Читать книгу Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012 - Jaanika Palm - Страница 9

Kõrvuti eesti laste- ja noortekirjanduse üldise olukorra paranemisega on hoogustunud ka selle uurimine. 1990. aastatel väljendus see peaasjalikult lastekirjanduslike almanahhide väljaandmises, üksikute uurimuste avaldamises (nt Krusten 1995; Müürsepp, Väljataga 1995 jmt) ja juba nõukogude ajast tuttavate kirjandusnimestike koostamises (nt autori loomingu, mõne teema või žanri bibliograafiad). Uuel aastatuhandel on lastekirjandusuurimuslik tegevus muutunud laiahaardelisemaks.

Aastatel 1989–1990 ilmus toona veel monopoolses seisus olnud kirjastuse Eesti Raamat laste- ja noorsookirjanduse toimetuse almanahh Raamatuvaksik, mis, nagu võis lugeda alapealkirjast, oli mõeldud „kõikidele lastekirjanduse sõpradele”. Raamatuvaksiku sihtrühm oli tõepoolest väga lai, alates väikelastest ja noorematest koolilastest kuni täiskasvanud lugejateni välja, iga lehekülje juures olev märge – vastav arv ussikesi – andis teada, mis vanuserühmale kirjutis mõeldud on. Lapsed võisid lisaks eakohastele tekstidele ja illustratsioonidele, mille trükikvaliteet ja valikupõhimõtted jätsid kohati siiski soovida, leida almanahhist ka lauamänge, retsepte jm käelist tegevust võimaldavat meelelahutust. Kokku ilmus 65-leheküljelist Raamatuvaksikut neli numbrit. Almanahhi koostaja ning toimetaja oli Andres Jaaksoo, kes oli toona ühtlasi ka Eesti Raamatu laste- ja noorsookirjanduse toimetuse juhataja. Almanahh sisaldas tõlkeilukirjandust, lühiretsensioone Eesti Raamatu tõlkeväljaannetele, intervjuusid välisautorite ja -illustraatoritega jm võõrkeeltest tõlgitud kirjanduse või lugemise teemalisi kirjutisi. Erandiks oli vaid 1990. aasta 3. number, mis oli suures osas pühendatud jõulutemaatikale ja tõi lugejani ka eesti autorite loomingut. 1991. aastast alates plaaniti Raamatuvaksikut välja anda kord kvartalis, kuid üleminek turumajandusele ja monopoolse Eesti Raamatu lagunemine lõpetas väljaande tegevuse sootuks.

1995. aastal hakkas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja andma lastekirjanduse ajakirja (esialgu lastekirjanduse ja lastekultuuri almanahh) Nukits, mis ilmub tänaseni ja on kujunenud Eesti juhtivaks lastekirjanduse ja laste lugemise alaseks perioodiliseks väljaandeks. Kord aastas sügisel ilmuv 56-leheküljeline ajakiri on mõeldud lastekirjanduse uurijatele, raamatukoguhoidjatele, pedagoogidele, üliõpilastele jt lastekirjanduse huvilistele. Almanahhi on eri aegadel toimetanud Andres Jaaksoo, Leida Olszak, Anu Kehman, Ülle Väljataga jt. Nukitsast saab hea ülevaate eesti lastekirjanduse ja selle uurimise arengust vaadeldaval perioodil. Esialgu leevendas see – sarnaselt Raamatuvaksikule – nõukogude suletud ühiskonnas tekkinud infonälga välismaise teabe osas (tutvustas mujal maailmas tunnustatud lastekirjanikke, andis ülevaate mõne maa lastekirjandusest ja selle uurimisest, rahvusvahelistest lastekirjanduse auhindadest jms), heitis valgust eesti lastekirjanduses seni tabuks peetud teemadele või vähetuntud kirjandusvormidele (nt vägivald, surm, usuteemalised raamatud, koomiks). Nukitsas on ilmunud ka terve rida tõlkeartikleid laste lugemisest ning algusaastatel võis sealt leida päris palju lastekirjanike jt lastekirjandusega tegelejate lapsepõlvemälestusi, lugemiselamuste meenutusi, juubeliportreesid jms. Juba esimestes numbrites pandi alus traditsioonile pakkuda mitmesuguseid ülevaateid ja uuriva sisuga artikleid algupärase lastekirjanduse žanritest (nt aimeraamat, õudusjutud, ulme, tüdrukuteraamat), teemadest (rahvakultuur, tänapäev, meri, sport jms lasteraamatutes), üksikteostest (Andrus Kivirähk „Kaelkirjak”, Aino Pervik „Maailm Sulelise ja Karvasega”, Helga Nõu „Kuues sõrm”, Kristel Salu Viljaküla Brita sari jt), autorite loomingust (Edgar Valter, Ellen Niit, Jüri Parijõgi jt) või sellest, kuidas eesti lapsed neile mõeldud raamatuid vastu võtavad (lugemisuuringud). Oma leheküljed on eraldatud vabariigi raamatukogude lasteteeninduste tegemistele ja alati leiab ajakirjast ka toimunud ürituste kajastusi (Nukitsa konkurss, Sten Roosi muinasjutuvõistlus, lastekirjanduse ümarlaua pöördumised jms).

Kuna päevalehtedes ja kultuuriväljaannetes peab laste- ja noorte-kirjandus konkureerima teiste kirjandusharude ja kunstiliikidega, ilmub neis lasteraamatuarvustusi või muid teemakohaseid artikleid suhteliselt vähe. Regulaarseid ülevaateid möödunud aasta lastekirjandusest avaldab alates 2003. aastast ajakiri Looming. Esile tõstmist väärib ka kultuurilehe Sirp ja Õpetajate Lehe tegevus lastekirjanduse populariseerimisel.

Kõige aktiivsemad lastekirjanduse vahendajad, tutvustajad ja mõtestajad on siiski lapsi teenindavad rahvaraamatukogud ja Eesti Lastekirjanduse Keskus, kes korraldavad temaatilisi üritusi ja jagavad infot oma veebilehekülgede kaudu (soovitusnimestikud, kuu raamatud, laste lemmikud jms). 1999. aastast alates viib Oskar Lutsu nimelise Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakond läbi algupärase lastekirjanduse päeva, millel esinevad lastekirjandusteemaliste ettekannetega kirjanikud, kirjastajad, kirjandusteadlased, pedagoogid, raamatukoguhoidjad, aga ka lapsed ja noored ise. Igal ettekandepäeval on mingi juhtteema, sõnavõtud avaldatakse raamatukogu kodulehel (http://www.luts.ee/noorteleht/), mõned ka sama aasta Nukitsas. Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldab alates 2008. aastast igal kevadel lastekirjanduse aastakoosolekut, kus antakse ülevaade möödunud aasta algupärasest ja tõlkelastekirjandusest ning raamatu-illustratsioonist, ettekanded riputatakse üles keskuse kodulehele. Lisaks korraldab keskus aeg-ajalt temaatilisi üritusi, kuhu kutsutakse esinema mõni vastava valdkonna spetsialist, viib läbi kohtumisi lastekirjanike või välismaiste ekspertidega ning organiseerib regulaarselt oma avarates ruumides Tallinnas Pikk tn 73 kodu- ja välismaiste lasteraamatuillustratsioonide näitusi.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on hoogustunud ka laste- ja noortekirjanduse akadeemiline uurimine. 2003. aastal asutati Eesti Lastekirjanduse Keskuse juurde lastekirjanduse uurijate töörühm (LUT), mis koondab kirjandusuurijaid, ülikoolide õppejõude ja üliõpilasi, raamatukoguhoidjaid ja ajakirjanikke eesmärgiga edendada lastekirjanduse alast teoreetilist ja kriitilist mõtet. Töörühm annab välja Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetisi (al 2004), on koostanud „Lastekirjanduse sõnastiku” (LKS 2006) ja ka käesoleva lastekirjanduse ülevaate. Töögrupi endised ja praegused liikmed on kaitsnud lastekirjanduse alal akadeemilisi kraade: PhD (Mare Müürsepp 2005; Ave Mattheus 2013) ja MA (Mari Niitra 2005; Jaanika Palm 2010), juhendanud arvukalt laste- ja noortekirjanduse teemalisi bakalaureuse- ja magistritöid, avaldanud uurimusi eesti- ja võõrkeelsete väljaannetes ning esinenud ettekannetega Eestis ja välismaal.

Parimale lastekirjanduse või laste lugemise alaste artiklite autorile annab Eesti Lastekirjanduse Keskus alates 2001. aastast välja Muhvi auhinda (vt Lisa 2). Auhinnaks on laste meisterdatud naksitrall Muhv ja rahaline preemia. Kõige esimene Muhvi auhinna laureaat on Krista Kumberg, üks aktiivsemaid eesti lastekirjanduse kajastajaid Eesti meediaväljaannetes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et iseseisvuse taastamise järel on eesti laste- ja noortekirjandus ületanud ühiskonnaelu ebastabiilsusega kaasnenud raskused ja saavutanud žanrilise, vormilise ja temaatilise rikkuse. See peab sammu tehnoloogiliste uuendustega (multimeedialahendused), on kujunenud silmapaistvaks nähtuseks Eesti ühiskonnas ja muutunud atraktiivseks teistele rahvastele (tõlkimine). Laste- ja noortekirjanduse loomisel lööb kaasa ajaloos enneolematu hulk autoreid ja selle uurimine on elujõuline.