Читать книгу Sinu vale - Jane Lythell - Страница 7

APRILL

Mul on tumeroheline helehallide nahkistmetega kabriolett ja see meeldib mulle väga. Selle auto ostmine oli üks viis endale head teha. Kathy lahkus töölt enne mind. Kui ma oma auto poole kõndisin, mõtlesin ma, kuidas ta ennast lõuna ajal üleval pidanud oli. Selles, kuidas ta oma pastarooga sukeldus, oli olnud midagi labast. Talle meeldis toit liiga palju. Kui ta ette ei vaata, läheb ta keskeas paksuks. Ka ta keskendumisvõime on lünklikuks muutunud. Ta oli varem hoopis kontsentreeritum.

Autouks on raske, kuid nii täiuslikult monteeritud, et lausa liugleb lahti ja ma saan end istmele libistada. Ma lukustan uksed ja panen CD-mängija tööle. Kavatsen läbi kuulata Rahmaninovi nelja klaverikontserdi kõik versioonid. Ma otsin iga klaverikontserdi täiuslikku lindistust. Kolmanda täiuslikem versioon on 1982. aasta lindistus Martha Aegerichi äärmiselt oskuslikus esituses. Ta toob välja Rahmaninovi sünguse, aga ka metsiku ekstaasi.

Ma sõidan koju üle Waterloo silla. Mulle meeldib vaadata õhtuti hooneid, kui nende tuled jõelt vastu peegelduvad. Ma imetlen tahumatult kogukat Lasduni kavandatud National Theatre’it. Britid on arhitektuuri osas liiga reserveeritud ning nad kritiseerisid tema saavutusi. Nad eksisid. Lasduni hoone elab oma kriitikutest kauem. Arhitektuur on kõige olulisem. Me veedame oma aja hoonetes. Me sünnime neis. Me kasvame neis. Me armatseme neis. Me töötame ja mõtleme neis. Tavaliselt me sureme neis. Hooned seisavad veel kaua pärast seda, kui meie oleme surnud. Ka hooned võivad haigeks jääda nagu meie, kuid ainult siis, kui arhitekt on olnud rumal või laisk või ahne. Suursugused hooned elavad kaua ja suursuguselt.

Mu armsam, Robert, tuleb täna läbi. Seks on hea ja see aitab mul uinuda. Ma ei lase tal kunagi enda juurde ööseks jääda. Ta on leppinud sellega kui ühega mu veidrustest, millele on valmis vastu tulema. Robertil on suur sugutung. Ma arvan, et ta on vägagi erutatud mõttest, et tuleb minu juurde seksi pärast ja peab pärast seda lahkuma. Ta ütles mulle, et talle meeldib, kuidas ta oma korterisse tagasi jõudes minu järele lõhnab.

Ta on ameeriklane ja sai hiljuti psühhoanalüütiku paberid. Kuid ma ei kujutaks end tema patsiendina ette. Ta on liiga otsekoheste maneeridega. Talle meeldib meeldida ja ma ei näe, et ta oleks suurepäraseks psühhoanalüütikuks saamiseks piisavalt osavõtmatu. Ta on selle ameti juurde jõudnud hilja. Ta räägib mulle, et vanus on analüütiku eelis. See on sedasorti töö, milles aastatega paremaks saadakse. Ka kaheksakümneselt saab praktiseerida, ütles ta. Tal pole õrna aimugi, kui valus oli mul seda kuulata. Ta nägu on rõugearmiline ja huuled lihavad. Kui talle otsa vaadata, tõmbavad tähelepanu suured tumepruunid tõsised silmad, mida ümbritsevad lapselikult tihedad ripsmed. Ta püüab kogu aeg minult midagi välja meelitada. Ta ei tee seda märgatavalt. Ta esitab mulle harva otseseid küsimusi.

Selle asemel ütleb ta lihtsalt: „Sa nägid just nii kurb välja, kui ma oma isa surma mainisin.“ Ta ootab, et mina täidaksin meievahelise pingelise vaikuse. Ta ootab mult paljastust, kuid mina ei ütle midagi. Meie suhte varajases staadiumis, olles mu reserveeritusest häiritud, küsis ta mult, kas mind on kunagi analüüsitud.

„Ei. Miks sa küsid?“

„Sest sa oskad kuulata ja mul on alati tunne, et sa analüüsid seda, mida öeldakse.“

„Me kõik teeme seda. Me filtreerime kõike, eks ole ju?“

„Tavaliselt omandavad need inimesed, kes on pikalt analüütiku juures käinud, tõlgendamisharjumuse, justnagu oleks kogemus kood, mida murda.“

„Ma pole kunagi psühhoanalüütiku juures käinud,“ ütlesin ma talle.

See oli vale. Kui mu depressioon oli muutunud talumatuks, läksin ma tunnustatud psühhoanalüütiku Arvo Talvela juurde. Tema juurde oli kaheaastane järjekord ja keegi ei pääsenud talle ligi. Ma kirjutasin talle konfidentsiaalselt, selgitades oma olukorda, ja ta nõustus mind kohe vastu võtma. Tundub, et kuulsusel on omad eelised. Ta kirjutas mulle tagasi, paludes tulla Helsingi kesklinnas asuvasse vastuvõtukabinetti. Esmalt tundsin ma tema suhtes sügavat vastumeelsust. Meie esimesel kohtumisel avas ta ukse ja viipas mu viisakalt sisse. Ta pilk oli intensiivne ja ilme intelligentne. Ta hallid silmad jälgisid mu nägu.

„Palun istu, Heja.“

Ma vaatasin kabinetis ringi. See oli suur; tohutud aknad, maast laeni raamaturiiulid, kallihinnaline vaip ja diivan, mille kõrval seisis tool.

„Sa ei pane mind siis diivanile pikutama?“ küsisin ma võitlusvalmilt.

„Ma lasen inimestel endil otsustada, millal nad on valmis pikali heitma,“ vastas ta.

„Mina ei ole kunagi pikaliheitmiseks valmis!“ nähvasin ma.

Ma seisin nüüd keset tema kabinetti ja märkasin täiuslikku sinisest klaasist vaasi, mis seisis poleeritud laual. Ta järgis mu pilku ja teadis, et tahaksin vaasi pihku võtta ja põrandale virutada, nii et see sajaks killuks puruneb. Mu raev õgis mind. Me võitlesime kuude kaupa ja viimaks armusin ma Arvosse. See polnud tunnete ülekandumine, see oli armastus.

Käes oli suur reede ja Robert oli meile ostnud piletid Hanover Square’il asuvas Saint George’i kirikus toimuvale Bachi Matteuse passiooni kontserdile. Ta tuli mulle järele ja me sõitsime kirikusse. Me asusime järjekorda. Milline Inglismaa keskklassist rahvas; nad nägid välja nagu riigiteenistujad, raamatukoguhoidjad ja advokaadid. Me olime seal ühed nooremad. Uksed lükati lahti ja Robert viis mind rõdule, loožikohtadele.

Igas loožis oli kuus istet. Need ei paistnud olevat mugavad ja ma teadsin, et muusikaline osa kestab üle kolme tunni. Muusikud häälestasid pille ja kui vanem valgejuukseline kanoonik aeglaselt kantsli poole sammus, saabus vaikus. Dirigent astus tema järel.

Kanoonik tõusis kantslisse ja palus meil mobiiltelefonid välja lülitada ning mitte aplodeerida, sest tegemist oli nii jumalateenistuse kui kontserdiga. Kanoonik võttis kantslis istet, kõrged, nikerdustega seinad kõrgusid ta ümber. Tal oli seljas ohtrate tikanditega talaar, kuldne mustal taustal. Tundus, nagu oleks rüü raskus teda rõhunud. Päike paistis läbi kõrgete kaarakende mõlemalt poolt sisse. Mulle meeldis vaadata aknaruutude varje, kui need piki kivikaari ülespoole tõusid. Mees, kes Kristuse osa laulis, oli imeline, tal oli meeldejääv hääl. Kuid sopran oli minu meelest pisut liiga kriiskav.

Kahe tunni pärast oli vaheaeg ja ma tõusin tänulikult püsti. Me kõndisime Roberti auto juurde ja ta tõi lagedale suitsulõhega võileivad, pooliku pudeli šampanjat ja kaks klaasi. Ta avas pudeli ja täitis mu klaasi.

„Sa mõtled ka kõige peale,“ laususin ma. „Tänan sind. Usud sa sellesse?“

„Mida sa silmas pead?“

„Ülestõusmisse, hingede lunastusse, surmajärgsesse ellu?“

Robert mälus võileiba. „Ei, ei usu. Ma näen religiooni kui inimese edevust.“

„Edevust…?“

„Me ei mõista kõike, ning see, et kord sureme, ei lase meil olla universumi valitsejad.“

„Sa pead silmas surma kui kõigi võrdsustajat?“

„Võimsat alandlikkuse loojat.“

„Mina ei leia sellest lohutust,“ vastasin ma.

„Kas keegi, keda armastad, on surnud?“ küsis ta. Roberti hääl oli leebe, kuid silmist paistis uudishimu.

„Ainult mu vanatädi, palju aastaid tagasi.“

„Olite te väga lähedased?“

„Ta oli eriline inimene. Tanja. Ta oli suurepärane laulja. Ja ma armastasin teda.“

Robert noogutas, oodates rohkem üksikasju. Mina pöörasin pilgu autoaknast välja.

„Ta laulis seda pala, ta oli selle poolest kuulus. Ta ütles, et ka mul on hea hääl ja et õpetab mulle laule. Ta oli minuga alati nii kannatlik.“

„Nii et ta suri üsna noorelt?“

„Jah, liiga noorelt.“

Teine kontserdipool kestis kauem, kui olin oodanud. Kanoonik pidas suure reede jutluse, enne kui muusika uuesti alata sai. Ma mõtisklesin, miks Robertile see muusika meeldib ja miks ta tahtis sellel päeval siia tulla. Lapsena harjusin ma pikki muusikalisi etteasteid vaikselt kuulama. Ma kuulsin kord, kuidas Tanja seda oratooriumi nii kaunilt esitas. Ma poleks oodanud, et see on midagi, mis Robertile nii väga meeldiks. Viimaks lauldi passiooni viimaseid sõnu.

Und rufen dir im Grabe zu:

Ruhe sanfte, sanfte Ruh!¹

Kanoonik palus meil püsti tõusta ja ülistuslaulu laulda ning siis oli jumalateenistus lõppenud. Kui me tõusime, et kirikust lahkuda, panin ma käe Roberti käevangu. Ta tundis selle liigutuse üle heameelt ning me kõndisime kivitrepist alla varajase õhtu kargusse.

1 Ja hüüame sulle hauda: puhka rahus! Toomas Siitani „Johannese passiooni“ tõlge, aastast 1995.