Читать книгу Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012 - Jaanika Palm - Страница 7

Ühiskondlik-poliitilises elus võib 2000. aastaid nimetada stabiliseerumise ja edu perioodiks. 2004. aastal sai Eestist Euroopa Liidu ja NATO, 2010. aastal maailma juhtivate tööstusriikide organisatsiooni OECD liige, 2007. aastal ühinesime Schengeni viisaruumiga, mis tähendab, et Eesti Vabariigi kodanikud said hakata Euroopas viisavabalt liikuma. Alates 2011. aastast hakkas Eestis maksevahendina kehtima euro. Riigi sotsiaal-majanduslik areng uue aastatuhande alguses oli kiire, suuri edusamme tehti infoühiskonna väljakutsetega kohanemisel. 1997. aastal algatatud Tiigrihüppe projekt andmesideühenduse arendamiseks ja arvutipargi uuendamiseks üldhariduskoolides on aidanud edendada digitaalset kirjaoskust ja pannud aluse Eesti saavutustele informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste arendamisel ja rakendamisel (Skype, e-riik, e-tervis, e-kool, e-pangandus jne).

Edusamme tehti ka lastekultuuri edendamisel. Kui veel 2001. aastal kurtsid lastekirjanduse ümarlaual^[1.] sõna võtnud, et Eesti Vabariigis puudub ametlik lastekultuuri poliitika ning lapse ja ühiskonna suhted ei ole reguleeritud seadusandlusega (vt Avalik pöördumine 2001), siis 2011. aastal jõuti lasteombudsmani institutsiooni loomiseni, mille eesmärk on kaitsta laste õigusi suhetes riigiga. Muu hulgas kuulub laste õiguste hulka ka õigus emakeelele ja kultuurile, mille all peetakse esmajoones silmas emakeelset haridust, aga ka osasaamist emakeelsest kirjandusest jt kultuurivaldkondadest.

2000. aastate teisel poolel Eesti sotsiaal-majanduslik areng aeglustus. 2008. aastal Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ülemaailmne finants- ja majanduskriis puudutas valusalt ka Eestit. Valitsus pidi tegema suuri eelarvekärpeid, kaupade ja teenuste hinnad tõusid, palgad vähenesid, paljud kaotasid töö ja siirdusid paremate elu- ja töötingimuste otsingul välismaale. Majandusraskused avaldasid negatiivset mõju kõikidele ühiskonnaelu valdkondadele, ka kirjandusele, inimestes süvenes ebakindlusetunne.

Eesti laste- ja noortekirjanduses võib uue aastatuhande esimesi aastaid pidada õitsenguajaks, kuid majanduskriisi aastatel saabusid tagasi-löögid. Näiteks vähenes märgatavalt väljaannete arv ja tiraažid langesid. Alates 2005. aastast on algupärast laste ilukirjandust ilmunud üle saja nimetuse aastas. Taasiseseisvumisaja üks viljakamaid aastaid oli 2007, mil lastele mõeldud algupäraste luule-, proosa- ja draamateoste arv ületas 160 piiri. Järgnevatel aastatel püsis algupärandite arv ilukirjanduses samas suurusjärgus või oli veidi väiksem, kuid alates 2011. aastast võib täheldada mõningat langust – ilukirjandusteoseid on ilmunud alla 130. Ilukirjanduse esmatrükke oli majandusliku õitsengu aastatel ca 90–100, kriisile järgneval ajal paarikümne võrra vähem. Algupärast aimekirjandust ilmus 2000. aastal vaid 20 nimetust, kuid kümnendi lõpul juba üle kolme korra rohkem (vt Lisa 1).

Laste- ja noortekirjanduse väljaandmisele on kahtlemata kasuks tulnud kirjastuste sihipärane tegevus. Tekkinud on vaid lastekirjandusele spetsialiseerunud kirjastused (Päike ja Pilv, Draakon & Kuu jmt), paljudel teistel (Tänapäev, TEA Kirjastus, Pegasus, Varrak, Tammerraamat, Koolibri, Petrone Print jt) on oma läbimõeldud laste- ja noortekirjanduse programmid.

Raamatustatistikat vaadeldes märkame tõlgete domineerimist algupärase kirjanduse üle nii ilu- kui aimekirjanduses. Erandiks on vaid luule, mida tõlgitakse ka üldkirjanduses väga vähe. Mõnel aastal ületab tõlkekirjanduse koguarv algupärase kirjanduse oma isegi kolme- või neljakordselt. Raamatunimetuste üldarvus torkab vaieldamatult kõige enam silma välismaist päritolu aime- ja tarbekirjandus, mis käesoleval sajandil hõlmab keskmiselt 35% kõigist aasta jooksul ilmunud lasteraamatutest ja 75% kõigist aimeraamatutest. Lisaks aimeraamatutele paisutavad tõlkekirjanduse mahtu ka massiliselt ilmuvad tuntud muinasjuttude mugandused. Üle poole tõlgitud teostest moodustavad tõlked inglise keelest, kusjuures eriti palju on ameerika päritoluga noorteraamatuid. Saksa, prantsuse, rootsi, soome ja vene keelest tõlgitud teoseid on igaühte vaid paar protsenti tõlkekirjanduse kogumahust. Kuigi tõlgete kvaliteet on aasta-aastalt paranenud, on tõlkijate hulgas palju algajaid, kelle panus eesti tõlke-lastekirjandusse piirdubki sageli vaid ühe-kahe teosega. Tihtipeale valdavad (algajad) tõlkijad küll hästi võõrkeelt, kuid ei tunne kõiki emakeele nüansse. Siiski leidub ka mitmeid professionaalseid lastekirjanduse tõlkijaid, kelle iga tõlge on väärtus omaette. Nimetada võib Helle Michelsoni (prantsuse k), Allar Soonestet (rootsi k), ema ja tütar Krista ja Kaisa Kaera, Leelo Märjamaad (inglise k), Ilona Martsonit (vene k), Piret Salurit (soome k) jt.

Uuel aastatuhandel on taas hoo sisse saanud ka eesti laste- ja noortekirjanduse tõlkimine võõrkeeltesse. 1970. ja 1980. aastatel oli eesti lastekirjandus populaarne ekspordiartikkel Nõukogude Liidu vabariikides ja satelliitriikides (vt Jaaksoo 1987: 268–311), kusjuures tõlked tehti ja anti välja valdavalt Eestis. Poliitiliselt ja ühiskondlikult keeruliste 1990. aastate algul ilmus tõlkimise n-ö eelmisse lainesse kuuluvaid teoseid vene, läti, saksa ja inglise keeles, mis olid pidanud ilmumist kaua ootama või olid varasemate väljaannete kordustrükid. Alates Aidi Valliku noortetriloogia esimese osa „Kuidas elad, Ann?” tõlkest läti keelde 2001. aastal on eesti laste- ja noorteraamatute võõrkeelde vahendamine tasapisi, kuid järjekindlalt hoogustunud. Eesti Lastekirjanduse Keskuse andmetel on aastatel 2000–2012 eesti laste- ja noortekirjandusest ilmunud üle kahesaja tõlke. Enimtõlgitud lastekirjanik on Aino Pervik, kuid ka Andrus Kivirähkilt, Piret Raualt, Leelo Tunglalt ja Aidi Vallikult on eri keeltes ilmunud mitmeid teoseid. Kõige enam on tõlgitud vene keelde, eksootilisematest keeltest võiks nimetada armeenia, jaapani, montenegro ja fääri keelt. Vene keelde tehtud tõlked on enamasti pärit Eestis elavate tõlkijate sulest ning võib arvata, et need jõuavad valdavalt meie venekeelsete kaasmaalaste lugemislauale.

Kui püüda iseloomustada uue sajandi eesti laste- ja noortekirjanduse sisulisi ja vormilisi dominante ning autorkonnas toimunud arenguid, võib öelda et võrreldes 1990. aastatega tuli 2000. aastatel lastekirjandusse rohkem ja mitmekesisema taustaga uusi autoreid. Aastatuhande vahetusel debüteerisid Jaanus Vaiksoo, Valeria Ränik, Heiki Vilep, Aidi Vallik jt, kümnendi teisel poolel hakkasid lasteraamatuid avaldama Kristiina Kass, Ilmar Tomusk, Mika Keränen, Kadri Hinrikus, Reeli Reinaus, Siiri Laidla jt. Kirjutamist jätkavad ka mitmed vanema põlvkonna autorid (Harri Jõgisalu, Jaan Rannap, Aino Pervik, Leelo Tungal, Heljo Mänd jt). Esile on kerkinud hulk väga noori, ühe-kahe teose autoreid, kelle ampluaaks on põhiliselt noorteromaanid. Järjest rohkem on neid, kes väärtustavad kodukandi keelt ja kultuuri ning avaldavad oma lasteloomingut murdes. Kõige enam on murdelastekirjandust viljeldud erinevates lõunaeesti keelekujudes (Milvi Panga, Jan Rahman, Triinu Ojar, Jaan Kaplinski, Kauksi Ülle). Kuna teose avaldamine on tänapäeval imelihtne, on ka harrastusautoreid rohkem kui kunagi varem. Iseasi muidugi, kui palju kirjutatust laiema avalikkuseni jõuab, sest informatsiooni ülekülluses saavad otsustavaks kirjanduse levitamise ja turundamise mehhanismid. Erinevalt nõukogude ajast, mil laste-kirjanikud olid sageli vabakutselised, tegelevad tänapäeva autorid lastele ja noortele kirjutamisega enamasti leivatöö kõrvalt. Tänaste lastekirjanike seas on nii riigiametnikke, õpetajaid, ajakirjanikke, raamatukoguhoidjaid, insenere kui ka muude elualade esindajaid. Päris mitmed (Piret Raud, Kristiina Kass, Artur Jurin jt) illustreerivad oma teoseid ise.

Žanrilises ja temaatilises mõttes on eesti laste- ja noortekirjandus uuel sajandil tasakaalustunud. Tekkinud on uusi žanreid (nt kogupereraamat), teised (nt väikelasteraamat, noorteromaan) on muutunud vormi- ja teemarohkemaks. Jätkuvalt viljeldakse kõige rohkem fantaasiakirjandust (kunstmuinasjutt, ulme, absurd, fantaasia ja reaalelu põiming), kuigi mõnes vanuserühmas (nt eel- ja algkooliealistele või noortele mõeldud kirjanduses) on ka realistlike probleemraamatute osakaal märkimisväärne. Realistlikes laste- ja noorteraamatutes käsitletakse paljusid kaasaja ühiskonna sotsiaalseid probleeme (vanemate töötus või ületöötamine, katkised perekonnad, vaesus, tänavalapsed, mõnuainete tarbimine jms). Ilmuma on hakanud näidendikogumikke, kuid näitekirjanduse tase on ebaühtlane, palju on harrastusautoreid, teemadest domineerivad endiselt jõulud ja tuntud muinasjuttude töötlused. Algupärase näitekirjanduse põuda on mõnevõrra püüdnud leevendada Eesti Teatri Agentuur laste- ja noortenäidendite võistluste ja tellimustööde abil. Esile tõstmist väärib teatrite tegevus, kes on lavale seadnud mitmeid algupäraseid noorteromaane, Nukuteatris lavastatakse regulaarselt eesti lastekirjanduse klassika dramatiseeringuid. Ka lasteluule väljaandmisel on olukord aasta-aastalt paranenud, kümnendi teisest poolest alates on ilmunud keskeltläbi 12–13 valdavalt heatasemelist uudisteost aastas.

Kõige rohkem ilmub lugemisvara eel- ja algkooliealistele tüdrukutele (Aino Perviku, Kristiina Kassi, Epp Petrone jt teosed) ning ka teismeliste puhul peetakse esmase adressaadina silmas tüdrukuid. Igas vanuses poistele on huvipakkuvat kirjandust vähem. Seda kitsaskohta on hakanud kõrvaldama mitmed uuel aastatuhandel kirjandusse tulnud meesautorid – Jaanus Vaiksoo ja Ilmar Tomusk (poistekad), Mika Keränen (Tartu Supilinna krimkad), Sass Henno ja Margus Karu (noorteromaanid) jt. Nüüdisaegse eesti laste- või noorteraamatu tegevus toimub enamasti linnas, maale satuvad raamatutegelased vaid koolivaheajal või sugulasi külastades. Siiski ei näidata raamatukangelasi loodusest ja maalähedasest elukeskkonnast võõrdununa – vastupidi, need on tema jaoks kõige meeldejäävamate elamuste ja põnevamate seikluste allikad. Nagu mujalgi maailmas, nii on ka eesti lastekirjanduse iseloomulikuks tunnuseks viimasel ajal kujunenud seerialisus – ühe või paari tegelase elust kirjutatakse mitmeosaline sari (nt Aino Perviku Paula-lood 2001–2008 jt).

Kõrgele kunstilisele tasemele on tõusnud algupärane pildiraamat ning lasteraamatuillustratsioon tervikuna. 1990. aastatel alustanud raamatukunstnikele (Piret Raud, Priit Rea, Anne Linnamägi, Viive Noor, Mare Hunt, Jüri Mildeberg jt) on tulnud jõudsasti täiendust omanäolise käekirjaga loojate näol (Urmas Viik, Kadri Ilves, Heiki Ernits, Catherine Zarip, Katrin Ehrlich, Kertu Sillaste jpt).

Viimasel kümnendil jõuliselt esilekerkinud nähtuseks on lastekultuuri multimedialiseerumine. Ekraniseeringute, telelavastuste, kuuldemängude jms kõrvale on tekkinud rohkesti uusi kirjanduse multimediaalse realiseerimise vorme ning kaubastamise juhtumeid – nt arvutimängud, internetileheküljed, tegelastooted (raamatutegelastega riideesemed, nukud, esmatarbekaubad, toiduained jm), teema-pargid. Kirjanduse ja teiste meediumite põimingud on muutunud tihedamaks ja keerulisemaks kui varasematel kümnenditel. Enam ei piirduta vaid ühe siirdega mõnda muusse meediumi (nt kirjandusteosest filmi valmistamisega), vaid luuakse terve uute teoste/toodete võrgustik. Üks mitmekihilisemaid uuema aja eesti lastekultuuri nähtusi on koeratüdruk Lotte maailm, mille loomisel on tegevad olnud Heiki Ernits, Janno Põldma ja Andrus Kivirähk. Lotte raamatute, animafilmide, teatrilavastuste ja muusikalide kõrval eksisteerib tänapäeval ka Lotte lauamänge, mänguasju, toiduaineid, tekstiilitooteid, tööstuskaupu ja isegi mobiiltelefon, Lotte on nime andnud mitmesugustele üritustele ja lasteasutustele. Animafilmi ametlikul veebilehel www.lotte-film.com võib arvuti abil värvida Lotte ja tema sõprade pilte ja teha muud huvitavat. 2014. aastaks plaanitakse Pärnumaale Tahkuranda Lotte teemaparki.

Omaette fenomeniks on kujunenud Janika ja Jaanus Leoste loodud sinisekarvaline animeeritud tegelane Jänku-Juss, kelle ümber on tekitatud terve interaktiivne multimeediamaailm alates tekstidest, lauludest, piltidest ja mängudest kuni oma TV-ni välja (vt www.lastekas.ee ja www.mudila.ee). Toodud näited ennustavad, mis suunas tulevikus areneb eesti lastekirjandus ja laiemalt lastekultuur.