Читать книгу Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012 - Jaanika Palm - Страница 4

Artiklikogumik „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012” koondab Eesti Lastekirjanduse Keskuse juures tegutseva lastekirjanduse uurijate töörühma viimaste aastate uurimistöö tulemusi taasiseseisvumisaja eesti lastekirjanduse mõtestamisel. Kui töörühm 2003. aastal loodi, seati eesmärgiks lastekirjandusalase teoreetilise ja kriitilise mõtte arendamine, eesti lastekirjanduse süvendatud uurimine ja eesti lastekirjanduse ajaloo läbitöötamine. Senise tegutsemisaja jooksul on uurimisrühma liikmete ühise töö tulemusena ilmunud neli väljaannet Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetisi (2004–2011) ning laste- ja noortekirjanduse termineid koondav „Lastekirjanduse sõnastik” (2006), mis sisaldab üle 300 valdkonnaspetsiifilise märksõna.

Lastele ja noortele mõeldud kirjanduse ajalugu Eestis ulatub kaugemale kui kahesaja aasta taha, kuid lastekirjanduse uurimine nii pika ajalooga uhkeldada ei saa. Üldjuhul käsitletakse lastekirjandust eraldiseisvana, nn suurtes kirjanduslugudes seda tavaliselt vaatluse alla ei võeta. Erandiks on „Eesti kirjanduse ajalugu” (1965–1991), mille neljandas ja viiendas köites ilmusid Reet Krusteni ülevaateartiklid vastava perioodi lastekirjandusest.

Reet Krusteni põhjapanev monograafia „Eesti lastekirjandus” (1995) hõlmab lastekirjanduse arengut 18. sajandi lõpust kuni 1990. aastate alguseni. Varasematest käsitlustest paistavad silma veel Bernard Söödi loengukonspekt „Eesti lastekirjandus” (1969), Ants Järve uurimus „Eesti lastekirjandus: kujunemine ja areng kuni aastani 1917” (1989), Signe Väljataga ülevaade „Eesti lastekirjandus 1965–1970” (1983), Signe Väljataga ja Mare Müürsepa ülevaade „Eesti lastekirjandus 1970–1990” (1995). Mainimata ei saa jätta ka kahte lastekirjandust käsitlevat doktoritööd: Mare Müürsepa „Lapse tähendus Eesti kultuuris 20. sajandil: kasvatusteadus ja lastekirjandus” (2005) ning Ave Mattheuse „Eesti laste -ja noortekirjanduse genees: küsimusepüstitusi ja uurimisperspektiive” (2012).

Seega on eesti laste- ja noortekirjanduse ajaloo varasemat perioodi juba üsna põhjalikult käsitletud, kuid viimaseid kümnendeid ei ole seni sügavamalt mõtestatud. On ilmunud küll aastaülevaateid, üksikfenomenide käsitlusi, tudengiuurimusi, juubeliartikleid jms. Käesolev artiklikogu on esimene ulatuslikum katse kirjeldada süstemaatiliselt eesti laste- ja noortekirjanduses alates 1990. aastatest aset leidnud protsesse, analüüsida toimunud muutusi, anda esmaseid hinnanguid, kaardistada olulisemaid arengusuundumusi.

Viimaste kümnendite jooksul on väga palju muutunud viis, kuidas kirjandusest mõeldakse ja räägitakse, ning see esitab uurijatele uusi väljakutseid. Varasem autorikeskne lähenemine on asendunud žanri-, laadi- ja teemaspetsiifiliste vaatenurkadega, peatükkide liigendus järgib kas laadi põhimõtet (reaaleluline vs. fantastiline), arvestab žanrispetsiifika (luule, aimekirjandus, ajakirjandus jms), teema (ajalooaineline vm kirjandus) või sihtgrupi vanusega (väikelastekirjandus, noortekirjandus).

Raamat jaguneb kümneks artikliks, milles antakse ülevaade kõigist lastele mõeldud ilukirjanduse põhiliikidest ja žanritest, aga ka aimekirjandusest ja ajakirjandusest. Kuna kirjandusnähtused ei allu jäigale liigitusele, käsitletakse nii mõndagi teost mitmes peatükis. Artiklites pole taotletud erinevate käsitlusviiside ühtlustamist, kirjutajate stiiligi on muudetud minimaalselt.

Artiklikogumiku lõpus toodud illustreeriv materjal on liigitatud peatükkide kaupa, peatükisisene järjestus on aga kronoloogiline, mis annab ühtlasi ettekujutuse muutustest meie lasteraamatuillustratsioonis ja -kujunduses. Lõpuosas paiknevad ka statistiline tabel ilmunud teostest aastate lõikes, ülevaade eesti lastekirjanduse auhindadest, isikunimede register ja kogumiku autorite lühitutvustused.

„Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012” on mõeldud uurijatele, üliõpilastele, raamatukoguhoidjatele, lasteaia- ja kooliõpetajatele, ka lapsevanematele – kõigile, kel lastekirjanduse vastu sügavam huvi ning kes siiani on puudust tundnud asjalikust ülevaatest.

Autorid tänavad retsensente Reet Krustenit ja Mare Müürseppa asjatundlike märkuste ja julgustuse eest.

Jaanika Palm