Читать книгу Introvertide salajane elu - Jenn Granneman - Страница 5

Kulla introvert!

Üks mu varasemaid mälestusi väikse tüdrukuna on see, kui isa pani mikrofoni mu suu juurde ja palus mul muinasjutu rääkida. „Hea küll,” mõtlesin ma, „see peaks ju lihtne olema.” Olin endale juba muinasjutte rääkinud, mõttes, igal õhtul enne magamajäämist, olgugi et olin lugemiseks või kirjutamiseks veel liiga väike.

Sulgesin silmad ja kujutlesin hobust, kes päikeselisel aasal sõpradega mängib. Nagu paljudel introvertsetel lastel, oli ka minu sisemaailm ilmekas ja elav. Väljamõeldud lugu tundus peaaegu sama reaalne nagu mind ümbritsev tegelik maailm kõigi mänguasjade ja vanemate ja lemmikloomadega. Suksu ja tema sõbrad korraldasid võidujooksu, et näha, kes on kõige kiirem. Nad sööstsid läbi lilledest kirendavate niitude ja hüppasid üle sillerdava oja, kui üks neist hakkas äkki oma tillukesi peidetud tiibu lehvitama ja tõusis lendu ...

Äkki katkestas isa mu mõtted. „Sul tuleb oma juttu valjusti rääkida,” ütles ta mikrofoni poole noogates. „Et ma saaksin selle linti võtta.”

Vaatasin mikrofoni, seejärel uuesti isale otsa, kuid ma ei osanud kuidagi reageerida. Minu sees olevad asjad tuli valjusti välja öelda? Kuidas saaksid pelgad sõnad kirjeldada rabavaid kujutluspilte, mida ma vaimusilmas nägin – ja seda, mis tunde need minus tekitasid?

Mu kõhklust tunnetades õhutas isa uuesti: „Lihtsalt räägi kõva häälega, mida sa mõtled,” ütles ta, nagu oleks see maailma lihtsaim asi.

Ent ma ei saanud. Põrnitsesin isa ja vaikisin edasi. Salamaailm minu sees ei tahtnud välja tulla. Isa muutus kannatamatuks ja mõtles arvatavasti, et ta ainus tütar on kangekaelne, loovusetu laps. Tõde oli aga see, et mul polnud aimugi, kuidas oma sisemisi läbielamisi sõnadesse ümber panna. Millegipärast arvasin, et nii arukas inimene nagu mu isa saab aru, mida ma mõtlen, ilma et pruugiksin sellest rääkida. Kuid ta ei suutnud mu mõtteid lugeda. Ja algelise kaheksakümnendate lintmaki külge ühendatud mikrofon ei suutnud neid kuulda. Lõpuks andis ta alla ja pani maki kinni.

See polnud viimane kord mu elus, kui minu vaikimine kedagi segadusse ja masendusse ajas. Olen kandnud seda oma sisemaailma ja mind ümbritseva välismaailma ühildamatuse tunnet endaga kaasas suurema osa elust.

Kui sinagi oled introvert, nagu mina, võivad ka sinu sees olla saladused. Sul on mõtteid, mille väljaütlemiseks sul pole sõnu, ning suuri ideid, mida mitte keegi teine näha ei suuda. Võib-olla on sinu saladus see, et sa tunned end isegi teiste inimeste seltskonnas üksildasena. Võib-olla teed sa teatud asju ja toimid kindlal viisil ainult sellepärast, et sinu arvates peab nii tegema. Võib-olla igatseb su süda, et kas või üks inimene näeks tõelist sind – ja teaks, mis su peas tegelikult toimub.

See raamat on saladustest. See õpetab nägema, mis introvertide sees tegelikult toimub. See räägib, mis tunne on, kui sind lõpuks mõistetakse.

Aitäh, et minuga sellele teekonnale kaasa tuled. Kui sul on sarnane saladus nagu see, mida ma äsja kirjeldasin, siis loodan, et tunned end pärast selle raamatu läbilugemist vähem üksildasena.

Vaikselt sinu

Jenn