Читать книгу Sinu vale - Jane Lythell - Страница 8

MAI

Ma olen nüüdseks kolm nädalat tööl tagasi olnud ja see on hoopis keerulisem, kui oleksin osanud ette kujutada. Ma olen üdini väsinud ja maailm oleks justnagu millegi pehme ja uduse sisse mähitud, mis mind eemal hoiab, ja ma pean väga kõvasti pingutama, et sellest läbi tungida. Ma lugesin artiklit ühest kõrge koha peal töötavast naisest New Yorgis, kes oli tagasi tööpostil vaid kaks nädalat pärast esimese lapse sünnitamist, kannustades end tagant ja jõudes kõigega õigeks ajaks valmis, ja ma mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on.

Miks ma siis võtsin vastu ametikõrgenduse ja hakkasin toimetajana tööle? Sest see ajakiri on Briti kõige prestiižsem arhitektuuriajakiri, ja sellepärast, et Philip Parr helistas mulle koju ja ütles, et töö on minu, kui seda tahan. Temal mõlkus meeles endine Kathy, olen ma kindel. Ma mõtlesin ka, et see on midagi, mis on olnud mu mõtteis aastaid, ja ma kahetseksin, kui selle võimaluse kasutamata jätaksin. Ma ei taibanud, kui väsitav on töötada täiskäigul väikese lapse kõrvalt.

Ma sain tööpäevaga kontoris ühele poole. Õhtul, pärast seda, kui Billy oli magama jäänud, tukkusin ma supi ja salati kõrval ning Markus ütles: „Mine magama, sa näed kurnatud välja. Ma koristan ise.“

Ma sirutasin end meie laial voodil teki all välja ja olin ääretult tänulik väljavaate eest olla meelemärkuseta ning magasin viis ja pool tundi järjest, mis on pikim katkestamatult magatud uni üle mitme kuu. Ma ei tea, miks ma ärkasin. Markus magas sügavalt, selg minu poole, ja ma panin käe ümber ta kõhu, mis on veetlevalt pehme ja karvane ülevalt ning vormis altpoolt. Ta liigutas end ja magas edasi. Ma vaatasin digitaalkella, mis näitas 02:57. Ma ronisin voodist välja ning läksin Billyt vaatama. Me kolisime ta eelmisel nädalavahetusel teise tuppa ja ma olin seetõttu ikka veel pisut rahutu. Kuid see on kaunis tuba, selle korteri üks valgemaid.

Me elame Baker Streeti lähedal ühes 1930. aastate suurhoonete kvartalis. See on vanamoodne korter pika läbiva koridori ja ebatavalise kujuga tubadega ja kuigi laed on kõrged, on korter üsna pime, mõned inimesed kirjeldaksid seda isegi süngena. See ei vastaks iialgi ühegi arhitekti arusaamale kaasaegsest ja valgusküllasest elupaigast. Mu tädi Jennie, isa õde, elas siin kakskümmend aastat, ja kui ta Cornwalli pensionipõlve pidama läks, kirjutas ta üürilepingu ja suurema osa mööblist minu nimele. Sellega aitas ta mind palju; võiks öelda, et ta aitas mu elu õigesse rööpasse. Mul oli elukohta vaja. See oli kohe pärast Eddiet, me olime püüdnud viimast lootusetut korda uuesti koos elada ning tema taas joomist lõpetada. See lõppes, nagu ikka, halvasti, ja mul oli vaja temast eemale saada. Vaatamata korteri vigadele, meeldib see mulle, sest tundub nii turvaline ja kindel ning läbi nende paksude seinte ei kosta alt tänavalt ühtki heli.

Billy keeras end selili ning magas, käed üle pea sirutatud, õndsat und. Tal on kõige armsamad virsikuid meenutavad paksud põsed ja ma tahtsin teda sülle võtta ning suudlustega katta. Kui ta sündis, täitis mind tervistav armastus, mis tekitas tunde, et mind võib siiski ees oodata hea elu. Kui nad ta mu käte vahele panid, haihtusid kõik mu hirmud, et ma ei suuda beebiga hakkama saada.

Ma kohtasin Markust Newcastle’is arhitektuurikonverentsil. Me olime samas töötoas, kus arutleti taassünni rolli üle arhitektuuris. Markus väljendas oma vaateid kõige kohta nii selgelt ja kindlalt. Ilmselgelt ei meeldinud talle töötoa arutelu juhatav mees, kes oli Londoni East Endi eduka regeneratsiooni poolest laialdaselt tuntud arhitekt. See mees oli regeneratsiooniga terve varanduse teeninud ja nad sattusid Markusega vaidlema arhitektide sotsiaalse vastutuse üle.

Markuse sõnul on arhitekti roll muuta elu linnades ja külades paremaks enamikule inimestele, mitte ainult rikastele. Me ei tohiks iialgi luua getosid rikastele ja getosid vaestele; kogukonnad peaksid alati olema üksteisega segunenud. Ma nägin, et Markus oli vaidluses ülekaalu saavutamas ning ülejäänud rühma enda poolele võitmas. Seejärel palus töötoa juhataja minul arutelust kokkuvõtte teha. Ta oli näinud, kuidas ma märkmeid tegin, sellal kui nad vaidlesid. Seejärel läksime kõik välja kohvi jooma, peale Markuse, kes jäi rühmatuppa midagi kirjutama. Viisteist minutit hiljem tuli ta minu juurde ning ulatas paberilehe, kus olid kõik tema argumendid täiuslikus loogilises järjestuses kirjas.

„Arutelu kokkuvõtte jaoks,“ lausus ta oma esimesed otse mulle mõeldud sõnad.

Markuses oli midagi, mida ei saanud märkamata jätta. Tal oli meeldiv lai nägu, suured jääsinised silmad ja kitsas sirge nina. Ma arvan, et ta märkmed olid test, mille läbisin, sest konverentsi lõppedes tuli ta minu juurde ja lausus: „Kas ma võin sulle helistada, kui tagasi Londonisse jõuan?“

Meie esimesel kohtingul viis ta mind The Widow’s Soni pubisse Bows Londoni idaosas. See oli suur, lärmakas rõõmus koht, mis asus ta elukoha lähedal. Me istusime akna ääres nurgas ja Markus osutas baarileti kohale.

„Vaata sinna üles,“ sõnas ta. „Kas näed kõiki neid rõngassaiu?“

Ma tõstsin pilgu. Sarikatel rippus erinevas vanuses ja lagunemisfaasis rõngassaiu. Mõned olid suured ja läikivad, teised väikesed ja pikast seismisest mustaks tõmbunud, ja seal rippus neid vähemalt sadakond.

„Igal aastal lisavad nad sellesse kollektsiooni veel ühe,“ jutustas Markus.

„Kui kummaline…“

„See on traditsioon. Selle pubi esimene omanik oli vaene lesknaine, kellel oli üks poeg. Poeg oli meremees ja ema ootas teda ülestõusmispühadeks koju ning hoidis ühe pühadeks küpsetatud rõngassaia tema jaoks alles. Kuid poeg ei tulnud. Naine ootas ja ootas, aga poeg ei naasnud oma reisilt kunagi. Lesknaine ei suutnud leppida sellega, et poeg on uppunud, nii et igal aastal, kui ta pühadesaiu küpsetas, pani ta ühe neist oma poja jaoks kõrvale. Ja saiakollektsioon kasvas. Ta lootis, et seni, kuni ta oma poja jaoks saiu hoiab, võib too ühel päeval koju naasta.“

„See on nii liigutav lugu.“

„Tõepoolest. Kui naine suri, avastati saiad talal rippumas ja pubiomanikud on seda traditsiooni tänini alles hoidnud. Igal suurel reedel tuleb mõni meremees pubisse ja lisab ühe pühadesaia kollektsiooni.“

„Kas saiad haisema ei lähe? No siis, kui nad vanaks lähevad ja hallitama hakkavad.“

„Kummalisel kombel ei lähe,“ vastas Markus. „Mingi aine vürtsisegus muudab nad pruuniks, kuid hallitama nad ei hakka.“

Meie teisel kohtingul korraldas ta mulle ringkäigu oma lemmikhoonete juurde East Endil. Talle meeldisid tööstushooned, need, millel oli kindel funktsioon: laohooned, trükikojad, viljahoidlad. Enamik neist asus jõe ääres ning need olid linnaelanikele kalliteks jõeäärseteks korterelamuteks ümber ehitatud. Talle meeldis silmitseda viktoriaanlikke tellisehitisi, originaalkive ja viimistletud korstnaid ning ta juhtis neile mu tähelepanu.

Me jõudsime viimaks pärast kolmetunnist jalutuskäiku ja vestlust ühte teise pubisse ning mind kütkestas tema südamest tulev entusiastlik huvi hoonete vastu. Ma mõtlesin ka, kui seksikas ta oma mustas nahktagis ja teksades on. Me istusime pubi polsterdatud pingil kõrvuti ja meie reied puutusid kokku. Teate ju seda hetke, kui tekib esimene füüsiline kontakt inimesega, kes sulle meeldib – ujedus, kohmetus, rõõm. Õhtu möödus lennates.

Markus tundus palju aega omaette veetvat, töötades oma karges, peaaegu möbleerimata korteris või jalutades piki kanali äärt oma elukoha lähedal. Ta oli kasvanud Helsingis ning tal polnud Londonis kuigi palju sõpru ja ma arvan, et tõin ta ellu veidi soojust ja värvi. Ta tekitas minus turvatunde pärast kaootilisi tõusu- ja mõõna-aastaid koos Eddiega, ja me hakkasime regulaarselt kohtuma.

Kuus kuud hiljem, pärast meie esimest kohtumist Newcatle’is, sain ma teada, et olen rase. See oli täiesti ootamatu ning minu jaoks šokk. Markus oli samuti mu rasedusest rabatud, isegi niivõrd, et tegin kodus teise rasedustesti. Ta saabus tol pühapäevahommikul ajamata habemega, nähes välja, nagu oleks veetnud kehva öö. Ma olin ostnud apteegist täpsema rasedustesti, lihtsalt selleks, et kindel olla. Ma jätsin testi vannituppa ning tegin vastust oodates meile kohvi. Kümne minuti pärast kutsusin ma Markuse vannituppa ja näitasin talle testpulga otsas olevat reetlikku tumepunast sõõri. Vannitoas on alati üsna jahe. Kas seepärast Markus väriseski, kui testi tulemust silmitses?

„Mis edasi saab?“ küsis ta viimaks.

„Me peame andma endale aega selle üle mõelda. See on meile mõlemale šokk.“

„Sa kindlasti tead, mida sellest arvad, Kathy.“

„Eks ma vist tunnen kergendust, et ma saan rasedaks jääda, ja veidi kõhedust, et ma olen rase. Mida sina tunned?“

„Ma olen rabatud. Ma ei oodanud seda.“

Me läksime kööki tagasi ning istusime köögilaua taha. Ma tundsin end kummaliselt süüdlaslikult.

„Kas sooviksid veel kohvi?“

„Jah, palun.“

Mu köök on lohutav paik. Ma tundsin, et tahan istuda terve päeva seal, oma tädi paljuküüritud ja kriime täis puust köögilaua taga. Ma tõusin ning pesin puhtaks kohvikannu ja siis seisis Markus otse mu selja taga.

„Ma teen seda ise,“ lausus ta.

„Jumal küll, ega mind pole siis veel poputada vaja!“

„Ma lihtsalt tahan veidi kangemat kohvi, kui eelmine oli.“

Ta kortsutas poest ostetud jahvatatud kohvi paki poole kulmu, kühveldas sealt pulbrit hulgaliselt masina lehtrisse ja pressis kokku.

„Nii et sa oled otsustanud, et soovid lapse saada?“ küsis ta vaikselt.

„Miks sa seda küsid?“ pärisin.

„See märkus, mille just tegid, poputamise kohta…“

„Oh.“

Kui Markus järgmisel hommikul läinud oli, kõndisin ma korteris aeglaselt ringi ning vaatasin iga tuba uue pilguga. Kummaline, kuidas mu elu laabus. See korter oli olnud minu jaoks pelgupaik, minu turvaline sadam kesk tormi, ja nüüd nägin ma, et see oleks ka beebile hea kodu, see kindel, ruumikas, vanamoodne korter. Ma mõistsin, et soovin seda last. Ma ei tahtnud veel oma vanematele ega sõpradele sellest rääkida; mul oli vaja selle üle mõned nädalad vaikselt ja rahulikult mõelda, et jõuda selgusele, mida see tähendab.

Markus on loomult veendunud puritaan ning ta vihkab raiskamist ja liigset tarbimist. Tegelikult on hea kohv üks väheseid luksusi, mida ta endale lubab. Mõned kuud pärast seda, kui olime otsustanud lapse saada, kolis ta minu juurde ja ma märkasin, kui vähe ta endaga asju kaasa tõi. Ta elas oma East Endi korteris kindlasti nagu munk. Tal oli iidne Saab, korralik joonestuslaud, kavandite hoidmiseks kummut, kastide viisi raamatuid, sukeldumisvarustus ja mõned väga kvaliteetsed, sageli pestud särgid.

Me olime mu raseduskuude ajal õnnelikud. Me käisime õhtuti harva väljas. Markus töötas ühe projekti kallal ja ütles, et peaksime asju rahulikult võtma, ning mina tervitasin seda vastavastatud kodust elu. Eddie muutus alati klaustrofoobiliseks, kui me kaks õhtut järjest kodus olime. Ta veenis mind minema tavapärasesse pubisse, kus ta sõbrad kokku said ning kus teda ootas heatahtlik publik, et tema naljalugusid kuulata. Liigagi paljudel õhtutel olime koju jõudnud hilja ja purjus peaga. Nüüd oli mu elu nii palju muutunud. Ma olin raseduse ajal alkoholist loobunud ning hakkasin meile tervislikke toite valmistama. Ma tundsin, et olen rahul.

Kui ma olin viiendat kuud rase, veetsime Markusega pika nädalavahetuse Dorsetis Portlandis. Minu meelest oli see meie kõige õnnelikum koos veedetud nädalavahetus, vaatamata sellele, et koht on üsna kõle ja tuuline. Ma olin märganud, et Markusele meeldisid sedasorti sünged rannikuäärsed maastikud – Portland Bill, Spurn Point, Selsey Bill. Talle ei meeldinud sugugi midagi sellist, mis oleks meenutanud pilti šokolaadikarbil või olnud maaliline. Nii on ta viinud mind, põlist inglast, kohtadesse tervel Inglismaal, mille külastamisele ma poleks varem mõelnudki. Me peatusime Southwelli küla külalistemajas ja jalutasime esimesel päeval piki rannikuäärset rada Portland Billi. Oli imeline maheda tuulega juunihommik ning ma tundsin end terve ja lootusrikkana; mu rasedus kulges hästi. Läbi küla kõndides möödusime maiustustepoest, kus oli riiulite kaupa vanamoodsaid kommipurke täis paberita maiustusi.

„Lähme sisse,“ ütlesin ma.

Ma näitasin Markusele, millised olid minu lemmikud.

„Need näevad jäledad välja,“ lausus ta.

„Nad maitsevad nagu küünelakieemaldi. Ja mul on praegu nende järele tohutu isu.“

Markus naeris ja palus müüjalt veidi pirnikaramelle, mille too väiksesse paberkotti pani ja ära kaalus.

„Öelge oma naisele, et teda ootab ees kerge sünnitus,“ ütles poemüüja talle.

„Kas tõesti?“

„Ma töötasin varem ämmaemandana. Teie naisel on suured jalad, mis on alati kerge sünnituse ennustaja.“

„Tänan teid.“

Me naersime tema märkuse üle, kui suundusime piki rannikuäärset teed peamise majaka, uhke valge torni poole, mille keskelt jooksis punane triip. Maastik tohutute lubjakivieenditega, mida suvel rohi ja merelt kumavad roosad toonid mahedamaks muudavad, oli rabavalt kaunis. Peaaegu mitte kuskil polnud näha puid. Ma istusin rohule ja lutsutasin rahulolevalt oma pirnikaramelli.

„Mulle meeldib siin väga,“ lausus Markus.

„See näeb täna, päikese käes, imeline välja, kuid talvel oleks siin kohutavalt kõle. Siin pole puid!“

„Just see mulle meeldibki: vaid meri ja taevas ja inimesest pole märkigi, kui kivimurrud välja arvata.“

Ta osutas Pulpit Rock’i suunas.

„See loodi kaevandamise käigus. Ja sinna on astmed sisse raiutud, et oleks võimalik tippu ronida. Kohalikud lapsed hüppavad sealt alla vette.“

„See on pikk hüpe! Kuidas sa selle koha leidsid?“

„Oma sukeldumisklubi kaudu; siin merekoobaste lähedal on mõned head sukeldumiskohad. Me võime sinna jalutada ja neid veidi vaadata, kui tunned, et sul jaksu jätkub.“

„Ma tunnen end suurepäraselt.“

Ta aitas mu püsti ja me jalutasime itta kaljukoopaid vaatama. Markus hoidis mul hoolitsevalt käest, sest maapind oli pisut ebatasane, ning me jõudsime kaljudeni, kus olid tohutud, kajavad koopad. Seal olid suured merivetikakuhjad, mis olid lõhedesse kogunenud ning lehkasid iseloomulikult mädanemise ja soolase merevee järele. Me istusime koobaste juures taas maha ning Markus loopis kivikesi merre. Ta nägi välja õnnelikum kui kunagi varem.

„Ühel päeval tahan ma mere äärde maja ehitada,“ lausus ta.

Tol õhtul ma ütlesin talle, et mu suured jalad on ilmselgelt nii õnn kui õnnetus, ja me naersime, kui embasime teineteist muhklikul külalistemaja voodil, minu lapseootel kõht vastu tema kõhtu ja mu suured jalad vastu ta jalgu, et sooja saada.

Järgmisel hommikul ärkasin ma pool seitse ja nägin, kuidas Markus seisab alasti akna ees, millest avanes vaade merele. Ma lebasin teda silmitsedes voodis, tundes end rammetu ja õnnelikuna ning imetledes tema laiu õlgu ning vormis tagumikku. Ta vaatas aknast välja sama keskendunult nagu laps, kes on käesolevast hetkest haaratud. Ma tahtsin taas armatseda nagu eelmisel õhtulgi. Markus pööras sel hetkel ringi ja nägi, kuidas ma teda vaatan.

„Ma ei tahtnud sind äratada.“

„Sa ei äratanudki.“

Ma patsutasin voodile ja ta istus minu kõrvale, tõmbas mul teki pealt ja silitas õrnalt mu beebiootel kõhtu.

„Sa peaksid veel veidi magama. Ma arvan, et lähen teen ühe varahommikuse jalutuskäigu.“

„Ma imetlesin su tagumikku!“

Markus naeris.

„Ma võin kihla vedada, et sul on tonnide viisi naissoost imetlejaid.“

Markus kummardus ja suudles mind kergelt.

„Ma olen ühe naise mees. Puhka nüüd, ja ma olen hommikusöögi ajaks tagasi.“

Kui ta riidesse pani, mõtisklesin ma, et isegi siis, kui me olime kõige õnnelikumad ja lõõgastunumad, ei tahtnud ta rääkida oma minevikust, oma kunagistest suhetest. Ja ma juba teadsin, et Markuse puhul on parim mitte peale käia.

Hiljem, küllusliku praetud hommikusöögi ajal riskisin ma käia välja mõtte, et ta võiks minu juurde kolida, ja ta nõustus.

Müüja maiustustepoest eksis. Mu sünnitus kestis kolmkümmend kuus tundi, sest tuhud olid liiga nõrgad. Viimaks, pärast mitmeid tunde, süstis arst mulle midagi, mis sünnitegevust kiirendama pidi, sest tekkis loote distress. Billy pea oli suur, mul olid suured rebendid ning ma vajasin õmblusi. Sünnitus oli mind muutnud rohkem, kui ma oleksin võimalikuks pidanud. Enne Billyt olin ma vägagi oma tööle keskendunud ning ambitsioonikas. Ma tahtsin kindlameelselt toimetajaks saada, ehk isegi ühel päeval oma ajakirja välja andma hakata. Ja siis ma rebenesin Billy tulekuga ja kaotasin midagi. Jah, ma kaotasin soovi pühendunult edasi rühkida ja sain vastu oma armastatud poisu salajase sensuaalse maailma.

Billy sündis oktoobris. Vana-aastaõhtul tahtis Markus, et me läheksime kõik koos vaatama ilutulestikku, millega saabuvat aastat tervitatakse. Billy oli siis vaid kolmekuune ja mina nii väsinud, et mõtlesin, kas suudan keskööni üleval püsida. Markuse sõnul oli oluline, et me seda hetke jagaksime – meie esimene uue aasta vastuvõtmine ühise perena. Ma pakkisin Billy villasesse mütsi ja fliiskombinesooni, Markus pani selga kõhukoti ja me panime Billy sinna sisse. Me läksime ootama bussi, mis meid Clerkenwelli viiks. Seal, Markuse töökoha lähedal, pidi toimuma suur ilutulestik.

Kui me Baker Streetil bussi ootasime, pillas üks vanamees, kes meie ees järjekorras seisis, oma ostukoti maha. Kostis millegi purunemise häält ja koti sisu veeres tänavale. Ma kükitasin ja hakkasin mehe oste kokku korjama. Asjade seas oli ka pooleliitrine viskipudel ja see oli kõnniteele kukkudes katki läinud. Vanal mehel olid pisarad silmas, kui ta nägi, et ta viskipudel on kildudeks. See oli tõenäoliselt olnud tema meelehea selleks eriliseks õhtuks. Ma korjasin ülejäänud ostud tema jaoks kokku ja panin klaasikillud paberisse mähituna prügikasti.

Markus vaatas seda kõike pealt ja nägi vanamehe ilmselget ahastust. Ta võttis diskreetselt kahekümnenaelase ja ulatas selle mehele, öeldes vaikselt: „Palun, tehke minu kulul üks vana aasta õhtu naps.“

Vanamees oli nii rõõmus ja tänas Markust soojalt, kui meie buss saabus. Me läksime bussi teisele korrusele ja ma istusin Markuse ja Billy kõrvale ning olin õnnelik, et Markus oli nii toiminud, see oli lahke tegu. Mõnikord pidin ma endale taas meelde tuletama, et ehitan ühist elu selle nägusa mehega. Ma tundsin end õnnistatult; ma tundsin, et mul on nii palju.