Читать книгу Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012 - Jaanika Palm - Страница 11

Väikelastekirjandus

Mari Niitra

Väikelastekirjandus on kõige pisematele lastele (tinglikult sünnist kuni 4.–5. eluaastani) suunatud kirjandus, mille esmaseks eesmärgiks on arendada kõnet, mälu ja tähelepanu. Paralleelmääratlusena on kasutusel ka mudilaskirjandus. Mart Mäger on 1–5-aastastele lastele mõeldud lugemisvara humoorikalt tituleerinud titakirjanduseks, toonitades, et selles kirjandusvallas on ajaviiteline funktsioon täielikult tagaplaanil. M. Mäger rõhutab muuhulgas, et „oma ülesandeid saab seegi kirjandus täita vaid tõelise poeesia ja kunsti olemasolu korral” (Mäger 1979: 237). Tegemist on tõsise õppimisega, sest raamatuga tutvudes omandab väikelaps ühtaegu nii maailma kui keelt.

Väikelastekirjanduses domineerib tegevus, lapsele tuttav temaatika ja lihtne sõnastus, samuti mänguline lähenemine ainesele. Pea vältimatuks väikelasteraamatu tunnusjooneks on pildi ja sõna vähemalt samaväärne osakaal. Mõnel juhul võib tekst olla lausa miinimumini viidud, piirdudes üksikute sõnade või lausetega.

Kuna mudilasraamat on välistele teguritele iseäranis tundlik – ühelt poolt on illustratsioonide ja värvitrüki tõttu tootmishind kõrge, teisalt jällegi tingib väike rahvaarv väikesed tiraažid –, andis 1990. aastate alguse madalseis selles valdkonnas üsna drastiliselt tunda. Nullindate tõus ja õitseng on samuti paljuski seotud välis-teguritega (riiklikud dotatsioonid, lastekirjanduse väärtustamine konkursside ja auhindadega, üldine sissetulekute kasv). Oluliselt on väikelasteraamatute väljaandmist soodustanud 2000. aastate keskpaigas algatatud Põlvepikuraamatu konkurss (vt Lisa 2), mille korraldamist ja võidutööde väljaandmist doteerib kultuuriministeerium. Konkursitöid avaldab väikelasteraamatutele keskendunud kirjastus Päike ja Pilv.

Alljärgnevalt on vaadeldud olulisemaid väikelasteraamatuid teemade ja vanusegruppide kaupa.

Pildiraamatud

Kui tavalise illustreeritud raamatu puhul on pilt sõnale allutatud, siis pildiraamatus on sõna ja pilt vastastikku olemuslikult seotud, omavahel interaktsioonis. Teoreetik Perry Nodelman sedastab, et hea pildiraamat pakub tervikuna rikkamat elamust kui lihtsalt sõna ja pildi summa (Nodelman 1988: 199).

Alates 20. sajandi teisest poolest võib maailma lastekirjanduses täheldada pildiraamatu üha jõulisemat esilekerkimist nii ilu- kui aimekirjanduses. Pildiraamatute varieeruvus sõna-pildi suhete, küljenduse, materjali jne poolest on lõputu. Sõna ja pilt võivad teineteist täiendada ja täpsustada, kuid olla omavahel ka teadlikult vastuollu asetatud.

Teoreetik David Lewis toob välja reegli: mida detailsem on verbaalne tekst, seda vähem jääb ruumi pildiliseks vabaduseks (Lewis 2001: 26). Sestap on mõistetav, et pildiraamat on enim kasutust leidnud just mudilaskirjanduses, kus sõnaline pool on tahes-tahtmata üsna napp.

Vaadeldava kahe kümnendi jooksul on algupärase pildiraamatu arengus toimunud kiired, vaat et murrangulised muutused. 1990. aastate pildiraamatud on enamjaolt lihtsalt tekstid, millele on lisatud vähem või rohkem illustratsioone, sageli ei tekita lehekülje layout mingit tervikmuljet ning piltide paigutus tundub üsna juhuslik. Erandeid siiski leidub, nt Edgar Valter loob oma autoriraamatutes terviklikke, omavahel orgaaniliselt seotud jutu- ja pildimaailmu.

Selle perioodi üks tähelepanuväärseid, kuid paraku varju jäänud pildiraamatuid on Juhani Püttsepa esikteos „Kunstnik Johannese kummalised lood” (1994, ill. Jane Kaas), mis rabab oma jõulise visuaaliga. Teksti edastatakse koomiksilaadsete jutumullide kaudu, laused ilmuvad korstnast tulevas suitsus ning nööril rippuvais pesutükkides. Tekst on väga assotsiatiivne: „Johannes on selles maailmas elades paljusid asju parandanud. Katust ja pliiti, kui see sisse ajas. Ja ennast on ta ka parandanud, kuid sokki pole ta kunagi enne remontinud. Ta püüab kõigest väest, kuid kõik läheb sassi ja tekib pusa. Johannes läheb pusaga tülli, viskab sohvale selili ja hakkab lakke põrnitsema.” Johannesele tulevad appi eidekesed tema pooleliolevalt maalilt, kududes kunstnikule uue ilusa soki. Autor jätkab sama tegelasega teemaarendust raamatus „Kunstnik Johannese üpris kummalised lood” (2004, ill. Jane Kaas), sedakorda värvipleki-assotsiatsioone kasutava jutuga sellest, kuidas Johannes katkisele tapeedile luiged maalis ning mis neist edasi sai.

Uuel sajandil on pildiraamatumaastik muutunud hoopis kirevamaks, mitmekesisemaks ja mängulisemaks. Eksperimenteeritakse pildi-sõna suhetega ning kasutatakse julgelt erinevaid väljendusvahendeid ja tehnilisi võtteid. Vormikeelt laenatakse ka teistelt meediumidelt, pildiraamatuisse imbub animafilmi ja arvutimängude esteetikat.

2000. aastatel tõuseb esile ning annab tooni uus ja värske illustraatorite põlvkond, kelle seas on hariduselt graafikuid (Katrin Ehrlich, Piret Raud), maalikunstnikke (Kadri Ilves), keraamikuid (Catherine Zarip) skulptoreid (Kirke Kangro), fotograafe (Marja-Liisa Plats). Mõned neist on tegutsenud disaini- ja reklaamimaailmas (Moritz (Ott Vallik), Anni Mäger), mõned aga on joonisfilmi- (Ülo Pikkov, Kaspar Jancis) või koomiksikunstnikud (Elina ja Joonas Sildre). Kõik nad on oma elualadelt kaasa toonud eripalgelist esteetikat ning arusaamu. Huvitavalt lähenevad lasteraamatuillustratsioonile ka juba varem kunstnikuna alustanud Urmas Viik, Jüri Mildeberg, Anu Kalm.

Pildi-sõna suhted võivad raamatuti olla üsna varieeruvad, kord tõuseb esile üks, kord teine. Ideaalset dialoogi pildi ja teksti vahel on keeruline saavutada, eeldab see ju kirjaniku ja kunstniku tugevat sünergiat (nt ema-tütar Aino Pervik ja Piret Raud). Teinekord võib meisterlik kunstnikutöö kesise teksti päästa ning märksa enam lugeja fantaasiat tiivustada.

Üha populaarsemaks on muutunud autoriraamatud – teosed, kus jutu ja pildid on loonud üks ja sama autor. Selles vallas olid esimesteks pääsukesteks Edgar Valter („Pokuraamat” 1994, Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia, 1. koht Nukitsa konkursil, tõlgitud vene, leedu ja udmurdi keelde), „Kassike ja kakuke” 1995 jt), Henno Käo („Noorpagana lood” 1995 jt) ja eeskätt väikelastele kirjutav-joonistav Artur Jurin („Kõiges on süüdi Kotu ehk segadus Kilulibeda teel” 1999, 3. koht Nukitsa konkursil jt). Esimesed kaks autorit on viimasest professionaalsuselt oluliselt üle. Nullindatel tõuseb autoriraamatu vallas põhitegijaks Piret Raud.