Читать книгу Jantsa kalaraamat - Jaan Tangsoo - Страница 8

Ma olen täiesti veendunud, et inimese kujunemisel avaldab kui mitte määravat, siis vähemalt tuntavat mõju see looduslik keskkond, kus on möödunud tema lapsepõlv ja noorus.

Kuuendast kolmekümnenda eluaastani oli minu koduks Tõrvas kahe linnaosa vahel paiknev vana talukoht, mida piiras kolmest küljest vesi. Ühele poole, tõsi, küll, kodust kilomeetri kaugusele jäi Õhne jõgi, teisel pool oli aga see-eest vaevu sajakonna meetri kaugusel Riiska järv. Järvest viib jõkke oja, mis voolas taluhoonetest mööda umbes viiekümne meetri kauguselt.

Õhne oli küllaltki kalarikas jõgi ja pole ka ime, sest Tõrvast mõnekümne kilomeetri kaugusel Suislepa all suubub Õhne Võrtsjärve, kust kevadiste kudemisrännete ajal kõikvõimalike kalaliikide esindajad piki jõge ülespoole tõttasid, et endile sobivaid kudemispaiku leida. Jõe alamjooksul leidus teiste kalaliikide kõrval isegi koha. Seevastu keskjooks oli haugide, ahvenate, lutsude, forellide, linaskite, harjuste ning latikate päralt. Linnakeskmest umbes poole kilomeetri kaugusel teeb jõgi Tantsumäeks nimetatavas kohas mitmeid iseäralikke lookeid, seal on vanajõesonne ning see kant oli omal ajal suurte turbade pärusmaaks.

Esimesel Eesti ajal ning veel hiljemgi, kuni möödunud sajandi kuuekümnendate aastate keskpaigani nabiti neid seal kinni päris suurel hulgal, kusjuures saagi hulka olla teinekord sattunud küllaltki aukartustäratava suurusega isendeid. Nende lemmikkohaks olevat olnud tollal Tantsumäe mändide all paiknenud kohvik-einelaua alune vanajõesonn, kus veel tänapäevalgi võib kõrgelt kaldaservalt alla vaadates päikesepaisteliste ilmadega näha ringi ujumas suuri kalu, kes näivad olevad jäänukid Õhne jõe omaaegsest arvukast turbapopulatsioonist.

Paraku on praegusajal neid sealt alt august üpris võimatu kätte saada. Vette langenud ja põhja vajunud hiiglaslikud kuused, mis on sonnis aastakümneid ligunenud, moodustavad vees ja veepinna all säherduse poolmädanenud labürindi, et püük mis tahes varustusega on võimatu.

1970. aastatel ja 1980. aastate alguses oli jões üpris arvukalt ka angerjaid, nende klaasmaime toodi tollal välismaalt Võrtsjärve ning pisut suuremaks kasvades vallutasid nad kõik ümbruskonna jõed, ojad ja järved.

Suhteliselt kalarikkaks võib nimetada ka Riiska järve, mis minu tollase kodu õuele peaaegu kätte paistis. Kala on seal vanemate inimeste juttude järgi alati olnud. Iseasi, kuidas teda kätte saada. Järv on üpris sügav, kohati vägagi mudase põhjaga, järves on küllaga nii suuri kui ka väikesi kalu, neile kõigile leidub aga järve põhjamudas küllaga süüa – miks peakski kala siis ilmtingimata just õngesööta tahtma? Kõige nimetamisväärsemateks kalaliikideks, keda sealt järvest saada võib, on haug, linask, latikas ja karpkala. 1970. aastate alguses toodi järve lisaks olemasolevatele karpidele veel väikesi karpkalu. Järvel oli paar aastakest isegi püügikeeld ning nüüdseks moodustavad nende kalade järglased seal juba üsna rohkearvulise karbiparve.

Järvest jõkke viiv, umbes pooleteise kilomeetri pikkune Riiska oja on aga aastasadu, kui mitte juba aastatuhandeid olnud kalade põhiliseks liiklusteeks, mille kaudu järvekalade populatsioon igal aastal täiendust saab.

Kui ma olin laps, umbes kümne-kaheteistkümneaastane, siis polnud nendesamade kalade, iseäranis jõest järve siirduvate ahvenate pärast aega kooliski käia. Kalade ränne vältas kevaditi umbes nädala ja siis sai neid vanast aknakardinast tehtud kahvaga varavalgest hilisõhtuni püütud. See näis toona ja näib seniajani lausa uskumatuna, kui palju oli selles väikeses, kitsas, kohati alla meetri laiuses ojas kala! Kümmekonna kolme-neljasajagrammise ahvena kaldaletoimetamine paari tunni jooksul polnud mingi probleem.

Niisiis moodustasid minu lapsepõlve kolmainsuse Õhne jõgi, Riiska järv ning Riiska oja. Kui palju ma nende veekogude, eelkõige Riiska järve ning Õhne jõe kallastel ringi olen traavinud ja kala püüdnud, teab ainult Jumal taevas. Kindlalt võin öelda vaid üht – järvekallastel pole vist ainsamatki meetrit, kus ma poleks lugematuid kordi oma õngi leotanud või lanti loopinud. Täpselt sama võib öelda ka Õhne jõe mõne kilomeetri pikkuse lõigu kohta, mis jäi mu tollase kodu alla.

Ma olen täiesti veendunud, et need lugematud kalalkäigud, kus olin oma mõtetega üksi, on vorminud mu mõttemaailma palju olulisemalt kui kõik õpetajad, täiskasvanud ja targad raamatud kokku. Kuna loodus on mind väga suurel määral mõjutanud, olen temaga sarnaseks muutunud – seepärast vist polegi mõtet küsida, miks on mind pahatihti võimatu mis tahes raamidesse suruda, miks mu käitumine on ettearvamatu ning loomus muutlik. Eks mine ja küsi looduselt, miks vahel päikesepaistelise ilmaga ilm tumedaks tõmbub ning äsjane erksus vahetub sinkja, kärkavaid piksenooli pilduva valdava hallusega? Või miks tuleb pärast kirgast päeva öö ja vastupidi?

On asju, mis lihtsalt on.