Читать книгу Introvertide salajane elu - Jenn Granneman - Страница 10

Kuidas on lood sinuga? Kas oled samuti kogu aeg tundnud, et oled teistsugune? Kas koolis olid sina see vaikne tegelane? Kas inimesed küsisid sinult: „Miks sa rohkem ei räägi?” Kas nad küsivad seda sinult ka praegu?

Kui jah, siis võid sinagi olla introvert. Introverdid moodustavad 30–50 protsenti inimkonnast ja just meie aitame kujundada maailma, milles elame. Võib-olla on üks neist su ema või isa, sõber, abikaasa, kallim, laps või töökaaslane. Me juhime, loome, harime, uuendame, sõlmime äritehinguid, lahendame probleeme, hurmame, tervendame ja armastame. Introvertsus on loomulaad, mis erineb isiksusest; loomulaad viitab kaasasündinud omadustele, mis määravad, kuidas sa maailma suhtud ja milline on sinu mõtteviis, isiksust võib aga defineerida käitumise, mõtete ja emotsioonide mustrina, mis muudab sind ainulaadseks. Isiksuse väljakujundamine võib võtta aastaid, kuid loomulaad on midagi niisugust, mille sa sündides kaasa saad.

Aga kõige olulisem asi, mida introverdina teadma peaks, on see, et sinuga pole midagi valesti. Sa ei ole katki, mis siis, et oled vaikne. On täiesti normaalne jääda reede õhtul koju, selle asemel et peole minna. Introverdiks olemine on absoluutselt normaalne asi.

Kas sa oled introvert? Siin on kakskümmend kaks märki, mis aitavad mõista, kas sa kaldud loomulaadilt introvertsusse. Kui paljude puhul sa end ära tunned? Need märgid ei pruugi kehtida iga introverdi puhul, kuid üldiselt on need tõesed.

1 Sulle meeldib üksi aega veeta. Sinu jaoks pole probleem laupäeva õhtul kodus istuda. Tegelikult sa lausa ootad seda. Sinu jaoks tähendab Netflix ja mõnus ajaveetmine seda, et sa vaatadki Netflixi ja lõõgastud. Või ehk meeldib sulle lugeda, videomänge mängida, joonistada, kokata, kirjutada, oma kassile tillukesi mütsikesi kududa või lihtsalt majas ringi uidata. Ükskõik milline su eelistatuim üksioleku tegevus on, teed sa seda nii palju, kui su ajakava vähegi lubab. Üksi olles tunned end hästi. Üksioleku ajal oled sa vaba.

2 Mõtlemine õnnestub üksi olles kõige paremini. Üksioleku aeg ei tähenda pelgalt lemmiktegevusi. See võimaldab sul anda oma vaimule aega lahtirullumiseks. Kui sa teiste inimeste seltskonnas oled, võib tunduda, et aju on liiga üle koormatud, et talitleda nii, nagu see tegelikult peaks. Üksi olemine lubab sul häälestuda oma sisemonoloogile, sest sa ei pea pöörama tähelepanu sellele, mis su ümber toimub. Võid tunda, et üksinda oled loovam, ja saad rakendada sügavamat sisekaemust.

3 Sinu sisemonoloog ei peatu hetkekski. Sinus räägib selgelt tajutav sisehääl, see kõneleb teadvuse taustal kogu aeg. Kui inimesed suudaksid kuulda su peas pulbitsevaid mõtteid, oleksid nad üllatunud, hämmastunud ja võib-olla ka kohutatud. Ükskõik, milline nende reaktsioon on, sinu sisemine jutuvestja on midagi niisugust, mida on raske kinni keerata. Mõnikord ei saa sa öösiti magada, kuna teadvus ei jää vait. Sind kummitavad mõtted minevikust. „Ma ei suuda uskuda, et ma nii rumalasti ütlesin ... viis aastat tagasi!”

4 Tunned end keset rahvamassi sageli üksildasemana kui üksi olles. Teistega koos olles võid tunda end iseendast äralõigatuna. Võib-olla sellepärast, et kui ümberringi on liiga palju müra, on sul raskem oma sisehäält kuulda. Või ehk tunned siis, et oled keegi muu, nagu minuga oli. Olgu põhjus milline tahes, introverdina igatsed sa lähedushetki ja sügavaid sidemeid – ja keset rahvahulka neid harilikult ei leia.

5 Kui pead intensiivselt suhtlema, tekitab see tunde, et oled võlts. Võhivõõra juurde astumine ja enda tutvustamine? Pigem torkaksid endale nõelu küüne alla. Kuid sa tead, et mõnikord on seda vaja, seega võid seda ikkagi teha, kuid tunned end kogu selle aja võltsilt. Kui sa oled minusarnane inimene, tuli sul õppida seda tegema. Võimalik, et oled lugenud eneseabiraamatuid sellest, kuidas õppida osavamalt vestlema või olla karismaatilisem. Kui tead, et kohe tuleb sul aktiveerida oma avalik mina, võid endale öelda: „Naerata, vaata teisele inimesele silma, ja kasuta enesekindlat hääletooni!” Kui oled sellega ühele poole saanud, võid tunda end läbiklopituna ja vajad taastumiseks seisakuaega. Mõtled, et kas kõik teised peavad uute inimestega kohtudes tõesti sama palju pingutama.

6 Sa pole üks neist, kes koolis otsemaid käe tõstavad, kui õpetaja mõne küsimuse esitab. Sul pole kogu seda tähelepanu vaja. Piisab sellest, et sa tead, et tead vastust – sul pole tarvis seda kellelegi tõestada. Tööl olles võib see väljenduda selles, et koosolekute ajal ei kipu sa eriti sõna võtma. Pigem tõmbad ülemuse pärast koosolekut kõrvale ja vestled temaga nelja silma all või saadad oma mõttetulemused e-kirjaga, mitte ei hakka neid toatäie inimeste ees selgitama. Erand on olukord, kus sa millegi suhtes tõeliselt kirge tunned. Harva, kui asi on tõesti oluline, võivad isegi häbelikud introverdid muutuda jõuks, millega teised peavad arvestama. Kõik oleneb sellest, kui palju miski sulle korda läheb; kui usud, et oma arvamuse kaitsmine tõepoolest midagi muudab, oled nõus riskima enda ülestimuleerimisega.

7 Sa esitad oma mõtteid kirjalikult paremini kui suuliselt. Eelistad helistamisele sõnumi saatmist ja näost näkku kohtumisele e-kirja. Kirjutamine annab sulle aega läbi tunnetada, mida ja kuidas öelda. See võimaldab oma mõtteid redigeerida. Lisaks tunned üksinda sõnu trükkides vähem survet kui oma mõtteid reaalajas kellelegi väljendades. Kuid see ei puuduta üksnes sõnumite ja e-kirjade saatmist. Paljud introverdid naudivad eneseväljenduseks ja eneseavastuseks päeviku pidamist. Mõned võivad kirjutamise koguni elukutseks valida, näiteks John Green, kes on menuka noorteraamatu „Süü on tähtedel” autor. Oma YouTube’i videos „Thoughts from Places: The Tour” ütleb Green: „Kirjutamine on asi, mida sa teed üksinda. See on elukutse introvertidele, kes tahavad lugu jutustada, kuid ei soovi seda tehes kuulajaga silmsidet luua.”

8 Ka telefoniga lobisemine ei tundu sinu jaoks kuigi meeldiva ajaviitena. Üks mu ekstraverdist sõber helistab mulle alati, kui parajasti autoroolis pikemas sõidus on. Ta arvab, et kuigi ta silmad, käed ja jalad on hetkel hõivatud, siis suu mitte. Lisaks pole seal teisi inimesi – kui igav! Seega sirutab ta käe telefoni järele. (Ära unusta, et liiklema peaks ohutult.) Kuid minuga see nii ei ole. Kui mul on kasutada mõned minutid vaikust ja üksindust, pole mul mingit soovi täita need tühja lobisemisega.

9 Sa pigem ei tee tegemist inimestega, kes on vihased. Psühholoog Marta Ponari ja tema kolleegid leidsid, et kõrge introvertsusega inimestel ilmneb vähem niinimetatud pilgu suuna mõju. Harilikult, kui me vaatame arvutiekraanil inimese nägu, kelle pilk on teatud suunas, järgime selle inimese pilku; seetõttu reageerime ekraani sellel küljel asuvale visuaalsele sihtmärgile kiiremini kui siis, kui inimese pilgu suund ja visuaalne sihtmärk asuksid ekraani vastasküljel. See on omane nii introvertidele kui ka ekstravertidele, kuid ühe erandiga: kui inimene näeb välja vihane, ei järgi introverdid tema pilku. See viitab, et kõrge introvertsusega inimesed ei taha vaadata inimest, kes paistab olevat vihane. Ponari ja tema meeskond arvavad, et selle põhjuseks on introvertide suurem tundlikkus potentsiaalselt negatiivsete hinnangute suhtes. Mis tähendab, et kui sa arvad, et inimene võib olla vihane millegi sinuga seotu peale, kujutab isegi tema pilk endast ähvardust.

10 Sa väldid igal võimalusel seltskondlikku lobisemist. Kui töökaaslane koridoris sinu poole kõnnib, kas oled kunagi lihtsalt mõnda suvalisse ruumi põiganud, et vältida seda „Hei, mis teoksil?” vestlust? Või ehk mõni minut oma korteris oodanud, kui naabreid trepikojas kuuled, et poleks vaja nendega juttu puhuda? Kui jah, siis oled võib-olla introvert, sest nemad eelistavad tühja lobisemist vältida. Meile meeldib rääkida pigem millestki mõtestatust, mitte täita õhku sõnamulinaga, et vaid iseennast rääkimas kuulda. Introvertide arvates on seltskondlik vestlus võlts, ja ausalt öeldes on paljud meist selles üpris kohmakad.

11 Sulle on öeldud, et oled liiga tõsimeelne. See tuleb sellest, et sulle ei meeldi tühja juttu ajada. Kui sinust sõltuks, keelataks mõttetu lobisemine ära. Pigem istuksid kellegagi maha ja vestleksid elu mõttest – või vahetaksid vähemalt mingeid tõelisi, ehedaid mõtteid. Kas oled kunagi pidanud sügavamõttelist vestlust ja tundnud end pärast seda energilisemana, mitte tühjaks kurnatuna? Just sellest ma räägingi. Mõtestatud suhtlus on introverdi vastumürk sotsiaalsele läbipõlemisele.

12 Sa ei käi pidudel, et seal uusi tutvusi leida. Sünnipäevapeod, pulmapeod, kontorirahva ühisüritused või mis tahes – me kõik osaleme aeg-ajalt igasugustel pidudel. Aga kui sa mõnele üritusele lähed, ei võta sa arvatavasti eesmärgiks uusi tuttavaid soetada, pigem suhtled nende inimestega, keda juba tunned. Sest nagu hästi sissekantud jalatsid, tunduvad ka su olemasolevad sõbrad mõnusad. Nad teavad sinu veidrusi ja sul on nende seltsis hea olla. Lisaks tähendaks uute tutvuste sõlmimine ju seltskondlikku vestlust.

13 Pärast liiga intensiivset suhtlemist tõmbud sa endasse. Soome teadlased Sointu Leikas ja Ville-Juhani Ilmarinen näitavad oma uurimuses, et suhtlemine muutub lõpuks väsitavaks nii introvertidele kui ka ekstravertidele. Arvatavasti sellepärast, et suhtlemine kulutab energiat. Sa ei pea mitte üksnes rääkima, vaid ka kuulama ja öeldut mõttes töötlema. Lisaks imad endasse kõikvõimalikku sensoorset infot, nagu teise inimese hääletoon ja kehakeel – ning pead samal ajal välja filtreerima taustamüra või visuaalsed segajad. Pole ime, et see ära väsitab. Kuid introvertide ja ekstravertide vahel on siiski täiesti reaalsed erinevused; üldiselt kalduvad introverdid eelistama üksiolekut ja vaikust tõepoolest rohkem kui nende ekstravertidest suhtluskaaslased. Kui oled introvert, võid kogeda lausa niisugust nähtust, mida on hakatud nimetama suhtlemispohmelliks. Samamoodi nagu tekitab pohmeluse ülemäärane akvaariumi mõõtu pokaal Margaritat, tunned end kehvasti ja uimaselt ka pärast ülemäärast suhtlemist. Tundub, nagu oleks aju töötamast lakanud, ja selles kurnatuses ei ole sa enam võimeline kellegagi vestlema või midagi mõistlikku kuuldavale tooma. Tahad lihtsalt vaikses hämaras toas pikali olla ja mõnda aega mitte liigutada ega rääkida. Põhjuseks on see, et introverte võib suhtlemine liigselt stimuleerida ja siis lülituvad nad välja (räägin suhtlemispohmellist edaspidi põhjalikumalt).

14 Sa märkad detaile, mis jäävad teistel kahe silma vahele. On tõsi, et introverdid (eelkõige väga tundliku natuuriga introverdid) võivad liiga ohtratest välistest ärritajatest ülekoormusse sattuda. Kuid meie tundlikkusel on ka plusspool: me paneme tähele detaile, mida teised ei pruugi märgata. Näiteks võid täheldada sõbra olekus tillukest muutust, mis annab märku, et ta on närvis (kuid keegi teine ei tundu seda veidral kombel märkavat). Või võid olla äärmiselt häälestunud värvusele, ruumile ja tekstuurile, mis teeb sinust hämmastava visuaalse kunstniku.

15 Sa suudad pikka aega järjest keskenduda asjadele, mis on sinu jaoks olulised. Mina võin tundide kaupa kirjutada. Ma jõuan sellesse olekusse ja siis lihtsalt olen seal. Mul pole meelelahutuseks vaja midagi või kedagi muud – kui ma kirjutan, sisenen teatud laadi voolu. Ma blokeerin kõik segajad ja süüvin eesmärki. Kui sa oled introvert, on sul arvatavasti ettevõtmisi või tegevusi, millele võiksid pühenduda peaaegu lakkamatult. Nimelt oskavad introverdid imehästi üksinda pikka aega järjest keskenduda. Kui poleks introverte ja meie oivalist keskendumisvõimet, poleks olemas relatiivsusteoriat, Google’i ega Harry Potterit (jah, Einstein, Larry Page ja J. K. Rowling on tõenäoliselt introverdid). Kulla ühiskond, kuhu sa oleksid ilma meieta jõudnud? Aga palun, võtke heaks. Armastusega, introverdid.

16 Sa elad oma mõtetes. Tõtt-öelda võid sa koguni nii palju uneleda, et inimesed on sulle öelnud: „Lõpeta see hõljumine” või „tule tagasi maa peale.” Sinu sisemaailm on rikas ja elav. Kõigil introvertidel ei ole hästi arenenud kujutlusvõimet (see omadus korreleerub viiefaktorilises isiksusemudelis „kogemustele avatusega”, mitte „ekstravertsuse-introvertsusega”), kuid paljudel meie seast on.

17 Sulle meeldib inimesi vaadelda. Tegelikult meeldib sulle üleüldse vaadelda, olgu objektiks inimesed, loodus või muu. Introverdid on sündinud vaatlejad. Neid võib sageli leida peo või ürituse äärealadelt, kus nad lihtsalt toimuvat jälgivad ega tunne vajadust sündmuste keskel asuda.

18 Sulle on öeldud, et sa oled hea kuulaja. Sul pole midagi selle vastu, et anda lava mõneks ajaks kellegi teise käsutusse ja lihtsalt kuulata. Sa ei kipu oma iga mõtet valjuhäälselt kuuldavale tooma, sest sul pole tarvis mõtlemiseks rääkida nagu mõnel ekstraverdil või kõike sõnadesse panna, mis su mõtetest läbi käib. Kuulamine – süvenenult kuulamine – tähendab, et saad õppida midagi uut või paremini mõista, mis kellegi sisemaailmas toimub.

19 Sul on väike sõpruskond. Sa oled lähedane ainult ühe, kahe või kolme inimesega ning kõiki ülejäänuid pead lihtsalt tuttavateks. See on nii, kuna introverdil on piiratud kogus energiat suhtlemiseks, mistõttu valime oma suhteid hoolikalt. Asi on oma jõuvarude säilitamises.

20 Sa ei saa ümbritsevast keskkonnast stiimuleid. On kindel põhjus, miks rahvahulgad, peod ja suhtlusüritused sulle ei sobi: introvertide ja ekstravertide aju töötleb tasukeskuse kaudu saabuvaid kogemusi erinevalt. Neurobioloogid Yu Fu ja Richard Depue demonstreerisid seda nähtust, kui andsid introvertidest ja ekstravertidest tudengitele Ritalini (see on tähelepanu puudulikkuse sündroomi ravim, mis stimuleerib heaolu põhjustava neurotransmitteri dopamiini tootmist ajus). Nad leidsid, et ekstraverdid seostasid õndsustunnet tunduvalt enam keskkonnaga, kus nad parajasti viibisid. Introverdid seevastu tasu saamise tunnet ümbrusega ei seostanud. See viitab, et introverdid erinevad ekstravertidest põhjalikult selle poolest, kui valdavalt nad keskkonnast saabuvaid tasusignaale töötlevad (introvertidest ja tasusignaalidest edaspidi pikemalt). Teadlaste sõnul võib introverdi aju kaaluda sisemisi vihjeid intensiivsemalt kui väliseid. See tähendab, et introverdid ei saa välisest keskkonnast stiimuleid, vaid pööravad rohkem tähelepanu sellele, mis toimub sisemaailmas.

21 Sa oled n-ö vana hing. Introverdid kalduvad vaatlema, infot sügavalt töötlema ja enne väljaütlemist asju läbi tunnetama. Olemuselt analüütilised, tahame sageli näha sündmuste taustal asuvat sügavamat tähendust või allteksti. Seetõttu võivad introverdid välja paista targad juba noorest east alates.

22 Sa tahad olla vaheldumisi inimeste keskel ja üksinda. Introverdid väärtustavad üksiolekut. Üksi olles saame keskenduda oma sisehäälele ja maailma müra välja lülitada; seda tehes kogume energiat ja selgust. Kuid see ei tähenda, et introverdid tahaksid kogu aeg üksi olla. Inimolenditena on meil vajadus teiste inimolendite järele ning introvertidena ihkame nendega mõtestatult suhelda. Seega elavad introverdid kahes maailmas: me külastame inimeste maailma, kuid üksiolek ja sisemaailmas rändamine on alati meie tõeline kodu.