Читать книгу Vipiruum - Jens Lapidus - Страница 2

Kingad: Zegna.

Smoking: Corneliani.

Särk: Fray.

Täna õhtul oli Philip Chale top notch – ületamatu.

Kogu riietus: hind Hans Allde juures 3337 eurot, kui maha arvata triiksärk, mis oli mõõtude järgi tellitud otse Itaaliast.

Selle särgi ja kolm tavalist töösärki sai ta nädal tagasi. Sea Island Quality, two-fold-puuvill, ehtsad pärlmutternööbid, küünarnukkidel ja krael käsitsi õmmeldud detailid. 1900 euroga sai kätte. Nagu maast leitud.

Aga nüüd: keegi ajas tema smokingi ja särgi peale õlut. Või kokteili. Või oli see vesi? Asi selles, et ta isegi ei mäletanud, kuidas see juhtus. Ta ei mäletanud, kus see juhtus. Ühel hetkel lihtsalt tundis, kuidas smokingi eriti kvaliteetsest kangast tungib läbi midagi niisket.

Philip vaatas ringi. Laupäeva õhtu linna kuumimas kohas. Clara’s klubi vipiruumi tantsupõrand oli rahvast puupüsti täis.

Axelit polnud näha. Võib-olla läks ta pärast õhtusööki otse koju, kõik ju teavad, et ta vihkab heategevusüritusi.

Seevastu Carl keerutas tantsupõrandal käsi, tema higine laup helkis prožektorite valgusvihkudes nagu peegel.

Ja Ian – Philip pööras pead – muidugi, Ian istus ju siinsamas tema kõrval joogilaua ääres.

Smokingi reväärid limpsisid Iani kaela nagu Brioni talvise hooaja reklaampildil. Kuigi kell oli veerand viis, oli kikilipsu sõlm endiselt perfektne. Selliste asjadega oli Ian alati hoolas.

Ian nõjatus ettepoole ja peaaegu karjus Philipile kõrva: „Sorry, ma maksan su keemilise kinni. Pole probleemi.”

Nii et süüdi oli Ian.

„Sul on vinge särk. Kuule, üheksakümmend viis protsenti sellest pööblist siin mõõdu järgi valmistatud särki ikka ei kanna küll. Ja viiskümmend protsenti ei tea sedagi, mis asi see Fray on. Vaesed laisad idioodid.”

Philip ei saanud aru, millest Ian räägib. Võib-olla oli sõber liiga purjus, võib-olla üritas lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtida, et Philipi täis kallas, või siis oli lihtsalt nagu tavaliselt.

Kõlaritest: Avicii vertikaalselt pumpav rütm.

Sõõrmeis: kokaiin väänas ruumitunnetust, põrand oleks nagu ümber oma telje keerelnud. Kahekümne minuti eest tõmbas Philip kummargil laua kohal ühe ninatäie. Siin oli vipiruumi eri-eriosakond, kedagi ei huvitanud.

So wake me up when it’s all over. Inimesed laulsid kaasa nagu hullud, ruigasid nagu sead. Põrkasid üles-alla, klammerdusid oma muretuse külge.

Ian nõjatus uuesti ettepoole.

„Vaata neid. Kerge ära osta. Lihtsameelsed i-di-oo-did.”

Philip ei viitsinud seda jahumist kuulata. Ta võttis lonksu jooki. Sidrunimaitse oli värske – ta võttis veel ühe lonksu, püüdis keskenduda tantsupõrandale. Keegi tundus seal tuttav. Stroboskoop pildus silma ette teisi pilte. Tänane koosolek: privaatpangandus, Fernström & Qvist, nagisev parkett ja puitpaneelid seintel. Tasuta lõuna pluss naksakas Prantsuse vein. Muinsuskaitsealused saalid ja fassaadid. Roosa Salvatore Ferragamo lipsu ja halli näoga pangatöötaja, kes püüdis talle investeerimist õpetada. Seda küll, mõnes tema firmas on teatav ülelikviidsus. Aga teised investeeringud kiratsevad. Esmajoones püüti selgeks teha, et ta peaks vahetama haldurit ja nõustajat. Aga nad peaksid teadma, et sa ei hakka niisama üle kolima, kui su perekond on kuuskümmend aastat ühe panga klient olnud. Sellegipoolest kuulas Philip viisakalt, ei tahtnud pangapoissi kurvastada, lisaks läks ta sinna ju põhjusega. Ta ei teadnud lihtsalt, kas tahab paremat panka või midagi muud. Tüdruk vilksatas jälle. Kuskil, seda tüdrukut kohtas ta paar nädalat tagasi. Tüdruk otsis tema pilku. Nimi Philipile hästi ei meenunud, aga võib-olla Nina või Anina. Üle tantsupõranda pulbitses suits. Carl tantsis kahe tšikiga, väänles nagu akrobaat. Kohtvalgusti kumas paistis jälle tüdruku nägu, see oli inimmeres nagu lahustunud, ta oli osa udust, osa kogu sellest kohast. Tema pilk oli sellegipoolest hästi tabatav. Tüdruk oli laterdanud, jutustas kõigest, mis ta tegema hakkab, kui ülikooli lõpetab. Philip ei mäletanud, mida tüdruk õppis. Tüdruk rääkis, keda tunneb ja keda mitte, millised turvad on ukse peal normaalsed ja millised teevad seda tööd vaid sadistlike kalduvuste pärast. Nüüd joonistusid tüdruku silmad selgelt välja. Ianile ei öelnud Philip midagi.

Suurel ekraanil Scandic Anglais’ seinal näidati mingeid suusariideid. Reklaamfilmi lumi oli nii hele, et Philip keeras pea ära.

Kus kõik ometi on?

Klubi pandi kinni. Ian oli minema tõmmanud. Kurat, tema ju Philipi täis jootis ja kohal hoidis.

Vaja on koju minna. Philip otsis pilguga taksot.

Oli külm.

Ekraani tillukesed pikslid valgustasid teda nagu prožektorid. Ta tahtis lihtsalt silmad kinni panna. Pikali heita.

Hetke puhata.

Lähenes paar inimest.

Ta heitis pilgu üle tänava, varsti peaks mõni auto tulema.

Keegi tõukas teda.

„Hei, kuule.”

See oli lühike kutt, must müts sügavalt pähe tõmmatud ja kaelarätt suud katmas.

Philip astus sammu kõrvale.

„Vabandust,” ütles ta rohkem harjumusest.

Kutt pööras ümber.

„On mingi probleem või?”

Tüüp kõikus ikka sajaga.

„Kas te räägite minuga?” küsis Philip.

„Ma küsin, kas sul on mingi probleem või. Sa just tõukasid mind.”

Kutt tuli lähemale.

„Ei, see on mingi eksitus. Ma ootan siin lihtsalt taksot.”

„Pea lõuad. Sul on sitaks probleemi.”

„Ei, ma ei tea …”

Löök tabas Philipi silma.

Ta haaras näost ja karjatas.

Samal hetkel märkas ta, et kutt on nüüd lähedal.

Ta proovis taganeda.

Siis haaras keegi temast selja tagant kinni.

Ta katsus end lahti rebida, väänelda ja jalgadega rapsida. Aga sellest polnud kasu. Keegi, oli neid siis üks või mitu, hoidis teda liiga tugevas haardes.

Siis tuli üks meestest tema poole.

Käes oli mingi ese, relv.

Mees surus püstoli vastu Philipi kõhtu ja tuli veel lähemale.

Ta kummardus Philipi näo kohale. Kõrva peal oli imelik tunne. Philip sai korrapealt aru. Mees limpsas tema kõrvanibu.

„Kas sulle meeldib see? Meeldib, mis?”

Hääl oli lähedal, sellegipoolest nii võõras.

Nad tõukasid teda ettepoole. Ta luges kokku neli inimest. Kõik tumedais rõivais, mütsid või kapuutsid sügavale pähe tõmmatud. Niimoodi mööda Birger Jarlsgatanit liikudes pidid nad ikka väga imelikud välja nägema. Sel kellaajal ei olnud ainult eriti neid, kes oleks võinud neid näha.

Ta ei teadnud täpselt, mis kell on, aga ükski Stockholmi klubi kauem kui viieni lahti ei ole. Paaris kohas koogutas ukse ees või pingil mõni üksik inimene, arvatavasti olid nad oksendanud ja tahtsid ainult enne kojuminekut kainemaks saada.

Mehed olid vait. Nad tulid tihedalt tema selja taga, nagu oleksid ta ihukaitsjad. Vastu selga oli kogu aeg tunda relva jäika toru.

Võib-olla ta teab, milles asi.

Nad tõukasid teda edasi.

Vedasid ta endaga kaasa.

Kuhu nad ta viivad?

Vasakut kätt jäi Riche. Sees olid tuled kustutatud ja toolid laudadele tõstetud. Viimased turvamehed olid ilmselt koju läinud, sest kuskil ei paistnud ühtegi inimest. Philip mõtles, kuidas ta tööpäeviti siin tavaliselt söömas käib. Nende Rydbergi pihv oli hea.

Aga mitte praegu – praegu ei olnud miski hea.

Nad läksid Nybroplani poole. Mõned tühjad taksod tiirutasid ringi, otsides temasuguseid. Klubikülastajaid, kes on sinna tiksuma jäänud.

Ta mõtles, kas prooviks hüüda või lehvitada. Aga see tundus jabur. Kes need mehed iganes ka on, tal on relv vastu selga surutud. Ta ei saa midagi teha, ilma et oma elu ohtu paneks.

Kuigi oli külm, voolas mööda nägu higi. Iiveldus roomas kõhus nagu madu.

Nad läksid üle tänava ja peatusid turistilaevade pisikese piletikioski juures. Siin oli pimedam, tänavalaternate valgus siia ei ulatunud. Teisel pool mustendas Berzeliuse park. Pilvise öötaeva poole sirutusid üksikud oksad ja hommiku aeglast valgust ootas räpane lumi.

„Roni alla,” sõnas relva hoidev mees.

Philip ei saanud aru, mida ta öelda tahab.

Siis viipas teine mees alla kai serva poole.

Nad tahavad, et ta jää peale läheks.

„Ei-ei. Nii ei saa.”

„Roni alla, ütlesin ma.”

„Te olete hullud. See jää ei kanna. Ma upun ära.”

Relvaga mees tuli ringiga Philipi ette. Ta tõstis uuesti relva ja surus vastu Philipi kõhtu.

Nüüd on kõik, mõtles Philip. Ärge tehke, ärge tehke. Sõnad tagusid tema sees.

Mees ütles, nagu oleks tegemist maailma kõige loomulikuma asjaga:

„Nüüd lähed jääle.”

Philipi jalad hakkasid värisema. Sellegipoolest kükitas ta kai servale ja lohistas end rippuma. Alla oli vähemalt kahe meetri jagu maad. Ta laskis lahti ja maandus libedale pinnale.

Kostis naginat. Ta vaatas maha. Jää paistis niiske ja rabe.

Ta mõtles lapsepõlve uisukooli tundidele Östermalms IP jääväljakul.

Tal polnud aimugi, kui õhuke see jää tegelikult võib olla, aga ta teadis, et seekordne talv tugeva jää teket ei soodustanud.

See on sama hästi kui enesetapp.

„Nii ei lähe. Palun.”

Mees oli relva tagasi pannud. Kõik neli meest seisid, käed taskus, ja vahtisid teda kai servalt.

„Mine edasi,” vastas mees.