Читать книгу Vipiruum - Jens Lapidus - Страница 4

Püha põhimõte: voodi kõrval alati täis klaas. Philip katsus järele. Jahe puhas pind. Tore.

Ja tabletid. Alati tabletid. Ta vajutas lehelt välja kaks tabletti Zolofti ja loputas veega alla. Kui vaja, võis ta tablette sisse toppida ka kinnisilmi.

Siiski: peas liiga palju pilte. Töökoosolekud. Kohtumised pangas. Kõik, kes raha tahavad. Voodi tema korteris. Löök näkku. Nagisev jää. Karolinska haigla kena arst, kes tema haavad kinni õmbles. Stephanie, kes muudkui uuris, mis juhtus.

Philip mõistis Stephanied – see polnud tavaline, et tema või mõni sõber tuleb koju, nägu siniseks taotud. Sellegipoolest ei teadnud tüdruk, et Philip seisis Nybrovikeni õhukesel jääl rohkem kui veerand tundi.

Lõpuks läksid mehed kailt minema, Philip heitis kõhuli ja roomas tagasi.

Ta ei olnud mitte kunagi oma elus niimoodi kartnud. Päris surmahirm tekkis aga alles kodus voodis. Ta värises terve ööpäeva.

Tegelikult tahaks ta rõdul ennast lihtsalt välja karjuda. Kisendada, kuni kopsud lõhkevad ja pea plahvatab. Aga vaevalt et naabrid selle üle rõõmustavad. Võib-olla saaks keegi tema sõpradest või vanematest sellisest asjast teada. Samas majas elavad Hamiltonid võivad kuulda või Wachtmeisteri vanamees, kes elab üle tänava: tundub, et Philipil on halb olla. Philip lõugab. Philip nutab.

Ema ja isa pidid märke nägema juba siis, kui ta kodus elas. Tumedaid silmaaluseid, helisid, kui tal ööd läbi telekas mängis. Tabletilehti tema kirjutuslaual, Minigripi kotte paberikorvis. Aga nemad ajasid oma asju. Mingil moel ta hindas seda, ta tahtis, et miski ei muutuks.

Jaotus tema ja nende vahel, turvaline vahemaa. Nemad: pidudel, vastuvõttudel, kokteiliõhtutel, reisidel, tööl. Tema: lapsehoidjaga, väikese õega, sõpradega, kellegi teisega kodus. Enamasti: üksi.

Kasutu.

Ta ajas end istukile. Pea oli nüüd veidi parem. Tekk oli koti sees nutsu vajunud. Ta püüdis seda ilma püsti tõusmata kohendada. Ta vaatas öökapil üht kelladest, see oli 44-millimeetrise numbrilauaga Cartier Santos. Ostetud viis kuud tagasi Nymans Ur kellapoest. Kell oli titaanist.

Siis: kell oli täielik triumf. Materjal: must, matt, kallis. Sellegipoolest habras.

Kinnitus sellele, kes ta on.

Praegu: eelmisel nädalal ostis ta Patek Philippe’i. Cartier oli tundunud väsinud moega.

Kell oli veerand üksteist.

Peab üles tõusma. Peab päeval sarvist haarama. Keegi ei tohi teada, et ta jäi magama alles kell neli hommikul, sest mõtted ei andnud rahu. Keegi ei tohi teada, et Philipi sees on teine Philip.

Kes kõnnib noateral, iga hetk pimedusse kukkumas.

Ta võttis iPadi ja vaatas läbi kakskümmend uut meili. Enamiku võis teistele edasi suunata, aga ta tahtis, et kõik oleks kontrolli all.

Siis logis ta Facebooki sisse. Tema viimane postitus oli pärit nädala algusest. Mingis Stureplani klubis tantsupõrandal tehtud foto, valguskiired suitsu sees. Tema ise, pudel käes. Südame ajas pahaks.

Postkastis oli uus kiri.

Saatja profiilipildil punaste silmadega valge küülik.

„Ma mõtlen sulle sagedamini, kui tahaksin. Philip, sa oled minu oma. Me oleme igavesti seotud. Nüüd tean ma veel rohkem. See peab lõppema. Varsti tulen sinu juurde, Philip. Varsti. Sinu/AA”

Ta vajutas Facebooki erinevatele ikoonidele.

Õhuke märg jää, ta nägi seda jälle enda ees.

Jää mõranes ta jalge all.