Читать книгу Särk - Jevgeni Griškovets - Страница 8

Kui kell oli viisteist minutit kaks läbi, ei pidanud ma vastu ja valisin Tema numbri. Lihtsalt valisin numbri ja kõik. Ettekäänet ma välja ei mõelnudki. Veri tuksles meelekohtades häälekalt… Kuid operaatori hääl teatas, et otsitav abonent on ajutiselt kättesaamatu. Milline kohutav hääl! Kui palju probleeme võib küll olla sel naisel, kes lubas salvestada oma hääle nende kuradi telefoniteadete jaoks.

Need hääled kurvastavad alati! Need on rahulikud ja justkui leebed, nagu psühhiaatrite hääledki. Inimene on võib-olla surmasuus, valib viimast jõudu kokku võttes meeleheitlikult numbri, aga seal, telefonitorus, ütleb rahulik naisehääl, et helistage hiljem. Millised kohutavad needused lipsavad suust või kõlavad tuhandete ja tuhandete inimeste peades, kes seda häält kuulevad. Ja see toimub pidevalt, igal sekundil. Päeval ja ööl lendavad selle vaese naise aadressil kohutavad needused, ja kui mitte just tema aadressil, siis ikkagi seoses sellega, et kuuldi tema häält. Arvatavasti pole ta elu kerge.

Tõenäoliselt oli kõik väga lihtne. Ilmselt paluti tal mõned laused salvestada. Ta ütles need mikrofoni, sai veidi raha… Ja sellised tagajärjed! Küllap ka tema mehel või meestel on telefon. Alguses naersid nad koos selle üle, et ükskõik kellele mees ka ei helistaks, tuleb välja, nagu ta helistaks justkui temale. Aga aegamööda… kõik muutus. Naise hääl hakkas tema jaoks püsivalt seostuma millegi ebameeldivaga… Ja juba nad tülitsevad, ja mees lihtsalt ei suuda enam tema häält kuulda! Lõpuks jääb naine üksi. Ja kellega ta ka ei kohtuks, ütlevad kõik: „Vabandage, teie hääl tundub mulle väga tuttav…” Üldiselt, igavene häda…

Ma sõitsin, mõtlesin millestki, mitte sellest vaesest naisest, vaid millestki, mida ma ei mäleta… Minu peas keerles midagi ärevat ja ebameeldivat. Kõik kokku: nii see mees, kes juuksuritöökoja aknast sisse vaatas, kui autotuled, mis mulle kuklasse paistsid, kui see, et Tema telefoni välja lülitas, kui veel miljon igasugust asja. Ma sõitsin normaalselt… pöörasin, kus vaja, näitasin suunatuld, manööverdasin, pidurdasin, aga ei suutnud meenutada, kuidas ma Sadovoje ringteeni jõudsin. Ja veel… miks ma sinna sõitsin? Ma olin justkui… Juhtub ju, et sa loed, loed raamatut, aga pärast taipad ühekorraga, et oled kõik tähed, sõnad ja kirjavahemärgid läbi lugenud, aga pole mõistnud ega loetut meelde jätnud, ja tuleb otsast peale hakata ning kõik uuesti üle lugeda. Ehkki sellisel hetkel on parem üldse raamat kõrvale panna, sest lugemisest pole kasu.

Sellises seisundis ma sõitsin, ja äkki toodi mind tagasi… Toodi tagasi minu autosse Sadovoje ringil. Keegi, mingi naine, kes sõitis väikeses kollases autos minust ette, andis mulle valjusti signaali ja žestikuleeris ägedalt. Tundsin kohe, et autoga on midagi valesti… Vasak tagumine rattakumm oli tühjaks läinud ja mingi aja jooksul olin ma tühja kummiga sõitnud. See oli ribadeks rebenenud. Nii väga oleks tahtnud väga valjusti vanduda, ning veel autole jalaga virutada ja seda taguda… Ja ma tegingi seda kõike jalamaid… Kohe pärast seda tekkis tahtmine kõik sinnapaika jätta ja jooma minna, aga seda tuli juba aegamööda teha.

Mul polnud varuratast… lihtsalt polnud! Iga jumala päev mõtlesin, et tuleb asjameeste juures ära käia ja varuratta asi korda ajada… Mõtlesin sellest iga kord, kui autosse istusin… juba kuu aega…

Vandusin veel kord – üldse ei aidanud. Ratast polnud enam võimalik päästa. Istusin autosse ja venisin lähima parkimisplatsini. Umbes sada viiskümmend meetrit, mitte rohkem. Kuidas võisin ma sinnamaani nii sõita ja mitte midagi tunda?! Autoga oli tarvis midagi ette võtta. Ei saanud ju seda niimoodi maha jätta! Ja ma jätsin ta sealsamas maha. Võtsin tagaistmelt salli ja sõrmkindad, kahetsesin, et ei olnud hommikul soni pähe pannud, lõin autoukse kinni ja jätsin selle sinnapaika. Küll homme kuidagi asja korda ajan. „Ma ei suuda praegu sellega tegeleda! Ei suuda!!!”

Võtsin pihuga pisut lund… Kõrval seisva auto katusel oli palju klompis lund… Seejärel ma kummardusin ja hakkasin lumega kaela nühkima. Kael tulitas krae vahele kukkunud juuksekarvakestest. Lumi tekitas väga meeldiva tunde! „Tuleb särk seljast võtta! Duši all käia ja särk ära vahetada.” Mõte oli selge ja väga konstruktiivne. „Tuleb koju sõita. Koju!”

Kuid kodu asus täpselt teisel pool, ja kaugel. Ja veel, ma ei tahtnud näha seda kohta, mida pean silmas, kui ütlen: „Ma lähen koju.” Ei tahtnud seda päevavalguses näha… Kogu seda lõpetamata remonti, mida ma olin alustanud kaks aastat tagasi, nüüd aga ei näinud mõtet seda jätkata, sest minu ettekujutused sellest, millist kodu ma endale tahan, olid selle kahe aasta jooksul tugevasti muutunud. „Ma ei taha sinna. Praegu ei taha!” Mul tekkis tahtmine endal peast kinni võtta ja kohe ma tegingi seda. „Kui väike on mu pea, kui väike on see anum! Ja kui palju on selles paska?!” Ma seisin sedasi ühe minuti, siis helistas mulle Maks! „Aitäh! Aitäh, Maks!!!”

„Tere! Kuidas sul läheb?” küsis ta rõõmsalt.

„S…i!” vastasin ma väga kiiresti.

„Miks nii?”

„Kõik, Maks! Ma olen autost ilma! Ratas ütles üles. Kööga!”

„Suurepärane!!! Tähendab, võime kohe jooma minna!!!”

„Seda küll! Aga veidi hiljem… Sõidan ehituselt läbi, sina aga mõtle seni, kuhu me läheme. Aga Maks, sinuga ma eriti võistelda ei saa. Mul on õhtul veel üks kokkusaamine.”

„Naine?”

„Maks! Ma ei hakka seda siin praegu rääkima. Seisan tänaval, jään täiega hiljaks, üldiselt…”

„Sanja, sõida metrooga – ja jõuad õigeks ajaks! Muide, kui sa saad kokku naisega, siis ma ei solvu, aga kui mitte, siis unusta ära, mis mu nimi on!”

„Maks! Kas ajasid habeme maha?”

„Sanja,” Maks läks üle sosinale, „sellega on jama! Tädi on habemest vaimustuses. Nägi seda ja oli väga rõõmus. Tema juures ei saa ma seda kuidagi maha ajada. Hiljem ajan, ära muretse! Küll saab.”

„Habemega ära minu silme ette ilmu! Ära isegi mõtle! Helistame tunni aja pärast uuesti. Bye!”

Miks ma ütlesin selle „bye”, mis mul viga on? Küll „OK”, küll mingi „bye”…

Peab siit ära pääsema! Peab sõitma sellele kuradi ehitusele. Tõstsin käe, auto peatus. Vaatasin sisse. Auto oli täis suitsetatud, räpane ja palav. Pealegi istus seal rooli taga nokkmütsiga kutt. „Sitta kah,” mõtlesin mina.

„Vernadski prospektile. Mul on kiire!”

Ta noogutas vaikides. Istusin sebranahka imiteeriva kattega istmele. Valged triibud olid hallid nagu väga räpase madruse särgil. Nägin autos paari väikest ikooni. Kohe, kui sõitma hakkasime, lülitas kutt sisse muusika. Kohutava muusika.

„Ütle, kuhu sõita!” küsis ta muusikast üle karjudes.

„Pea kinni,” laususin kohe.

„Mis sul viga on? Ma küsin ju inimese moodi,” ütles kutt väga rahulikult.

„Pea kinni, ütlen ma!”

„Hea küll!” ta peatus.

Astusin kohe autost välja ja lõin ukse kõvasti kinni.

„Peast oled soe või,” karjus ta mulle avatud õhuaknast.

„Pese auto puhtaks ja iseennast ka! Said aru? Ja linnakaart…”

„Mine õige…!” teatas ta lõpuni kuulamata. Tal oli tugev ja rahulik hääl. Ta rebis end kohalt minema ja sõitis ära. Klähvisin talle midagi järele… Ja jäin seisma, justkui täis sülitatud. Nagu täis sülitatud puhtusearmastaja. Hakkas mitu korda hullem!

Läksin metroosse. Lumi oli viivuks värskendust pakkunud. Kael hakkas jälle endast märku andma.

„Tuleb vähemalt särk seljast võtta ja kaelus karvadest puhastada. Ei tohi päeva alguses juuksuri juures käia. Või tuleb käia salongis, kus juba on õpitud juuksekarvu krae vahele mitte puistama. Aitab selliste asjade arvelt kokkuhoidmisest!!!” Oli selge, et midagi tuleb ette võtta. „Ehk peaks uue särgi ostma?”

Kuid särgi ostmine on terve ettevõtmine. See on ainult näiliselt lihtne! Tegelikult on häid särke niisama vähe kui… kõike head. See on ju asi, mis on kehale väga lähedal!..

Tuleb välja, et ma polnud ammu metroos käinud. Jah! Metroos… pole ei ilus ega kole. Seal on nagu metroos… Seal on nagu alati.

Kuni ma eskalaatoril allapoole sõitsin, püüdsin mõtteid korrastada. Seda oli vaja teha. Enesetunne oli kuidagi päris kehv. Ärevus ja ärritus… olid lihtsalt tõusnud viimse piirini. Umbes viieteistkümne aastane poisike tõukas ekskavaatoril mööda joostes mind tugevasti õlaga, mina aga võtsin ta kinni, sõimasin läbi ja lükkasin alandavalt eemale. Milleks!? Noh, mu närvid olid juba täitsa krussis…

Siis vajusin mõttesse. Sellistesse mõtetesse, mis mind alati arusaamatu ärevuse puhul aitasid. Oli vaja leida ärrituse allikas ja see lihtsalt lokaliseerida ning endale teadvustada. Isegi kui pole võimalust seda kõrvaldada ja parandada, hakkab ikkagi kergem.

Tähendab, nii: „Millest mul nii halb on? Ah?! Üldiselt on kõik enam-vähem normaalne. Mul on praegu kaks objekti. Ühel on kõik OK… Miks jälle OK? Kas ma olen mingi uljas kauboi?.. Tuleb nendest okeidest vabaneda. Tähendab, ühel on kõik korras, aga teisel – läbu. Sellega on selge! Rahutuks tegid mees akna taga, auto trepikoja ees ja jälitamistunne. Aga see on lihtsalt jamps. Mis jälitamine? Kelle jälitamine? Kes ma selline olen, et mind peaks jälitama? Hästi! Nüüd Maks. Maks?! Aga mis Maksist? Maks nagu Maks ikka. Kõik on normaalne. Auto? Aga mis autol viga on? Homme hommikul helistan ja mulle öeldakse, mis autol viga on. Auto on tegelikult tühiasi! Aga mis ei ole tühiasi? See, et kodus on korralagedus, ja juba ammu? Jah! See on ebameeldiv. Mulle see ei meeldi. Mulle meeldib, kui auto on pestud ja sellesse pole kogunenud igasugust rämpsu, et pagasiruumis oleksid ainult vajalikud asjad, aga poleks igasuguseid karbikesi, kilekotte, ajakirju, mida kavatsesin kellelegi kolme kuu eest tagasi anda. Mulle meeldib, kui mu raamatud ja heliplaadid on korras, töölaud pole üle koormatud, aga lauasahtlid on peaaegu tühjad. Mulle meeldib ära visata igasugust rämpsu – postkaarte, mis on mulle kingitud, või neid, mida kavatsesin ise kinkida, aga ei kinkinud, visiitkaardid nendelt, keda ma ei suuda meenutada, bukletid, ajalehed, teejuhid erinevatest linnadest, kus olen viibinud, ja nii edasi ja nii edasi. Kui ma rämpsu välja viskan, on mul kergem elada. Kui ma autot pesen, hakkab see paremini sõitma, kui ma kingad korda teen – paraneb tervis. Aga nüüd valitses täielik korralagedus. Isegi lõpetamata remondil võib olla mingi struktuur, aga praegu… rippusid igal pool särgid, mida oli vaja pesta ja triikida. Vedelesid raamatud, mingid paberid… üldiselt kõik! Ja veel tolm… Auto oli ka räämas. Aga vannitoas… Lühidalt – õudus!

Aeg-ajalt leidsin kedagi, kes mu kodus korda lõi. Need olid koduabilised või need naised, kes mingiks ajaks minu juurde jäid. Aga ideaalse korra võisin luua ainult mina ise. Ma tegin seda… väga harva. Kui ma ei ajanud pead paljaks, siis lõin kodus korra majja. Praegu oleksin väga tahtnud seda teha! Ainult et selleks polnud üldse jõudu.

„Hästi,” mõtlesin ma edasi, „korralagedusega pole praegu võimalik toime tulla, see on väga ebameeldiv. Aga mõistetav! Selle pärast pole tarvis nii palju muretseda. Igal juhul, asi on parandatav. Kas mulle teeb muret Pascali vemp? Ilmselt mitte! Pascal pigem aitas mind. Ma tõesti ei tahtnud seda tellimust! Pascaliga on kõik korras, pealegi tahab ta vabandust paluda. Sellega on kõik hästi! Aga miks ma siis ennast nii sitasti tunnen?! Särk ja need juuksed? Jah! See on tõsine asi. Sellega tuleb kiiresti midagi ette võtta. Ja Tema lülitas telefoni välja! See ongi peamine ärevuse põhjus!!! Mul on halb olla! Halb! Ma pean Tema häält kuulma! Kiiremini! Viivitamatult!”

Litsusin ennast metroovagunisse. Rahvast oli palju. „See on veel ka talveriietuse pärast,” käis peast läbi. „Suvel on kergem. Suvel on alati kergem. Kuid suveks peab midagi muutuma, muidu ma suveni ei ela.” Sulgesin silmad ja isegi oigasin vaevukuuldavalt. Seejärel silmad avanesid ja ma nägin oma silmade kõrgusel inimeste päid.

Seisime tihedalt üksteise vastu liibudes. Pead kõikusid, rong kihutas kiiresti piki tunnelit. Nägin neid päid. Läbi vaguni lõpus asuva akna oli näha teist vagunit. Seal, nagu näis, kõiguvad inimesed tugevamini. Ehkki neile näis ilmselt vastupidi. „Nii kõlgubki siin teiste peade hulgas minu pea,” mõtlesin mina. „Kuid seal peas toimuvad sellised asjad! Kui aparaatidega oleks võimalik mingite elamuste energiat kinni püüda, siis paistaks minu pea kosmosesse välja. Seda oleks näha isegi läbi maapinna, sellises sügavuses, kus asub metroo. Ma olen arvatavasti praegu kõige haigem. Üheaegselt ühes ja samas kohas ei saa olla palju nii haigeid päid. Ei tohi olla! Muidu põlevad juhtmed läbi. Jumal küll! Kui mul õnnestuks Teda suudelda, lendaks kusagil Uruguays või Uus-Meremaal õhku mõni elektrijaam. Mul on vaja istuda. Kohe istuda!”

Minu jaamani tuli sõita kakskümmend viis minutit. Tahtsin väga istuda ja kui mu kõrval vabanes koht, liikusin otsustavalt selleni ning võtsin istet. Ma nägin, kuidas sama kohta üritas saada vanem naine mantli ja mohäärbaretiga, mille all oli soeng. Käes oli tal suur kott. Selle kotiga lükkas ta inimesi eest ära. Nähes minu manöövrit… raputas tädi (lubage mul teda nii kutsuda) etteheitvalt pead.

„Ükskõik!” otsustasin ma kindlalt. „Mulle ei meeldi see tädi, ma ei anna järele!” Sulgesin silmad, et mitte näha… et mitte kedagi näha.

„Kuidas tal küll häbi pole!! Oleks siin kõik peaaegu ära tapnud, niimoodi trügis,” ütles tädi. „Ja teeb näo, et ei näe mitte kedagi. Ei häbi ega au!”

„Mine sa kah õige, mõrd,” mõtlesin väga kindlalt ja rahulikult. „Kas ma siis olen kohustatud sulle koha loovutama. Lapsest saati olen loovutanud. Lapsepõlv on läbi! Liiatigi on tädi vastik. Tige tädi! Mul on seda praegu rohkem vaja! Pole kasu! Istun edasi ja kõik!”

Sundisin ennast sellest mitte mõtlema ja mitte ärrituma. Minust paremal istusid kolm noormeest. Kuulsin nende hääli ja seda, millest nad rääkisid. Nad rääkisid valjusti, tugevas moskva kõnepruugis.

„Ma ei hakka autot võtma, mis huvi mul seda teha on?” ütles üks. Nähtavasti üritas ta avalikus kohas mitte ropendada, sellepärast rääkis kuidagi konarlikult. „Tolts ei taha mulle niisama lihtsalt autot anda. Tähendab, peaksin seda pesema, ja pärast teid sõidutama. Teie hakkate pidu panema, aga mina…”

„Lõpeta ära, autot on vaja igal juhul! Homme hommikul sõidame ja ostame kõik ära…” rääkis teine. „Mitu õlut me näpu otsas ära toome? Nädalvahetuseks ei jätku! Aga kuhu sa seal, külas, külmaga õlle järele jooksed? Võtame kohe kõik ära, ja asi ants. Pärast käime plikadel järel ja sõidame. Oleme kohal – anna minna! Päev läbi. Aga pühapäeval meie ka enam ei joo…”

„Ma ei taha Toltsilt autot küsida. Ta põtkib, raisk…”

Kuidas ma neid poisse kadestasin! Nad planeerivad oma puhkepäevi. Ma ei kadestanud neid selles mõttes, et nad said kusagil maakohas paar päeva „läbu panna”. Vaid selles mõttes, et neil on puhkepäevad. Neil on puhkepäevad! Töötasid nädala, ootasid puhkepäevad ära, pole tähtis, kas sa jõid või ei joonud, püüdsid kala või ei püüdnud. Neil on puhkepäevad! Minul aga olid puhkepäevad viimati vist… Kodulinnas. Ammu!