Читать книгу Millie armuseiklused - Jill Mansell - Страница 10

Ukse taga lõdises Orla Hart, seljas lootusetult ebapraktiline roosa pitspluus ja pikk õhuline seelik ning jalas hõbedased sandaalid. Ilm oli läinud korraga halvaks ja pahurast tinahallist taevast piserdas alla vihmapiisku.

Orla kõrval trepil seisis kannu hoidva tüdruku kivikuju.

Millie ei osanud esimese jutiga öelda midagi muud kui: „Ma ei teadnudki, et väljas sajab.”

„Noh, nüüd siis tead. Kas ma tohin sisse tulla?”

Millie astus ukse eest ära ja Orla ukerdas temast mööda kitsukesse esikusse, kivikuju käte vahel. Kergelt hingeldades asetas ta selle põrandale ja pöördus siis Millie poole.

„Hüva. Viimati, kui ma sind autoga Newquaysse tõin, ei öelnud sa mulle, kus elad.”

„Sellepärast, et sa tahtsid nii kangesti mulle tänutäheks midagi kinkida,” tuletas Millie talle meelde.

„Aga sa päästsid ju ometi mu elu!”

„Ei teinud ma midagi muud, kui istusin ja ajasin sinuga natuke aega juttu. Ma ei tahtnud selle eest mingit tasu.”

„Pahasti küll.” Kahetsust tundmata patsutas Orla skulptuuri kivist pead. „Juhtusin teda täna hommikul nägema ja mul oli silmapilk selge, et pean ta sulle kinkima. Kas pole taevalik? Mõtle, kui ilus ta sinu aias välja võib näha!”

Küllap ta juba näeks, mõtles Millie, kui meil ainult aed oleks.

„See on väga ilus.” Lootes pääseda mingi ime läbi nõnda, et Orla Hart ei märkaks nende tibatillukest tagaaeda, jätkas Millie: „Aga sul poleks olnud tarvis seda osta.”

Orla raputas märjad juuksed rohekuldseilt silmilt ja vaatas talle tõsiselt otsa.

„Mäletad, kuidas sa seal kaljutipus ütlesid, et ei saa ära minna, sest südametunnistus ei luba? Ütlesid, et kui laseksid mul alla hüpata, saaks sinust hullumaja kandidaat.”

„Võisin vist öelda küll.” Millie sikutas hommikumantli vöö kõvemini kinni ja mõtles, et tal on vannis laialijooksnud ripsmetušist kindlasti silmade ümber mustad sõõrid nagu pandal. Loodetavasti ei arva Orla, et ta on nutnud.

„Noh, aga nüüd oled sina omakorda minu südametunnistusel. Kas astume edasi?” Orla laskis pea viltu ja nookas elutoa poole, kus – Millie teadis seda täiesti täpselt – valitses paras segadus.

Õnneks ei paistnud see Orlat häirivat. Tema säravad silmad libisesid uudistades üle toa, jätmata midagi vahele. Ainult et pigem sõbralikult kui norivalt, nagu Millie kergendatult märkas.

Täiesti teistmoodi kui tema emal.

„Sa said kinga,” ütles Orla Milliele, seades end istuma nende vana pudelrohelise Chesterfieldi sohva käetoele.

„Tegelikult andsin mina lahkumisavalduse.”

„Kas tõesti?” Paistis, et Orla ei usu teda. „Läksin täna õhtupoolikul sinna tagasi ja too omanikuproua ütles, et nad olid sunnitud su vallandama.”

„Ausõna, ma tulin ise ära,” kinnitas Millie.

„Ahhaa! Nojah, kena siis.” Orla vaikis natuke aega; ta näis olevat kimbatuses, ent pahvatas korraga: „Hea küll, aga sa pead olema nüüd täiesti aus: kas sel äratulekul oli midagi pistmist minuga?”