Читать книгу Jantsa kalaraamat - Jaan Tangsoo - Страница 7

Kui olin kuue aastane, kolisime senisest korterist kahe linnajao vahel paiknevasse vanasse puumajja. Seal saime omale terve hulga uusi naabreid. Üks neist oli pikk ja kiitsakas iseteadva olekuga vanamees, kellest linnas üldiselt lugu ei peetud. Põhjusi selleks oli küllaga – 1930. aastatel oli ta alaealise tütarlapse vägistamise eest süüdimõistetuna puuri pistetud, 1940. aastal pääses aga sealt suure hurraaga välja, olles juba punaseks moondunud nagu paljud teisedki tollased krimkad ja paadialused.

Edasi järgnes osavõtt küüditamistest. Sõja ajal laskurkorpus. Pärast sõda taas korduv osavõtt küüditamistest, mille eest teda tollased võimud hiljem premeerisid vabariikliku tähtsusega personaalpensionäri tiitliga ja nii edasi. Nii et põlislinlased teda igatahes ei armastanud – kui, siis ainult tollased politrukid, keda partorgideks ja pioneerijuhtideks hüüti. Aga inimeste arvates oli tal Kaini märk küljes.

Mõni pööras teda kohates pilgu kõrvale. Mõni sisises endamisi. Aga oli ka säherdusi, kes väikesest napsist julgustatuna tema üle avalikult irvitasid. Näiteks linnasaunas, kus temalt alalõpmata küsiti:

„Misjaoks sa, Juhan, siin lihtrahva saunas käid? Kas partei sulle siis sinu punase punase perse küürimiseks sauna ehitand polegi?”

Niisiis oli tegemist suhteliselt ebameeldiva tüübiga. Oma elus teistele palju kurja teinud inimesega. Paadunud stalinistiga. Kuid ometi kinkis just toosama vanamees Jantsale oma ammendamatutena näivatest varudest esimese õngeridva ning peotäie kõiksugu kalastamisega seotud pudinaid: tamiile, konkse ja omatehtud õngekorke. Veel enamgi – ta võttis Jantsa endaga ka jõe äärde kalale kaasa ja just tema käe all sain ma oma esimesed õppetunnid õngitsemisest. Nimelt oli tema näol tegemist ühe kõige fanaatilisema kalamehega, keda ma oma elus üldse kohanud olen.

Nüüdseks on too mees juba aastakümneid surnud, kuid talle mõeldes tekib minus alati kaksipidine küsimus: kes kurat ta lõppude lõpuks oli? Mäherdune oli tema tõeline loomus? Kas ta oli läbinisti tõbras, nagu arvasid ja arvavad seniajani paljud, või oli tõpralikkus lihtsalt üks tema halbadest külgedest paljude heade kõrval?

Mõtisklemine selle inimese üle on teataval määral kujundanud mu tõekspidamisi ja mõttemaailma. Võib-olla just mälestus temast ongi andnud alust mu veendumusele, et kõiges on kõike. Et inimestes on nii head kui ka halba, kusjuures keegi meist pole ei läbinisti halb ega ka läbinisti hea.

Selle vanamehe meeldetuletamine on mind elus isegi aidanud. Näiteks sellisel juhul, kui mul tekib tahtmine kellegi teise olemuse ja tegude kohta hinnangut anda. Ligimesele nii-öelda tempel otsa ette lüüa, kusjuures reeglina tõpratempel.

Pastoi, Jantsa, ütlen ma siis endale! Pea meeles et kõiges on kõike. Kas sa siis ei mäleta enam, kuidas üks kuradi vägistaja ja kommunistivärdjas sulle õpetas, kuidas ussi konksu otsa seada või kuidas teha tamiilile niisugust sõlme, et konks kindlalt otsas püsiks? Kõnelemata juba sellest, et tolle vanamehe näpunäidete järgi, järgides tema nõuandeid haakimisel ja kala kaldaletirimisel, said sa kätte oma elu esimesed kalad?

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, aga minu mälus on too vanamehenuustik igatahes heasoovlik tüüp. Kummaline pilt, kas pole. Parempoolsete vaadetega Jantsa, sedavõrd parempoolsetega, et tema jaoks on liigpunased või õigemini vasakpoolsed isegi madissonid ja helmed, peab heaks inimeseks üht kuradi küüditajat...

Tule taevas appi!

Ju oli siis leedulase Dostauskase järeltulijal, keda me Dostojevskiks nimetame ja millegipärast vene kirjanikuks peame, ikkagi õigus, kui ta ütles et inimene on mõistatus.