Читать книгу Sinu vale - Jane Lythell - Страница 5

APRILL

Kathy arvab, et tal on olemas kõik: töökoht, laps, sõbrad ja armastatu. Kuid tal ei ole minu tahtejõudu. Ta on läbinähtav, tal ei ole salasoppe. Ta ei tunne oma tumedamat külge ega teiste omi. Ta eeldab inimestest alati parimat.

Kui ma kuulsin, et ta sai ametikõrgendust ja on nüüd toimetaja, helistasin ma talle koju ja küsisin, kas saaksin temaga kohtuda. Ütlesin, et mul oleks vaja temaga oma ametikoha teemal rääkida. Ta peaaegu nõustus minuga kokku saama, kuid muutis viimasel hetkel meelt.

„Kohtume esimesel nädalal, kui ma tagasi olen, lõuna ajal, kas sobib, Heja? Ma tõesti peaksin need viimased päevad kodus olema.“

Sellest saadik, kui ütlesin talle intervjuu ajal, et mu nime hääldatakse hei-ja, rõhutab ta seda rääkides liiga sageli. See ärritab mind. Ma käisin talle peale, ütlesin, et on tähtis, et kohtuksime võimalikult ruttu. Et mulle on tehtud tööpakkumisi. Et kui ta hindab minu panust ajakirja…

Ta võitles iseendaga. Tal on raske ei öelda. Laps hakkas vigisema ja see andis talle meelekindlust.

„Mul on kahju, Heja, see peab tõesti ootama, kuni ma tagasi olen. Ma pean nüüd lõpetama. Varsti näeme, tänan, et helistasid.“

Oma esimesel päeval pärast naasmist kandis ta oranži siidpluusi ja halli pliiatsseelikut ning kalleid musta- ja helepruunikirjusid kingi. Ta pole veel rasedusega lisandunud kilosid täielikult maha saanud. Tal on paksud tumedad laines juuksed ja tihedad kulmud. Meeskonnaliikmed Laura, Karen, Tim ja Stephanie kogunesid tema ümber kobarasse. Nad rääkisid, kui hea meel neil on, et ta on tagasi; kui hea ta välja näeb. Ta pole ilus. Ta pole isegi mitte eriti kena. Tal on hea näonahk. See kumab ja ta silmad on päris kaunid, mandlikujulised ja pähkelpruunid. Ta nägu on liialt ilmekas ja nõuab tähelepanu. Teda on väsitav vaadata.

Kathy veetis esimese hommiku ajakirja kirjastaja Philip Parri seltsis suures klaaskuubikuga sarnanevas kabinetis. Meeskonnas on meid kuus, tema assistent kaasa arvatud. Ta selgitas, kuidas kavatseb ajakirja edasi viia. Ta kummardus toolis ettepoole ja küsis meilt kõigilt arvamust. Ta usub suhtlemisse, kas teate, kiituse ja julgustamise kaudu juhtimisse. Teised kõik laususid üht-teist. Mina ei öelnud midagi. Ta ei kutsunud mind kõrvale ega leppinud meie lõunast kohtumist kokku.

Teisel päeval peatus ta mu laua juures.

„Meie lõuna osas. Kas sulle reede sobib, Heja?“ küsis ta, üleni helge ja sõbralik.

Mina ütlesin, et kolmapäev sobiks mulle paremini. Tema kolmapäeval ei saanud, nii et ma jäin nõusse. Mulle polnud ühtki pakkumist tulnud. Ja ma ei kavatse ajakirjast lahkuda. Siin näen ma teda iga päev.