Читать книгу Vipiruum - Jens Lapidus - Страница 7
15. veebruar
ОглавлениеHommikul espressot valmistades oli Linda ärritunud, seda reetis nagu tavaliselt, tema liikumine. Ta avas järsult kapiukse, rebis kohvipaki külje lahti ja laksatas kapsli masinasse.
Nikola ei tulnud öösel koju. Õhtul kella kaheksa ajal oli ta sõnumi saatnud, et jääb ööseks ühe sõbra juurde.
Paari päeva tagusest vestlusest Mogge Vikingiga ei olnud ikka veel õige aeg õele rääkida, kuigi muule Teddy õieti mõelda ei suutnudki.
Dejaniga ei tahtnud ta ka rääkida. Temalt saaks kindlasti abi, aga sellel oleks oma hind. Seda hinda Teddy maksta ei tahtnud.
„Teddy, ma ei süüdista sind. Kodus ei ööbi ta korralikult enam ammu,” ütles Linda.
„Tahad, ma proovin temaga rääkida?”
Linda mälus ikka oma saia, nagu mõtleks muule. Siis ütles:
„Kui ta mind ei kuula, siis sind ei kuula ta ammugi.”
„Aga millal see algas?”
„Ma ei mäleta. Kas see on mingi ülekuulamine või?”
Õde tõusis, tass käes, võttis viimase lonksu kohvi ja lajatas tassi lauale.
Enne lõunat tegi Teddy kiire jalutuskäigu, jalas Nikola kapist laenatud tossud. Teddy vanadest trenniriietest, mis Linda tervituskorvi pani, ei ole nullkraadise ilmaga kasu. Ta laenas Nikolalt hoopis fliisi ja tuulepluusi.
Wasa kooli staadioni juures kohtas ta koera jalutavat vanemat meest ja paari jooksjat, kes jahedat ilma trotsisid.
Siinkandis pole ta käinud üle kümne aasta. Södertäljes, Genetas, kus ta üles kasvas. Kruusaväljakutel, kus ta on pidanud nii palju jalgpallimänge, et need on mälus muutunud lõputuks karistuslöökide jadaks. Esile tõusis vaid see kord, kui Dejan keset neljanda divisjoni finaalmängu vastasmeeskonna mängijale peaga virutas.
Nüüd oli siin veel üks väljak, Teddy kraapis jalaga lörtsi eest, väljakut kattis kunstmuru.
Kõik tema vanade sõprade pered on siit läinud. Dejani perekond kolis 1995. aastal, Alexi pere paar aastat hiljem. Huvitav, kuidas Nikolal siin elada on. Linda rääkis, et ta oskab peaaegu puhtalt süüria keelt.
Hägerstensvägenil oli Bojan elanud üsna lühikest aega. Isa kolis siia aasta tagasi, aga sellest hoolimata ei olnud Teddy siin varem käinud. Isa ei kutsunud teda päriselt sisse, nii et vanglast kodus käies ei olnud kunagi võimalust.
Bojan võttis pähe, et Södertälje ei ole enam hea koht. Kuigi ta oli elanud seal kogu oma täiskasvanuelu ja tema tütar ning tütrepoeg elasid seal endiselt.
„Jebiga. Ma olen rootslane,” ütles Bojan. „Ja kui rootslased võivad Sö’täljest mujale kolida, siis võin mina ka.”
Irooniline värk, selle linna nime hääldas Bojani kombel ainult Södertälje põliselanik.
Kirjapilule oli Bojan pannud sildi „Palun ikka tõesti ainult tellitud posti”. Ka selle peale Teddy kohe pidi naeratama. Normaalne oleks „ikka tõesti” välja jätta. Aga isa oli ju alati olnud selge sõnaga mees. Kui ta mõtles ikka tõesti ainult tellitud posti, siis mõtles ta, et päris kindlasti ainult seda.
Isal olid jalas pehmed dressipüksid ja seljas sinine pluus, mida ta kandis pükste peal. Jalas olid valged froteesokid ja sussid.
„Najdan, kuidas sul läheb?”
Isa kummardus ja tõmbas allavajunud soki üles.
„Kas väljas on külm?”
„Mitte väga. Kas sa pole täna õues käinud?”
„Ei, kui võimalus on, siis ma parem ei lähe. Kodus on praegu viiskuus kraadi sooja.”
Teddy riputas niiske jope nagisse.
„Esiteks on siin täna üks kraad sooja, nii et asi pole nii hull. Teiseks, mida sa kodu all silmas pead?”
„Loomulikult Belgradi.”
„Sa oled varsti nelikümmend aastat siin elanud.”
„Jah, aga kodu jääb koduks.”
„Aga kas mitte sina ei öelnud mulle, et kolisid Sö’täljest sellepärast ära, et sa oled rootslane?”
Bojan naeratas.
„Mis jutt see on? Ma olengi rootslane, aga koduks jääb alati Belgrad.”
Nad läksid kööki.
Bojan lohistas jalgu järel. Isa, kes alati oli jõu kehastus, kes õpetas Dejanile juba siis, kui too oli viieaastane, et tuleb käia, selg sirge ja pilku maha pööramata ja kõigile julgelt vastu astuda, köötsis nüüd ringi nagu vana pensionär.
Teddy istus köögilaua taha, Bojan astus pliidi juurde ja hakkas oma turska kafa’t valmistama.
„Kas sa tahad palju või vähe suhkrut?”
„Tee nii, nagu sulle meeldib, isa.”
Bojan pani džezvan’isse külma vee ja suhkru ning tõstis pliidile. Teddy mäletamist mööda keetis isa kohvi alati niimoodi ja samas traditsioonilises kõrgete äärte, pisikese tila ja pika käepidemega keedunõus. Huvitav, kas ema jõi ka samast potist valatud kohvi?
„Noh, poiss, millega sa nüüd siis tegeled?”
„Ma olen väljas olnud vähem kui kuu aega.”
Bojan kallas keevast suhkruveest natuke tassi, täitis džezvan’i kohvipulbriga ja segas seda, kuni jook keema tõusis. Paistis, et ta ei taha eriti rääkida, et kaheksa aasta järel on Teddy tema juures esimest korda. Teddy ei viitsinud väga peale käia ka.
„Mäletan, kui sa väike olid,” ütles Bojan. „Istusid restoranis kassaaparaadi taga kõrge tabureti peal ja tervitasid külalisi. Sa võlusid kõik ära, mu poiss. Äkki peaksid selle ala ette võtma.”
Teddy mõtles isa elukäigule. Bojan tuli Rootsi kahekümne seitsme aastasena 1970. aastate lõpus. Ta oli lõpetanud tehnika erialal ühe Belgradi kõrgkooli ja töötanud paar aastat ühes Novi Sadi mehaanikatöökojas. Kui sõbrad Rootsi tööstusettevõtete tööpakkumiste peale ükshaaval kaduma hakkasid, siis otsustas ka tema proovida. Bojan jõudis Põhjala külma heaoluriiki tööjõu sisserände viimase lainega. Pärast seda lõpetas Rootsi tema kaliibriga inimeste sissetoomise, nagu ta ikka ütles.
Ta alustas Södertäljes Scania-Vabises, kus pani kokku Stockholmi bussipargi masinate mootoreid. Paari aasta pärast kohtus ta Teddy emaga, kes töötas sama ettevõtte raamatupidamises. Ema oli pärit Sundsvallist. Aasta hiljem sündis Linda. Poolteist aastat hiljem Teddy. Viimasena tuli Darko.
Kuid ajad läksid raskemaks, kaheksakümnendate aastate keskel hakkas Scania töötajaid koondama. Samaks ajaks olid mitmed isa sõbrad mõistnud, et pitsabaari või restorani pidades saab rohkem raha kui suurtööstuse jaoks orjates. Bojan alustas oma parima sõbra juures, nad pidasid Solna tööstuspiirkonnas lõunarestorani. Päevas sõitis ta tööle ja tagasi kokku neli tundi, aga talle ei tulnud pähegi Södertäljest ära kolida. Siis veel kõlbas talle seal elada.
Bojan segas tasakesi kohvi. Kui see keema tõusis, tõstis ta poti kraanikaussi, valas suhkruvee peale, kattis poti taldrikuga ja jättis kohvi tõmbama.
„Tule, joome kohvi elutoas.”
Samad kombed nagu vanasti, isa kohvi tuli juua elutoas ja tassidesse valada külaliste silme all.
Enne tugitooli istumist Bojan kummardus ja tõmbas soki üles. Teddy istus isa vastu kolmekohalisele nahkdiivanile.
„Isa, kas sa tead tegelikult, kes ma olin?”
„Kuula, poeg, minul olid minu asjad ja sinul olid sinu omad. Alati ei olnud lihtne, et sa teaksid. Ma pidin Linda, Darko ja sinu peale mõtlema, kas sa saad üldse aru, mida tähendab üksi kolme last kasvatada? Samal ajal olin iga päev restoranis tööl ja siis pärast kõiki neid aastaid tuleb see kuradi picka maksuamet ja tõmbab mulle vee peale.”
„Ma imetlen sind selle eest, et sa meie eest hoolitsesid, sa tead seda. Aga kas sa teadsid, kes mina olin?”
Teddy ei teadnud, miks ta selle üles võttis. Niimoodi rääkisid nad esimest korda, aga ta ei saanud jätta.
Bojan võttis lonksu kohvi.
„Pole mõtet sellest praegu rääkida. Lihtsalt tore on näha. Kas sa tead, et kahekümnendal on ema surma-aastapäev?”
„Ikka.”
Teddy nõjatus seljatoele ja vaatas ringi. Korter nägi välja nagu vana elamine Södertäljes, ühel seinal rippus kaks saablit, mis isa väite järgi oli pärit 1912. aasta Novi Pazari lahingust. Teisel seinal oli ema lapsepõlvekodust pärit maal.
„Siis mul oleks hea meel, kui sa siia tuleksid ja tema mälestuseks küünla süütaksid.”
Nad luristasid jälle. Bojan rääkis, kui hästi kõik Lindal ja Darkol läheb, siis kõneles veidi omaenda erinevatest äridest, millest üldjoontes ühelgi hästi ei läinud.
Teddy ajas end püsti.
„Isa, ma pean minema. Tänan kohvi eest. Varsti näeme jälle.”
„Mu poiss, kas sa ei tahaks siia Örnsbergi kolida?”
„Eks näis, praegu ma elan Linda juures.”
„Mis selle Saraga siis juhtus?”
Teddy sidus kingapaelad kinni, isa asi ei ole Sarast rääkida.
Bojan ütles:
„Ühendust oled proovinud temaga võtta?”
„Veel mitte.”
„Peaksid proovima. Kõik vajavad enda kõrvale naist, vähemalt sinu vanuses.”
Teddy avas ukse ja astus välja.