Читать книгу Vipiruum - Jens Lapidus - Страница 5
12. veebruar
ОглавлениеTuba oli pime.
Teddy tõusis istukile ja kobas öölambi lülitit.
„Arminäo” plakatilt vahtis teda Al Pacino. Kirjutuslaua ääres istus Tony Montana, kuldkell randmel ja ees kristallklaas viskiga. Tal oli ju filmis kena abikaasa ja tal läks erakordselt hästi, see oli kõigile teada, aga ometi olid vaod tema põskedes sügavamad kui Teddy isal pärast ema surma. Masendus Montana pilgus tungis pildist välja ja isegi Nikola magamistoa hämaruses tundis Teddy pimedust. Selles filmistseenis ei olnud kirjutuslaual kokaiinikuhja, kuhu läbinisti paheline ja allakäinud Montana nägupidi vajub, see siin oli tehtud enne. Montana oma narkokarjääri tipus – ja ikkagi, juba siis valitses temas öö.
Raamaturiiulil oli raamis kaks fotot. Ühel seisis koolilõpumütsis ja kirgassinises kleidis Linda, ta paistis rõõmus. Teddy mäletas hilisemat koolilõpupidu isa juures. Aasta pärast sündis Nikola, siis isa enam nii rahul ei olnud. Linda pidi ju ülikooli minema.
Teisel fotol oli terve nende perekond. Ema, isa, Linda, Darko ja ta ise, pilt tehti Belgradis, kui nad väikesed olid. Selja taga kivimüür ja vist küll saja-aastane hiiglaslik lilla rododendron. Teddy oli siis vaid üksteist, aga ta mäletas seda suve selgelt. Igal pärastlõunal istusid tema, Darko ja isa Café Bibliotekas, ema ja Linda ajasid omi asju. Isa sõi karamellistatud sibulaga loomalihasalatit ja suitsetas tohututes kogustes kodumaiseid Drina sigarette. Nad rääkisid raamatutest, jalgpallist ja toidutegemisest, isa nägu säras soojusest, kui ta neid vaatas.
Teddy süvenes isa pilku fotol. Varsti peab talle külla minema.
Aga praegu tuleks uuesti magama jääda.
Öö oli alati tema sõber olnud.
Varem.
*
Väga ruttu peaks oma rahaasjad korda ajama. Kahekümne kaheksast tuhandest kroonist ja kullakangidest ei piisa poolegi jaoks sellest, mida tal vaja on. Ainuüksi lubade tegemine – teooria, sõidutunnid ja eksam – tühjendaksid tema varud kiiremini, kui jõuad öelda „palk”. Kõigepealt tuleb oma elamine muretseda, nii kaua kavatses ta Lindale jonnakalt oma osa üürist maksta.
Kaubamaja kinkekaart kulus seljakoti ja talvesaabaste peale. Kõik muu, mis tal praegu oli, sai laenatud. Kurat küll, isegi aluspüksid olid kellegi teised omad, sest Lindalt saadud kolm paari läksid praegu pessu.
Ta mõtles eilsele vestlusele Dejaniga.
„Kuidas sul sooja rauaga on?” küsis sõber, kui nad Södermalmil inimtühjas lõunarestoranis istusid.
Teddy hingas läbi nina. Dejan oli tema relvajakandja olnud põhikoolist peale. Kui ta on selline, nagu enne Teddy kinnikukkumist, siis on ta hea sõber. Ta oli lojaalne ja hull naljavend, aga kui nüüd ülejäänud Rootsi suhtes aus olla, siis peaks võib-olla lisama, et ta on küll hull naljamees, aga ka hullult ebastabiilne.
„Mina enam kedagi ei lase.”
Dejani ilme oli küsiv.
„Sellepärast, et et sa pole kaheksa aastat relva kätte saanud? Kas sa pole enam harjunud?”
„Ei, sa ju tead, et seda ei juhtu kunagi. Aga minu jaoks on selliste asjadega lõpp. Ei mingeid relvi enam.”
„Kui treenitud sa oled? Kas sa siis saad hakkama, kui läheb natuke … kehalist kontakti vaja?”
„Selliste asjadega ma ka enam ei tegele.”
Dejan nõjatus toolileenile ja oli vait. Vangutas pead aeglaselt edasitagasi nagu unine dinosaurus. Burberry-ruuduline sall rippus lahtiselt kaelas ja pikeesärgi krae oli üles tõstetud nagu tavaliselt.
„Juhiload, kuidas nendega on?”
„Võeti ära, kui ma kinni kukkusin. Nendega kavatsen võimalikult ruttu asjad korda ajada.”
„Kurat küll. Relva ei ole, rusikaid ei kasuta. Autot ei juhi. Räägi mulle, Teddy, mida sa siis teha saad üldse?”
„Ma oskan sitaks hästi aiamööblit teha.”
Dejan kergitas kulme.
„Viimased aastad tegin nii Hallis kui ka Österåkeris hästi palju peenemat tisleritööd. Tähendab, ma ei tee nalja. Diivaneid, taburette, lindude pesakaste. Hellasgårdeni pargis on neljateistkümnest uuest pingist, mis nad sinna panid, seitse minu tehtud.”
Dejan jõi ära oma Coke Zero. Varem kulistas ta Cola Lighti, aga mõte oli ikka sama, ta ei tahtnud, et veresuhkur liiga kõrgeks läheks.
Muidugi sai Dejan aru, et probleemid kuhjuvad. Niinimetatud üldiste ja üksikute juhtumitega seoses tekkinud võlgadega oli maksuamet juba kukil. Ametliku palgaga võiksid nad Teddy kontolt küsimata nii palju võtta, kui süda lustib. Ükskõik millise töö ta ka leiab, elada tuleb elatusmiinimumi piiril, kuni tööhimu juba ammu kadunud on.
Aga ähvardamas oli ka ohtlikumaid asju. Eile andis Linda Teddyle paberilipiku telefoninumbriga. Keegi oli helistanud, Linda ei teadnud, kes.
Teddy valis numbri.
„Jah,” vastas keegi teises otsas.
Hääl tundus tuttav.
„Tere, mina olen Teddy, sellelt numbrilt palus keegi helistada.”
„Jajah, see oled ju sina. Tore, et helistad. Kuulsime, et sa oled väljas. Mina arvasin, et pääsed sealt alles järgmisel aastal.”
Kergelt venitatud kõneviis, mees rääkis aeglaselt, aga pudrutades, nagu vabavõitleja pressikonverentsil.
„Ma olen nüüd väljas. Kellega ma räägin.”
„Morganiga loomulikult. Sa ju mäletad mind? Mogge Viking, kämpingumees. The big fat camping lord. Halloo?”
Teddy ei saanud aru, milles asi. Liini teises otsas oleva mehe nimi on Morgan Östling. Kaheksa aastat tagasi elas tüüp Solvalla kämpingus ja oli tuntud oma närvilisuse poolest. Kui Mogge Viking ei saanud midagi oma kätega teha – nina nuusata, ennast sügada, mobiili näppida –, siis võis tal katus ära sõita, nii et ta muutus kontrollimatult vägivaldseks. Aeg-ajalt palgati teda asju tegema, midagi riiki sisse tooma, kelleltki võlga välja nõudma. Mees oli omadega täiesti põhjas, tema üle irvitati. Aga tal oli käes üks sõna otseses mõttes trumpkaart. Kord nädalas mängis Mogge Viking Krukani mänguklubis Robert Hillströmiga kaarte. Robert Hillström ei olnud aga niisama mees.
Arvati, et Hillström kavandas Marlboro skeemi ja nüüd räägiti, et ta pidavat sama skeemi kasutama elektroonika jaoks. Marlboro skeemis toodi odavatest riikidest ja väljastpoolt Euroopa Liitu miljoneid sigarette, sellega tegelesid firmad, mille juhatuses istusid tankistidena poolnarkarid, laod läksid kogemata põlema, varastati tühjaks või tekkis veeavarii, kaubad kadusid või said erineval moel kahjustada. Iva oli selles, et suitsude eest ei makstud makse ja mõnikord said firmad isegi kindlustusraha. Samal ajal teadsid kõik, kes midagi teavad, et neid suitse müüdi kõigis Kesk-Rootsi tubakapoodides. Vanglas öeldi, et Hillström on väärt üle saja miljoni Rootsi krooni.
Teddy oli jutuga kursis ja kuulas alati eriti hoolikalt, enne kinnikukkumist oli ta Hillströmile nimelt paar sularahamuula muretsenud.
„Kas sa Johnny Olssonit tead, sa tundsid teda, tuleb meelde? Seda vinnilist raiska?”
„Tuleb meelde. Mis siis?”
Teddy aimas, kuhu see asi tüürib, see ei olnud hea.
„Ta läks ju paar aastat tagasi kinni.”
„Paar aastat tagasi? Viis-kuus aastat tagasi või isegi rohkem. Eks ole?”
„Mh-mh, ja sina ju sebisid ta. Ta sai raskele maksukuriteole kaasaaitamise eest kolm aastat.”
„Mina sebisin ta kolm aastat enne seda, jah. Mida sa tegelikult tahad?”
„Ta pani poole organisatsiooni peale kitse, kinni läks seitse inimest. Isegi mina. Kas sa seda teadsid? Sinu kuradi Johnny Olssoni pärast istusin mina aasta otsa kinni.”
Jutte oli Teddy kuulnud, aga ei viitsinud kunagi rohkem uurida.
„Ja mis sa nüüd tahad?”
„Mina ei taha midagi, mina olen oma vihast üle saanud, aga on neid, kel on seisukohad. Sa ju mõistad?”
Teddy mõistis, sellega ei olnud probleemi. Ta teadis reegleid.
Johnny Olsson, Teddy muretsetud sularahamuul, oli kinnivõtmisel hakkama pannud ka kakssada tuhat Hillströmi raha. Kitse panemine oli muidugi kümme korda hullem. Nüüd peab keegi vastutuse võtma. Vähemalt Mogge Vikingi tellija arvab niimoodi.
Teddy tõmbas sügavalt hinge.
„Teil tuleb üle saada. See on ajalugu. Ütle talle edasi. Unustagu ära.”
Aga sisimas ta juba mõistis, kuidas seis on. Mogge Viking ei helistaks, kui Hillströmil tõsi taga ei oleks.
Marlboro-kunn tahab selgelt oma pappi, kahtsadat tuhandet krooni. Ja näitab kitsedele ja kitsede palkajatele koha kätte.
Mogge sälitas rahu.
„Tasa nüüd, Teddy. Ma ütlen ainult niipalju, et keegi peab vastutama. Kui keegi seda ei tee, siis läheb kellelgi lihtsalt jamaks. Seda mõistad sa ju ka.”
Teddy püüdis lõdvestuda.
See polnud võimalik.
*
Porsche Carrera 911 Turbo. Nõgusad istmed, Porsche oma Communication System, punasest nahast sisu – käepidemed, rool, isegi käsipidur. Viis armatuurikella näidikute blokil saatsid uusklassitsistlikku täiuslikkuse hingust.
Teel Arlanda lennuväljale: tema ja Stephanie.
Stephanie perekond sõitis täies koosseisus kaheks nädalaks Mauritiusele isa kuuekümnendat sünnipäeva tähistama.
Steffi jahvatas viimased nädalad sellest pisikesest reisist lakkamatult.
Philip mõistis, jutt on Deluxe variandist suure D-ga, kuigi tema ise oleks sel teemal sõnu säästnud.
Nad ei läinud mingisse suvalisse hotelli. Four Seasons, Anahita Garden Royal Residence Villa, 1500 ruutmeetrit, isiklik merevaatega bassein ja troopiline aed, kõigil tubadel laguunile avaneva panoraamvaatega vannituba. Condé Nast Travellers’i edetabelis Top Luxury Resorts of the World kolmandal kohal. Muidugi kõik hinna sees. Ja mis kõige tähtsam: isiklik teener.
Stephanie plaksutas vaimustusest käsi, kui ema talle helistas ja rääkis. Pane päevitustoolid paika, vahuvein külma, kutsu kohale pediküüride tiim – Anahita, siit ma tulen!
Irooniline selle asja juures: Stephanie määris end juba nädal varem isepäevituva kreemiga sisse, et Mauritiusel mitte liiga valge olla.
Täna öösel magasid nad tegelikult koos Stephanie juures, tüdruk tahtis viimase minutini pakkida. Kommendörsgatani korteri sai Stephanie neli kuud tagasi vanematelt kahekümnendaks sünnipäevaks. Paar õhtut nädalas jäid nad ööks teineteise juurde, enamasti Philipi korterisse. Aga liiga tihti ei saa ta tüdrukut enda juurde lasta, erinevatel põhjustel on sellega liiga palju jama. Tabletid, kokaiinikõrred, telefoninumbrid ja muu tuleb alati eest ära koristada.
„Kas ma panen selle, selle või selle trikoo? Ja see We Are Handsome, see on ju lihtsalt gorgeous, eks ole?” küsis Stephanie Philipilt, kui too tüdruku voodis lamas ja püüdis veel natuke aega masendust eemal hoida. Äsja lipsas ta tualetti, et võtta kaks tabletti Zolofti, aga nüüd vaatas silmanurgast „Mad Meni”.
E4 kiirtee: sel ajal vähe liiklust. Kell oli pool kaheksa õhtul. Tipptund oli ammu möödas.
Porsche nurrus nagu tiigrikutsu. Tegelikult ei peaks seda autot talvistes oludes kasutama, saab liiga palju kannatada. Kuigi teisest küljest – kui sul ikka on paremuselt teine Porsche, mis väljaspool võidusõidurada saada on, siis tahad ju sõita aastaajast hoolimata.
„Ma käisin eile Rolfi juures,” ütles Stephanie, kes muidugi tahtis rääkida oma lemmikteemal: iseendast.
Oma heledaid triibutatud juukseid kandis ta alati patsis, kui ei olnud mõnda pidu või pereüritust. Siis föönitas ta soengut tund aega, kuni juuksed voogasid nagu Blake Livelyl. Neli või viis päeva nädalas tegi ta Balance’i spordiklubis trenni, ta rääkis ikka, et kavatseb ise ka personaaltreeneriks hakata.
Philipit ärritas nimetissõrme küüs, mis oli ühe külje pealt halvasti lõigatud. Ta pani peas kirja, et sealt tuleb viilida, kui ta koju tagasi jõuab.
„Sellest reisist rääkisime palju, sellest, mida me viimastel kordadel teinud oleme. Ta küsis, mis tunne mul nüüd on, kui me tegelikult minema hakkame. Võib-olla saan emaga lõpuks rääkida, ma mõtlen, päriselt rääkida. Eks ole?”
Philip püüdis teha nägu, nagu peaks päriselt teele ja juhtimisele keskenduma. Aga tegelikult sügas pöidlaga seda sõrmeküünt.
„Jah, sul on seal kindlasti tore.”
„Tead, sellest ajast peale, kui ma Kommendörsgatanile kolisin, ei räägi me emaga peaaegu üldse. Ma helistan talle ja tahan mõnest eksamist rääkida või küsida, kas ta tahab Ralph Laureni kollektsiooni vaatama tulla. Jah-jah-jah, eks sa räägi nüüd isaga, ütleb tema ainult. Ma ei tea, mis juhtunud on. Kas isa peaks mingi rõivakollektsioon huvitama? Rolf ütleb, et ma pean nabanööri läbi lõikama, iseseisvaks saama. Ta soovitas mul osteopaatiasse minna.”
Philip keeras Arlandalt välja.
Ta pani Steffi lennujaama ukse juures maha, tõi käru ja laadis tüdruku kohvreid täis. Aga registreerimisleti juurde kaasa ei läinud. Tal polnud jaksu praegu Steffi vanematega kohtuda ja tõi ettekäändeks, et kui ta kohe minema ei hakka, võib parkimistrahvi saada.
Ta mõtles ühe enne silma hakanud investeeringu peale. Tarbimislaene pakkuv firma, mis vajas raha. Nad andsid eraisikutele enamasti lühiajalist tagatiseta sms-laenu. Kui võtad kaheks nädalaks viis tuhat krooni, siis tuleb intress tuhat eurot, ja nii edasi. Aasta lõikes võib intress olla kuni viissada protsenti. Firma nimi oli CashFinans. Neil oli imeilus käive ja kliente tuli korralikult. Aga kasvuks vajasid nad kapitali.
Peab korra veel bilanssi ja krediidikaotuse riski vaatama. Võib-olla saab Iani ka selle mõtte juurde kampa, oleneb, kuidas tal viimane Fluxoventi investeering läks.
Ian oskas sitaks hästi arvutada, aga oli tegutsemise poole pealt täiesti lootusetu, see oli probleem. Tüüp kulutas raha revidentide, advokaatide ja teiste konsultantide peale, sest ta lihtsalt ei saanud praktiliste asjadega hakkama. Need kolm korda, mis Philip temaga koos äri ajas, pidi ta Ianile peaaegu et ema eest olema. Ian ei teadnud isegi seda, kuidas äriregistris juhatuse liikmete koosseisu muudetakse. Philip mõtles mõnikord, kuidas see kõik üldse toimida saab.
Ta mõtles eilsele brantšile. Hotelli Diplomat baar oli alati täis õiget sorti inimesi. Täpselt õige koht for people-watching, net-working and cluster-building.
Tavaliselt kohtusid nad seal.
Sisustus oli kena. Korralikud pehmed toolid, pigem nagu tugitoolid. Strandvägenile avanevad suured aknad. Mööda tipsis ridamisi tolmumantli ja lipsuga vanamehi, taksikoerad rihma otsas, hiigelsuurte kasukate ja eriliselt vulgaarse maitsega vene turiste ja blondeeritud juuksed soengusse seadnud neide.
Laual: kolmekorruseline vaagen äsja ahjust tulnud saiakeste, vahustatud või ja Inglise marmelaadiga. Munad Benedicti moodi, pliinid kalamarjaga, peekon ja chorizo vorst. Pisikeses vaasis midagi, mis meenutasid rohelisi kohevaid golfipalle, aga arvatavasti olid kenad lõikelilled.
Lollo vahtis teda üksisilmi, kui ta tooli välja tõmbas ja istus. Philip lootis, et ei näe nii pohmas välja, kui ta tegelikult oli.
„Täna õudusteemat ei ole.”
Philip ei öelnud midagi, vaid viipas ettekandjat. See on ju poiste brantš, traditsioon. Kui keegi tüdruksõbra kaasa võttis, siis rikkus see alati natuke õhkkonda, kuigi Lollo on üsna naljakas kuju, nii et see oli okei.
Philip tõusis vaevaliselt ja läks tüdruku juurde, suudles mõlemale põsele. Lollo keeras näo Philipi hingeõhku vältides demonstratiivselt ära.
„No kuule, mina näen igal juhul parem välja kui see laip seal,” ütles ta Iani poole osutades.
Ian kergitas klaasi. Aknast langevas valguses helkisid sõlmekujulised plaatinast mansetinööbid.
„Sind on ka nii tore näha, Philip. Ikka sama meeldiv.”
Iani kõrval istus Carl Lewenskiöld, temaga koos käis Philip suvel New Yorgis. Nad pidid kohtuma mõne investoriga, enamasti juutide ja paari lääneranniku, Silicon Valley kutiga, aga lõpuks pandi rohkem pidu. The Ritz oli hea hotell, kus teenindus hõlmas kõike. Kui nad koju jõudsid, siis leidis raha mujalt.
Carli kõrval istus Axel Nisson, kelle vanemad olid head sõbrad Philipi omadega. Axeli kõrval istus siis Lollo, tema oli ka samast koolist. Laua ääres istus veel neli kutti, keda ta juba vanast ajast tundis.
Philip tellis cappuccino ja Mimosa kokteili.
Ian jõi oma Verise Mary lõpuni ja pani klaasi lauale. Tema ees oli juba kaks tühja klaasi.
„Ma istun siin nende tühjade klaasidega juba kakskümmend minutit. Selles kohas tühje klaase vist ära ei viidagi.”
„Ja siis?”
„Kas sa tead, mida see näitab?”
Philip raputas pead.
„Et nad hoiavad personali pealt kokku?”
„Ma ütleks pigem nii: aega võid sa korralikult surnuks lüüa ainult Londonis või New Yorgis, siin on kõik niuksed ludrid.”
Kaks tundi pärast Stephaniest lahkumist ootas ta ikka veel. Proovis telekat vaadata. Kõigil kanalitel „Maamees otsib naist” ja muud sellised asjad. Idioot otsib idiooti: äkki uus idee, millest saade teha?
Ta proovis internetis surfata, vaatas natuke tarbijakrediidi lehekülgi, CashFinansi konkurente. Vaatas ka muid tööasju: arvutusi, e-kirju, aruandeid.
Ta näppis ja vajutas. Sai ühe tableti kätte. Jälle sõber Zoloft.
Ta avas külmiku ja võttis Red Bulli.
Mõtetest peab lahti saama. Ta ei talu seda.
Ta oli murelik. Üksildane. Unustatud.
Tegelikult ei hooli temast keegi. Keegi ei näe teda sellisena, nagu ta on. Peast liikusid läbi tumedad mälupildid. Kisa. Kõhuvalu. Kinnipigistatud silmad.
Ta vajutas välja teised tabletid, neelas viimaste energiajoogilonksudega alla.
Käis edasi-tagasi. Vaatas aknast välja. Näppis mobiiltelefoni. Saatis Ianile sõnumi: „On sul aega ühte mu projekti vaadata? Nimi on CashFinans. Vaatasin nende aruannet, haigelt hea käive.”
Siis mõtles jälle Iani nõrkusele. Paar nädalat tagasi kurtis ta, et peab tööle võtma assistendi, kes tegeleb tema Rootsi valdusettevõtete esmaste maksude maksmisega. Tegelikult on vaja lihtsalt panga kodulehel paaris kohas arvud sisestada, aga tundub, et Ian sellise asjaga hakkama ei saa.
Philip heitis voodile, aga tõusis kohe jälle üles ja tõmbas ruloo alla.
Heitis jälle pikali.
Tõmbas end kerra.
Ootas, millal tabletid mõjuma hakkavad.
Ootas mingit sorti rahu.
Uksekell helises.
Imelik, tavaliselt helistavad nad ju enne mobiilile.
Ta ajas end üles. Avas ukse.
Trepikojas oli pime.
Võis aimata, et seal on paar inimest, aga nende näod ei paistnud.
Neil oli midagi peas. Väikesed augud silmade kohal. Veel pisemad nina kohal, et hingata.
Esimene inimene astus sammu ettepoole. Philip ei jõudnud näha, mis juhtus.
Talle tõmmati midagi pähe – mingi riidest kott.
Philip ahmis õhku. Oli pime. Ta püüdis kangast ära kiskuda.
Keegi hoidis käsi kinni.
Ta rabeles, püüdis end vabaks kiskuda.
Keegi hoidis teda kinni.
Nad tõmbasid ta põrandale.
Kas nad hakkavad teda jälle peksma? Kas need on samad kutid?
Käed suruti kokku. Nad keerasid midagi ümber randmete, oli valus. Ta pani vastu.
Oli juba hilja.
Ta ei saanud käsi liigutada.
Ta lamas, ootas lööke, jalahoope.
„Mida kuradit te tahate?” lõugas ta.
Vastust ei tulnud.
Keegi tõmbas teda jalgadest, nad sidusid ka jalad kinni.
„Mida te tahate?”
Vaikus.
Pimedus surus peale.
Aga lööke ei järgnenud.
Ega jalahoope.
Kostsid tema enda kiired lühikesed hingetõmbed.
Kott oli seest niiske.