Читать книгу #ükskilihaseiliigu - Jane Paberit - Страница 6

12. märts 2019

Facebook tuletas mulle meelde, et tänasel päeval kuus aastat tagasi reklaamisime Pajusti klubis toimuvat tantsukonkurssi „Nabaratoorium otsib superstaari“. Täna kolm aastat tagasi toimusid aga Paides Nabaratooriumi Järvamaa rühmade sünnipäevapidu ja tantsukursused.

Plaanisin seal kindlasti ka ise ühe tangoga esineda, jalg oli küll juba valus, kuid mis sellest! Kui aga kontsadega harjutama hakkasin, siis selgus, et mul ei ole piisavalt tasakaalu. Nii jäigi viimane tants tegemata ja kleidiriie kappi. Nüüd sai see viimane vähemalt kleidiks vormistatud.

Sellest kontserdist alates läks tervis aina kehvemaks ja kehvemaks, kuni 2017. aasta mais tegin Facebooki sellise postituse:

„Sõbrad. Tundub, et minu sissemaksed karmapanka ei ole olnud piisavad S. Sain sel nädalal kätte diagnoosi, see on motoorneuroni haigus ehk ALS. Praegu on ok, ma lonkan suht käbedalt ja tasakaaluhäire on ka väike. Ma tahan ikka koos teiega naerda ja nutta ja sauna ja tööd teha ja jalutada ja laiselda ja tantsida ja juttu rääkida ja teile maitsvat putru pakkuda, kui te külla tulete või mina teile. Et hakatagu siis juba tulema! )

Ma plaanin ka blogi pidama hakata, eks annan märku.

Kuidas ma ennast tunnen? Suht rokkstaari ja maailmavalitsejana (sest vaadake, mul on ju see hirmus haigus, mille nime isegi kõik arstid välja öelda ei suuda S). Ja aega on palju, sest ühtäkki asetusid kõik pusletükid ja prioriteedid väga paika. Tunnen ka süüd, et oma lähemaid ja kaugemaid sellise ebanormaalsuse sisse vean. NB! Kui keegi kavatseb mu vanaemale ära kituda, siis see on ikka erinõme tegu. Lugege end hoiatatuks. Tunnen natuke hirmu, et muutun koledaks tõmblevaks käkiks, kes on üksikvangistuses oma kehas, aga me keegi ei tea oma päevade kulgu ja pikkust ja sellepärast peabki nautima tänast ja olemasolevat jne, jne, ausalt, rohkem ei viitsi praegu heietada. Olge head mu lähedaste vastu, sest mind on ainult üks, megaharuldane persoon, ja noh, te kõik peate mind aitama ja neile toeks olema, sest noh, teate küll ).“

- - -

Jätkangi siit vanemate blogipostitustega.

Mõnda neist ei ole te võibolla veel lugeda saanudki. Blogi ise sai nime minu koduküla ja ühe peo järgi.

Tähistasin sünnipäevi alati suurelt ja stiilipidudega. Ühel aastal toimusid Alavere küla eri- ja paraolümpiamängud. Janek oli parameedik ja tema auto kandis uhket kirja Halavere Hambulatoorium. Minu poeg ja vend olid Eesti murulkujundujumise koondis, mina ise aga Poezia Komissarova. Teate küll seda jooksjat Kreisiraadiost, kes hirmsasti pauku kartis.