Читать книгу Introvertide salajane elu - Jenn Granneman - Страница 8

Ühel pärastlõunal sattus mulle antikvariaadis psühholoogia- ja eneseabiosakonnas pihku Marti Olsen Laney raamat „The Introvert Advantage” („Introvertsuse eelised”). Ostsin selle ja lugesin kaanest kaaneni läbi. Kui lõppu jõudsin, nutsin rõõmust. Ma polnud end kunagi elus nii mõistetuna tundnud. See imeline teos ütles, et minusuguste kohta oli olemas mõiste: introvert. See oli maagiline sõna, sest selgitas paljusid asju, millega olin kogu elu maadelnud – asju, mis olid pannud mind endast halvasti arvama. Mis kõige toredam, see sõna tähendas, et ma polnud üksi. Maailmas oli teisigi minusarnaseid inimesi. Teisi introverte.

Sildistamist võib ju taunida, kuid see väike silt muutis mu elu.

Hakkasin introvertsuse kohta lugema kõike, mida vähegi kätte sain. Lugesin Susan Caini raamatut „Quiet”, Laurie Helgoe teost „Introvert Power, Sophia Demblingi The Introvert’s Way” ja paljusid teisi. Mind hakkasid huvitama ka isiksusetüübid ja suur tundlikkus. Tuli välja, et ma polnud mitte üksnes introvert, vaid ka äärmiselt tundlik inimene (kuid selle teema jätan teiseks korraks). Pärast kümnete introvertsuse-teemaliste raamatute lugemist võtsin käsile veebi. Ühinesin Facebookis introvertide rühmadega ja mõtisklesin blogisid lugedes. Mu sõpradel oli juba kõrini sellest, et ma pidevalt introvertsusest rääkisin: „Kas sa teadsid, et see on introvertsuse tunnus, kui sa enne vastamist mõtlemisaega vajad?” võisin ma öelda, või siis: „Ma ei saa täna õhtul välja minna, see on introverdiaeg.”

Ma ei suutnud oma introvertsusest rääkimist lõpetada. Tundus, nagu oleksin kogu elu lugenud vale käsikirja ja püüdnud mängida niisuguse inimese rolli, kes ma enda arvates peaksin olema – mitte selle, kes ma tegelikult olin.

Ära mõista mind valesti. Oma introvertsusest teadasaamine ei kõrvaldanud üleöö kõiki mu probleeme. Selleks läks tarvis mitu aastat tugevat sisemist tööd – koos teadlike otsustega teha oma elus reaalseid muudatusi –, enne kui asjad paremaks läksid. Kuid minu jaoks oli oma introvertsuse tõdemine ja teesklemast lakkamine, nagu võiksin ma hoopis ekstravert olla, esimene samm. Kui ma introvertsuse kohta rohkem teada sain, kasvas mu enesekindlus ja julgus olla see, kes ma olen. Hakkasin oma omaette olemise vajadust aktsepteerima. Hakkasin oma vaikset, sisekaemuslikku olemust pidama tugevaks küljeks, mitte koormaks. Alustasin tööd ka oma suhtlemisoskusega, kuid võtsin seda lihtsalt kui oskuste kogumit, mida saan täiustada ja enda heaks toimima panna. Aga mis kõige olulisem, ma hakkasin esimest korda elus endale päriselt meeldima.

Ma polnud enam keegi muu. Ma olin midagi teistsugust: introvert.