Читать книгу Särk - Jevgeni Griškovets - Страница 3

Ärkasin hommikul üles ja mõtlesin kohe, et olen haigeks jäänud. Ei tundnud, vaid nimelt mõtlesin. Mõte oli täpselt sama nagu siis, kui ärkad koolivaheaja esimesel päeval, mida sa nii väga oodanud oled… Ärkad ja mõtled: „Aga miks mul pole lõbus, miks pole ma rõõmus, kus on õnn, mida ma nii väga ootasin?.. Ilmselt olen haigeks jäänud!..”

Ärkasin, justkui oleks mind sisse lülitatud. Ma ei võpatanud, ei ringutanud, ei tekitanud mitte mingisugust heli, lihtsalt avasin silmad. Täpsemalt ühe silma, teine oli vastu patja surutud. Veel hakkasin ma kuulma. Ma nägin ja kuulsin…

Nägin padja nurka, padjapüüri kangast, väga-väga lähedal avatud silmale. Patja valgustas nõrk sinakas kuma. Oli varajane aeg, ja oli talv. Oli veel üsna pime, ent aknale langes harilik sinakas linnahommikuvalgus – valgete tänavalaternate ja vastasmaja juba süüdatud kollaste akende ja… minu maja akende valguse segu. Miskipärast on see segu alati sinakas; õhtul on see meeldiv, hommikul aga… talumatu.

Kuulsin paljusid helisid. Neid tekitas linn. Hiiglaslik linn. Ma ei kuulnud muidugi mitte tervet linna ja need polnud mitte mingisuguse „linnapulsi” helid või muu taoline. Need polnud isegi mitte ärganud linna helid, linn oli juba ammu ärkvel… Kuulsin, kuidas inimesed, kes elavad minu majas, sealt lahkuvad… Nad läksid tööle või sõidutasid kuhugi oma lapsi: sammude kaja treppidel, lifti undamine, lakkamatult korduv trepikoja välisukse kägin ja paukumine. Kuulsin, kuidas aegamisi ja justkui lootusetult kõigele käega lüües hoovis autosid käivitati. Kuid kõige selle taustaks, seal… veidi eemal… seal häälitses prospekt.

Ärkasin. Ma ei tundnud oma keha, ei. Ärkas pea. Tundsin ainult pead. Ja selles peas olin mina. Avanes üks silm, hakkasin kuulma ega rõõmustanud selle üle…

Oleksin nii väga tahtnud unenäosse naasta. Mitte selles mõttes, et olin näinud mingit imelist unenägu, aga selles mõttes, et uinuda. Nii väga oleksin tahtnud olla väiklane ja igale poole helistada, öelda, et ma olen haigeks jäänud, valetada, ja kõik-kõik asjad ära muuta. KÕIK ära muuta, aga peaasi, mitte ärgata, mitte eredat valgust süüdata, mitte ennast pesta ja mitte habet ajada, mitte sokke… ega ülejäänut jalga panna, mitte korterist võtmeid kõlistades väljuda, mitte enne väljumist esikus tuld kustutada, mitte liftis nuppu numbriga „1” vajutada, mitte tänavale astuda, mitte esimest hommikuse külma õhu sõõmu sisse hingata, mitte jäika, külma autosse istuda… ja mitte sõita lennuväljale, et Maksile vastu minna. Maksile, kes lendas praegu linna suunas ja oli vältimatu. Kuid Maksi, minu sõpra Maksi, oli võimatu tühistada. Tähendab, tuli KÕIK see ära teha!

Ent Maks tuli praegu täiesti valel ajal. Nii valel, kui saab tulla vaid vana sõber, kes elab väga-väga kaugel, keda sa siiralt ootad, tema aga sõidab või lendab kohale… nagu ikka valel ajal. Ja võta või jäta – paar päeva tuleb talle pühendada. Tähendab: ära jätta kõik asjaajamised, millised need ka poleks, ja olla valmis palju rääkima, naerma, jooma, sööma, ja veel jooma… ja rääkima. Magada muidugi paar ööpäeva ei õnnestu… Aga see kõik on väga hea… lihtsalt valel ajal. Täiesti! Ja eriti sel korral… Sest ma olen armunud. Kõvasti! Väga-väga kõvasti. Nii, nagu seda minuga varem pole juhtunud. Ei iial!

Nii et Maks tuli VALEL AJAL!!!