Читать книгу Särk - Jevgeni Griškovets - Страница 7

Tean suurepäraselt, et muidugi pole vaja helistada. Sellel pole absoluutselt mitte mingit mõtet! Pärast selliseid kõnesid hakkab ainult halvem. Kusjuures igal juhul. Näiteks, sa ei pidanud vastu ja helistasid. Mõtlesid eelnevalt välja põhjuse, imesid näpust välja mingi ettekäände ja valisid selle püha numbri… Ja sulle ei vastatud! Kuni selle kõneni polnud just hea olla, aga pärast… muutus kõik lausa talumatuks! Miks ta ei vastanud? Ei tahtnud vastata? Ei kuulnud helinat? Jällegi – miks? Ta võib-olla nägi, kes talle helistab, see tähendab, nägi minu numbrit, ega soovinud vastata? Miks? Kas ma tüütasin ta ära? Või on ta hõivatud? Või pole ta üksi? Miks ta ei vasta? Tuleb helistada teiselt, talle tundmatult numbrilt…

Või siis ta vastas, kuid ütles lühidalt: „Anna andeks, ma ei saa praegu rääkida, helistan sulle tagasi”, – ja katkestas kõne. Miks ei saa? Pole enam tööaeg, aga isegi kui on, siis milleks ometi nii! Ta helistab tagasi! Millal? Oodata on talumatu! Kuid ta juba ütles, et helistab ise, ja tähendab, mina enam helistada ei saa. Ta ju ütles!.. Äkki on ta kellegi juures haiglas või matustel, paljugi mis. Aga kui ta niipea ei helista, kuidas siis elada? Ja kui ta täna üleüldse ei helista, kuidas siis magada? Kuidas homseni elada? Tuleb välja mõelda väga kaalukas põhjus, et mitte mingi hinna eest uuesti helistada.

Või ma helistasin, ja tema rõõmustas, me rääkisime, isegi leppisime milleski kokku… Ja hüvasti jättes ütlesin talle: „Tšau, suudlen!”, – aga tema: „Tšau-tšau.” Ja ei öelnud „suudlen”. Miks? Miks ta ei öelnud? Ja ma hakkasin mõtlema, mõtlema… Ja selge see, et on kähku vaja välja mõelda ettekääne, et uuesti helistada ja see pinge maha võtta, muidu võib lihtsalt hulluks minna.

Või helistasid… ja kõik on hästi! Rääkisime kenasti, leppisime kõiges kokku, ja tema „suudles” kõne lõpus, ning jätsime kenasti hüvasti. Viisteist minutit pärast sellist kõnet on õnn ja rahu. Aga varsti, väga varsti rahu haihtub. Lihtsalt pärast sellist kaunist kõnet meenutad sa iga tema sõna… Sul pole enam midagi peale nende sõnade. Sa võtad mõttes uuesti kogu vestluse läbi, kõik selle osad on nagu kalliskivid ja rõõmustad alguses… Aga pärast kalliskivid tuhmuvad, neid POLE ENAM PIISAVALT! Ja on vaja veel, veel… Ja helistamissoov muutub veelgi tugevamaks ja talumatumaks kui enne seda viimast kõnet… Ning on vaja jalamaid leida põhjus, et uuesti tema number valida.

Või on tema number kinni, ta räägib kellegagi…

See tähendab, Talle pole vaja helistada. Mitte mingil juhul. Seda ma mõistsin. Mõistsin algusest peale.

Mäletan, kuidas ta rõõmustas, kui ma talle esimest korda helistasin…

Pascal helistas mulle kümme minutit pärast mu ärasõitu. Tema hääl oli väga… kuidas seda öeldagi… paljuütlev.

„Sachá! Andesta mulle, palun! Sa pead mind kuulama. Ma saan aru, kui halvasti sa minust mõtlesid. Anna andeks, ma pole selline luhjus, nagu sa arvad. Ma selgitan sulle kõik!!!”

„Pascal, ma…”

„Ma tahan sulle öelda,” ei lasknud ta end katkestada, „et kui sulle nii ei meeldi ja sa ei taha minuga enam hääkida, siis ütlen ma sellest tellimusest lahti. Ütlen lahti ja kõik!”

„Aaa!!” mõtlesin mina.

„Pascal! Ma ei saa praegu rääkida. Anna andeks. Räägime hiljem. Ma helistan sulle.”

„Sachá, ma tahan kiihesti…”

„Pärast räägime! Ma helistan sulle veidi hiljem. Okei? Tšau!” Ma katkestasin kõne. Või veel! Las piinleb. Väga hea! Ainult miks ma ütlesin selle „okei”? Kukkus ebaviisakalt ja kuidagi lollisti välja… Helistan talle õhtul või homme.

Jah! Niisiis… Kui ma talle esimest korda helistasin, ta rõõmustas. Ta ei tundnud mind ära kohe, vaid peaaegu kohe, ja rõõmustas. Kolm päeva, mille ma ei tea kuidas üle elasin… Need kolm päeva pärast seda kohtumist, kui ta mulle oma telefoninumbri andis, ja enne, kui ma talle helistasin… Näis, et kõik need kolm päeva hingasin ma ainult sisse ja mitte välja. Kuid nüüd ta rõõmustas, ja ma hingasin välja. Mul õnnestus kuidagi hästi-hästi sujuvalt teha talle ettepanek kokku saada! Ta nõustus! Muidugi mitte kohe samal päeval, aga paari päeva pärast.

Kohtusime kohvikus bulvaril… Tšistõje Prudõ lähistel. Saabusin varem ja nägin, kuidas ta kohvikule lähenes. Sel korral silmitsesin teda hoolega ja põhjalikult. Tuleb välja, et iga kord ma unustasin ja unustan ära tema näo. Mitte selles mõttes, et ma ei mäleta seda. Vaid selles mõttes, et ei suuda seda oma mälus hoida ja taastada. See on nii kaunis, et mul ei jätku selle silme ette manamiseks mälu! Kuid tema fotot ma kaasas kanda ei taha, ja ma ei tahagi tema fotot… Arusaamatu, milleks on fotot tarvis… Kuigi, ma tahaksin teda pidevalt pildistada.

Tookord tuli ta peaaegu täpselt õigel ajal. Tal oli seljas kerge mantel… Tal on suurepärane maitse! Kuidas küll mulle meeldib, kuidas ta riides käib! Ta lõhnab nii hästi! Mulle meeldib kõik! Ma armastan teda nii väga!!! Liiga tugevasti! See on talumatu!

Olime selles kohvikus vaid ühe korra, ja ma ei suuda nüüd sellest mööda sõita. Püüan seda mitte teha. Istusime tookord seal üle neljakümne minuti, jõime – tema teed, mina kaks kohvi. Rääkisime eimillestki, tema naeris, mina aga vaatasin teda – ja mõtlesin sellest, kuidas ma tahan tal praegu käest kinni võtta ja mitte kunagi lahti lasta. Istusime nelikümmend minutit, ja see kohvik muutus minu jaoks „meie kohvikuks”. Ma ei suuda enam sinna sisse astuda ja selle kohviku nägemine haavab mind. Ja bulvarid… kõik bulvarid haavavad. Ja kogu linn haavab mind vahetpidamata. Sest Tema on siin. Ja kõik need kohad, kus me kohtusime, said väljakannatamatu… erutuse, ärevuse keskpunktiks…

Näiteks andis ta mulle oma telefoninumbri kosmeetikasalongi avamisel, ja nüüd tekitavad kõik kosmeetikasalongid mulle piina ja panevad võpatama. Vähe sellest, isegi sõna „kosmeetika”, isegi see teeb kuidagi ärevaks. Ja sõna „kosmos”… ei jäta sarnase kõla tõttu võimalust mõnigi kord rahu saada.

Ja nii on kõigega! Sain teada, et Ta töötab turismifirmas ja tegeleb lennureisidega – nüüd said kõik turismifirmad minu jaoks kõige tugevamate südamekrampide allikaks… Ja kõigi lennufirmade kõik kontorid samuti. Kõik-kõik, mis oli kuidagiviisi Temaga seotud… Aga Temaga oli seotud KÕIK. Eriti see linn.

Sõitsin ja mõtlesin: „Kell on juba üks päeval, mina aga ei suuda mitte kuidagi Talle helistada, pole mõjuvat põhjust, pealegi on Maks siin. Tuleb temaga tegeleda. Kuhu ta panna?!” Veel oli tarvis ühelt objektilt läbi sõita. Ma juhtisin „ehitust”. Noh, see tähendab, tegin järjekordset kauplust ja seal tekkisid mingid probleemid, oli vaja sealt läbi sõita ja sõimata. Tuli tööle sundida ehitajaid, kes olid nähtavasti end lõdvaks lasknud. Sinna oli vara sõita. Süüa ma ei tahtnud. Sellega olid viimasel ajal üldse kehvad lood. Ma ei söönud mitte kuraditki! Ei olnud tahtmist. Pascal isegi küsis minult: „Sachá! Mis sinuga on, et sa sööki ei tahvita?!” Ei läinud lihtsalt alla! Kuid mida võib veel Moskva linnas argipäeval lõunaajal teha? Ja äkki tuli õnnelik mõte. Rõõmustasin selle üle. „Lõikan juukseid,” otsustasin ma. „Tarvis on juukseid lõigata.”

Kooli vanemates klassides tahtsin endale väga pikki juukseid, aga need ei kasvanud eriti. Juuksed pole mul üldse kuigi head. Mulle pole mu juuksed kunagi eriti meeldinud. Lõikan juukseid harva ega omista neile erilist tähtsust. Aga kui mul on halb olla, mitte selles mõttes, et olen haigeks jäänud või vihane, aga kui on pikalt halb olla… tahaksin ma pea paljaks ajada. Olen seda juba teinud. See aitab. Ma ei tea, kuidas, aga aitab. Kuidagi kergem hakkab, miski uueneb. Ja mõnda aega kutsub peegli ette astumine esile imestuse ning isegi naeratuse. Tähendab, pärast pea paljaks ajamist kutsus mu välimus minus esile naeratuse.

Oleksin selgi korral rõõmuga pea paljaks ajanud. Kuid mida Tema sellest arvab, kuidas see Temale meeldib? Ja kui ta küsib: „Miks sa seda tegid?”, ei suuda ma talle öelda: „Saad aru, ma armastan sind liiga palju, ma ei suuda selle tundega toime tulla, ma lähen hulluks. Nii ma mõtlesingi, et võib-olla on mul ilma juusteta parem olla. Ehk hakkab kergem.”

Ma ei või nii öelda! Kuid mida siis rääkida? Kõik muu poleks tõsi. Aga kuidas ma talle valetaksin?! Ja muide, ma pole talle veel kordagi otsesõnu öelnud, et armastan teda.

Sõitsin Petrovkale. Seal, hoovides, on üks tuttav juuksuritöökoda, kus on lootust pääseda hea meistri juurde ilma end kirja panemata… lõunaajal, argipäeval. Olin ammu lõpetanud käimise sellistes juukslates, kus tuleb istuda ja oodata elavas järjekorras. Need juuksuritöökojad jäid sinna, Kodulinna. Seal istuvad järjekordades poisikesed ja pensionärid. Nende juukseid lõigatakse ühtemoodi. Seal mängib valjusti raadio. Paksud naisjuuksurid räägivad veelgi valjemini. Nad räägivad kõigest, justkui neid, kelle juukseid nad lõikavad, poleks üldse olemas. Nad räägivad, lõikavad juukseid, pärast karjuvad: „Järgmine!” võtavad luua või harja ja pühivad juttu katkestamata oma töökoha ümbruse kuidagimoodi puhtaks. „Kuidas lõikame?” ja hakkab jälle pihta. Kui mulle pandaks istumise alla plaat nagu lapsepõlves, et ma kõrgemal oleksin, käiksin sellistes juuksuritöökodades edasi. Seal mind pügati ja kiideti selle eest, et nii tubli olen. Ja ma paistsin endale eriti andeka ja imelise inimesena.

Mul vedas. Leidus vaba meister. Ta nõustus mind kohe ette võtma. Väike, kleenuke, võib öelda kondine, väga väljendusrikka terava näoga naine. „Selline võib hulluks ajada,” mõtlesin. „Ja ongi arvatavasti juba kedagi hulluks ajanud.” Mul vedas temaga väga. Ta paistis olevat vähese jutuga, tähelepanelik, ja selline… ühesõnaga, kui ta mind lõikas, siis surus ta huuled keskendunult, vastutusest kokku nii, et need valgeks tõmbusid… lühidalt öeldes, kaks kuud tagasi oleksin kindlasti võtnud tema telefoninumbri, justkui selleks, et oleks võimalus ainult tema juures juukseid lõigata.

„Kuidas lõikame?” küsis ta, vaadates minu peegelpilti.

„Noh, nii… lühemaks. Võtke ülevalt pisut vähemaks, kõrvad jätke välja, eest nii… noh, üldiselt, et oleks sätitud, aga mitte ära lakutud, mõistate? Ja ärge tagant liiga selget ranti tehke, ega ma ohvitser pole.”

Ta naeratas, libistas sõrmed mu juustesse, liigutas neid.

„Selge. Lähme peseme pea ära,” ütles ta.

„Lähme, kuigi ma pesin hommikul pead.”

„Teil on juuksed korras, lihtsalt on kergem märgade juustega töötada.”

Ta pesi mu pead, seda masseerides ja sooja veega üle valades. Miks ma niimoodi armusin? Kui hea mul oleks praegu ilma selleta olnud.

Kohe, kui ta mu juukseid lõikama hakkas, tuli mulle uni peale. Ma nägin ennast peeglist, mähituna sellesse… kangasse, ma ei tea täpset sõna, üldiselt sellesse, millesse juuksuritöökodades mähitakse. Kaelusest tolknes välja pea. Pead pügas naine. Ta vaatas tähelepanelikult mu juukseid ja pügas neid. Ta teadis minust paremini, kuidas mulle parem on, kui pikaks juuksed kusagil jätta. Olin tulnud siia, sest tahtsin, et minu eest hoolitsetaks.

Ta puudutas mu pead, pööras seda kergelt ja kallutas ilma pingutuseta. Olin uinumas. Nii meeldiv oli. Silmad sulgusid. Nägin mingeid valgeid laike keset pimedust. Mõtlesin, aga mõtlesin seda mõtet, mida mõtles mitte siinne mina, vaid see, kes viibis unenäos.

Ei saa öelda, et nägin und. Ma ju ei maganud nii, nagu magatakse öösel voodis. See oli teistsugune uni. Uni, mis esineb ainult siis, kui su juukseid lõigatakse. Sest uni metroovagunis ja uni loengus on teistsugused. Üldiselt, ma mõtlesin… Ja mõte oli selline, mida lihtsalt niisama esile ei kutsu. See polnud isegi mõte, vaid idee, mis tuli naise, unistuse, nägemuse ja isegi ajaloo kujul. Ometi see tuli ja lahkus ühe hetkega… nagu leegipahvak. Nagu välgusähvatus öös. Kõike on hästi palju näha! Ja seda hetke võib kirjeldada hästi kaua. Nii on ka minuga. Idee tuli ühe hetkega, ja tervikuna, kõigis üksikasjades… Kohe ma räägin, mida nägin.

Ma nägin…

Läks ruttu pimedaks ja me süütasime lõkked. Meie räsitud pataljon – ärakurnatud ja verest tühjaks lastud ekspeditsioonikorpuse laskepataljon – valmistus laagrit maha jätma. Saime käsu kiiresti taganeda. Taganeda tuli öösel, salaja, vaenlase tähelepanu äratamata. Mul oli kästud paigale jääda. Minu rühma riismed pididki lõkked süütama, et vaenlane midagi ei kahtlustaks ja arvaks, et meie pataljon püsib paigal. Me kohtume vaenlasega hommikul ja üritame lahkujatele kinkida võimalikult palju aega. Nad ei saanud kiiresti liikuda. Oli palju haavatuid, ja needki, kes terveks jäid, kannatasid janu ja väsimuse käes.

Kuu aja eest õnnestus meil kitsast lõigust läbi murda ja mõnda aega tungisime edukalt peale. Ent hiljem jäime liiva kinni ja takerdusime. Ainult mõnel veoautol õnnestus läbi liiva roomata ja meieni pisut nii vajalikku lahingumoona, toitu ja vett toimetada. Veest oli suur puudus. Mõned viimased päevad ei õnnestunud mõelda millestki muust peale vee. Ja nüüd kästi meil kiiresti taganeda.

Ma olin nördinud. Meie luurajad olid kahe päeva eest lahkunud ega olnud siiani tagasi. Neilt ei saanud võtta võimalust omade juurde tagasi tulla, ehkki lootust nende naasmisele enam peaaegu polnud. Nõudsin, et keegi jääks kas või hommikuni paigale. Ja mind koos mu rühmaga jäetigi maha. Olin rõõmus.

Tundsin end suurepäraselt. Selles maailmas polnud naisi. Nad olid kusagil kaugel. Aga siin oli neid raske endale isegi ette kujutada. Pataljon lahkus hõredas rivis ja kadus kohe pimedusse. Jätsime kiiresti ja vaikides hüvasti. Kellelgi surusin kätt, kellegagi embasime. Ei olnud jõudu mõelda sellele, et me enam iialgi ei kohtu. Kindlasti ei kohtu! Kõik olid nii väsinud, et sellisteks mõteteks polnud jaksu. Keegi kirjutas rutakalt kirja, et see lahkujatele kaasa anda. Viimased kirjad! Aga kellele?! Ma tahtsin kirjutada ainult Temale! Aga mida ma suudan Talle kirjutada? Et ma mõtlen ainult Temast. Ja mõtlen kuni surmani välja… Ei! Ma ei tohi Talle nii kirjutada… Aga kui ma kirjutan talle midagi armsat ja naljakat, saab Ta nagunii teada, mis minuga juhtus. Ta mõistab, et ma kirjutasin Talle selle armsa ja naljaka kirja, olles juba surmale määratud. Ta hakkab nutma. Aga mina ei taha, et ta nutaks. Nii ei hakanudki ma midagi kirjutama.

Puhus tugev tuul, tõstis liiva õhku ja kandis tühjaks jäänud laagrisse mingisugust rämpsu. Kohutav leitsak vahetus külmaga. Tuul puhus lõketelt leegi peaaegu minema. Tuli hakkas ulguma. Pikas lipumastis plagises valjusti meie lipp. Kuni me elus oleme, jääb see sinna.

Mul oli hea olla. Olin nii väsinud, kannatasin nii suure janu käes ja seisin magamatusest nii vaevu jalul, et ma lihtsalt ei tundnud midagi peale suus kuivava keele ja raskete laugude, mis pilkusid järjest aeglasemalt ega tõusnud silmade keskpaigast kõrgemale. See kõik nüristas mõtet sellest, kui tugevasti ja väljakannatamatult ma teda armastan. Homme, õigemini juba täna, lõpeb kõik. Ma tundsin end suurepäraselt!

Käisin läbi kõik lõkked, kontrollisin ja korrastasin neid. Siis hüppasin madalasse kaevikusse ja liikusin seda mööda kuulipildujani. Kuulipilduja oli kaetud kottide ja liivaga. Ma silitasin kuulipildujat ja patsutasin seda paar korda kergelt peopesaga. Siis võtsin taskust välja lapiku teraspudeli, raputasin seda. Selles oli veidi viskit. Laksutasin keelega suud, liigutasin huuli ja isegi puudutasin sõrmedega lõhenenud huuli. Aga jooma ei hakanud.

Vaatasin üles. Tähti oli palju-palju. Seejärel vaatasin sinna, kuhu oli suunatud kuulipilduja. Seal, pimeduses, kaugel, oli näha vaenlase laagri lõkkeid. Kahe päeva eest oli sinna läinud Maks ega olnud veel tagasi tulnud. Olin talle lubanud, et joome viski koos ära. Maks ei unusta selliseid lubadusi. Surusin plasku tagasi. Ma jäin ju siia teda ootama. Ma ei saanud lahkuda, kuidas ma muidu edasi elan? Mis elu see on, kui ma lahkun?!

Istusin kaeviku põhja, otse kuulipilduja kõrvale. Mõned viimased ööpäevad ma ei maganud. Unega võidelda oli juba võimatu. „Magan pisut,” mõtlesin ma. „Natuke võib magada.” Uni lõdvestas kõigepealt mu alumise lõualuu, seejärel kaelalülid, silmad hakkasid sulguma ja alumine huul vajus ripakile. Aga mõte liikus mu peas edasi. Selline selge ja rõõmus mõte: „Hea, et pole mingeid kannatusi! Ja veel on hea, et Talle ei saa helistada. Võimatu! Muidu mõtleksin praegu, kuidas Talle helistada, mida Talle rääkida, kas peab helistama või mitte?!!! Mul on hea olla! Hea!”

Kael ja lõug lõdvestusid lõplikult ja pea hakkas rinnale vajuma…

Mu pea kukkus rinnale ja ma ärkasin. Juuksur naeratas.

„Käärid on väga teravad. Ettevaatlikumalt, palun.”

„Öelge, kas paljud jäävad magama, kui nende juukseid lõikate?”

„Peaaegu kõik,” vastas ta mulle läbi peegli silma vaadates. „Te võite magada, ainult ärge ennast liigutage. Oma kümme minutit saab veel magada.”

Või veel! Olin nähtust pahviks löödud. Seal oli kõik nii hästi! Seal oli suurepärane! Oh jumal! Mis minuga küll lahti on?! Pean sinna tagasi pääsema.

Kui ma vaid tunneks tagasimineku tehnoloogiat!!! Et minna sinna, kus on minu pataljoni riismed… noh, üldiselt, sinna… Ma läheksin tagasi… Nagu poleks ära käinudki.

„Huvitav, kus te äsja olite? Te naeratasite nii mõnusasti,” ütles juuksur väga meeldiva häälega.

„Naeratasin?”

„Jah! Ja liigutasite huuli. Väga armsalt. Lendasite vist äsja päris kaugele?”

„Väga kaugele. Väga!”

„Nii külm on! Olen talvest nii väsinud. Tahaksin praegu kuhugi soojale maale.” Ta ei naeratanud, lihtsalt rääkis ja jätkas lõikamist.

„Aga kuidas te aru saite, et ma olin soojal maal?”

„Ma ei saanud millestki aru! Lihtsalt tahan rutem suve või soojale maale. Aga teie siis soojendasite end äsja päikese käes?” Ta jätkas lõikamist.

„Täpselt! Soojendasin.” Noogutasin pead.

„Pole vaja pead väristada. Käärid on väga teravad…”

Sel hetkel nägin peeglist inimest… Nägin, kuidas minu selja taga mingi mees tänavalt juuksuritöökoja suurele aknale lähenes ja selle sisemusse kiikama hakkas. Aken oli jääs, seetõttu surus ta näo päris klaasi ligi. Ma ei jõudnud teda õieti silmitseda. Mantel seljas, mütsi pole. Ta vaatas juuksuritöökoja kiirelt üle ja eemaldus, kadus mu vaateväljalt.

Minu meister lõpetas juuste lõikamise. Ta loputas mu pea ära, seejärel kuivatas juuksed fööniga. Kuum tuul räsis juukseid ja kõrvetas peanahka. „Nagu kõrbes,” mõtlesin. Tore, et ma juukseid lõikasin. Tore!

Ainult et pisikesed mahalõigatud juuksekarvad olid kukkunud krae vahele. Üks vale liigutus selle kuradi peleriini lahtivõtmisel… ja kõditavad juuksekarvad sattusidki krae vahele. Tuleb sõita särki vahetama ja kael puhtaks pesta. Enne õhtut see vaevalt õnnestub. Olen kogu ülejäänud päeva sunnitud kannatama kaelal piinavat kihelust ja ärritust. Kuid see-eest käisin ma Seal! Sellise asja pärast võib kannatada.

Lahkudes surusin selle naise kätt, kes oli minu eest peaaegu tund aega hoolitsenud ja minu kõrval päris-päris lähedal hinganud. Peaaegu tund! Olin talle siiralt tänulik! Väga!

Väljusin juuksuritöökojast ja seisin mõne sekundi ukse ees. Nägin silmanurgast pika tumeda mantliga meest, kes kiiruga autosse istus. Vaatasin otsekohe sinna, aga ta oli juba toonitud autoklaasi taha peitu pugenud. Mulle näis, et see oli sama mees, kes aknast sisse vaatas. Korraga meenus autolaternate valgus kuklas… Mis jamps see on? Mis mõttega? Kes ma olen, et mind jälitada? Lollus!

Auto, milles see inimene istus, sõitis ära, pööras varsti kõrvale ja kadus silmist. See oli tume ja igav suur Mercedes. Harilik Mercedes, milliseid on Moskvas palju. Ma jätsin numbri meelde.

„On alles jamps!” mõtlesin ma. Ükskord oli mul ebameeldivusi olnud. Mind süüdistati rahavarguses. Tellijad, päris noored poisid kusagilt Uurali kandist olid kuskilt raha saanud ja otsustasid piljardiklubi asutada. Mina olin täiesti kogenematu. Nad andsid mulle suure summa ja palusid teha kõik „nagu inimestel”. Veel ütlesid nad, et ma neid väga ei tülitaks, aga kui raha otsas, annavad nad juurde.

Raha sai üpris ruttu otsa. Neil nähtavasti ka. Nad süüdistasid mind varguses. Olid mingid venivad ja tobedad jutuajamised, nad ähvardasid, hirmutasid. Põdesin väga. Siis ma alles alustasin Moskvas töötamist ja olin rahaasjades pedantsem, veetsin ehitusel järjest ööpäevi… Ja nüüd selline lugu.

Nad hirmutasid mind, ja mina uskusin neid. Muidugi püüdsin hirmu mitte välja näidata, ometi oli ebameeldiv. Nad korraldasid isegi minu jälitamise. Ühesõnaga, sain kasuliku õppetunni. Aga viimasel ajal mul selliseid olukordi polnud, nii et… „Jamps,” mõtlesin ma.