Читать книгу #ükskilihaseiliigu - Jane Paberit - Страница 18

6. oktoober 2017

Millest mõtled, seljaaju?

Esimest korda Tartus uuringutel doktor Rallmanni patsiendina. Teaduse hüvanguks. Üliõpilastele õppematerjaliks.

Õhtu ja öö olid ebamugavad. Väsimus eilsetest uuringutest ja eks ka omajagu hirmu. Mitte niivõrd uuringute kui just tulemuste ees. See, et ma olen muidu terve ja tugev, ei muuda ju tegelikult asjade kulgu. Aga teadasaamine, et vaat nüüd on olemas ka need sümptomid ja siit logiseb ka ja ... Loomulikult harjub sellegagi, aga see teadasaamise hetk ise on jälk.

Nalja sai muidugi ka. Õhtuse tee tõi meile meespõetaja. Selline noor, arglik ning küüru hoidva selja ja ebaleva oleku tõttu tundus ta pisut pahaendeline. Palju, palju rohkem pahaendeline tundus ta aga öösel 3.15 palatis ringi hiilides. Ma tean, et see on tema töö öösel patsiente kontrollida, aga kui sa öösel unetuna lebad ja siis keegi vaikselt ringi luusib ... Kriipi!

Ja siis saigi hommik! Kõigepealt läksin logopeediga neelamisröntgenisse. See oli see, mida ma hullupööra kartsin. Kujutasin ette, et see on midagi mõõganeelamise laadset. Ilge öökimine ja pärast oled kontideni ilane. Tegelt istusin küljetsi mingil pingiribalal ja larpisin erineva tekstuuriga produkte. Kõige raskem oli oma ahtriga seal servakesel püsida. Kui arst mind rohkem pöörata käskis, siis ma muidugi lihtsalt pidin küsima, et kas ta mu puusa ikka vaatas. Ajas tagasi ), neelasin siis baariumiga(?) segatud vett, jogurtit ja leivapudi. Aitäh! Väga hea ... ei olnud. Neelamise kohta täpsustasin veel, et kas lonkshaaval või nagu õlut.

Igatahes päädis see üritus sellega, et röntgenimassin läks lolliks ja kogu leivapudi ma ära ei söönudki. Seda juhtub tihti, et kui ma närvis olen, siis ütleb minu lähikonnas olev tehnika üles. Sihuke mentalist olengi. Aga nagu te mu toonist aru saate, oli selle neelamisega kõik korras. Röntgenimassin jätkas ka pärast oma tööd.

Siis oli üks põieuuring ultraheliga, siis auditooriumisse üliõpilaste ette, siis kopsu-uuringule (spirograafia). See tähendas natukest suu kaudu ähkimist mingisse torusse. Viis minutit ja okei ka sellega. Niisiis, mu noored sõbrad – ette muretsemise harjutamine oli täiesti nõme ja ebavajalik. Mingeid bulbaarseid nähtusid mul veel ei ole.

Siis tuli südameuuring. Mul on süda täiesti omal kohal! Siis tuli arst ja me rääkisime pikalt. See oli hea jutustamine, me mõistame teineteist. Kõik analüüsid on mul head või vähehalvad ning isegi ENMG viitab sellele, et haigus ei ole ägedas faasis. Praegune diagnoos on motoneuroni haigus, võimalik ALS. Nii. Kopsus on mingi asi, millest kopsuarst minuga veel rääkima tuleb. Nüüd on jäänud veel kõhu ultraheli ja seljavärk. Ja homme koju!

Lumbaalpunktsioon minu lemmikprotseduur küll ei ole. Ja ma feilisin sellega, vaatamata korduvatele katsetele! Lihtsalt ei saanud kätte midagi, kuna mul on loodusest antud väga nõgus selg ja lülid on liiga koos. Paar korda läks nõel vastu jalanärvi, see tunne oli, ma arvan, nagu see, kui sulle taserit antakse, paar katset olid vastu luud ja lihtsalt nii valusad, et ma kiunatasin ja pisaraid lendas (no ja ripsmetušši ikka ka). Ja siis me rohkem ei proovinud lihtsalt. Võibolla järgmine kord ja siis ka ainult koos tudurohuga. Arst vabandas ette ja taha, aga see ei ole ju tema süü. Kahju, et me neid analüüse ei saanud. Praegu on lihtsalt selline tuikav valu seljas, aga pakutud valuvaigistit ma veel ei tahtnud. Hõõõ! See oli kole!