaste kõhtudega elukad, keda ma arglikult puutuda püüdsin. Juba olin nimetissõrmega tonksamas, kui kala jällegi madujalt siuglema hakkas ning ma ehmunult käe ära tõmbasin.

Mu isa oli ühe tuttava poole läinud – ta käis seal tihtipeale – ja ka minu kaasa võtnud. Vaat tolle isa tuttava õuel ma neid elukaid nägingi. Õue peremees oli just kalalt saabunud, istus majatrepil, tõmbas suitsu ja imetles oma jalge ees väänlevaid angerjaid.

Muud ma nendest aegadest õieti ei mäleta, tõepoolest vaid üksikuid pildikesi siit-sealt, aga need üksikud pildid on detailsed. Nad on üksikasjadeni meeles. Näiteks too mälusse sööbinud pilt angerjast on sedavõrd ehe ja nii kindlalt mu mälus, et silmi kinni pannes näen ma täiesti selgelt isegi tikku angerjate kõrval rohus, kusjuures vägagi kummalist tikku, sest nagu ma hiljem kuulsin, olevat tol isa tuttaval olnud kombeks trepil istudes ja suitsu tõmmates vahel hambaid torkida ning sealjuures tikuots luuana haraliseks närida.

Mispärast peab inimmälu sääraseid detaile mäletamisväärseks?

Kes oskaks vastata?

Hulk aastaid ei tulnud ma selle pealegi, et hakata mõtlema, kui vana ma võisin olla, kui neid angerjaid nägin? Kolmene või viiene? See teadmine ei näinud põrmugi tähtis olevat. Milleks mulle seda vaja?

Aga mõned aastad tagasi, kõndides abikaasaga Helme kalmistul, silmasin ühtäkki sammalduma hakanud hauaplaati, millel oli tolle kunagise angerjaküti nimi. Olen sellest hauaplaadist möödunud lugematuid kordi, ilma et oleksin sealt miskit iseäralikku välja lugenud, kuid tol korral sain nagu puuga pähe. Nimelt oli mu pilk libisenud mehe surmadaatumile – 1965. Mina ise olen sündinud 1963. aastal. Niisiis pärineb minu angerjamälestus esimesest või teisest eluaastast. Ma ei ole küll päris veendunud, aga arvan, et see on minu elu esimene lapsepõlvemälestus. Vähemalt selline mälestus, mis mu mälus avaneb.

Siinkohal võib lugejal tekkida küsimus, mida ma nimetan mälu avanemiseks? Nimelt tundub mulle, et absoluutselt kõik, mida me oma elus oleme näinud või läbi elanud, ladestub ajurakkudesse, kusjuures osa nendest mälestustest on just nagu uinunud olekus ning võivad kerkida meeltesse ja vaimusilma tänu mõnele väljastpoolt tulevale tõukele.

Nii näiteks sirvisin ma mõned päevad tagasi oma maakodus üht ennemuistset väljaannet mesindusest. Muuhulgas oli seal juttu ka ühest mesinike igatalvisest toimingust. Nimelt vana ja kasutuskõlbmatuks muutunud kärjevaha ülessulatamisest. Ning ühtäkki tuli mu silme ette ammu unustatud pilt varasest lapsepõlvest, kus mu isa tegi sedasama tööd ja ma tema kõrval asjatades näpu sulavahasse pistsin ning seda sealt välja tõmmates tundsin, kuidas vaha hangudes mu näpuotsa ümber kõvaks hakkas tõmbuma. Jumala eest! Tundsin seda ka nüüd selgesti oma näpuotsal, kuigi ma polnud vähemalt nelikümmend aastat vaha sulatamisega kokku puutunud ega isegi sellele mõelnud. Olin selle täiesti unustanud, aga saades toda mesindusalast käsiraamatut lugedes tõuke, toimus meeltes mälupildi avanemine.

Ma olen ajuti mõelnud, kuivõrd on esmane mälupilt angerjatest aidanud kaasa sellele, et minust on saanud kalamees? On’s see mind kuidagi alateadlikult mõjutanud, olnud millegi hilisema vundamendiks või mitte? Või kui, siis mil määral ja mis kombel?

Paraku ei ole niisugust asja võimalik teada saada. Kõik arvamused jäävad vaid oletuste tasemele.

Mu emapoolne onu Meinhard suri 1968. aastal. Sõja ajal politseipataljonlasena Valgevenemaal bandiite jahtides sai ta kuuli kõhtu, sellest arenes hiljem maovähk, millesse ta ka suri. Enne surma või õieti enne lõplikku voodissejäämist viibis ta tihtipeale meil. Kodus olid tal mingid perekondlikud probleemid ja nii oli ta siis vahel nädalate kaupa Tõrvas. Seda kõike – kuidas ta oli, kuidas luges, kus magas või kus söömise ajal laua taga istus, olen ma hiljem oma ema käest küll kuulnud, kuid ise ei mäleta ma tema külaskäikudest absoluutselt mitte midagi. Kõik onuga seonduv on otsekui ajust välja lõigatud. Ma ei mäleta isegi tema nägu. Kui ta mulle praegu näiteks tänaval vastu peaks tulema, jääks ta minu jaoks täiesti tundmatuks.

Küll aga on minu mälus temast paar pildikest, kusjuures ülaltvaates: ma vaatan oma tollase kodu teise korruse aknal kõõludes, kuis mu onu, spinning peos, end kalale seab või sealt tuleb. Mitte mingisuguseid muid mälupilte, vähemalt selliseid, mida ma avada suudaksin, mul temast ei ole. Mitte ainsatki. Aeg, saatus, loodus, kõiksus, universum, tao, Taara – ükskõik kuidas seda meist kõrgemal seisvat ka nimetada, on pidanud vajalikuks näidata mulle minu mälus olevatest mälupiltidest just neid, kus mu onu esineb kalamehena.

Taas küsimus – miks?