Читать книгу #ükskilihaseiliigu - Jane Paberit - Страница 13

19. august 2017

Ilus ja hea postitus

Eile, kui mere äärest tagasi tulime, käisime Muuga mõisas. Seal toimub igal suvel Tumeromantika kontsert. Tänavu esinesid Tõnu Tepandi ja teises osas Nest, kelle kirjeldus oli nii põnev, et lugesin seda endale 2 × valjusti ette ), et ämbient ja kannel ja Tolle ja kääbikud jms. Mineku ajaks olin muidugi juba nii väsinud, et itk kippus peale tulema, aga õnneks hakkas just siis müristama ja välku lööma ja sadama ja ma sain 20 minutiga valmis soengu, meigi ja outfit’i, mis mind kohe nutma ei ajanud. Sihukest asja pole enam ammu juhtunud! Ma tean täpselt, kuidas selle kuradima Lumivalgekese vaene võõrasema ennast selle lollaka peegli ees tundis: „Sina, kuninganna, oled ilus küll, aga nänännännännäänää ... S.“ Noh jah, eks ma muidugi lootsin ka, et õhtud juba pimedad ja ehk läheb elekter ära.

Muuga mõis on ilus ja hea koht. Olen seal mitmeid kordi esinenud ja koolilastele tantsutrennegi teinud. Mõisakoolides on eriline miljöö, lapsedki on teisemad. Kahju, kui see kaduma peaks. Enivei, jõudsime aegsasti kohale, kohvik oli ja kõik vinks-vonks, treppide ja lävepakkude ja kohati konarliku põrandaga konfliktsituatsioone ei tekkinud (vbl nad mäletasid mind varasemast ning mõtlesid, et ei hakka parem tüli norima). Tepandi oli ... Tepandi. Kui minust põlvkond vanem kaaskülastaja küsis pisut üllatunult, et mis mind Tepandiga seob, siis vastasin kiirelt, et tekstid. Ristikivi ju. Ja eks enamik minu tuttavaid kitarriplõnnijaid arenes suuresti Tepandi näitel. Mulle see väga ei meeldinud. Plõnnijad ise seevastu meeldisid küll. Eriti mõned. Mis oli viga. Aga see pole see jutt. Küll need jutud ka tulevad.

Tepandi ise aga kõnetas mind väga. Just tema vahetekstid, mis koosnesid peamiselt pominatest, poolikutest lausekatketest ja ootamatutest pausidest. Maitea, kui palju oli seal lavastust ja näitlejatööd, aga kõik toimis ja ma sain tuge, et see, mis minu peas toimub, ei ole mitte ainult minu privaatne hullumaja/ameerikamäed (lendas üle käopesa/mägedel on silmad). Nii lihtsalt ongi.

Kontserdi teiseks osaks olin ma vägagi laetud ja nalja ma sellega sain. Esinejaks oli lokkidega meeshaldjas elektrikandlel. Ärge saage minust valesti aru – mulle väga meeldis see muusika, miljöö ja kõik värk, aga aga aga ... Ta oleks väärinud omaette kontserti. Üle 70 minuti pausideta sellist muusikat avaliku kontserdi teise osana … Mulle käib üle jõu ... rahulikult istuda. Pärast neljandat lugu (või kurat teab, pause ta ju ei teinud!) tegin Janekile ettepaneku pisut tantsida. Janek naeratas, aga eelistas jätkata kuulajana. Mediteerisin pisut, aga sain sellest paraku vaid energiat juurde ja tegin uue ettepaneku, minu meelest veel paremagi, et kuna kõik siin vaikselt kuulavad, võiksime ehk minema hiilida ja kuskil harjakapis (no mõisas ju neid nurki on) vms natuke seksida. Janek enam väga ei naeratanud. Isegi mitte siis, kui ma tule tema pealt ära tõmbasin ja pakkusin, et ma võin kedagi teist paluda! Noh, polnud seal kedagi, kes oleks mind inspireerinud ... Järgmised 10 minutit istusin vaikselt ja keerutasin oma kobakat hõbesõrmust. Parasjagu siis, kui ma mõtlesin, et kas lubadus sõrmus allikasse haldajatele ohverdada aitaks kontserti kiirendada, pillasin ma selle maha. Klirinal. Ok, see oli Märk! Aga piinlik. Janek ei naeratanud ikka veel ... Sõrmus jääb minuga! Kontsert kestis. Kontserdi teise poole päästis teisel pool olev kõrvalistuja, vanem ja samuti väga soliidne härrasmees, kes tegi omapoolseid ettepanekuid, et tekitaksime „spontaanse“ aplausi. No ja siis see hetk, kui esineja korraks käed kandlelt tõstis ja me lootusrikkalt kiire pilgu vahetasime … aga kandlemäng jätkus ja naaber pressis läbi hammaste „ei, raisk ...“ Viimased 20 minutit möödusid võitluses naeru kätte lämbumisega. Pisut leevendust tõi ka minemahiilijate toolikolin. Kuigi muusika oli väga meeldiv, oli (lühike) aplaus tiine hirmust lisaloo ees. Muidugi on mul ka esinejast kahju. Pigem oli tegu ikkagi korraldusliku apsuga. Ka see on kunst. Igavene pikk lugu sai. Tuleb veel mõni ilus ja hea postitus teha.

PS! Kui keegi ikkagi tahab harjakappi seksima minna (vanade aeg

ade mälestuseks? halastusseks?), siis praegu on üldiselt tagumine aeg. Ratastool ilmselt kappi ei mahuks.