Читать книгу Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012 - Jaanika Palm - Страница 6

Eesti vabanemine ligi viiskümmend aastat väldanud Nõukogude okupatsiooni alt ja riikliku iseseisvuse taastamine 1991. aastal, totalitaarse riigikorra asendamine demokraatlikuga, üleminek sotsialistlikult plaanimajanduselt kapitalistlikule turumajandusele ja muud ühiskondlikud ümberkorraldused avaldasid otsest mõju kultuuri- ja vaimuelule, kaasa arvatud kirjandusele. Kiired muutused said alguse juba 1980. aastate keskpaigas, mil Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus, kuhu kuulus toona ka veel Eesti, algasid riigi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi eestvedamisel perestroika (uutmine) ja glasnosti (avalikustamine) nime all tuntuks saanud reformiprotsessid. Nende tulemusena hakati avameelsemalt rääkima ühiskonna valupunktidest ja mineviku möödalaskmistest, hiigelriigi provintsides tugevnes soov otsustada oma elukorralduse üle kohapeal, mitte lähtuda keskvõimu korraldustest. Eestis hoogustusid mitmesugused kodanikuliikumised (nt protest fosforiidi kaevandamise vastu Ida-Virumaal, muinsuskaitseliikumine, loomeliitude algatused, poliitiliste parteide asutamine, Balti kett jms), mille eesmärk oli kohalike ja rahvuslike huvide kaitse, julgemates väljaütlemistes Eesti omariikluse taastamine. Kõige rahvarohkemaks protestiaktsiooniks okupatsioonivõimu vastu ja rahvusliku enesemääratlemise poolt kujunesid 1988. aasta suvel Tallinna lauluväljakul toimunud nn öö-laulupeod, kus spontaanselt kogunenud rahvahulk esitas erinevate ansamblite eestvõttel isamaalisi laule ja lehvitas nõukogude ajal keelatud olnud sinimustvalget lippu. Öölaulupidude järgi ja kuna tegu oli rahumeelsete aktsioonidega, on Eesti iseseisvuse taastamiseni viinud sündmustejada hakatud nimetama laulvaks revolutsiooniks.

Kui 1991. aasta augustis toimus Moskvas ebaõnnestunud riigipöördekatse, et teha lõpp M. Gorbatšovi perestroikapoliitikale ning hoida ära Nõukogude Liidu lagunemine, nägi toona parlamendi funktsioone täitnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ajaloolist võimalust iseseisvuse taastamiseks. Nii kuulutatigi 20. augustil 1991. aastal välja otsus Eesti riiklikust iseseisvusest ja juhatati ühtlasi sisse uus etapp Eesti arengus. Maailm avanes nüüd kogu oma võimalusterohkuses, kuid kiire inflatsiooni ja kaubanappuse tõttu halvenes inimeste elujärg drastiliselt (ostukaardid, toiduainete talongid, kütusekriis). Oma raha, Eesti kroon, tuli käibele 1992. aastal, kuid muutunud poliitiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline keskkond tekitas inimestes ebakindlust ja hirmu tuleviku ees.

Eesti lastekirjandusele mõjusid 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse pöördelised sündmused rängalt. Juba 1980. aastatel Nõukogude Liidus tekkinud majanduskriis andis hoobi kirjastamisele, mis kajastus väljaannete arvu ja tiraažide vähenemises, väljaandmisprotsessi aeglustumises, trükiste kvaliteedi halvenemises ja riikliku toetussüsteemi ebastabiilsuses. Peale iseseisvumist kadus Nõukogude Liidu toorainebaas ja riiklikud dotatsioonid, kriis süvenes. Väga paljude lasteraamatute käsikirjad jäid välja andmata või viibisid, mõni ootas ilmumisaega isegi kuni kümme aastat, samal ajal nii sisult kui ka vormilt vananedes. Autoritele jäid honorarid sageli välja maksmata ja nad sattusid majandusraskustesse, mis ei võimaldanud tegeleda loometööga, vaid sundis otsima teisi elatusallikaid. Nõukogudeaegne tsentraliseeritud kirjastamissüsteem varises kokku ja ilukirjanduse väljaandmisel seni monopoolses seisundis olnud kirjastuse Eesti Raamat baasil tekkisid uued kirjastused. Eesti Raamatu laste- ja noortekirjanduse osakonnast kasvas välja kirjastus Tiritamm, mille sihiseaded ei olnud esialgu sugugi kõigile arusaadavad ja tekitasid palju kõhklusi (vt Jaaksoo 1991a). Lasteraamatuid hakkasid ilma kindla programmita välja andma ka teised vastloodud kirjastused, mis olid spetsialiseerunud muudele valdkondadele (Koolibri, Varrak, Kupar jt). Turumajandusega kohanevatel kirjastustel oli tulusam välja anda vanade (tõlke)teoste kordustrükke, ajaviitelisi pildivihikuid jms, mitte uusi algupäraseid tekste, mis nõudsid honoraride maksmist nii autorile kui illustraatorile. Kaasaegsete eesti lastekirjanike algupärandeid nimetati toona häbenemata kahjumiraamatuteks (vt Jaaksoo 1991b). Kuna ei olnud teada, missuguseks kujuneb varakapitalistlikes oludes eesti lasteraamatu saatus, andsid lastekirjanduse ringkonnad häirekella.

23. aprillil 1991. aastal toimus Kirjanike Liidu lastekirjanduskomisjoni algatusel nõupidamine, et tekkinud olukorda arutada ja teavitada „üldsust ohuseisust, millesse on sattunud eesti lasteraamat” (Niit 1991). Läbi terve 1991. aasta võtsid ajakirjanduse veergudel sõna meie tunnustatumad lastekirjanikud (vt Pervik, Niit 1991), kultuuriajakirjanikud ja teised, kes tundsid muret emakeelse ja omameelse lasteraamatu väljasuremise, laste lugemisoskuse taandumise ja lastekirjanike järelkasvu tulevikuperspektiivi puudumise pärast ning tegid ettepanekuid olukorra parandamiseks (Veiper 1991; Põldmäe 1991; Leht 1991; Heidmets jt 1991). Oktoobrikuu Loomingus kirjutas Astrid Reinla irooniliselt „Viimast korda eesti lastekirjandusest” (Reinla 1991), Henno Käo avaldas 1992. aasta 10. jaanuari Sirbis karikatuuri hauasambast eesti lastekirjandusele tekstiga „Eesti lastekirjandus 1880-1990. Puhka rahus” (Käo 1992). Reet Krusten teavitas eesti lastekirjanduse kurvast olukorrast välismaailma: Soome lastekirjanduse ajakirja Onnimanni 1992. aasta avanumbris ilmus temalt kõneka pealkirjaga artikkel „Virolainen lastenkirjallisuus kuollut?” (Eesti lastekirjandus surnud?) (Krusten 1992). Selle peale käivitas meie hõimurahvas laiaulatusliku abistamiskampaania (vt Virolainen 1992), mida koordineeris Soome-Eesti kultuurisuhete edendamiseks loodud Tuglase Selts ja mille raames koguti rahalisi annetusi eesti lastekirjanduse väljaandmiseks. Kokku saadi 165 000 Eesti krooni (Valge Raamat 1993b), mille toel viidi Eestis läbi „Valge Raamatu” konkurss algupärase lastekirjanduse saamiseks (Valge Raamat 1993a). Tänu soomlaste abile nägi trükivalgust kuus eesti lasteraamatut (Liili Remmeli „Päkapikumetsa lood”, Lehte Hainsalu „Pikkurilli” jt).

1990. aastate alguse kriis kajastub ilmekalt raamatustatistikas. Eesti Lastekirjanduse Keskuse andmeil ilmus 1990. aastal esmatrükina kümmekond algupärast ilukirjandusteost, 1991. ja 1992. aastal oli nende arv paari võrra suurem. „Esialgu hakati massiliselt, valikuta ja redigeerimatult välja andma 1920.-1930. aastatel ilmunud lasteraamatuid, eriti tõlkekirjanduse kordustrükke „Looduse” sarjadest. Järgnevalt suurenes huvi eesti lastekirjanduse klassika kordusväljaannete vastu, ilmunud on R. Rohu, K. Ristikivi, J. Parijõe, J. Jaigi, K. A. Hindrey, I. Truupõllu teoseid. Ka mõnede väliseesti lastekirjanike teoseid on ilmunud uustrükis (S. Raatma, H. Nõu). Arvukalt tuli raamatuturule Walt Disney koomikseid.” (Krusten 1995: 235) Kordustrükkide ja kommertskirjanduse kõrval suurenes märgatavalt huvi varem põlu all olnud kristliku sisuga lastekirjanduse vastu, ilmus mitmesuguseid piiblilugusid, jõulujuttude ja -salmide kogumikke.

Aasta-aastalt eesti lastekirjanduse olukord paranes. Selles on teeneid nii stabiliseerunud ühiskondlik-poliitilisel ja majanduslikul olukorral, riiklikul kultuuri toetamise mehhanismil Eesti Kultuurkapitalil, mis taastati 1994, kui ka sihipärasel tegevusel lastekirjanduse edendamiseks, mille eestvõtjaks on sageli olnud Eesti Lastekirjanduse Keskus. Kunagisest Eesti Laste- ja Noorteraamatukogust välja kasvanud Eesti Lastekirjanduse Keskus (vahepealse nimega Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus), kes peab oma ülesandeks eesti lastekirjanduse kogumist, säilitamist, tutvustamist ja uurimist ning laste lugemishuvi edendamist (vt www.elk.ee), on vabariigi kõige olulisem lastekirjandusele keskendunud institutsioon, kes muu hulgas nõustab lastega tegelevaid rahva- ja kooliraamatukogusid (nt teabe- või õpipäevad raamatukoguhoidjatele ja õpetajatele).

Tänu mitmesugustele algatustele (lastekirjanduse auhinnad, konkursid, almanahhid) jõudis eesti autorite sulest ilmunud ilukirjandusteoste arv 1990. aastate keskpaigas ja lõpuaastatel juba ca 40 nimetuseni (sh 20–30 esmatrükini) aastas, lisaks algupärased aimeraamatud (keskeltläbi 30 aastas) (vt Lisa 1). Eesti Kultuurkapitalilt saadud toetuste abil suutsid kirjastused muuta lasteraamatu ostjale küll mõnevõrra taskukohasemaks, kuid see on tänaseni jätkuvalt kallis, mistõttu eelistavad paljud lapse(vanema)d laenutada raamatuid raamatukogust. Nõukogude ajal ulatusid lasteraamatute tiraažid kümnetesse, mõnikord isegi sadadesse tuhandetesse, 1990. aastate alguseks olid need vähenenud 2–3 tuhandeni (vt Krusten 1995: 235) ning ei ületa tänapäeval enamasti tuhandet eksemplari (Jaakson 2013: 5). Kuigi raamatutiraažide suurus on kirjastuste hästihoitud ärisaladus, võib mõningaid oletusi nende kohta teha Eesti Kirjastuste Liidu koostatava iga-aastase menukite edetabeli põhjal (vt www.estbook.com). Liitu kuuluvate kirjastuste 100 menuki hulgas on ka teoseid, sealhulgas lasteraamatuid, mille läbimüük ületab napilt 2000 eksemplari piiri. See tähendab, et suur osa väljaantavast kirjandusest on tegelikult väiksema läbimüügi ja seega ka väiksema tiraažiga. Kõige populaarsemate ilukirjanduslike lasteraamatute läbimüük ületab harva 10 000 piiri.

Kui uurida lähemalt, missugused on taasiseseisvumisaja lastekirjanduse esimese kümnendi dominandid, siis võib alates 1990. aastate keskpaigast täheldada uute autorite esilekerkimist. 1994. aastal debüteeris kirjanikuna Edgar Valter („Pokuraamat”), 1995. aastal ilmus Andrus Kivirähki esimene lasteraamat „Kaelkirjak” ja Piret Raua esimene autoriraamat „Kataleena isemoodi juuksed”. 1990. aastate keskpaika langes ka mitme teise autori (nt Artur Jurin, Liili Remmel, Juhani Püttsepp) tulek lastekirjandusse. Uute tulijate seas oli nii nooremaid, 1960.–1970. aastatel sündinud põlvkonna esindajaid kui ka juba küpsesse ikka jõudnud autoreid, kes tõid samuti kirjandusse värskeid tuuli. Lastele kirjutamist jätkasid ka juba varem alustanud ja tunnustuse pälvinud autorid Ellen Niit, Aino Pervik, Henno Käo, Heljo Mänd, Jaan Rannap, Leelo Tungal, Dagmar Normet, Ott Arder, Lehte Hainsalu, Ira Lember, Astrid Reinla jt, kellelt kõigilt ilmus sel perioodil olulisi teoseid.

Kümnendi temaatiliste ja vormiliste aktsentide kohta võib öelda, et silma torkab fantastilise kujutamislaadi domineerimine reaalelulise üle. Fantastilis-allegoorilises võtmes kujutati Eesti lähimineviku ja kaasaja probleeme, kuid loodi ka ajatuid ja konkreetse kohasidemeta narratiive. Jätkus juba nõukogude ajal populaarsust kogunud kunstmuinasjutu võidukäik. Ühe viljakama ja tunnustatuma fantaasiakirjanduse meistri Henno Käo loodud fantaasiamaailm praktiliselt ei tunne piire. Ühelt poolt kujutab ta kaasaja elu kitsaskohti, näiteks 1990. aastate varakapitalistliku Eesti ühiskonna kõik-kaubaks-mentaliteeti, vohavat bürokraatiat, narkoprobleeme, asjadekultust jms, teiselt poolt pakub aga muistseid, lausa piibellikke stseene või oma lapsepõlvemälestustel põhinevat maaeluidülli. Traditsioonilise elukeskkonna ja eestlastele omase mentaliteedi tutvustamist, mis sai alguse juba 1980. aastatel (Harri Jõgisalu „Maaleib” 1985, Tiia Toometi „Vana aja lood” 1983, Hando Runneli luule jms), jätkas fantastilises võtmes Edgar Valter, puhudes elu sisse Eesti niidu- ja soomaastikule iseloomulikele tarnamätastele, kelle ta ristis pokudeks. Valdavalt fantastilises võtmes on lastele kirjutanud Andrus Kivirähk („Sirli, Siim ja saladused” 1999 jt).

Kirjanduse põhiliikidest domineeris 1990. aastatel selgelt proosa, luulest avaldati peamiselt 20. sajandi alguse (Ernst Enno, Karl August Hindrey) või ka hilisema aja klassikute (Felix Kotta, Ellen Niit, Heljo Mänd jt) teoste kordustrükke, mõned neist kaasajastatud kujul (nt nääridest said jõulud, punalipp asendati trikolooriga jne). Näidendite osas valitses 1990. aastatel suur põud. Algupärastest aimeraamatutest ilmus 1990. aastatel kõige rohkem eesti etnograafia, rahvaluule ja kombestikuga seotud teoseid. Kõige kirevam oli pilt lasteajakirjanduses: juba tuntud väljaannete kõrvale (Täheke, Pioneer/Põhjanael, Noorus) tekkis terve hulk erakapitalil põhinevaid perioodikaväljaandeid, millest valdav osa siiski ei suutnud uute tingimustega kohaneda ja lõpetas juba paar aastat hiljem ilmumise.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 1990. aastate lõpuks oli eesti lastekirjandus ületanud riikliku iseseisvuse taastamisega kaasnenud raskused ja tasapisi joonistusid välja uue aja aktsendid: väljaannete hulk suurenes ja trükitehniline kvaliteet paranes, kuid tiraažid langesid ja lasteraamatu hind tõusis. Esile kerkis uus autorite põlvkond, kuid tegusad olid ka vanemad ja juba tunnustatud kirjanikud. Endiselt oli valdav fantaasiakirjandus, mis muutus temaatiliselt ja vormiliselt mitmekesisemaks, kunstmuinasjutu kõrval hakati viljelema ka fantaasiaelementidega probleemikeskseid jutustusi, ulmet jms.