Читать книгу Introvertide salajane elu - Jenn Granneman - Страница 12
Miks ma selle raamatu kirjutasin
ОглавлениеIntroverte on juba liiga kaua valesti mõistetud. Võib-olla olime me need, keda mänguväljakul kiusati kui lapsi, kes olid teistsugused. Meil võivad olla suurepärased ideed, kuid napib enesekindlust nende väljaütlemiseks. Meile on öeldud, et oleme liiga vaiksed, liiga tundlikud või liiga häbelikud. Kui me ütleme, et tahame õhtuks koju jääda, räägivad sõprade valulikud pilgud, et meiega on midagi korrast ära. Lapsepõlvest mäletame täiskasvanuid, kes omavahel sosistasid, et me oleme sisemiselt hullusti katki.
Näiteks Keia on introvert, kes tunneb end tööl kõrvalseisjana. „Inimesed näivad alati mõtlevat, et ma olen tusane, või ei taha et mind tüüdata, ja mõnel juhul see ongi nii,” räägib ta. „Mul pole midagi selle vastu, et aeg-ajalt lobiseda, aga ma tunnen, et töö edeneb kõige paremini siis, kui olen vait ja keskendunud.” Tema töökaaslased ei saa niisugusest vaikimisvajadusest aru. Tõtt-öelda on läbisaamine nendega ajuti üsna pingeliseks muutunud. Nad ütlevad talle, et ta on liiga vaikne või peaks avatum olema. See teeb Keiale suurt meelehärmi, sest nagu paljud introverdid, on ta tööl selleks, et tööd teha. Mitte sõprussuhete arendamiseks.
Ta mõtiskleb, miks ta peaks küll rohkem rääkima. Ta teeb oma tööd hästi. Tal ei ole töökaaslaste vastu midagi. „Mulle lihtsalt meeldib omaette olla,” ütleb ta. „Ma naudin mõtlemist ja iseenda väikses maailmas olemist. See lõõgastab mind ja siis tunnen ma end vabana. Mõnikord tekitavad inimesed minus tunde, nagu tähendaks introvertsus seda, et ma olen justkui kurjategija. Soovin, et töökohad oleksid meiesuguste inimeste suhtes hoolivamad. Me ei taha ju midagi halba.”
Amanda on teine introvert, kes ei taju kokkukuuluvustunnet. Kui ta ülikooli astus, polnud ta end veel introverdina määratlenud. Kuid peagi sai selgeks, et ta erineb kaasõppuritest. Pärast loengut, selle asemel et tagasi ühiselamusse minna ja end kellegi tillukesse tuppa pressida, koos kümne kursusekaaslasega, et seal toredasti aega veeta, hiilis ta omapead minema. Ta avastas ülikoolilinnaku lähedal väikse pargi ja veetis seal tunde õppides või lugedes. „Ma ei teadnud, miks ma seda teen või mida see mulle annab,” ütleb ta praegu. „Mul oli lihtsalt vaja omaette olla. Ma polnud häbelik või inimvaenulik. Kahtlemata ei teadnud ma tol ajal, et pargis viibimine taastas mu energiavarusid, ega tajunud põhjust, miks ma ihkan olla omaette, mu sõbrad aga mitte.”
Pärast pargis ajaveetmist võis ta tagasi ühikasse minna ja ees ootava „lõputu seltskondliku suhtlemise üle elada”. Kuid kusagil ajusopis teadis ta, et teised tudengid ju nii ei tee. Miks siis tema nii erinev oli?
Siis on meil veel Justin. Ülikoolis valis ta kommunikatsioonieriala. Muidugi teadis ta, et kommunikatsioon tähendab palju enamat kui lihtsalt rääkimist. Aga juhtus nii, et kohe kui õppetöö algas, tundis ta end täiesti vales kohas. Tema kursus näis olevat täis ekstraverte, kes oskasid hästi teha ainult kahte asja: rääkida valjusti ja rääkida palju.
„Kõik tundusid kenasti sisse elavat, lobisesid iga nurga peal,” ütleb ta. „Kui keegi märkas, et mina olen ruumis ainus vaikiv inimene, küsis ta kindlasti, mis mul viga on. Vastasin siis, et ma olen introvert. Ma ei tunne vajadust kogu aeg rääkida.” Kursavend vaatas teda, nagu oleks ta tulnukas teiselt planeedilt, ja küsis kriitilisel toonil, miks ta siis end kommunikatsiooni õppimisega vaevas. Justin lihtsalt naeratas ega rääkinud temaga eales enam sõnagi.
Miks ma selle raamatu kirjutasin? Tegin seda Keia, Amanda ja Justini jaoks. Tegin seda iseenda introvertse kaheteistaastase mina jaoks, kes tundis end pärast sõpradega ajaveetmist kurnatuna ega teadnud, miks. Tegin seda kõigi Introvert, Deari kogukonna liikmete jaoks. Mis aga kõige olulisem, ma kirjutasin selle raamatu sinu jaoks. See on kõigile vaiksetele.
On aeg muuta maailma suhtumist introvertidesse. On aeg muuta seda, kuidas meie, introverdid, ise endasse suhtume. Ja ma avaldan sulle saladuse: kõik algab sellest, et sa hakkad oma introvertsusega tegelema, mitte ei püüa sellega võidelda. Näitan sulle, kuidas. Loe edasi.