Читать книгу #ükskilihaseiliigu - Jane Paberit - Страница 7

29. mai 2017

Hei!

See ALS-i värk on mulle üsna tundmatu teema, eestikeelset materjali on vähe, see piirdub pmst sellega, et ravi puudub, sa jääd halvatuks ja sured. Või siis, et aastaga ratastooli, 3–5 aasta pärast surm. Sama innustav kui kunagine „Kuue kuuga trammijuhiks“ S.

Miks? millal? kuidas? mille eest? kaua?-küsimused on kõik vastuseta. Mis on haiguse haruldust, kulgu ning haigestunute kiiret surma arvestades ka arusaadav. Kellelt sa ikka nii väga küsid.

Niipaljukest ma endale selgeks lugesin, et „teadmata põhjusel haigestuvad ja surevad ajus asuvad moto(or)neuronid“. Mul hakkas nendest väikestest motoneuronitest väga kahju. Nad on mind kõik see aeg orjanud ja ma pole nende olemasolust isegi teadlik olnud. Ja nüüd on nad veel haiged ka ... Inimesed on minu vastu olnud väga kenad, mõned isegi kirjutavad ja helistavad ) ja ma olen saanud armsaid, südant kosutavaid soovitusi. Aitäh veelkord! Üks nendest kirjadest rääkis palve jõust. Ma ei ole usklik inimene, vbl agnostik oleks õige öelda, aga inimeste headusse, vaimujõudu ja suurusesse ma ikka natuke nagu usun ka ). Ja mõeldes oma väikestele motoneuronitele meenus mulle Kingpoole palve oma hiirekesele „Naksitrallide“ multifilmist: „Ole tubli, mu hiireke! Ole nüüd tubli!“

Olge nüüd tublid, mu väikesed motoneuronid!