Читать книгу Sinu vale - Jane Lythell - Страница 6

APRILL

Täna lõuna ajal istusin ma Heja vastas ja nautisin ohtra küüslauguga maitsestatud mahlast kuhja spaghetti vongolet. Tundsin end süüdi, sest ma jumaldan küüslauku, kuid teadsin, et selle maitse on õhtul rinnapiimal juures. Heja oli valinud apteegitilliga maitsestatud grillitud besuugo – sedasorti roa, mida saab süüa, ilma et spagetikastet igale poole pritsiks. Ja oligi hea, sest tal oli seljas jääsinine linane pluus ja käsitsi õmmeldud pintsak, ta nägi välja hoolitsetud ja laitmatu nagu alati. Juuksed olid tal üle pea kammitud ja prantsuse patsi punutud ning ta tundus seetõttu ligipääsmatu. Tal on kaunid põsesarnad ning tuhkblondid ja õhukesed juuksed. Mina tema asemel lõikaksin väga lühikese poisipea. Tema kannaks sellise soengu välja küll.

Me rääkisime pealiskaudselt ajakirja hetkel käsil olevast numbrist. Ma teadsin, et ta kavatseb jutuga kuhugi välja jõuda, sest oli seda kohtumist palunud – tegelikult oli ta lausa peale käinud. Kuid ta tundus olevat üsna hajameelne ja kui ma temaga rääkisin, jäi ta pilk sageli pidama kusagil mu parema õla kohal, justnagu ei tunneks ta mu jutu vastu erilist huvi, ja see ajas pisut segadusse. Seejärel saabus mu kohv ja ma mõtlesin, et hästi, nüüd ei tõstata ta enam midagi tõsist. Võib-olla tahtis ta lihtsalt pärast kõiki neid kuid minuga taas kontakti luua. Tema jõi rohelist teed. Ma olen tähele pannud, et ta on väga terviseteadlik ning koos teega võttis ta sisse kaks kuningakepiõli kapslit.

Heja alustas juttu sellest, kuidas ma peaksin võtma ta endale asetäitjaks. Ta rääkis endale omasel ebaloomulikul viisil, alati täiuslikus inglise keeles, kuid pisut liiga täiuslikus, nii et oli aru saada, et see pole ta emakeel.

„Sel ajal, kui sa ära olid, kirjutasin ma artikleid kõigil teemadel,“ lausus ta.

Nüüd olin mina see, kellel oli Heja jutule keskendumisega raskusi.

Kõrvallauas oli paarike, kes tülitses kohutavalt. Mehel olid käed rinnal risti ja ta vahtis vihaselt oma vaarikamoosist magustoidutaldrikut, mille oli tühjaks söönud. Naine oli ärritunud; salvrätti väänates valgus ta kaelale ja näole puna. Ma nägin, kuidas kelner kõheldes paarikese lauale lähenes, ning mõtlesin, et ta peab selliste stseenidega harjunud olema – õnnetuid paare on nii palju. Heja hakkas lõpetama.

„Sellal, kui sa lapsehoolduspuhkusel olid, olen ma sisuliselt töötanud toimetaja asetäitjana ja mulle meeldiks võtta rohkem vastutust.“

„Sa oled teinud head tööd, Heja, ja ma olen tänulik kõige eest, mida teinud oled. Me oleme nii väiksearvuline meeskond ja ajakirjal lihtsalt ei ole toimetaja asetäitja kohta vaja, pealegi ei jääks Philip nõusse.“

Miks olin ma Philipit, suurt ülemust, niimoodi abiks haaranud? Miks ei saanud ma Hejale lihtsalt sõbralikul, kuid kindlal häälel ei öelda? Ta polnud ajakirja juures kaua töötanud ja nii kiiret edutamist lihtsalt ei saanud oodata.

Õnnetu paarike oli keskendunud arve maksmisele. Mees oli põlglikult krediitkaardi lauale visanud ja pilgu eemale pööranud, naine luges demonstratiivselt paberraha ja münte, makstes täpselt pool arvest. Tema näol oli pingul ja inetu ilme.

Heja kallutas end minu poole, särtsudes vaoshoitud energiast. „Su aeg on nüüd piiratud, arvasin, et sulle meeldiks, kui keegi sind toetab.“

Ma peaaegu nähvasin talle selle peale. „See pole probleem. Me oleme hea meeskond ja me kõik teame, mida teha.“

Siiski peksis mu süda kiirelt, kui arvet küsisin.

Pärastlõunal tundsin pisut iiveldust ja ärevust, tõenäoliselt tuli see Heja kommentaarist. Miks istun ma klaasseintega kabinetis, laual hunnik tööd, ning olen toimetaja? Miks olin ma ametikõrgenduse vastu võtnud? Ma tahtsin vaid koju Billy juurde, teda kaisus hoida. Päeva edenedes tundus mulle, nagu polekski nabanööri läbi lõigatud, mind sikutati tagasi tema mõnusalt lõhnava pea ja tugevalt imeva suu juurde. Ma toitsin teda endiselt rinnaga igal õhtul, kui töölt koju jõudsin. Ma võtsin kotist Billy pildi, vaatasin tema armsat pisikest näokest ning mu rinnad hakkasid pakitsema ja kihelema. Panin pildi kõrvale ning tõmbasin enda ette kirjastamiskava.

Tootmisjuht Karen astus mu kabinetti ja istus nõupidamislaua taha. Kui ma tema juurde kõndisin, märkasin ma, et ta vaatab mind kummalise pilguga.

Aisha, mu assistent, sisenes sel hetkel kabinetti ja küsis: „Mida sa endale peale oled ajanud?“

Ma langetasin pilgu. Särgi rinnaesisele olid ilmunud kaks märga sõõri. Mu rinnad olid lekkima hakanud.