Читать книгу Särk - Jevgeni Griškovets - Страница 5

Sõitsime Maksiga linna. Hakkas juba valgeks minema. Algav päev oli selline valkjas. Talvine pilves ilm, tuhm ja ebakontrastne. Selle päeva esimene kõne ei olnud Temalt. Helistas Pascal, minu veider prantsuse sõber. Arhitekt Pariisist. Väga energiline ja tegus neljakümneaastane sell. Tema isa oli kunagi olnud Venemaa konsul. Pascal oskas suurepäraselt vene keelt. Tal polnud isegi mitte aktsent, vaid mingi veetlevalt vale, aga väljendusrikas vene keele variant. Omamoodi dialekt, mida valdas vaid tema üksi. Temaga suhelda oli väga naljakas. Ta tahtis väga midagi Moskvas korda saata, sõitis sel eesmärgil kahe kuu eest siia ja hakkas sebima… Sebis nii, et teda oli võimatu peatada. Talle meeldis Moskvas väga. Aga mingit tööd polnud ta veel leidnud. Lubasin teda aidata, kuigi millega aidata, ei teadnud kumbki meist – ei tema ega mina.

Ta helistas mulle, et kokkusaamist meelde tuletada.

„Sachá, tehe, ega ma ei ähatanud?” Ta esitas selle küsimuse alati, isegi siis, kui helistas õhtul.

„Ei! Mis sa nüüd!”

„Me leppisime tänaseks kohtumise kokku. Kas sa tahad veel kohtuda?”

„Ma sõidan juba sinu juurde.”

„Oo! Aga kuhu?” küsis Pascal.

„Pascal, ära kontrolli mind, palun! Mäletan küll, mis kell ja kus me kokku saame.”

„Hästi, vahsti näeme!” lõpetas ta kõne.

„Tahad, ma tutvustan sind moodsa prantsuse arhitektiga?” küsisin Maksilt.

„Tahan! Aga kuidas jääb habemega?”

„Ta on prantslane, ta ei märka! Sõidame, mul on vaja temaga kokku saada. Korraks. Seal saab kohvi ja saia.”

„Väga hea! Ega ma ei sega? Võin seni enda omade juurde sõita, ja pärast saame kusagil kokku. Tahaksin parem seni ümber riietuda ja dušši võtta.”

„Maks! Mida see tähendab – sõidan enda omade juurde. Ma pole sulle mingi autojuht!”

„Ma võtan takso, sa said valesti aru!”

„Maks, pole vaja! Seda pole vaja! Muidugi viin ma sind kohale, kuhu tarvis. Aga sellest oleks võinud varem rääkida, eks? Mul on täna tööpäev. Tööpäev! Kuhu sind viia?”

„Mis sa ajad?! Lolliks oled läinud või? Kui sul pole minu jaoks aega, pole vajagi. Probleemi ju pole. Lase mind välja, ma püüan auto.”

„Maks!!! Kuhu sõita?”

„Selge!” Maks pöördus kõrvale. „Kus sa prantslasega kokku saad? Sinna sõidagi. Pärast vaatame edasi.”

Mõnda aega sõitsime vaikides.

„Anna andeks, Maks!”

Maks ei vastanud.

„Mhmh.” Maks noogutas peaga, end minu poole pööramata.

Läksin suunatuld sisse lülitamata üle parempoolsesse sõiduritta… Pärast pidurdasin, peaaegu vastu teeserva põrgates… Kohe, kui ma autost välja hüppasin ja enda järel ukse kinni lõin, hakkasin karjuma. Ma karjusin väga kõvasti. Paljud inimesed jäid mind vaatama. Karje jäi lühikeseks. See oli karje… väljapääsu viimases otsas. Siis nuuksatasin, kaldusin ettepoole ja… hakkasin nutma…