Читать книгу #ükskilihaseiliigu - Jane Paberit - Страница 8

2. juuni 2017

Kolm kuradi korda võite arvata, kes neljapäeval kaubanduskeskuses laraki kõhuli käis. Väga mõnus ... ei olnud S. Tõele au andes ei olnud see mul esimene kord end sel kombel (ja veel kaine peaga) avalikult häbistada, seega ei pistnud ma ka pillima. Üks vanem härrasmees seisatas, ootas ülikuulilt, kuni ma ennast kogusin (esimene kraaksatus oli mul, et minuga on kõik korras), ning aitas mind siis püsti. Laps muidugi ka. Vabandasin lapse ees, et ta nii lolli olukorda panin, tema ütles, et teda küll ei häiri ja et kui ma tahan, siis ta võib teine kord koos minuga pikali visata ).

Aga tagasi algusesse siis.

19. detsembril 2015 oli üks vägev pidu, kus ma viimast korda kõrged kontsad tõepoolest välja kandsin ja õnneks oli mul oidu olnud selleks puhuks ka uued kingad osta ). Pidu läks pikaks, järgnes afterparty ja kojusõiduks ma enam kontsi alla ei viitsinud panna, laenasin võõrustajalt kroksid ... räme viga!!! Ärge kunagi kandke krokse, need on surmalõksud, sest just nende ja kohmas maa koostöö tõttu ma siruli käisin ja jala nikastasin. No ja ega ma päris kaine ei olnud. Aga – see oli viimane päris pidu, kus meri oli põlvini ja pidu pilvini. Nii nagu peab!

Nikastus paranes kolm nädalat nagu ikka, ma läksin uuele töökohale, mis oli väga tore, ja lonkasin reipalt, sest nüüd tegi mulle häda kukekannus. Tahtsin väga märtsikuisel kontserdil tangoga esineda, aga kontsadel ei olnud tasakaalu ja paljajalu mõnd muud tantsu ei lubanud kukekannus. Kahju, et ma siis seda valu kartsin. Märtsis siis ka arstile, aprillis süst kanda, mis ei aidanud, maikuus kasvas tööl koormus hüppeliselt, mäletan neid magamata öid, jalakrampe ja hommikul kell 5 läbi pisarate tehtud esimesi samme päris ehedalt siiani ... Juunis 2016 sain ma aru, et mingi kamm on lisaks kukekannusele ja ülekoormusele veel. Vasaku jala kroks ei tahtnud hästi jalas püsida, süüdistasin uusi tallatugesid, aga sain tegelikult aru, et see, kuidas mu jalg õhtuks ülekeedetud makaroniks muutub, ei ole õige asi.

Juuli lõpus vahetasin perearsti, sain tabletid, mis võtsid kukekannuse valu nigu niuhti, kandideerisin uuele töökohale ning august oli juba päris lootusrikas. Septembris jäin aga haiguslehele, stress oli liig, mingid südame vahelöögid, ja vot siis, kui kodus olin, sain aru, et see jalg minuga koostööd ikka ei tee. Kahtlustasin seljahäda, asusin võimlema, läksin ka tasulise füsioterapeudi juurde, kes poole vastuvõtu pealt läks neuroloogiga konsulteerima ning tõi mulle vastuvõtuaja. Septembri keskel sain teada, et minu kandideerimine uuele tööle, kergemale ja osalise koormusega, oli edukas. Alustasin seal oktoobris. Oktoobris kukkusin trennis väga lihtsa hüppekese peale, jalg lihtsalt kadus alt ära. See on siiani ainus selline juhus olnud; tavaliselt ma komistan ega suuda tasakaalu hoida. Selg valutas küll. Ja tuharalihases oli põletik. Ja ma olin õhtuks jube väsinud.

Rakvere neuroloog ütles, et tegemist on klassikalise seljahädaga (lülide kulumine vms), prognoos on väga hea, ja kevadeks plaanisin terve olla.

Novembris ja detsembris sain alaseljale ka taastusravi, mis nägi välja nii, et hommikul 8.30 külma autosse, 30 minutit sõitu, 1 tund 15 minutit võimlemist, massaaži ja elektriravi, külma autosse, 60 minutit sõitu ja tööpäev. Loomulikult läks mu selg selle peale halvemaks. Taastusraviarstilt kuulsin siis, et mu vasak labajalg on osaliselt halvatud ja võimalik, et mul tuleb õppida sellega elama. Sain saatekirja neurokirurgile veebruariks.

Jaanuaris 2017 hakkasin vihkama treppe ja talve ja juba neli kuud kestnud libedust. Käed muutusid tugevamaks, sest hakkasin enda püsti ajamisel rohkem nende abi kasutama. Veebruaris oli neurokirurgi vastuvõtt. Otsa ta mulle ei vaadanud, tantsutreeninguid soovitas juhendada suuliselt (ikka veel ei saa aru, kuidas ma teda seepeale ei löönud! Aga eks ma olen juba oma loomult soliidne, väljapeetud ja rahulik), saatis mu aga alaseljaga kompuutrisse, lubas kirjutada kompuutri vastusest, leida mulle Tallinnas neuroloogi, ning kutsus tagasi vastuvõtule aprillis.

Mitmesugused hädad ja vaevused ei lasknud mul magada ja märtsis käisin ka perearstile neid kurtmas. Näiteks fastikulatsioonid, tahtmatud lihastõmblused. Olime nõutud, seljakompuutri järgi on alaselg sodi küll, aga mitte minu probleemide jagu. Ning kui olekski, siis paremal pool.

Aaaarghhh!

Aprill aprill aprill aprill aprill ...

Uuesti neurokirurgi vastuvõtul. Ta küsis, kuidas mul läheb, vastasin, et tänan küsimast, halvasti ... Ta vaatas mulle otsa ja vaatas ja torkis pastakaga mu jalga ja leidis selle sada tuhat korda neetud refleksi, millel Babinski nimeks ning mis täiskasvanud inimesel viitab kesknärvisüsteemi kahjustusele. Andis saatekirja peakompuutrisse ja lubas taas leida mulle neuroloogi Tallinnas. Tagasi ta mind enam ei kutsunud, suht viimased sõnad olid, et „keegi peab ju neid haruldasi haigusi ka põdema“.

See oligi siis selle pika diagnoosisaaga lõpu algus. Ja kuna dr Google oli tolleks hetkeks juba minu intiimsõbraks saanud, siis teadsin ka mina, et häid kaarte enam lauale jäänud ei ole.

Nutt ja hala jätkuvad ...

Maikuus läks äkki väga kiireks. Kuna neurokirurg ei olnud vastanud ei peakompuutri ega neuroloogi vastuvõtu asjus, panin endale aja tasulise neuroloogi juurde. Ootama pidin nädala. Üks hea ortopeedionu nägi, kui vaevaliselt ma liigun, ja organiseeris mulle kiiresti vastuvõtu Maarjamõisas. Kõige raskem oli saada saatekirja perearstilt, kes ilmselt oli sel ajal puhkusel (loe: Soomes tööl). Tema kolleeg venitas mulle telefonis: „No eks ma siis pean teid kuulama. No eks ma siis pean teile selle saatekirja andma ...“ Seda oli ränk kuulda. Lubasin kohe, et kui ma terveks saan, küll ma talle siis ütlen! Aga lootust on, et tal veab.

Sain ka kirja neurokirurgilt, et tema leitud neuroloogi vastuvõtt on 22. mail Mustamäel.

Maarjamõisas oli vastuvõtt lihtsalt imeline. Kiire, professionaalne (no selle sõna kirjapilt jääb mul vist küll omandamata ) ), viisakas ... no super. Selgus, et mu karkass on korras, ka talvel korduvalt väga haiget saanud vasak hüppeliiges, ning juba ma olingi kahe neurokirurgi ülipõhjalikul ülevaatusel. Pladifaking Babinski muidugi ka kohal nagu viis kopikat. Oli palju tohtrite omavahelist pomisemist, mille tulemusena sain ma saatekirja järjekordsesse kompuutrisse, et uurida üht veel uurimata jupikest mu seljarootsust. Aeg sai kirja 26. juuniks ja paberil seisis küsimärgiga tumor mingi ... Ja see noorem neurokirurg vaatas mind sellise pilguga, et oleksin väga tahtnud teda kuidagi lohutada ...

Istusin hetkeks all fuajees ning mõtlesin, et kas hakkan nutma kohe või alles koju jõudes. Otsustasin viimase variandi kasuks, sest polnud kindel, kas enam kunagi pidama saan.

Eks said needki nutud meil nutetud ning juba tulidki naljad teemal, et olgu siis seljaaju kasvaja, olengi ju alati tahtnud olla kõhn ja kiilakas ).

Kahe päeva pärast oli see mõte peast kadunud ja elu läks edasi.

16. mail oli Tallinnas tasulise neuroloogi vastuvõtt. Oli ka parasjagu üks halbadest päevadest, mil tasakaal ja jalg kuigi kabedad ei olnud ... Läbivaatus oli põhjalik, kiire, ja kui ma arvatavat diagnoosi küsisin, siis läks jutt kiirelt mujale. Küll aga kõlasid sõnad, et „te olete tugev naine, täpselt selline nagu eesti naine olema peab“. Tohtriproua ise oli selline miniatuurne, kuid sitke vanem daam. Elus palju muret näinud, nagu mu hea sõber dr Google teab rääkida. Registratuuris maksin 50 raha, dr ütles, et ma võtaksin kaasa Puutepunkti ajakirja ning andis mulle A4 paberi, millel kirjas nipet-näpet minu seisundist ning G12,2 motoorneuroni haigus. Soovitus uuringuteks hospitaliseerida. Läksin autosse, mässisin salli ümber pea ja ulgusin nagu loom.

Käisin aga tööl ja korraldasin Pille Roosi tantsude kontserti Palmse mõisas. See sai teoks 20. mail. Oli ilus ja armas. Mis mind aga väga üllatas, oli minu vaevatud nägu piltidel, kus ma ei poseerinud. Ma ei teadnud, et see haige olemine mind niimoodi räsinud on.

22. uuesti Tallinnasse, seekord siis juba Mustamäe neuroloogiapolikliinikusse.

Kui tohtrilt küsisin, et kas see G12,2, mille uurimiseks mind haiglasse pannakse, on sama haigus, mis Uku Kuudil, siis ta küll ütles, et ärgu ma mõelgu nii palju, aga me vist teadsime juba mõlemad niigi. Küsis, et kuidas ma nii tark olen; ise vastas ka, et te ju tantsuõpetaja ).

Õhtul läksin suurte laste ja mehega välja, vaatasime burleski ja mustkunsti ja see oli vahva show, Fringe.

23.–25. mai 2017 olin Tallinnas haiglas uuringutel.

Jõudsime haiglasse vara. Istusime ilusas aatriumikohvikus ja hoidsime kinni veel viimasest natukenegi normaalsest hetkest.

Palatis lülitasin telefoni hääletule ning tegin lõunauinaku. Kui üles ärkasin ja vastamata kõnesid likvideerima asusin, siis nendega ma kaugele ei jõudnudki. Kuri poeg seisis voodi ees ja küsis nõudlikult, miks ma kõnedele ei vasta. Ma olin ju juba kaks tundi haiglas olnud!

Pärastlõunal olid uuringud, see nõeltevärk, millest oli kiirelt selge, et minu närvid ja lihased koostööd ei tee. No ja siis see kompuutritoru selgroost. Pool tundi liikumatult ilma suhtlusvõimaluseta lebada on minu jaoks maksimum. Nii et tulevik on ikka hirmutav küll. Kuigi öeldi, et üleöö ei juhtu midagi.

Õhtul olid külas veel laps ja lapselaps, sõime kohvikus kooki.

Siis tulid kasuisa ja vend ja vennapoeg ja kõik tõid süüa ja värki ja üldse oli üks suur jõul.

Hommikupoolikul tuli arst ja ütles, et seljakompuuter oli korras.

Ega siis rohkem väga öelda ei olnudki. Diagnoosi tema, armas inimene, üle huulte ei saanudki. Ütles vaid, et kisub sinnapoole, mida ma kabinetis küsisin. Natuke nuttu ja üks väike xanax hiljem andsin teada oma suurtele kallitele, lapsed käisid mind vaatamas ja oligi öö ja siis juba järgmine päev. Oodata oli veel psühholoogi, suurt visiiti ja kojuminekut.

Käis ka füsioterapeut, tundus asjalik. Panin ka ise endale juba aja kinni Rakverre. Füsioterapeut ütles telefonis diagnoosi kuuldes, et oi ... see on ju küll paha haigus. On, eks.

Tantsisin füsioteraapia toas ).

Tuli psühholoog. Tore hipionu. Kuulas mind. Minul oli kõik nii selge ja helge. Olime ühel nõul, et kõik peavad surema ja võimalik, et ma matan teid kõiki. Et me keegi ei tea oma päevade kulgu. Ja et mul on tore ja toetav ja tugev pere. Ja et mul on elule kõrged nõudmised; kui elu ei suuda neile enam vastata, siis tuleb tal ära minna! Onu andis oma mobiilinumbri, kallistasime. Ma ei ole talle helistanud. Teen ennast huvitavaks!

Nüüdseks olen ma siiski juba mõtteviisi muutnud: see haigus ei sobi minu elustiiliga, tema peaks ära minema!

Suur visiit oli kentsakas. Sattusime kokku keset koridori, seisime nagu kari lambaid ). Võtsin siis juhtimise üle, avasin füsioteraapiatoa ukse ja palusin neil edasi astuda ), minu arst rääkis natuke, nad olid muidugi eelnevalt juba teadlikud, nemad vaatasid minu fastikulatsioone, kloonuseid, elavaid reflekse (ma olen ju selline haruldane) ja mina vaatasin neid ... minu meelest olid mõnel noorel daamil silmad märjad. Kui ma raviarstile eelmisel päeval rääkisin, et paneme palun haiguslukku kirja „mitte elustada“, siis hakkasid ka temal silmad kiirelt pilkuma ja käed käima. Ütles, et liiga vara jne. Ma ütlesin, et mõistan, et ta ei ole selleks veel valmis.

Kes aga tähtsal hetkel kohal ei viibinud? Härra Babinski oma refleksiga muidugi!

Paar kiiret nalja imelisest tervenemisest ja vaba ma olingi. Koju!