Читать книгу Särk - Jevgeni Griškovets - Страница 4

Sõitsin kaua lennujaama. Oli palju lund. Mitte värsket, vaid sellist porist, räpast lund. Autosid oli samuti palju. Liikusin aeglaselt piki ringteed. Eespool kord kustusid, kord süttisid punased tulukesed, ja ka mina vajutasin pidurit. Pidevalt näis, et vasakpoolses sõidureas on liikumine märksa kiirem. Paremal pool roomasid veoautod, kõik poripritsmetest räpased. Kuulasin raadiot.

Raadios vaheldusid sujuvalt muusika ja uudised. Teatati mingist lennuõnnetusest, keerasin raadio valjemaks. Kõik reisijad ja meeskonnaliikmed olid hukkunud. Tragöödia põhjustest oli vara rääkida. Ei välistatud terroriakti võimalust. Mõtlesin kohe Maksi peale. Ainult et olin informatsiooni lennuõnnetuse toimumispaiga kohta kõrvust mööda lasknud. Ahaa – Pakistan… Tundsin kerget pettumust. Kohe hurjutasin end selle eest. Kuid hurjutasin kuidagi… ebasiiralt, säratult, andetult.

Kui see oleks olnud Maksi lennuk… oleks see kohutav… Kurat võtku – see oleks olnud kohutav. Aga… Mis „aga”… Kohutav!!!

Kuid mul oleks tõeline põhjus õnnetu olla. Ja ma oleksin siiralt õnnetu, olnuks see Maksi lennuk. See-eest oleksin saanud nädal aega korralikult juua, kuhugi ära kaduda või juua kõigi silme all… Ja kõik oleksid kaasa tundnud. Kuid mis peaasi, ma võiksin helistada Temale, kohe praegu! Ja öelda, et selles lennuõnnetuses, millest ta muidugi juba kuulnud on, millest praegu kõik räägivad, hukkus mu ammune parim, ja kui lõpuni aus olla, ainuke sõber. Ta hukkus, aga ma ei tea, mida teha, ja seepärast on mul vaja Teda kohe näha. Ent Maks ei hukkunud. Ta lendas linna poole. Ta oli mind jälle alt vedanud.

Maks vedas mind peaaegu alati alt. Ta ei sõitnud koos minuga Moskvasse… Siis, kui oli vaja sõita. Ta jäi paigale. Ja tema, kurat võtku, ei joonud end põhja. Ei käinud alla… vaid, vastupidi, lõi õitsele. Tegeles kõige erinevamate asjadega, ja alati edukalt. Ta kurvastas mind kohutavalt sellega, et siis, kui mina alguses pealinnas virelesin ja vaevlesin, ja mul oli tarvis vaid üht − teadet Kodulinnast, et seal on kõik väga vilets, kõik on end põhja joonud, alla käinud… et pärast minu ärasõitu on elu seisma jäänud ja kõigil on kohutavalt igav ning mis peaasi, kõiki jälitab õudne vaesus… Ei! Maksim helistas mulle rõõmsalt ja pajatas oma uutest edusammudest, jutustas sellest, kui imeliselt elavad kõik mulle tuttavad ja tundmatud inimesed, kui vägev restoran on avatud selle maja lähedal, kus ma elasin, ja et sellel sügisel on metsas mingis ebainimlikus koguses seeni. Ta lendas sageli Moskvasse.Tõi harilikku kodust külakosti. Laristas raha, lõbutses, aga kolmandal-neljandal päeval hakkas rääkima, kuidas ta koju tahab. Ja lendas koju.Vihkasin teda.

Maksim abiellus viis aastat tagasi. Ma ei läinud tema pulma. Üritasin üldse kodupaika mitte tagasi pöörduda. Nüüd aga see pulm, seejuures Maksi pulm, see tähendab täisprogrammi. Ma ei läinud kohale. Maks solvus. Solvus tõeliselt. Ma ei näinud tema naist kordagi. Ainult fotodel. Maks rääkis temast vähe, helistas talle sageli. Sõbratare ja plikasid Maks pärast pulmi ei unustanud… Kuid nimelt pärast tema pulmi mõtlesime meie, õigemini Maks mõtles välja Hemingway-mängu. Mina töötasin välja nii selle mängu stiili kui ka strateegia. Aga põhimõtte, mängu tuuma… mõtles välja Maks. Mina mängisin temast sada korda paremini, tema kaldus tihti kõrvale, jäi jänni, ei mänginud mängu lõpuni või üritas mängust välja astuda. Mina toetasin teda, suunasin igati… Ma mängisin suurepäraselt, aga mängu mõtles välja tema… Pärast seda, kui oli abiellunud.

Viis minutit enne kodust väljumist… enne seda kui sõita lennujaama, mõtlesin hetke jooksul, mida selga panna – kas sviitrit või särki. Sviiter on praktilisem ja soojem. Ent äkki õnnestub täna Temaga kohtuda. Äkki… leidub ettekääne Talle helistamiseks… Ja leiduvad sõnad, ja miskit hakkab looma… Siis peab särk seljas olema. Kindlasti! Ülikond ja lips – mitte mingil juhul! See oleks sihilik ja kuidagi sunnitud. Teksad, tviidpintsak ja hea särk. Väga hea. Minu lemmiksärk! Valge. Harilik valge särk. Aga lemmik. Ma panin selle selga… ja läksin Maksile vastu.

Astusin hoovi, kõndisin auto juurde, avasin autoukse. Oli veel hämar, aga hoovi peale oli jäänud vähe autosid, enamik oli laiali sõitnud. Istusin autosse, käivitasin mootori, ja kohe, kui olin seda teinud, süttisid tuled autol, mis seisis naabertrepikoja ees. Vaatasin valguse suunas; kaks heledat tuld pimestasid mind nii, et ma ei suutnud eristada ei auto numbrit ega selles viibivat inimest või inimesi. Soojendasin veidi aega mootorit ja sõitsin minema. Tuled järgnesid mulle, ma pöörasin hoovist tänavale; tuled helendasid kuklasse ja tahavaatepeeglisse. Tänaval oli palju autosid ja autotulesid, kuid mõnda aega tundsin enesel just nende tulede valgust. Prospektil unustasin selle. Kuid miski oleks minus justkui ärevalt kriipinud…

Hemingway-mängu jaoks on särk kohustuslik riietusese. Et seda mängu õigesti mängida, tuleb õigesti riietuda. Riietuses peab puuduma märgatav kaalutletus. Kõik peab olema justkui lohakas ja samal ajal… lahe. Tuleb valida riietus, mis oleks justkui ajatu. See riietus peab hägustama vanuse ja ühtlasi põlvkonna tundemärgid. See riietus peaks kelle iganes ajama ummikusse selles, milline on mängida otsustanud inimese haridus, tegevusalad, sissetulekud ja sotsiaalne staatus. Tähendab, see riietus peab andma mängijale teatava eemaloleku, saladuslikkuse ja vihje mingile tõsisele, tundmatule elukogemusele. Valge särk on parim, mille võib valida. Muidugi ei mingit lipsu! Veel poleks paha selga tõmmata kortsunud, kuid hea ja ajakohane pintsak. Pükste osas ei oska midagi öelda. Võimalusi on piisavalt palju. Kuid jalatsid… peavad olema esmajärgulised. Klassikalised kingad, sellised inglaslikud, kantud, aga hoolitsetud, tõsi küll, ilma fanatismita. Tähendab, jalatsid peavad olema sellised, et võiks öelda: „See tähendab midagi, eks ole?!” Maksil olid kõige sellega alati probleemid.

Ja veel: Hemingway-mängijatel ei ole ega saa olla muid nimesid kui Ernest… Ja mängu ajal ei tohi olla käepärast mingeid mobiilsidevahendeid. See rikub imago ära…

Esimesel korral õnnestus mäng meil iseenesest, aga järk-järgult kinnistusid teatud reeglid ja kujunesid välja harjumused, täpsemalt tekkis mängu tehnika.

Võib mängida üksi, kuid see pole eriti huvitav, vajalik on partner-pealtvaataja. Kolmekesi pole proovinud, aga arvatavasti on see võimatu. Ideaalne on mängida kahekesi. Muide, kui teil pole piisavalt vanust, ärge üritage Hemingwayd mängida.

Niisiis, kaks Hemingwayd lähevad mängima. Mängimiseks tuleb välja valida mingi moodne kohvik või mitte eriti lärmakas klubi. Pole tähtis, kas kesklinnas või kaugemal. Isegi kui te ei sisene sinna esmakordselt, peate viibima seal justkui esimest korda. Tuleb põgusalt ringi vaadata, esitada baarmenile või ettekandjatele paar küsimust, et mis ja kus, tuleb olla pisut kohmakas, aga meeldiv ja naeratav. Mitte mingil juhul ei tohi teatud iseloomulikul ekslevalotsival pilgul lasta libiseda üle nägude ja figuuride… Selge, millisest pilgust on jutt. Ernesti silmad peavad olema kergelt mittenägevad, need peavad olema sellised, et nende vaatevälja tahaksid pääseda… kõik naised.

Naiselikke ekslevaid ja otsivaid pilke on omakorda vaja ignoreerida. Need daamid ja näitsikud, kes on tulnud avalikult lantima või on professionaalid, ei kõlba üldse. Päris noori näitsikuid on samuti parem vältida, kuna nad ei suuda hinnata… Nad ei suuda midagi hinnata. Märgatavalt purjus naised?.. Ma ei soovitaks. Aga pole hullu, neid, keda vaja, võib leida igal ajal ja igal pool.

Naiste arv ei ole takistuseks, naine võib olla üksi ja neid võib olla viis. See pole tähtis. Ainuke asi, nendega ei tohi kaasas olla mehi. Väga head on kahe Ernesti jaoks daamid, kes on otsustanud väikese naistekambaga pärast tööd pisut istuda ja napsitada. Ideaalsed on sõbrannad, kes on laste juurest minema pääsenud ja kelle mehed on jõukad, kuid täiesti hõivatud, umbes Ernesti vanused inimesed. Ent kõige ihaldusväärsem objekt on elegantne naine, kes istub üksi laua taga, näiteks pärast tüli mehega, või on lihtsalt mingis ebameeldivas olukorras.

Tutvumine toimub iseenesest. Kuid tutvumiseks tuleb endale tähelepanu tõmmata. Näiteks tellida mingi väga peen jook, mida ettekandja ei tunne, ja saada äraütlemise osaliseks. Siis kutsuda keegi asutuse juhtkonnast ja mitte olla seejuures turtsakas ega sõjakas, vaid, vastupidi, armastusväärne ja osavõtlik. Pärast minna baarileti äärde ja õpetada baarmeni valmistama sedasama segu, mida te soovisite. Hea oleks seejuures baarmeni ja juhtkonna inimest kuidagi naerma ajada, ise aga kurvasilmseks jääda. Paarimees peab seejuures toimunut ainult tähelepanelikult ja naeratades jälgima.Ta peab oma paarimeest alati õrnusega vaatama, siin aga on oluline mitte üle pingutada ja kahemõttelisust vältida.

Ja siis te tutvutegi. Pärast istute naise või naiste juurde… Mõne aja pärast tuleb juhtimine enda kätte võtta. Pean hoiatama, et Hemingway-mäng pole odav ettevõtmine. Tuleb tellida jooke… Tuleb olla teravmeelne, armastusväärne… Näiteks võivad Ernestid korraldada teineteisega sädemeid pilduva, kuid sõbraliku sõnavahetuse…

Kuid peaasi, tuleb pidevalt vaimustuda naistest, kellega tutvusite. See vaimustus peab olema avatud ja puhas, ilma surveta ja kaldumiseta võrgutamisse. Aga selles peab olema magusust. Ehtsat magusust! Tuleb naistele otse silma vaadata ja mitte pilku kõrvale suunata, tuleb julgeid komplimente öelda, kõige vastu siirast huvi tunda… Ja seejuures mitte sehkendada, olla kergelt kurb ja justkui haavatud… Elu poolt haavatud.

Tuleb luua turvalisuse, usaldusväärsuse ja ehtsa tõe õhkkond! Kui äkki tekib võrgutamissoov… Sellega tuleb võidelda… võitlust mitte varjates. Tähendab, kogu õhtu või osa ööst peavad mööduma nii õrnal piiril, et keegi isegi ei mõtleks telefoninumbreid vahetada. (Sellega on Maksil asi kõige halvem.) Tähendab, mida paremini kõik sujub, seda selgemaks peab saama, et me ei kohtu enam iial. Mitte iialgi! Aga õhku peab jääma rippuma õhkõrn lootusenoot. Ja selsamal hetkel, kui see õrn piir võib kaduda… tuleb hüvasti jätta! Mitte mingil juhul ei tohi ise naist või naisi koju sõidutada. Siis saaks teatavaks, kus ta elab. Ja siis muutub lootusenoot võltsiks või põhjendamatult tugevaks. (Lühidalt, Maksi eest vastutada ei saa.)

Tuleb takso kas tellida või see kinni püüda, nemad või temake autosse istuma panna, viimast korda väga lähedalt silma vaadata… Ja jääda paigale. Kõige parem, kui sajaks öist vihma või lund. Lahkuvast autost peavad olema näha kahe Ernesti liikumatud siluetid. Tuleb liikumatult seista, järele vaadata. Kaua!!!

Võib ka juba asutuses hüvasti jätta ja lahkuda või nukralt laua taha istuma jääda, vaadates talle (neile) järele… Oleme proovinud, aga see pole kuigi hea. Öö, lumi või vihm, või vihm ja lumi korraga on palju paremad.

Neile, kes taksoga minema kihutasid, peab jääma mulje mingisugustest teostumata võimalustest ja mõte: „Näed siis, kuidas võib juhtuda! Näed sa, milliseid mehi… on olemas.” Nad peavad sõitma koju takso tagaistmel ja… naeratama.

Kuid kaks Ernestit ei tohi pärast seda öelda „Jess!”, ei tohi teineteisel võidukalt kätt pigistada. Nad peavad aeglaselt ja kurvalt koju tagasi pöörduma, mõeldes: „Näed siis, milliseid naisi on olemas…”

Mitte alati ei tule kõik nii välja. Nii pole lihtne mängida. Ent kui tuleb välja, siis uskuge – on väga meeldiv. Lihtsalt ütlemata meeldiv! Ja mitte häbi!..

Liikusin paremasse ritta, et ringteelt lennujaama suunas pöörata. Vilksatas liiklusmärk noole ja valge lennukiga sinisel taustal. Lennujaama juhatav liiklusmärk. Süda võpatas tahtmatult rõõmust, kuid pärast rahunes niisama tahtmatult maha. „Ei, ei,” ütlesin talle, „me ei lenda kusagile…” Süda oli selle valge lennuki ja lennujaama viiva tee üle rõõmu tundnud, kuid eksis… Ma ei lennanud kuhugi… Ometi oleksin pidanud, ja pole tähtis, kuhu. Kahju, et Tema on siin, Moskvas… Muidu lendaksin kohe Tema juurde. Helistaksin ja ütleksin: „Ma lendasin just äsja Moskvast kohale. Lendasin Sinu juurde…” Kui keegi lendab kuhugi Moskvast, siis kutsub see miskipärast esile austuse ja arusaamise, et inimene ei lennanud kohale niisama. Aga kui ta lendab kuskilt Moskvasse – on see… Nojah, lendas ja lendas, siia lendab sihukesi iga päev.

Maksi lennuk muidugi hilines. Mitte palju, kuid hilines. Loomulikult, Maks ei saanudki mitte hilineda. Läksin kohvi otsima.

Kui palju on hommikuti lennujaamas inimesi! Hämmastav – lennukiga lendamine pole ju odav, aga nii paljud inimesed lendavad. Kui palju erinevat nodi müüakse lennujaama putkades ja poekestes. Kusjuures müüakse palju kallimalt kui tavalistes kohtades. Kuid kui müüakse, siis järelikult ka ostetakse. Ostetakse kõike.

Jõin plasttopsist jälki lahustuvat kohvi, kuulasin kõmisevaid teadaandeid saabuvate ja lahkuvate lendude kohta ja nii edasi. Ja seejuures mõtlesin ainult ühte mõtet: „Kui väga ma teda küll armastan! Kui väga!”

Nägin Teda esimest korda, kui oli veel suvi. Kokku sai seltskond kõige erinevamaid inimesi. See polnud piknik, vaid linnalähedase maja soolaleivapidu. Saabusid mingid majaperemehe sugulased, hulk tema sõpru, nende sõprade ja sugulaste lapsed. Kõik tundsid üksteist väga hästi, mina aga ei tundnud kedagi peale majaperemehe ja tema naise. Mina olin selle maja ehitanud. Ma olen arhitekt. Küll see kõlab uhkelt – arhitekt!!! Tegelikult… Aga arhitektuurist veidi hiljem… Ühesõnaga, mina olin selle maja ehitanud. Ma tegelen sellega.

Maja oli suur, sammastega. Mulle maja eriti ei meeldinud, aga sugulased ja sõbrad olid vaimustuses. Kõik valgusid mööda veel väljaehitamata territooriumi ja maja laiali. Šašlõkid olid valmimas. Kavatsesin eralduda ja kaduda, sest olin oma visiitkaardid juba laiali jaganud neile peremehe sõpradele, kes tahtsid minult jalamaid tellida… täpselt sellist, ehkki natuke erinevat maja. Naine oli koos mehega, kes võttis samuti minult visiitkaardi. See mees oli umbes viiekümnene, pikk ja väga päevitunud. Sümpaatne, kuid liiga hoolitsetud, ebaharilikult lõigatud habemega. Mees tundis selles seltskonnas kõiki, Tema aga mitte kedagi. Mees tutvustas Teda pidevalt küll ühele, küll teisele. Nägin Teda, esitlesin end lihtsalt, ütlesin midagi. Tema samuti. Ma isegi ei jätnud Ta nime meelde, ei fikseerinud, milline on ta soeng, ja nii edasi…

Sõitsin sealt minema veel enne šašlõkke… kuid järgmisel hommikul mõtlesin temast, ja hiljem, päeval, mõtlesin: „Huvitav, mida Ta praegu teeb?”, hiljem õhtul aga: „Kes oli Tema jaoks see nõmeda habemega mees, ja mis värk Tal temaga on, see mees on ju tüütus, selge pilt.” Ma mõtlesin Temale terve suve ja sügise alguse.

Ent pärastpoole, kuu aega tagasi, kohtusime uuesti, ja sellest ajast peale olen ma hommikuti ärganud, kui on õnnestunud uinuda, ning mõtelnud, et olen haigeks jäänud. Ja juba kuu aega elanud justkui ühtainsat lõputut päeva. Päev ei jõudnud lõpule. Sest et ma olen mõelnud vahetpidamata ühte ja sedasama mõtet: „Kui väga ma Teda küll armastan!!!”

Lõpuks Maks maandus. Sellest andis teada vali naisehääl. Läksin ootesaali. Seal seisid inimesed, mõned lilledega, mõned sildikestega, ülejäänud lihtsalt niisama. Ühele sildile oli kirjutatud „Max Ludvigson”. Mõtlesin, et kui Maks seda näeb, astub ta kohe ligi ja ütleb, et tema see ongi. Aga härra Ludvigson saabus varem kui minu Maks. Selgus, et see oli pikka kasvu, suure ninaga härra, kes kandis rohelist mantlit. Temast õhkus tugevat võõrapärast igavust. Pärast voolasid ustest sisse naised ja mehed suurtes karusnahast mütsides. Meie reis, aimasin. Maks ilmus viimasena.

Ta oli üleni lahti nööbitud, hoidis mütsi ja salli käes. Mantel, pintsak ja pool särki olid lahti nööbitud. Juuksed turritasid eri suunas, nägu oli loppis ja sellel oli tobe habe ja vurrukesed, mida varem polnud. Ta hakkas kohe naerma, kui mind nägi. Ta hakkas rõõmust naerma. Jumal küll, kuidas ma ilma Maksita elada saaksin!

Embasime teineteist väga-väga kõvasti. Ta naeris. Ta haises tugevasti napsu järele. Maks muidugi jõi lennu ajal, ta kartis lennata.

Me ei suutnud kaua autot leida. Löö või maha, mulle ei meenunud, kuidas ja kuhu olin selle parkinud. Muidugi olin ma lennujaama sõitnud ja auto kuhugi jätnud, kuidas ma muidu lennujaama sattusin. Kuid ma ei mäletanud seda. Olin liiga armunud… Kõndisime autoridade vahel ringi, Maks jäi pidevalt maha, pani käigu pealt nööpe kinni ja seletas midagi vahetpidamata…

Kohtasin Teda uuesti kuu aega tagasi… Oli suure kosmeetikasalongi avamise pidu. Selle olid kujundanud minu sõbrad-kolleegid. Läksin sinna vaatama järjekordset tüüpilist salongi tüüpiliste moodsate elementidega. Tahtsin veenduda, et midagi huvitavat välja ei tulnud, sõpradele edu soovida ja neid teiste kolleegidega taga rääkida. Pealegi, sellistel üritusel on alati palju ilusaid naisi, kõigil on igav, ja see tähendab paljusid erinevaid võimalusi.

Ma olen arhitekt… See tähendab, ma pole riiklik arhitekt, kes loob „tardunud muusikat” ja jäädvustab ajastut… Ma ei avalda mõju linna näo muutumisele… Olen ehitanud kümmekond linnaäärset maja. Neist nelja pärast pole mul üldse piinlik, ühe üle olen lausa uhke. Kuidagimoodi langesid minu vaated ja huvid tellija sooviga kokku… Ja see õnnestus. See maja oli paljudes arhitektuuriajakirjades. Teistel polnud ka viga, kuid need olid kompromislikud, seega ebahuvitavad.

See-eest olen sisustanud ja ümber teinud palju erinevate hoonete esimesi korruseid. Ma olen projekteerinud ja ehitanud hulga poekesi, kohvikuid (kaks kohvikut), ja isegi ühe fitnessikeskuse. Ma ei armasta seda teha. Kõige ebameeldivam on selle töö juures mõistmine, täpsemalt kindel teadmine, et seda kauplust või kohvikut, mida ma praegu teen, varsti enam ei ole. Pean silmas, et mõne aja pärast hakkab mõni minu kolleeg sellele kohale, kuhu ma praegu kohvikut ehitan, planeerima mingit juuksuritöökoda või optikasalongi. Kindlasti hakkab. Olen juba pidanud nägema, kuidas lõhuti midagi, mille olin kõigest mõne aasta eest ehitanud. Ega ma selle pärast põe, lihtsalt ebameeldiv on.

Kuigi, kui mina ja Maks autot otsisime, polnud mul arhitektuurist sooja ega külma. Ma ei suutnud isegi meenutada, kuhu ja kuidas olin auto parkinud, mis kuradi arhitektuur.

Mul pole Ferrarit ega Porschet. Kõik miskipärast arvavad, et arhitektid on nii- ja naasugused. On ka selliseid – need on staarid, ja enam pole selge, mis kosmoses nemad viibivad. Mina selliseid ei tunne ja olen neid samuti vaid ajakirjades näinud. Kuid need on minu arvates juba inimesed, kes midagi ei ehita, ainult näitavad sõrmega teatud suundades. Nemad võivad seda teha ja neile ei ütle keegi: „Ära näita sõrmega, see pole kena!” Mina aga mitte! Tean hästi, millised uued ehitusmaterjalid turule tulevad, kus need odavamad on. Oskan suurepäraselt ropendada, sest ehitajad armastavad seda ja teisi sõnu mõista ei soovi. Mulle näib, et oskan rääkida lihtsalt kõigiga. Ja veel näib mulle, et olen hea inimene.

Ma olin abielus… seal, Kodulinnas. Ent Moskvasse sõitsin juba vallalisena. Oleksin peaaegu öelnud, et olin õnnetus abielus. Lihtsalt öeldakse alati, kui inimesed lahutavad, et abielu oli õnnetu. Võib-olla elasid inimesed koos palju õnnelikke aastaid, siis aga läks midagi valesti ja nad läksidki lahku. Kus siin see ebaõnn on? Ja ega ma ütlegi oma abielu kohta midagi halba. Oli palju head, läksime lahku enam-vähem normaalselt, isegi suuremeelselt… mõlemalt poolt… kuid sellest ma ei taha… ei suuda sellest praegu rääkida.

Jumal küll, kui väljakannatamatu see on! Miks ma niimoodi armusin?!!!

„Miks sa nii äpu oled, armusid ära või?” Maks sörkis mul truult sabas. „Kas sa üldse kuuled mind?!”

„Mulle ei meeldi su habe!”

„Šikk habe, kolm nädalat – ja valmis!”

„Aja see kähku maha… Kus ta küll ometi on, raisk!?”

Lõpuks leidsime auto üles.

„Kas sa seda üldse pesed?” Maks avas meelega peenutsevalt ukse.

„Kas sa ise hambaid puhastad?”

Kohe kattis ta lapselikult suu käega.

„Ma kardan lennata! Kardan kohutavalt! Sanja, ma tahaks nii väga kohvi, saia ja duši alla!” Maks kergitas kulme nii, nagu ainult tema seda oskab.

Minu nimi on Saša.

Maksim pole paks, pigem selline… prink. Ta ei lähe paksuks, vaid kosub. Tähendab, muutub aina parajamaks ja parajamaks. Kui Maks alla võtaks, ei ütleks talle keegi, et ta on suurepärases vormis, kõik küsiksid, ega ta haigeks ole jäänud. Teda on võimatu kõhnana ette kujutada. Maks on sellist inimtõugu, kes ei muutu. Kõik leiavad Maksi kooli ja isegi lasteaia grupifotodelt kohe üles. Aga see habe… oli väga labane!

Me sõitsime juba linna, kui Maks küsis:

„Nii et habe on halb?”

„Lausa ebainimlik!!! Hullemat olla ei saa!”

„Mina aga mõtlesin, et on normaalne, kui Ernestil selline habe on.”

„Mis Ernest?! Sa meenutad rohkem Siberi… toreadoori.” Ma vaatasin veel kord hoolega Maksi habet. „Jõle… tõeline õudus!”

„Rahune maha, ma polnud lihtsalt kolm nädalat habet ajanud, siis aga seisin peegli ees ja mõtlesin, et millegi poolest sarnanen ma mingile kaupmehele või röövlile.”

„Parem siis juba röövel või kaupmees. Siberi kullaotsija või röövmõrtsukas, kuid seejuures armastusväärne ja salapärane. Aga sa oled nagu mingi operetitegelane, pealegi veel joodik.”

„Ma ju ainult niisama, natuke…”

„Kuni sa seda maha ei aja, kardan ma sinuga isegi autot tankida.”

„Tahtsin sulle nalja teha.” Maks pööras peegli enda poole ja hakkas lõuga ette sirutades oma habet uurima. „Mul ei tasu siis habet kanda?”

„Tee mis tahad! Aga kas sa siis ei näe sedasama, mida mina? Sa ju vaatad peeglisse! Oled sa siis rahul? See on ju lihtsalt… Vaata, su nägu on kipperi ja musketäri vahepealne. Kuid kipperi ja musketäri vahepeal on – loll! Seejuures pretensiooniga loll.”

„Sanja, ta kasvab mul mingite tuustidena, ma tahtsin proovida… Ja kõik. Kohe sõidame kuskile ja ma ajan ta maha. Ära põe nii palju.”

„Kasvagu pealegi tuustidena, las kasvab nii nagu kasvab. Või aja täiesti maha, et poleks enam midagi järel. Kõik need vuntsid, need põskhabemed, bakenbardid on lihtsalt õudsed. Saad aru, inimesel on nägu, ja jumal tänatud!!! Millised sinu nina või suu ka poleks, need lihtsalt on ja kõik. Mingi tegelane kasvatab endale vuntsid ette ja pabistab nende pärast, ent kui peeglisse vaatab, on ta ju rahul. Mõistad, rahul. Kui ta poleks rahul, siis ajaks ta need maha või muudaks vuntside kuju. Ei! Talle meeldivad just need, see aga tähendab, et ta meeldib endale. Ja meeldib tõsiselt, ilma naljata. Ma ei kannata seda! Mida pühalikum ja tõsisem mingi tegelane on, seda hoolitsetumad on tema vuntsid ja habe. Aga need kipperihabemed… Vaata, kui intelligentne, aga ka romantiline ja vaba ma olen. Kõik need jubedad hispaania habemed… Kujutad ette, nad ju värvivad neid, Maks, värvivad… Konkistadoorid, raisk.” Ma rääkisin, läksin ägedaks ning lisasin kihutades järjest kiirust juurde. „Ja need kiilakad pikajuukselised mehed. Kasvatavad ühelt poolt pikad rasvased suled ja siis kammivad need üle kiilaspea. Oksele ajab! Ajab ju! Ja kiilaspea näeb seetõttu välja nagu mingi vastik puuderdatud vistrik. Lihtsalt ei suuda! Ei või siis kõike lihtsalt lühikeseks ajada ja asi ants… Kuid mis peaasi, nad vaatavad end ju peeglist, kujutad ette!!! Ja jäävad rahule. See on uskumatu!”

„Ma ju ütlesin, et ajan selle maha, tähendab, ajangi. Ma ju ei vaidle. Kas arvad, et ma ei saa aru… Üks habe ees või taga – kurat temaga… Tahtsin ju nalja teha. Aga ma näen, et Moskvas sellised naljad läbi ei lähe.” Maks naeratas, ta ei solvunud, aga mina olin end üles kruvinud.

Sel hetkel helises mu telefon. Hakkas pihta! Tööpäev andis endast esimest korda märku. Ent viimasel kuul võpatas süda iga telefonihelina peale lootusrikkalt… Äkki on see Tema! Kui kahju, et Ta minu telefoninumbrit teab… Täpsemalt, mitte see, et ta seda teab, vaid see, et see tal olemas on… Või oli. Igal juhul, ma olin selle Temale andnud. Miks ma seda tegin?! Kohe, kui olin Talle oma telefoninumbri andnud, hakkasin Tema kõnet ootama. See on kohutav!!! Ja veel selle tõttu, et ma olen kogu aeg tahtnud ise talle helistada. Tema telefoninumber helendas tulikirjas otse mu ajus…

Kui ma teda uuesti kohtasin, seal, kosmeetikasalongi avamisel… märkas Tema mind esimesena. Vestlesin kellegagi, siis aga juhtisin pilgu kõrvale ja nägin tema naeratust. Ta juba vaatas mind ja naeratas. Kuid pärast… me lihtsalt tervitasime, meenutasime suvist kohtumist. See tähendab, lihtsalt ütlesime teineteisele midagi selle kohtumise kohta. Rääkisime veel millestki. Pärast mind katkestati ja tema läks kellegi juurde. Mina aga astusin pidevalt erinevail ettekäändeil ligi talle või neile inimestele, kes temaga vestlesid. Vaatasin tähelepanelikult, ent ei avastanud meest, kes temaga suvel kaasas oli olnud. Kui seda meest pole, tähendab, et tuleb välja selgitada, kellega ta tuli. Ei või olla, et ta oli üksi.

Mäletan üksikasjalikult, et mul õnnestus justkui sundimatult ja isegi põhjendatult, noh, justkui mitte lihtsalt niisama, küsida temalt telefoninumber. Ta andis mulle kohe oma visiitkaardi, ulatas selle mulle, pärast vabandas, võttis pastaka ja kirjutas teisele poole mobiilinumbri. Mina tegin sedasama… Ja hakkasin kohe tema kõnet ootama.

Ta oli sel õhtul üksi. Pärast helistas talle keegi, ta ütles: „Jah, kohe tulen välja.” Juhtus nii, et aitasin tal mantli selga panna ja saatsin ta väljapääsuni. Ta vaatas korraks minu poole, tegi poolpöörde, naeratas ja viipas kergelt käega. Tuli välja peaaegu tabamatu hüvastijätužest. Ta läks välja. Pisut tippival sammul jooksis ta väljapääsu vastas seisva auto juurde. Sellest väljus mees, mitte see, kes oli suvel. Mees istus rooli taga, tuli autost välja ning avas esiukse. Ta istus autosse, mees lõi ukse kinni, läks oma kohale tagasi, näis, et nad vist suudlesid seal sees põgusalt. Ja sõitsid ära. Mehel oli seljas midagi tumedat või lausa musta. Jope või lühike mantel. Auto oli hea ja mitte selline, millel oleks autojuht. Sellise auto roolis peab istuma selle auto… peremees. Muidugi, kuidas siis teisiti?! Selline naine!

Minu kätte oli jäänud Tema visiitkaart. Tõstsin selle silmade juurde. Seal oli Tema nimi!!!

Kartsin nii väga näha mingi modelliagentuuri visiitkaarti või teadmist, et ta on disainer. Niisama kohutav oli lugeda mingist dieettoitumisest või millestki, mis on seotud juuraga. Ajakirjanik ta olla ei saanud. See oli ilmne.

Ei! Ta töötas turismifirmas. Suures ja soliidses. Ta tegeles seal lennureisidega. Rõõmustasin. Lennukid – see on kena. Suudlesin kaarti.

Samuti võisin kiiresti välja selgitada, kes ta sellele üritusele kutsus… ja veel infot hankida…

Kui ma koju sõitsin, teadsin tema kohta piisavalt. Ta tundis üht selle salongi perenaistest, ja üks mu sõber, üks nende hulgast, kes salongi sisustasid, tundis teda samuti veidi. Nad ütlesid, et ta on väga hea, et ta pole abielus ja et tal on kaheksa-üheksa aastane tütar. Ja veel ütlesid nad, et ta on tõesti väga hea.

Kaheksa-üheksa aastane tütar!!! Vaat sulle kala. Mulle näis ta üheaegselt nii väga noor kui ka täiskasvanud. Täpsemalt, tundsin seda. Et ta on minust vanem. Kuigi see arvatavasti nii ei ole. Minu poeg on kümneaastane. Kuid ta näis mulle minust vanem. Sest ta on nii ilus. Kõik väga ilusad naised näivad mulle… minust vanemad. Aga tema oli imeilus…

Helistasin talle kolme päeva pärast. Kuidas ma need üle elasin, pole päris selge. Varem helistada ei tohtinud. Niigi oli liiga vara. Kuid rohkem ma kannatada ei suutnud.