Читать книгу Introvertide salajane elu - Jenn Granneman - Страница 7

Täiskasvanuna ei suutnud ma endiselt maha raputada tunnet, et olen teistsugune. Töötasin mõni aasta ajakirjanikuna, siis läksin tagasi kooli õpetajaks, mõeldes, et see on ehk mõtestatum töö. Ülikoolis oli mu kursus täis seltsiva loomuga tulevasi õpetajaid, kellel oli alati midagi öelda. Nad istusid loenguvaheajal väikeste rühmadena koos ja lobisesid innukalt, olgugi et olime äsja tundide kaupa koos õppinud või pidanud rühmavestlust. Kuid mina tuiskasin pauside ajal võimalikult kiiresti ukse poole – mu pea kumises kogu sellest lärmist ja tegevusest ning mu energiatase oli nullis. Ka klassi ees rääkimine või ootamatutele küsimustele vastamine ei valmistanud neile mingeid raskusi. Mina aga vältisin rambivalgust nii palju kui võimalik. Millal tahes mul tuli klassi ees sõna võtta, tundsin vajadust täpselt läbi harjutada, mida ma öelda kavatsen, kuni see täiuslikult välja tuli. Ent isegi siis kippusid mu käed värisema.

Ma olin vahepeal abiellunud. Mu abikaasa (praeguseks endine abikaasa) oli enesekindel, pidutseja tüüpi mees, kes võis sundimatult võhivõõrastega jutlema hakata. Tema suur perekond oli samasugune. Neile meeldis koos aega veeta, keset lärmavate laste, sugulaste ja perekonnasõprade suurt ringi. Sageli astusid nad meie väikesest korterist läbi, andes mulle oma saabumisest teada alles siis, kui juba teel olid. Nad veetsid tunde meie elutoas tihedalt koos istudes, pajatades lugusid, visates nalja ja heites üksteisele pingpongipallina sarkastilisi märkusi Venus ja Serena Williamsi mänguosavuse kohta. Mina istusin taas vaikselt kõrval ega teadnud kunagi, kuidas end neisse kiiresti kulgevatesse vestlusse kiiluda või mida öelda. Õhtu edenedes leidsin end libisemas kurnatuse uttu, mis muutis seltskonnas olemise veel raskemaks. Enamikul õhtutel oli kõik, mida ma tahtsin, lihtsalt üksi raamatut lugeda, videomängu mängida või lihtsalt abikaasaga koos olla.

Kui ma end abikaasa ekstravertidest sugulaste ja oma klassikaaslastega võrdlesin, tundus, et ma ei anna kunagi sama mõõtu välja. Mu ennast halvustavad mõtted tulid tagasi. Miks ei suutnud ma end lihtsalt lõdvaks lasta ja vooluga kaasa minna? Miks polnud mul kunagi kuigi palju öelda, kui pidin suure rühma ees sõna võtma, samal ajal kui neljasilmavestluses ei jäänud mul jutust puudu? Miks oli minu arusaam toredast ajaveetmisest nii erinev sellest, mida teised inimesed teha tahtsid?

Ma olin korrast ära. See lihtsalt pidi nii olema.

Näis, et olukord ei lähe kunagi paremaks. Ühel hetkel tabas mind täielik vapustus. Ärkasin keset ööd üles, nutsin meeletult ja trükkisin arvutifaili kõik, mis minu ja mu eluga valesti oli. Ma lihtsalt ei suutnud seda enam taluda. Ma olin liiga erinev – omadega liiga sassis. Maailm oli minu jaoks üle jõu käiv, liiga vali, liiga karm. Arvan, et kui sain kõik need salajased tundmused, mis olid minu sees kuhjunud, lõpuks välja valatud – ühtejutti ja midagi redigeerimata –, oli see mu päästerõngas. Kuidagimoodi suutsin selle kohutava öö üle elada. Peagi pärast seda avastasin enda kohta midagi, mis mu elu muutis.