Читать книгу Vipiruum - Jens Lapidus - Страница 3

Oli säravselge päev. Päev, mis pani paljud stockholmlased uskuma, et tegelikult olid eelmised kolm kuud halli ja vesist lörtsi seda väärt.

Dejan ootas reisi ja mitte ainult selle pärast, kellega ta kohale jõudes kohtuma pidi. Talle lihtsalt meeldis roolis olla.

Ta võttis kindad käest ja keeras süütevõtit. Auto võpatas käima. Rool oli külm, nagu oleks tehtud metallist, nii et ta hoidis peal vaid parema käe sõrmeotsi. Külm oli ikkagi. Uuematel mudelitel on olemas roolisoojendi, aga praegu tuleb leppida, et keerad soojenduse põhja ja ootad, et soojus auto salongi täidaks.

Ta laenas selle käru Tomaselt, sest tema enda tavaline auto oli pärast eelmise nädala ahelavariid täiesti sodi. Tomase auto oli iseenesest muidugi ka BMW ja pealegi 5. seeria oma, nii et kaevata polnud põhjust. Inimesed sõidavad ka Jaapani autode ja Opelitega.

Ta liikus mööda E4 kiirteed põhja poole. Kui keegi ta keset ööd üles ajaks ja paluks kõik need eeslinnad tagurpidi järjestuses ette vuristada, siis saaks ta sellega esimesel katsel hakkama.

Veidi aja pärast keeras ta E18 peale. Nüüd sõitis ta läbi põhjapoolse Stockholmi. See ei olnud küll tema piirkond.

Natuke enne Åkersbergat keeras ta kiirteelt maha Österåkeri vangla poole. Eelmisest korrast peale oli siin ümber ehitatud. Tuli lihtsalt tunnistada, et viimastel aastatel käis ta siin külas harvemini, kui oleks pidanud.

Ta mõtles Teddyle, ka temaga ei suhelnud nad enam nii tihedalt. Teddy ehk pärisnimega Najdan, millest sai Nalle, millest tuli Teddy1, saab ise hakkama, nagu ta ütles. Dejan ei kahelnud sekunditki, Teddy on alati ise hakkama saanud. Kogu selle aja, kui nad lapsed olid, kõikide töödega, mida nad teinud on. Teddy ei küsinud kunagi abi.

Palju aastaid tagasi võeti tema, Teddy ja Adam konverentsikeskusse sissemurdmise pärast kinni. Oli hea töö, nad vehkisid sisse veini ja šampanjat rohkem kui pooleteise milli eest. Köögiukse kaudu pääses seal erinevatesse kohtadesse sitaks lihtsalt sisse. Veinikeldri uksekoodi said nad ühe koristaja käest, kel oli väike mänguvõlaprobleem.

Politsei kuulas Dejanit rohkem kui seitse korda üle, mängis head politseinikku ja paha politseinikku, valetas, et on leitud mingid DNAjäljed ja proovis neid üksteise vastu üles ässitada: „Adam ütles, et sa võtsid sel õhtul tema juurest auto”, „Teddy räägib, et sa laenasid tema telefoni” ja nii edasi. See oli tüüpiline mendijutt, aga tema seda tol ajal ei teadnud. Ta istus kõikvõimalike piirangutega kinni rohkem kui kolm kuud, kuigi oli vaid seitsmeteistaastane. Kordagi ei lastud tal vanematega rääkida, ruumis temperatuur üle kuueteistkümne kraadi ei tõusnud, kõrvalkongi vanamees hakkas igal õhtul kell kaheksa pärsiakeelseid roppusi röökima ega lõpetanud enne hommikusööki. Koskesh. Igatahes õppis Dejan ära ühe hea sõna – litapoeg.

See hakkas tervisele. Iiveldus ja igavene vetsu vahet kusele jooksmine, kui tal suhkur kõrge oli ja nad teda puurist välja ennast liigutama ei lasknud. Või madala suhkruga kaasnev enesetunne, kui vastik toit kurgust alla ei läinud. Tegelikult on see hüpoglükeemia, madal veresuhkur. See oli kõige ilusam sõna, mida ta oskas, aga ka kõige inetum tema haigusega kaasnev nähtus.

Ta tahtis koju ja mitte ainult selleks, et oma diabeediga hakkama saada. Ta tahtis vabaneda õudusunenägudest ja kangetest liigestest. Tahtis süüa ekstra küüslaugukastmega kebabi ja suitsetada siis, kui endal tuju tuleb. Ta tahtis ema kallistust.

Nii et ta hakkas rääkima, see oli tal ju esimene kord kinni istuda.

Kui ta välja lasti, siis sai ta teada, et Adam lobises samuti.

Aga üks neist sulges suu ja hingas läbi nina, ei siristanud ühtegi lauset, oli täiesti vait. Teda hoiti kinni kohtuistungini, kuigi Dejan ja Adam said juba ammu vabaks. Nad hoidsid teda seal nii kaua, et kui nad lõpuks mõisteti süüdi varguses raskendavatel asjaoludel, siis oli tema oma aja juba täies ulatuses ära istunud, ilma et tal oleks olnud võimalust kohtuda või rääkida kellegi teisega peale ülekuulaja ja oma advokaadi.

Teddy.

Pärast rääkis sõber, et tegi kolm korda päevas sada kätekõverdust ja luges vahepeal raamatuid ja niimoodi kannatas selle aja ära.

Pärast seda päeva teadsid nad kõik, kuigi nad seda kõvasti välja ei öelnud. Üks neist on tõeliselt kõva mees.

Ja mitte ainult seda. Ta ütles, et luges seal raamatuid. Selline ta oli: mõnikord rääkis Teddy nagu tema oma isa või õpetaja.

Ta oli teisest materjalist.

Dejan keeras väiksemale teele. Tee ääres seisid ridamisi eramajad, aga vanglale lähemal jäi neid harvemaks. Lund eriti ei olnud, nagu linnaski. Tee lookles metsa ja lihtsalt nalja pärast surus ta jala gaasipedaalile.

Kui ta kurvidele keskendus, hägustusid kuuskede kontuurid. See siin on elu. Nüüd loodab ta, et see elu läheb veel paremaks. Teddy paneb tavaliselt asjad juhtuma ja mitte ainult rusikate abil. Ta lükkab asjad käima oma mõtteviisiga.

Varsti on Dejan vangla juures ja võtab peale oma parima sõbra. Stockholmi kõige kõvema mehe.

Kaheksa aastat on täis ja Najdan „Teddy” Maksumic saab välja.

Oli ilus päev.

*

Lukk klõpsatas nii, et seda peaaegu ei kuulnud, aga Teddy jaoks oli see vali heli, mida ta oli oodanud mõistetamatult kaua. Ta avas raudukse ja imestas, kui kerge see oli, nagu oleks tehtud paberist.

Ta astus välja ja kissitas valguse poole. Meetri jagu tema peast kõrgemal olid ümmargused turvakaamerad, ta teadis, et nad vaatavad teda praegu valveruumist. Loodetavasti soovivad nad, vähemalt mõned neist, et see saab korda. Et see asi läheb hästi.

Auto mürises nagu katkine traktor, kuigi sel oli vaid bensiinimootor, ja heitgaasid pulbitsesid taeva poole nagu jaanituli. Metallikvärv ja 18-tollised veljed olid ammu oma sära kaotanud ja üks küljepeegel oli mingil põhjusel teibiga parandatud. Teddy ei saanud jätta mõtlemata, kas see auto Södertäljeni ikka vastu peab. Võib-olla tuleb Tumba kandis ratas alt ära või kostab vaikne kolin, auto sureb välja ja nad jäävad tundideks miinuskraadide kätte istuma.

Mulle tuldi järele pätiautoga, mõtles ta suitsupilvele lähenedes. Minu parim sõber vabaduses tuleb mulle järele mingi kuradi pätiautoga.

Auto uks avanes ja välja astus Dejan. Tumesinise jope krae oli üles tõstetud, jope seljal seisis oranžide tähtedega Hugo Boss. Sõbra naeratus oli lai, nagu oleks tema panus hipodroomil täna elu võidu toonud, aga samas nägi ta välja kulunud ja rinnalihaste asemel, mis tavaliselt pluusi all kummusid, punnitas jope hoopis kõhu kohalt.

„My friend,” kisas Dejan.

Nad embasid teineteist paar sekundit. Vanglas keelati paar aastat tagasi füüsiline kontakt kinnipeetute ja külaliste vahel rangelt ära, aga see on nüüd ajalugu.

Teddy tundis kaelal sõbra hingeõhku ja Dejan lausus tõsisema häälega:

„Mees, tere tulemast välja.”

Nad vaatasid teineteist. Dejani silmad olid tumedad, küsivad, samal ajal säravad.

Siis tuli võidunaeratus tagasi. „Sa näed kuradi hea välja.”

„Sina ka,” valetas Teddy.

Ta näitas auto poole ja naeratas. „Sa mulle natuke esinduslikuma sõiduvahendiga ei tahtnud järele tulla? Selliseid peetakse kinni juba ainult kriminaalse välimuse pärast. Vanu logusid luksusautosid.”

Dejan sulges pagasiruumi.

„See ei ole minu oma. Minu auto sai laksu ja ma võtsin Tomase käest laenuks. Ja bemm on ikkagi bemm, sa ise ju vanasti ütlesid niimoodi, kui ma õigesti mäletan.”

„Jah, aga mitte roostepruun ja sellise sumpsiga, millel on eraldi kasti alla vaja.”

„Noh, aga võtame siis sinu Lexuse.” Dejan tegi näo, nagu vaataks ringi, ja irvitas. „Või parkisid selle kaugemale?”

Teddy turtsatas, samal ajal mõtles jälle tüdrukule.

Mismoodi siis oleks olnud, kui talle oleks järele tulnud hoopis Sara.

Üllataval kombel püsis Dejan kiirteel lubatud kiirusel. Teddyl tekkis lausa küsimus, kas sõber on muutunud, aga siis hakkas too rääkima uuest BMW X6-st ja dopinguainete Hiina koopiatest.

Hallundast möödudes hakkasid nad kõnelema kõigist, kellega ta enne süüdimõistmist suhtles. Sõpradest. Või kuidas ta peaks neid nimetama?

Alexander oli maha rahunenud, ostis Stuvstasse ridaelamuboksi, võttis naise, lahutas ja võttis uue naise. Nüüd on tal kolm last, iga eidega üks ja üks, kes sündis kunagi ammu, kui ta alles teismeline oli.

Kui Alex svenssoniks muutus, siis sai Dejani uueks relvakandjaks Tomas. Aga see ei ole sama mis varem, kinnitas Dejan.

Ivan käib ikka sama rada, mida kaheksa aastat tagasi, aga on hierarhias veel kõrgemale tõusnud. Enamasti tegeleb ikka päriselt kasumliku äriga. Diile juhitakse üha enam otse Belgradist või Montenegrost, enamasti kauplevad nad nüüd ise kartellidega ja alati on vaja inimesi, kes kohapeal asju korraldavad.

„Aga mina nii valiv olla ei saa kui tema. Mina teen praegu kõike, mis raha sisse toob,” ütles Dejan. „Ma oskan endiselt sitaks hästi raha tuulde loopida. Pluss üks asi veel. Minu võlg Kum’ile kasvas. Kuradi raske on tegelikult. Solbergeti restoran, mida ma tema jaoks pidasin, läks omadega ikka täiega perse.”

Teddy silmitses end tahavaatepeeglist. Tumeblondid juuksed olid siiliks lõigatud, silmad suured ja rohekaspruunid, nooremana nimetati passis neid kirjuks. Nina oli tömp ja huuled täidlased, ja kuni ta suu kinni hoidis, ei paistnud mustendav auk välja. Üks alumine hammas hakkas vanglas jama tegema ja kuna tal puudus juuretäidiseks raha ja ligipääs korralikule hambaravile, siis otsustati, et hammas tuleb välja tõmmata. Ta proovis peeglisse naeratada. Tegelikult nägi ta täitsa kena välja.

Sellele sõidule oli ta palju kordi mõelnud. Kes talle järele tuleb, mida nad räägivad, kuidas ta pidevalt ringi keerab, vaatab metsa ja maju, mis jäävad tema ja vangla vahele ja iga minutiga üha kaugemale kaovad.

*

Emelie kabinet oli seitsmendal korrusel ja täna nägi sealt kaugele, lausa Södermalmini välja. Linna taustal joonistusid välja Laurini maja tornid ja Maria lift, kaugemalt paistis Globen, ümmargune ja valge nagu eemalelöödud jalgpall.

Keegi neist ei elanud Stockholmi lõunapoolses osas. Leijoni advokaadibüroo osanikud elasid kas villarajoonides, nagu Saltsjöbadenis või Djursholmis, või siis oli neil korter Östermalmil või kesklinnas. Abijuristid, välja arvatud need, kes olid rikkast perest pärit, elasid Vasastanis või Kungsholmenil. Aga nad kõik tahtsid elada Östermalmil.

Emelie elas Rörstrandsgatanil ja võib-olla tahtis ka tema sellesse peenesse linnaossa. Kuigi tegelikult ei olnud sel üldse tähtsust, mida tema tahab või ei taha, ta teadis, mida oodatakse, et ta tahaks.

Tema kabinetikaaslane oli täna tööl.

Josephine oli olnud siin Emeliest kolm aastat kauem ja ammu valmis advokaat. Paari kuu pärast on sama tiitel käes ka Emeliel, ta peab lihtsalt soovitused kokku saama. Põhiliselt on vaja lihtsalt aega, et avaldusega seotud formaalsustega valmis saada. Tegelikult olid mitmed teised abijuristid olnud siin umbes sama kaua kui tema, aga mingil põhjusel arvasid osanikud, et töötajaid peab paigutama soo alusel. Nagu töötaksid nad riietusruumis.

Emelie vaatas lepingu mustandit, mis kirjutusalaual laiali oli. Talveilm ja kõik need paberid, mida ta lehitsema pidi, tegid käed kuivaks. Büroos kasutati väidetavalt elektroonilist andmehaldust, aga lõpuks printisid nad ikka kõik välja ja siis uppusid paberitesse.

Ta salvestas mustandi uue versiooni, pani sellele nimeks „Shareholders Agreement v 2.3” ja lõpetas kirjutamise.

„Josephine, kas ma võin sinu kätekreemi laenata?”

Tundus, et enamik Emelie sõpru määrivad hommikul, lõunal ja õhtul ja kümneid kordi seal vahepeal käsi ja nägu erinevate kreemide ja piimadega, mis maksavad kindlasti rohkem, kui neil toidu peale raha kulub. Aga Emelie lihtsalt ei viitsinud. See oli tema meelest rohkem nagu ajaraiskamine ja talle tegelikult väga ei meeldinud kreemitamine. Sellegipoolest ärritus ta nüüd siin oma katkiste küünenahkade peale.

Josephine viskas talle rohelise tuubi. Sellel oli kirjas L’Occitane.

Josephine oli ülim ekspert. Pärast tualetis käimist pesi ta käsi kõigepealt desinfitseerimisvahendiga, „et baktereid vältida”, siis kreemitas kaua ja lõpuks pani huultele läiget juurde. Jäi mulje, et Josephine’i meelest muudab kauem kui kolmkümmend sekundit kestev tualetikülastus huuled igavaks.

Kõhus keeras. Ta oli tõesti närvis. Tunni aja pärast hinnatakse teda aastakoosolekul, mida nad nimetavad arenguvestluseks.

Ta jätkas aktsionäride lepinguga. See oli mõeldud äriühingutele, mis olid seotud interneti mängukeskkondadega, nagu pokker ja kihlveod. Omanikud tahavad ettevõttesse uut kapitali tuua ja tulevikus oli neil vaja väljapääsuvõimalust ilma igasuguse jamata. Kui välja ilmub ostja, suure K-ga klient selle sõna kõige rahalisemas mõttes, siis pole tähtsust, kas on tegemist riskikapitalisti või tööstusmänguriga. Siis on kõik ühes paadis. Ükski omandaja ei taha, et pisikesed sitased ühe protsendi aktsionärid vastu vaidleksid.

Josephine pakkis koti kokku, tal oli enne päeva lõppu veel üks kohtumine ja siis kavatses ta koju minna.

„Sa ei ütle midagi, aga mis tunne on?”

Emelie oli peaaegu valmis, aga pidi lepingut veel selle päeva jooksul näitama vastutavale osanikule Magnus Hasselile. Aga ta teadis, et Josephine ei küsi selle kohta.

„Ma ei tea, eks mul paar tundi veel läheb selle asjaga. Aga Magnus peab San Franciscoga telefonikonverentsi, nii et mul pole aimugi, millal ta saab mu vastu võtta.”

„Ma mõtlen arenguvestlust.”

„Normaalne tunne on,” proovis Emelie võimalikult ükskõikse häälega öelda.

Josephine naeratas.

„Kui mina olin siin umbes sama kaua olnud kui sina, siis ma olin tavaliselt kade koristajate peale.”

„Koristajate?”

„Jah, ja turvameeste. Ma arvestasin välja, et koristajad teenisid tunnis minust 1,4 korda rohkem. Eks sul on sama asi, arvestades, kui palju sina tööd teed. Sa võiksid selle osanikega teemaks võtta.”

Emelie seedis kuuldut hetke.

Josephine naeris ja tõmbas mantli selga.

„Ma teen ju lihtsalt nalja. Ma usun, et sul läheb kõik hästi,” ütles ta ja jättis Emelie aktsionäride lepinguga üksi.

Kaks osanikku ja Emelie.

Anders Henriksson oli neljakümne kaheksa aastane padufriik, kes äsja abiellus järjekordselt mingi kahekümne seitsme aastase sekretäriga, püüdis ise kolmekümnene välja näha ja arvas, et Icona Pop on Itaalia aastakäiguvein – seda teadis Emelie sellepärast, et Josephine vaidles Anders Henrikssoniga sel teemal eelmistel suvepäevadel. Samas kuulus mees ühinemise ja omandamise valdkonnas Rootsi juhtivate ekspertide hulka. Tema edukalt läbi viidud äritehingute ja esindatud hiigelettevõtete nimekiri oli pikk. Internetilehekülje Legal 500 viimase reitingu järgi oli ta Leading Individual, see tähendab, et ta on üks kaheksast Rootsi tipptegijast õigusvaldkonna kõige tulusamal alal.

Magnus Hassel oli viiekümne ühe aastane ja Emelie teada tavaline pereisa. Ta oli äärmiselt huvitatud kunstist ja viimastel aastatel oli ta büroo seinad enam-vähem üleni katnud erinevate kunstiteostega. Ka Magnuse nimi toodi ära tähtsamates reitingutes ja ta oli osa võtnud suurtest lahingutest, nagu apteekide ühendamine ja meditsiiniteenuste erastamine. Heaoluriigi lammutamisest, nagu Emelie ema oleks öelnud.

„Nii, Emelie, kuidas siis sinu meelest läheb?” küsis Anders.

Nad ei istunud koosolekuruumis, vaid Andersi kabinetis. Ühes nurgas seisid tugitoolid ja laud. Põrandal oli ehtne punakaspruun sädelev siidvaip. Emelie püüdis mõelda Josephine’i innustavatele sõnadele.

„Minu meelest läheb hästi. Mulle meeldib siin ja samal ajal on hästi tore. Ma olen õudselt palju õppinud, aga saanud ka enam vastutust. Hea tunne on.”

„Kena. Mis sa arvad, kas sa oled saanud teha sellist tööd, nagu sa ootasid?”

„Absoluutselt, ma saan järjest enam oma isiklikke projekte ja projektiosi, mille eest ma ise vastutan.”

Nii jätkasid nad veel viisteist minutit. Sõbralik hinnang ja õlapatsutused. Siis tulid tähtsad küsimused.

„Kuidas sulle siis palk tundub?” küsis Magnus.

„Minu meelest oli mul eelmisel aastal kaks tuhat tundi, nii et mina olen rahul.”

„Mh-mh, aga rahul ei tohi kunagi olla, või mis, Emelie?”

„Ei, mina püüdlen tähtede poole.”

„Täpselt. Vaatasime siin natuke sinu töötunde ja võib öelda, et meil on mõned mõtted.”

Emelie peopesad higistasid.

„Läinud aastal tegid sa kaasa Projekt Classicus, sealt oli eriti kerge tunnid kokku saada. Mida sa siis teinud oleks, kui sind sinna ei oleks kaasatud?”

„Ma oletan, et siis oleks olnud teisi suuri projekte. Näiteks Twin.”

„Ei, sinna ei oleks sind võetud, nad vajasid vanemaid abijuriste ja maksuinimesi. Nii et minu küsimus on ikka, et mida sa oleksid teinud.”

Magnus istus, käed põlvedel. Anders paistis ka rahulik. Mõlemad ootasid Emelie vastust.

„Ma oleksin teinud korralikku tööd väiksemate projektidega. Siis oleks võib-olla pidanud veel kauem kohal olema, et arvestatavaid töötunde kokku saada, aga sellest oleks kasu olnud.”

Magnus nõjatus ettepoole. „Ei, Emelie. Tegelikult ei ole sul aimugi, mida sa oleks teinud. On ju nii?”

Emelie ei teadnud, millist vastust temalt oodatakse.

„Oluline on see, et sa mäletaksid. Või mis?”

Mees naeratas viltuselt.

„Sest me sõltume üksteisest siin Leijonis. Kõik sõltuvad meist, meie hangime juhtumeid. Saad aru? Eelmisel aastal sul vedas. Kõigil oli hea aasta. Aga nüüd läheb asi tõsiseks, sõbrake.”

Emelie proovis vastu naeratada. „Ma saan aru, mida sa silmas pead.”

„Ma ei ole kindel, kas ikka saad. Aga me tahame, et sa lükkaksid lisakäigu sisse.”

Magnus jäi vait. Tema silmad sädelesid endiselt.

*

Linda viskus talle kaela enne, kui ta jõudis jope seljast võtta.

„Teddy, Teddy, kui tore on sind näha! Tule sisse! Tule elutuppa!”

Õde ei kallistanud teda, aga riputas end talle kaela, nagu väike laps, kes kasutab suurt meest ronimisredelina. Õe liikumine ja rääkimisviis meenutasid nende ema, liigutuste konarlikkus üllatas ikka ja jälle õde ennastki.

Linda esik nägi välja nagu ikka. Seinal rippus kaks plakatit, ühel oli mingi New Yorgi sild, teine oli vana foto Ada sillast Belgradis. Teddy oletas, et õe meelest on see väga sümboolne. New York ja Belgrad, Linda lemmiklinnad.

Teddy võttis kingad jalast. Ta teadis, et Linda juures on see kombeks. Seevastu Dejan tuli Teddy järel sisse mustades nahkkingades.

Siin ta täna öösel magab, või õigupoolest elab ta siin lähema aja.

Linda avas elutoa ukse.

Kõik vaatasid tema poole: isa, Linda poeg Nikola, Darko ja selle praegune elukaaslane. Kõik need aastad nemad tõesti ootasid teda, hoolisid, käisid külas ja helistasid. Tema perekond.

Üks koht oleks ikka nagu tühi olnud. Ta teadis, keda ta sinna veel oleks tahtnud.

Kummalgi pool diivanit valgustas elutuba valge kupliga põrandalamp, laelamp, mille valgus oli vist mahedamaks keeratud, ja palju teeküünlaid väikestel alustel. Detsembrikuust rippusid kahel aknal veel jõulutähed, huvitav, miks Linda neid maha ei võta.

Laual seisis kaks pudelit Freixenet’ vahuveini ja seitse klaasi.

„Nüüd pidutseme.”

Linda kallas vahuveini välja ja tõstis klaasi.

„Sinu uue elu terviseks, Teddy. Minu väike vend.”

Nad vaatasid teda. Mullid klaasides sädelesid pinnale tõustes nagu tillukesed briljandid. Kõik need lambid ja peen vaip põrandal tegid olemise õdusaks.

„Terviseks,” ütles ta.

Darko pani klaasi lauale, kostis kolksatus, nagu tahaks ta oma naeratust eraldi rõhutada.

„Tere tulemast välja!”

„Aitäh!”

„Kas sa saad aru, kui väga me sind igatsenud oleme?”

„Mitte rohkem kui mina välja.”

„Sellel on nüüd lõpp. Eks ole?”

„Peab olema.”

Teddyl oli hea meel teda näha. Darko elas Malmös ja ilmselt tuli siia ainult Teddy vabanemist tähistama.

„Me panime sulle kokku väikese ellujäämispaki.”

Linda tõstis lauale korvi.

„Siin on mõned asjad, et sa vabaduses hakkama saaks. Uued alukad ja sokid, Nikola vana telefon, mida sa võid kasutada, sõidukaart, panime sinna kakssada krooni peale, pudel punast veini ja sinu vanad trenniriided. Mina panin Åhlénsi kaubamaja kinkekaardi ka. Tore, eks ole?”

Teddy haaras korvi ja libistas pilgu üle.

„Te olete imelised.”

Linda noogutas ja ta silmad olid niisked.

Papa Bojan tuli aeglaselt Teddy juurde. Tal oli seljas punane kootud kampsun, mis oli tupsuliseks kantud, kaela juurest paistis särgikrae, mis kunagi oli kindlasti olnud valge, aga nüüd oli pigem võikarva. Ta pani käe ümber Teddy. See ei olnud päris kallistus, pigem kiire õlapatsutus. Arvatavasti oli see lähim kehaline kontakt, milleni tema isa pärast ema surma jõudis.

„Dobrodošao, moj sin,” ütles ta, rõhk „sin” peal, ja vaatas Teddyle otse silma. „Živeli.”

„Tänan, isa.” Teddy ei tahtnud serbia keeles rääkida, asi ei olnud selles, et ta poleks aru saanud, aga see ei olnud tema keel.

Isa hoidis ikka tema pilku kinni ega öelnud midagi. Teised ootasid. Teddy nägi silmanurgast, kuidas Nikola jalga vahetas, tema oli ainus, kes ei suutnud päris vaikselt seista.

„Sa oled minu poeg ja jääd alati minu pojaks,” sõnas isa lõpuks. „Ema oleks sinu üle rõõmustanud.”

Õhtul riidest lahti võttes tundis Teddy, kuidas riided kirbelt odava pesuvahendi järele haisevad. See meenutas vanglat.

Tal oli raha, mida ta vanglas karbis hoidis, peale selle veel ümbrikus kakskümmend kaheksa tuhat sulas ja varasemast ajast kaks kullakangi. Aga kauaks sellest ei jätku.

Uus elu.

Ta uuris end seinapeeglist. Arm kõhul paistis kahvatu joonena, võibolla oli sealt natuke punasem kui enne. Ta mäletas lasu heli, algul oli ta arvanud, et nad tulistavad õhku.

Ta heitis voodisse, aga kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe tormab keegi korterisse ja haavab Nikolad või Lindat. Nagu oleksid maja seinad ja uksed vaid kipsist, nagu oleksid need ainult õhukesed kulissid. Arvatavasti on see ainult ettekujutus, paine, mis äsja vanglast pääsenuid tavaliselt vaevab. Teised olid rääkinud tundest, et müürid ja lukustatud rauduksed sind enam ei kaitse.

Vabaduse sündroom, nagu seda nimetati.

Ta tõusis voodiservale istuma.

Vahtis pimedusse.

Vabadus tegi ta haigeks.