Читать книгу Vipiruum - Jens Lapidus - Страница 8

Neljakümne kaheksa tunni jooksul tuli läbi käia seitseteist kausta. Lisaks pidi Emelie jõudma koostada aruande võimalikest juriidilistest ohtudest, mis ta 2500 leheküljelt on leidnud. Seda nimetatakse due diligence ehk DD, aga korrektne rootsikeelne termin on ettevõtte äritegevuse analüüs. Büroos varsti kolm aastat töötanud inimese klassikaline ülesanne.

DD: räägiti advokaadibüroodest, millel hakkas viltu vedama, sest nad olid jätnud kahe silma vahele niinimetatud muudatuste halduse tingimused, see tähendab lepingu nõuded, mille kohaselt lõpetab leping kehtivuse, kui muutub omandiõigus. Kõige hullem lugu, mida Emelie oli kuulnud, juhtus paar aastat tagasi, kui hakati müüma Rootsi suurimat mobiilsidefirmat. Advokaadibüroo Werner Hansson & Partners jättis lepingus ühe tarnija puhul märkamata muudatuste halduse klausli. Katastroofist poleks võib-olla juttu olnudki, kuid tarnija oli pisike Samsungi-nimeline ettevõte. Ostja jäi ilma õigusest nende telefone müüa. Mida öelda? Sorry, meie jurist magas lepingus selle punkti maha, meil on hirmus kahju. Telefonipoodide kett on nüüd kahjuks pool miljardit Rootsi krooni vähem väärt. Suur tänu selle eest, Werner Hansson & Partners.

Emelie tegi kaustade sisukordadest koopia ja tõmbas süstemaatiliselt punkt punkti järel maha, kui oli selle läbi vaadanud.

Josephine istus oma kirjutuslaua taga. Ta tuli äsja Londonist, kus nad koos ühe osanikuga pidasid läbirääkimisi ühe Rootsi tööstusettevõtte ülesandel. Enne reisi lobises ta sellest vähemalt nädala, aga kohapeal pääses ta koosolekuruumist ja hotellitoast välja vaid paariks tunniks. Siis sõitis ta ka taksoga lennuväljalt linna või tagasi.

„Ja mina kavatsesin veel endale uue koti osta ja tegelikult sulle ka.”

„Mulle?”

„Jah, ma mõtlesin, et et sul on vaja end natuke värskendada. On ilusamaid asju kui DKNY. Kas sa näiteks Alexander Wangi või Céline’i oled näinud?”

Kotid olid Emelie jaoks ülitähtsad. Sellegipoolest ajas Josephine’i jutt teda närvi.

„Tahad, ma räägin sulle Londonist?” küsis Josephine irooniliselt.

„Palun väga,” vastas Emelie. Josephine’i peale ei saa kaua pahane olla, ta on selleks liiga tore.

„Must takso ei tohi lennuväljalt linna rohkem võtta kui kolmkümmend naela, muud seal ei sööda kui võileibu ja hotelli padjad on kivikõvad. Kahjuks muud ma ei teagi.”

Josephine määris kätele kreemi, mida ta oli kõnelemise ajal tuubist välja pigistanud. Läbirääkimised brittidega jooksid kolm tundi tagasi telefonikonverentsil ummikusse ja klient käskis pistiku seinast välja tõmmata. Aga tema istus ikka siin edasi.

„Ma olen varsti nagu kõik teised – büroo on rohkem kodu kui mu korter. Nii et nüüd võid küsida, kui sul on mingit abi vaja. Ma olen nii palju neid äritegevuse analüüse teinud, et mõtlesin keskmise nime ära vahetada. Mitte Dahlgren, vaid Duegren, kuidas tundub?”

„Sobiks hästi. Väga nagu londonlik.”

„Kuule, ma räägin, ma ju oskan seda due diligence’i värki. Tegelikult on olemas ainult kolm valdkonda, kus ükski ostja riskida ei taha, mis on tõsised juriidilised pommid ja vaja enne üles leida, kui need kliendile pähe kukuvad. Keskkonnaohud, tootevastutus ja maksuasjad. Kõik muu on tegelikult pigem tühi-tähi, pea seda meeles, Emelie. Aga meie siin puhume hea meelega kõik suureks, sest tund ju maksab, eks?”

Emelie turtsatas. Tema kavatses igal juhul kõik lepingud ja dokumendid hoolikalt üle kontrollida, öelgu Josephine mida tahes.

Telefon helises. Emelie tõstis toru ja kuulis ühe nende sekretäri häält.

„Saad sa korraks Magnuse juurde tulla?”

„Muidugi, millal?”

„Otsekohe.”

Emelie pani toru hargile ja vangutas pead.

Josephine ütles: „Äkki saad laupäevaks ja pühapäevaks ka tööd, kui sa nüüd äritegevuse analüüsiga valmis oled? Kas sa proovid ikka selle kutiga deitida?”

„Jah, Felixiga.”

„Ütle talle, et uus kohtamine tuleb nii umbes kolme nädala pärast.”

Leijoni advokaadibüroo juures meeldis Emeliele muu hulgas see, et uksed olid enam-vähem alati valla, välja arvatud koosolekute ajal. Kuigi töötempo oli haigelt kiire, teenuse tase fanaatiline ja ekspertpädevus riigi kõrgemaid – kui abi vajasid, siis võis lihtsalt sisse astuda ja kõike küsida.