Читать книгу Särk - Jevgeni Griškovets - Страница 6

Pascal ootas mind kohvikus Puškini väljakul. Ta istus otse akna all ja nägi mind, kui kohvikule lähenesin. Ta viipas rõõmsalt käega. Kurat teda võtaks… päriselt.

Jõudsin Maksi sugulaste juurde sõidutada. Leppisime kokku, et helistame pärast lõunat ja saame uuesti kokku. Maks tahtis mulle midagi öelda. Küll ma tean, milleni tema jutud välja viivad! Tuleb mööda linna ringi sõita ja igal pool juua. Ja niipea, kui ta on veidi joonud, hakkab ta kohe helistama endistele omakandimeestele, kes on end Moskvas sisse seadnud. Ja need rõõmustavad selle üle. Ja kui ei rõõmustagi… sõidavad ikkagi kohale. Maksile on võimatu ära öelda.

Tundsin, et olin asjata Maksiga sedasi käitunud. Kui tema habe minu kätte antaks… Ei! Habe oli kohutav, aga mina käitusin nagu… Ühesõnaga, nii ei tohi!

Olime Pascaliga kokku leppinud, et kohtume keskpäeval. Hilinesin umbes viisteist minutit. Tähendab, kell oli juba veerand üks, aga mina ei olnudki välja mõelnud mingit vähegi mõistlikku põhjust Talle helistamiseks.

Pascal sööstis mulle vastu ja embas mind nagu hull. See polnud vormikohane euroopalik embus ja põsest mööda suudlemine. Ei! Need olid väga õnneliku inimese raevukad kallistused. Pascal ei hakanud etteheitvalt sõrmega vastu oma käekella klaasi koputama, et kaua sind oodata tuleb. Ta ise hilines ka, ja sellest polnud midagi. Aga kui mina hilinesin, ajas ta põsed prunti ja tegi meil arusaamatu, nähtavasti Prantsusmaale iseloomuliku žesti. Kuid nüüd… oli ta millestki vaimustuses.

„Sachá! Aitäh, sõbhake! See on nii tohe! Ma olen väga-väga rõõmus!” Ta juhatas mind laua juurde, mille taga istus väga efektne naine, seljas miskit leopardimustrilist, peas soeng. Ma ei vaadanud talle kohe silma, sest tema rinnapartii oli välja pakutud kui tähelepanu keskpunkt.

„Sachá! Saa tuttavaks – see on Katehina, minu esimene klient Moskvas!”

Jumal tänatud, et ma ei öelnud kohe seda, mis mul esimesena pähe tuli, sest oleksin peaaegu nähvanud: „See-eest pole sina küll tema esimene klient!”

„Katehina on Aljoša sõbratar. Saa tuttavaks!” Ta vaatas Katerinale otsa. „Saage tuttavaks, see on Sachá! Ma olen teile temast rääkinud.”

„Saša,” ütlesin ma, ja naeratasin, nii hästi, kui suutsin.

„Katja,” ütles tema vaikselt ja ulatas mulle lõdva käe, peopesa allpool. Mine siis võta kinni, kas seda pigistada või suudelda. Mina pigistasin.

„Katehina on Aljoša sõbratar! Me alustame väga huvitavat projekti. Sellest võib välja tulla täiesti manifikaalselt täiuslik… väga julge!”

„Vabandust,” vabandasin ma, pöördudes daami poole. „Pascal, kallis, milline Aljoša?”

„Noh?! Aljoša! See, kelle juurde me sõitsime korterit vaatama!”

Minu näol oli endiselt mõistmatus, kuigi ma juba taipasin, millest on jutt.

„Aljoša! See, kes tahab suurt remonti ja mansardi!” täpsustas Pascal.

Ma sain aru… muidugi sain ma aru, kellest Pascal räägib. Aga ma ei suuutnud oma kõrvu uskuda! Esiteks, huvitav, mis pidi olema juhtunud, et see kortsus lotendava särgi ja suurte triipudega vanades pruunides velvetpükstes prantslane hakkas nimetama Aljošaks meest, keda vist isegi lihane ema lapsena nii ei kutsunud. Ta nimetas Aljošaks vähemalt sada kahtkümmend kilo eluskaalu, ilma kaelata, peaaegu ilma juusteta peaga, hiilglaslike käte ja väikeste, pidevalt vilavate helesiniste silmadega kavalas näos.

Kui seda Aljošat oleks näidatud mõnes filmis, oleksid kriitikud kohe öelnud, et see on liiga karikatuurne tegelane ja päriselus selliseid pole. Kuid Aljoša oli! Ta oli minu kandi mees. Kolis hiljuti Moskvasse, ostis Pretšistinkal hiigelsuure korteri, tellis minult kui omakandimehelt ebainimlikult luksusliku remondi ja… näe… hankis endale sõbratar Katja. Kuid see, et Pascal nimetas Aljošaks inimest, keda Kodulinnas ei kutsunud keegi teise nimega kui Tsükkel – on jamps… Peaasi, et ma kuulsin äsja, et minu sõber, prantslane, lõi minult tellija üle. Vaat niimoodi! Voilà! Ja kõik! Täitsa lõpp!

Katerina ees laual lebasid ajakirjad ja fotod, mingid mapid. Pascal vedas alati ajakirju ja fotosid endaga kaasas… Kui me Aljoša juurde sõitsime, oli kõik see tal kaasas.

Ükskord võtsin Pascali endaga külla kaasa. Mäletan hästi, et istusime minu heade tuttavate suvilas. Viisin Pascali nende juurde. Ta on väga hea tõmbenumber. Kui tahtsin mõnd minu jaoks meeldivat inimest millegagi rõõmustada, võtsin Pascali endaga kaasa. Ta sai ilmselt suurepäraselt aru, miks ma teda kaasa tassisin, kuid ei vedanud kunagi alt. Kõige rohkem valmistas Pascal rõõmu sellega, kuidas ta rääkis. Eriti hästi õnnestus tal erinevate sõnakoosluste tekitamine… Näiteks võis ta öelda: „Nemad (keegi) on juba täielikult kogu mu aju ära nussinud!” Või: „Ütlesin neile kohe, et see pole mulle kõrini huvitav!” Või teatas veetleval moel: „Kuidas ma küll olen sellest joomarlikust elust väsinud.” Või: „Mul on vaja kindlasti särki siluda!” Ma ei suutnud talle selgeks teha, et tuleb öelda „sekretär”, mitte „sekretärinna”, ja nii edasi. Kord tuli ta lagedale lausa šedöövriga. Ta ütles ühe inimese kohta: „Ilmselt on tal väärtusetuse kompleks.”

Niisiis, sõitsime temaga väga kenade inimeste juurde suvilasse. Korralikku, klassikalisse Moskva-lähedasse suvilasse, suure valge puust veranda ja käest lastud aiaga. Millegipärast ei saanud me sealt ära tuldud ning jäime ööbima. See tähendab, jõime peaaegu hommikuni. Peremees kaebas, et nende naabrid müüsid maha oma majakese, mis oli veel parem kui nende endi oma. Müüsid mingitele idiootidele, kes lõhkusid juba valmis maja maha ja kavatsevad ehitada midagi, mis sarnaneb väga krahv Dracula lossile.

Hakkasime idiotismi teemat edasi arendama. Ma muidugi rääkisin, et kõik nimetavad end arhitektideks ja keeravad kokku ei tea mida!!! Pascal kinnitas, et tuleb lihtsalt inimestele selgitada, neid veenda, ja kõik õnnestub. Mina aga väitsin, et see on kasutu! Sest et tuleb ainult midagi moodsaks nimetada ja kõik hakkavad endale ümmargusi torne ehitama, siis teeb keegi endale talveaia, ja läheb lahti. Peaasi – on tekkinud selline hulk šarlatane, kes tellijale vastu ei vaidle, kõnnivad nööri mööda… Aga Pascal ajas oma joru: kõigile võib kõike selgitada ja tõestada. Sain tigedaks, ütlesin talle, et on jah siia kokku sõitnud need, kes teavad, kuidas peab ja kuidas mitte, aga tegelikult ei saa nad mitte millestki aru ja ainult kasutavad ära seda, et vene inimesed elavad illusioonides ja suhtuvad eurooplastesse suure austusega. Kuid pole viga! Enam pole kaua jäänud!!! Pascal rääkis, et pole vaja „tülitust” (see tähendab, pole vaja tülitseda).

Lõpuks lõpetasime vaidlemise, lubasin viia ta tellijaga kohtuma. Pidin just kohtuma Tsükliga… see tähendab, „Aljošaga”. Mõtlesin: „Las vaatab päris inimest ja ütleb siis, kas talle saab midagi selgitada või mitte.”

Olin kindel, et Aljoša-Tsükkel ei vea alt. See oli nädal tagasi. Mina ja Pascal sõitsime vaatama korterit ja pööningut, mille olin võtnud nõuks rekonstrueerida ja teha seal kapitaalremont.

Aljoša ootas meid, seistes hiigelsuure purustatud akendega hoone ees. Seinad olid juba maha lõhutud, kuid ehitusprahti polnud veel ära viidud. Maja oli vana, kõrgete lagedega. Pascal sattus vaimustusse, palus minult korteri ja pööningu plaani ning jooksis ringi mööda hävitatud elamu varemeid. Hakkasin koos omakandimehega arutama projekti üksikasju. Tsükkel neisse ei süvenenud. Tema jaoks polnud miski justkui eriti tähtis. Ta juhatas mind majja, kus talle meeldis, „kuidas kõik tehtud on”. Ja ta tahtis kõike sedasama, ainult paremini, ja et kindlasti oleks piljardiruum. Suur. Selles majas oli kõik täisprogrammi järgi.

Pascal lidus pööningule, tuli tagasi, rääkis midagi vaimustunult sellest, kuidas ja mida on võimalik teha, ja et see tuleb „manifikaalne” ning „spektakulaahne”… ja lippas uuesti minema. Tsükkel oli muidugi aktsenti ning välismaist nime kuulnud ja ma tutvustasin Pascali kui oma kolleegi, aga umbes kahekümne minuti pärast küsis ta uuesti: „Aga kes see on?”

Ütlesin, et see on mu sõber, moodne Pariisi arhitekt, kes tahab nüüd töötada Venemaal.

„Muidugi tahab,” ütles Aljoša. „Igal pool saadakse praegu aru, kus reaalselt makstakse…”

Ütlesin, et Pascal on romantik, aga väga andekas, kuigi teeb veidraid asju. Pascal surus mulle parajasti pihku oma ajakirju ja fotosid. Ma võtsin need vastu ja ütlesin:

„Muide, näe… tema töö,” näitasin fotosid Pascali töödest arhitektuuriajakirjas. See oli mingi väga tõsine objekt. Üleni metallkonstruktsioonidest ja klaasist. Kunstigalerii kusagil Põhja-Prantsusmaal, väikeses linnakeses. Pascal oli selle umbes nelja aasta eest ehitanud ja selle eest mingi preemia saanud. Näitasin talle spetsiaalselt kõige pöörasemat objekti, et kuulda midagi sellist nagu: „Ja teda ei pandudki selle eest istuma?” või „Meie mehed teevad ilusamaid kempsupotte”. Aga Aljoša vaatas fotosid tähelepanelikult, võttis minu käest ajakirja ja hakkas lappama. Kui Pascal tagasi tuli, surus Tsükkel sõrme foto vastu ja ütles valjusti, justkui räägiks kurdiga:

„Sinu tehtud?”

„Jah!!! Aga see oli ammu!”

„Tubli!” Tsükkel vahetas minuga pilke ja näitas sõrmega Pascali suunas, justkui too oleks mingi töötav loomake, umbes nagu kobras või pesukaru.

Ja oligi kõik, rohkem nad ei rääkinud. Pascal pistis vaid Tsüklile lahkudes pihku oma visiitkaardi. Tsükkel aga omakorda küsis hüvasti jättes minult valju sosinaga: „Tähendab, moodne?” Ma ütlesin, et täitsa moodne…

Ja siis – säh sulle!

Pascali silmad kiirgasid, kusjuures näis, et vasak kiirgab eredamalt kui parem.

„Aljoša otsustas, et Katehina otsustab, kuidas kõik olema hakkab. Me mõtleme, kuidas teha mansahdi, vaata.”

Ta hakkas mulle näitama mingeid hoogsalt teostatud eskiise. Seal olid tema armastatud metallkonstruktsioonid. See, mida ta mulle näitas, oli peaaegu metsik… Metsik, isegi Pascali kohta, aga leopardipükstes Katerinat, seda enam Aljošat-Tsüklit kõige selle keskel ei suutnud ma lihtsalt ette kujutada…

Pascal rääkis, mina aga mõtlesin samal ajal, kas see, mis minuga praegu toimub, on väärt, et ma Talle helistaksin ja sellest räägiksin. Ja kui sellest tasub rääkida, siis kuidas tuleks seda lugu esitada: nagu naljakat ja kurioosset episoodi või nagu truudusemurdmise ja reetmise lugu?

„Katehina,” pöördus Pascal meie vaikiva daami poole, „vabandage meid, palun. Me eemaldume korraks.”

Katja kergitas kergelt kulme… ja kõik. Pascal viis mu kõrvale.

„Sachá, ma saan kõigest väga hästi aru!” ütles ta rahuliku ja selge häälega, juhtides mind õige pisut lauast eemale. Näis, et ta rääkis täitsa ilma aktsendita. „Mis sa arvad, kui palju ma sulle sinu abi eest võlgnen?”

„Pascal???!” Minu nägu väljendas ilmselt täielikku segadust ja arusaamatust.

„Sachá! Ma olen sulle sinu abi eest võlgu. Kindlasti olen. Kui palju? See on ju normaalne! Sina aitasid mul leida head tellimust ja mina maksan sulle. Kas tahad protsenti või mingit kindlast summat?”

„Pascal, kallis!!!” laususin täiesti rahulikult. „Kus sa seda õppinud oled? Kas siin või kodumaal?”

„Sachá! Palun äha häägi nagu mu esimene naine.” Ta sõnas seda mingi jäljendamatu „meie” intonatsiooniga.

„Õnnitlen, sõbrake! Sa alustasid suurepäraselt! Nägemiseni! Mul on su üle siiralt hea meel!!” Naeratasin võimalikult ausalt, seejärel kummardusin Pascali kõrva juurde ja ütlesin valju sosinaga: „Käitu Katerinaga korralikult, Aljoša võib üles puua ja põlema pista…”

Ulatasin talle käe, ta pigistas seda masinlikult. Pöördusin ümber ja väljusin kohvikust. Läksin kähku auto juurde, istusin rooli ja mõtlesin viis minutit juhtunu üle järele.

Selles oli vaja kiiresti selgust saada. Ja ma üritasin seda, kuidas suutsin. Esiteks, Pascal võitis vähemalt vaidluse! Teiseks, kas ma tahtsin Tsüklile seda remonti teha? Ei tahtnud! Kas mulle oli tarvis seda jama koos kõige sellega, mida Aljoša-Tsükkel lõpuks meie koostööst saada soovis? Ei olnud! Kas Pascal kavaldas kõiki üle? Jah! Kas ma olen praegu armunud või mitte? Olen küll!!! Kas Pascalil on praegu õigus? Ei ole! Kas ma väljendasin solvumist õigesti? Õigesti! Tähendab, kõik on hästi!!! Võib rahus Maksiga jooma minna! Küll on hea, et mul õnnestus säilitada õilsa solvumise ilme. See on suurepärane.

Küll Pascal on ikka tubli, mis!? Vaatad neid välismaalasi, kes kõnnivad mööda Tverskajat, jalge ette vaatamata ja üldist liikumist aeglustades. Kõnnivad, suud veidi paokil, naeratavad. Näib, et kõik nad on nii naiivsed, armsad, eluvõõrad. Ent vaata, kuidas, nagu selgub, on lood! Tubli!

Käivitasin auto ja sõitsin, lihtsalt sõitsin edasi. Oli vaja välja mõelda põhjus, mõelda välja ettekääne Talle helistamiseks. Kuna kohtumine Pascaliga lühenes praktiliselt miinimumini, oli mul tekkinud vaba aeg… Ja oli võimalik midagi teha… Näiteks… Talle helistada.