Читать книгу Sinu vale - Jane Lythell - Страница 10

MAI

Enamikul hommikutel jalutan ma tööle läbi Regent’s Parki. Markus viib mind autoga Great Portland Streetile ja suundub sealt itta Clerkenwelli. Ma sisenen parki lõunapoolsest otsast ning mulle meeldib selle osa korrapärasus, kus avaneb vaade purskkaevudele ja lillepeenardele. See on rahulik oaas keset Londonit. Sümmeetriliste aedade juurest jõuab üle tänava minnes Broad Walkile, vasakule jääb loomaaed. Mõnikord on linnumajast kosta kummalisi, hullumeelseid kaagutusi.

Meie kontor asub Primrose Hillil ja kogu jalutuskäigule kulub mul vähem kui pool tundi. Täna puhus aastaajale mittevastav tuul, pannes puud pööraselt mühisema. Mul polnud jakki seljas, nii et ma kõndisin sooja saamiseks kiiresti. Minu ees kõndis mees mopsi ja kuldse retriiveriga. Retriiver oli tõeliselt suursugune koer, kauni pea ja kerge sammuga. Mops aga oli koomiline ning tundus, nagu hüppaks ta mööda teed. Lühikesed jalad nägid kurja vaeva ja pidevalt puudutasid ainult kaks käppa korraga maad. Ta ajas mind naerma. Küllap on mõnedel meist vedanud, sündides retriiverina, ja mõned meist peavad olema mopsid ning nägema rohkem vaeva, et kannul püsida.

Poolel teel piki Broad Walki tundsin, et jalgevahe on märg. Peatusin ühe pingi juures, istusin ja piilusin vargsi reite vahele. Oma õuduseks nägin oma kahvatukollastel pükstel punast vesist sõõri. Ma toidan Billyt jätkuvalt rinnaga, nii et mu päevad polnud veel alanud – kuni tänaseni. Püksid olid kvaliteetsest puuvillast ning imasid vedelikku sisse ja ma kujutasin ette, kuidas veri tagapool pükstesse imbub. Ma ei teadnud, mida teha.

Ma kas jooksen tagasi pargis asuvasse naiste tualetti või lähen nii kiiresti, kui suudan, töö juurde ja lahendan probleemi seal. Ma otsustasin edasi minna, kotti pleki peitmiseks enda ees hoides. Mu kott on erepunasest nahast ning tundus seetõttu justkui märgutuli ja mul oli oma vaese lekkiva keha pärast piinlik ja häbi. Pargis olid kohal tavapärased koerajalutajad, kes üksteisele tervitusi hüüdsid ja ma kujutlesin, kuidas nende pilgud mu tagumikule pidama jäävad, sellal kui suur punane sõõr seal aina edasi levib. Viimased meetrid kontorini tundusid palju pikemad kui tavaliselt.

Ma jõudsin meie hoone klaasusteni, tormasin administraatorist mööda, trepist üles, otse naiste WC-sse. Ma kasutasin pabertaskurätikuid. WC-s polnud kedagi, nii et ma võtsin püksid jalast ning püüdsin neid külma veega puhtaks pesta. Vereplekk vaid laienes ja püksid olid nüüd lisaks veel ka märjad. Ma olin nutu äärel, kuna tundsin end taas lapsena, kes peab seisma silmitsi täiskasvanute maailmaga, mida oli minu võimete jaoks korraga liiga palju. Ma tahtsin end kabiini lukustada ja oma kolleegide eest peita.

Viimaks suutsin ma end kokku võtta, väljusin tualetist ning suundusin kiiresti oma kabinetti. Ma märkasin, et Aishal on seljas pikk musta värvi kampsun. Ma küsisin, kas võin seda temalt laenata, ja tundsin end kohe, kui kampsun seljas oli, paremini. Ma olin taas täiskasvanu. Ma otsustasin minna Hampsteadi, et osta endale uued püksid, ning hüpata läbi jõusaalist, et pesta ja riideid vahetada. Me pidime Aishaga kõik hommikused kohtumised ümber sättima.

Ma püüdsin sellest õhtul Markusele rääkida. Me istusime köögilaua taga ja ma valmistasin õhtusöögiks täidetud paprikaid. Ma tõmbasin paprikast valget säsist sisu välja ning ajasin taga seda viimast visa seemet, mis alati kauna põhja peitu jääb.

„Ma ei saa aru, miks sa endast nii välja läksid,“ lausus Markus.

Ma panin paprika lõikelauale ja püüdsin talle selgitada, miks ma end sellepärast nii halvasti tundsin. „See tundus veidi nagu häbi, mida tunneb laps, kui koolis püksi pissib. Tead küll, sa oled tõmmanud tähelepanu privaatsele kehafunktsioonile.“

„Isegi kui keegi oleks seda tähele pannud, oleksid nad lihtsalt mõelnud, et sul on ootamatult päevad hakanud.“

„Kas sa siis ei mõista, et see oli piinlik?“

Mida ma temalt ootasin? Empaatiavõimet vist. Tal on tavatud silmad, piklikud ja kitsad ning hoiavad välimistest nurkadest pisut ülespoole, ja nende värv on kõige selgem jääsinine, nagu arktiline meri. Markus teritas terituspulgaga kööginuge, lükates ja tõmmates neid teritusvahendil graatsiliselt ja täpselt. Markus tundus alati end ümbritsevat kontrollivat ja ma imetlesin ta oskusi, kui ta nuge teritas. Ma hakkasin küüslauguküüsi koorima ja purustama.

„Keegi rääkis mulle, et mu meeskonda kuuluv Heja oli varem Soomes kuulus uudistelugeja. Heja Vanheinen. Oled sa temast kuulnud?“ küsisin ma.

Markus proovis noa teravust pöidlaga. „Jah, ta oli peamise kanali uudisteankur.“

„Sa pole mulle seda varem rääkinud. Miks ta küll sellisest asjast loobus? See tähendab, millestki sellisest ajakirjas töötamise kasuks?“

Markus kehitas õlgu, keskendudes täielikult noaterale. „Helsingi on väike linn, kõik ei piirdu vaid sellega.“

„Ta lihtsalt ei tundu mulle nagu keegi, kes võiks olla uudistelugeja. Ta on Briti televisiooni jaoks pisut liiga jäine.“

„Soomes imetleti teda väga,“ lausus ta.

Ma olin kaugelt liiga palju küüslauku koorinud ja pidin osa sellest minema viskama.

„See on kummaline, et ta oma töö jättis. Mina seda ei mõista, aga sina?“

Markus avas köögisahtli ning pani terituspulga ja noad ära, igaühe ettenähtud kohta. Ja ütles seejärel üsna külmalt: „Mis see sulle korda läheb?“

Mulle tundus, et ta noomib mind, ning asusin kohe kaitsesse. „Miks ei peaks see mind huvitama? Ma töötan koos temaga iga päev.“

Markus oli sellest saadik, kui ma tööle tagasi läksin, kuidagi muutunud. Me ei tunne end enam omavahel nii vabalt kui mu raseduse ajal, ja ma mõtlen, kas ta arvab, et oleksin pidanud Billyga koju jääma. Me rääkisime sellest ja ma olin täiesti kindel, et ta toetab minu töölenaasmist. Ta on viimastel päevadel rohkem endasse tõmbunud, meievahelised vaikusehetked on veninud pikemaiks ja raskemini ületatavaiks. Me ei naera enam koos. Ma vadistan närviliselt, püüdes vaikust täita, teades samas, et see ärritab teda veelgi enam. Ta on ka mõned teemad tabudeks muutnud. Ta ei räägi oma elust Soomes ja ma tean väga vähe, millised olid tema esimesed kolmkümmend kuus eluaastat. Ma soovin, et ta jutustaks mulle rohkem, kuid ma ei saa talle peale käia. Ma arvan, et tal oli oma perega mingi suur lahkheli, sest ükski neist ei tulnud meie pulma.