Читать книгу Millie armuseiklused - Jill Mansell - Страница 6

Nojah, selle teooria võib rahumeeli kõrvale jätta, otsustas Millie, lesides mõnusasti vannis ja keerutades varvastega korgi küljes olevat ketti. Niipalju siis sellest korraldatud abielusid kajastavast saatest, mida ta oli kolm kuud tagasi vaadanud.

Toona oli see tundunud talle igati mõistlik mõte. Millie oli lummatult kuulanud ilusat noort moslemitüdrukut seletamas, miks korraldatud abielu on ainuõige. Lõppude lõpuks: vaadatagu, kui suur on läänes lahutuste protsent, ehkki seal abiellutakse armastuse pärast. Katastroof, täielik katastroof. Eks olnud ju pikematagi selge, mida tuleks teha: lasta panna end mehega paari, unustada kogu see seksuaalse sobivuse jama ning lasta armastusel areneda pikkamööda.

Millie, kelle viimasest kümmekonnast kallimast oli olnud üks hullem kui teine, oli avastanud, et noogutab teleriekraani poole innukalt pead ja on viimse kui sõnaga nõus. Ning kui nädal hiljem oli Hester pakkunud välja, et korraldab talle ühe oma sõbra sõbraga pimekohtingu, öeldes: „Ma lihtsalt tean, et teie kaks sobiksite omavahel,” oli Millie tema ettepanekust pikemalt mõtlemata kinni haaranud.

Neiliga kokku saades oli Millie mõistnud – samuti pikemalt mõtlemata –, et poiss ei meeldi talle mitte üks põrm, aga sellest polnud midagi, sest nõnda ju oligi ette nähtud. Ärgu unustatagu, et meeldivus oli koguni keelatud. Sedapuhku pidi tema armastus puhkema õide pikkamööda nagu lill. Kõik omadused, mis tundusid talle Neili juures enneolematult ärritavad, pidid – antagu ainult aega – lakkama närvidele käimast ning muutuma meeldivateks veidrusteks.

Kõik peale kombe lürpida kohvi valju lurinaga, mis jättis varju isegi tööstusliku tolmuimeja, sest sellest – Millie tahtis olla enda vastu aus – ei pidanud küll kunagi saama meeldivat veidrust.

Kõnealune eksperiment oli paraku liiva jooksnud. Möödas oli juba kolm kuud, ent Millie armuõis ei teinud seda nägugi, nagu kavatseks avanema hakata. Tõtt-öelda kahtlustas Millie, et külvatud seeme oli olnud võimetu idanema.

Väga võimetu, kui päris aus olla.

Vannitoa uks paiskus valla. „Tee ja röstsai!” hüüdis Hester laulva häälega. „Ja lao kogu lugu lagedale!” lisas ta võidurõõmsalt.

„Mis lugu?” Millie ilmus pinnale ja lükkas blondid salgud silmilt, imestades endamisi, et sõbranna on juba asjast haisu ninna saanud. Kuidas pagan võis Hester teada, et Millie oli veetnud terve õhtupooliku koos kuulsa kirjaniku Orla Hartiga ja püüdnud tollele auku pähe rääkida, et ta Tresanter Pointilt alla ei viskuks?

„Vaata et sa seda täna vanni ei pilla!” Lasknud vetsupoti kaane alla ja seadnud end sellele ristijalu istuma, ulatas Hester talle taldrikul võidega röstsaia. „Kas sa siis natukese aja eest uksekella ei kuulnud?”

„Ei.” Millie järeldas, et oli sel ajal olnud vee all. Või siis laulnud kõvasti ja häbematult valesti. Jessas, loodetavasti polnud nende ukse taha ilmunud Orla Hart.

Muidugi polnud see eriti tõenäolinegi, arvestades asjaolu, et Orla Hart ei tea, kus ta elab.

„See oli Neil. Tõi su käekoti ära.”

„Aa.” Millie noogutas kergendatult. Tema kott oli jäänud Neili autosse, kui poiss kummide vilinal minema kihutas, jättes ta elule lõppu teha kavatseva Orlaga kaljutippu maha.

„Ta vaat et viskas mind sellega, niipea kui ukse lahti tegin,” kurtis Hester. „Ja olgu öeldud, et ta ei paistnud olevat sugugi heas tujus.”

„Nojah. Mis seal ikka – seda oligi arvata.”

„Ja tead, mida ta siis ütles?” Hester kallutas end nördinult ettepoole.

„Ei.” Et sõbranna edasi räägiks, lisas ta abivalmilt. „Ära unusta: ma olin ju vannis.”

„Ta ütles, et tagastab su koti, ehkki sa pole seda ära teeninud, ning et sa oled üks ennast täis lipakas – isekas mõrd, kes arvab, et on kangesti vaimustav, aga ei ole – mõistad?”

„Mõistan,” vastas Millie kohusetundlikult. „Ossa sinder.”

„Noh, võid arvata, et see lõi mu täitsa pahviks.” Hester seiras teda range pilguga. „Küsisin temalt: „Kas sa oled kindel, et räägid praegu Millie Bradyst? Ikka päris tõesti Milliest?””

„Ja tema oli kindel?” oletas Millie.

„Nii kindel, kui olla sai. Ja mis veel: see on läbi, saad aru? Täitsa läbi. Ta ei taha sind enam kunagi, mitte kunagi näha; oled tänamatu vuhva, ta loodab, et ei näe sind enam kunagi; sa oled paganama jultunud ja kujutled, et oled teistest pea jagu üle ... Ah ja muide siis veel: see asi, mis su jala peal on, ei meeldi talle põrmugi, vaid võtab ausalt öeldes igasuguse isu ära – kas sa siis ei teadnud, et ainult labased lipakad lasevad end tätoveerida?”

„Aa, nojah, nüüd ma muidugi tean.” Milliel õnnestus läbi häda naeratada. Ta oletas, et on selle ära teeninud, hüpates nii pöördelisel momendil Neili autost välja, ilma et oleks öelnud isegi tänan-aga-see-ei-lähe-mitte. Mõistagi oli ta sellega Neili tundeid rängalt haavanud.

Aga viimane torge, see, mis puudutas tätoveeringut, oli valus. Millie vajus vaistlikult sügavamale vette, et peita paremal reiel olev tätoveering vahukuhja alla. Ta oli ennegi kahetsenud, et laskis end kunagi lollist peast tätoveerida.

Teada, et sul on piinlikkust tekitav tätoveering, on juba iseenesest nadi, ilma et keegi peaks ütlema sulle suu sisse, et näed sellega välja nagu labane lipakas.

„See on nüüd küll üksnes julge oletus,” sõnas Hester, „aga kas mul on õigus, kui arvan, et sa ei ole Neili menüüs praegu just kõige eelistatum roog?”

„Võib-olla marineeritud tõugud jäävad minust veel tahapoole.” Millie krimpsutas nägu.

„Miks?”

„Ta palus, et hakkaksime koos elama.”

„Ja sina ütlesid ei?”

„Ma ei öelnud midagi. Lihtsalt kargasin autost välja ja pistsin jooksu.”

Hester napsas taldrikult röstsaiaviilu.

„Järelikult on teie vahel kõik läbi?”

„Kõik on läbi jah.”

„Häh, kui teada tahad, siis läks sul veel hästi. Ma teadsin, et sellest moslemivärgist ei tule midagi välja.”

Millie kehitas õlgu.

„Proovida ikka tasus.”

„Kas oled kurb?”

No tõesti, mõned inimesed kohe oskavad küsida.

„Muidugi mitte! Kui tahaksin temaga koos elada, siis oleksin öelnud jah.”

„Aga ikkagi.” Hester võttis lonksu teed ja püüdis manada ette kaastundliku näo. „Sa oled nüüd kuidagi üksinda, eks ju? Sul on vaja natuke meelelahutust.”

„Mis meelelahutust?”

„Midagi, mis teeks su tuju rõõmsamaks. Tead mis: me võime korraldada peo! Soolaleivapeo.”

Millie tõstis silmad taeva poole.

„Hess, me oleme elanud siin juba kaks ja pool aastat.”

„Oleme ka või? Heldeke, kuidas küll aeg lendab, kui sul on lõbus. Hästi, lähme siis välja ja teeme üha kena reedeõhtuse pralle.” Hakkamist täis, kargas Hester poleeritud puidust kempsukaanelt püsti, loksutades seejuures teed vannitoavaibale. „Me läheme linna peale, tähistame suurejooneliselt ajukääbik Neilile kinga andmist, flirdime sadade ilusate surfaritega ja naudime elu ... Sellest tuleb unustamatu õhtu!”

Niisugune plaan neil igatahes oli. Aga peoplaanidega kipubki alati nõnda minema, arutles Millie paar tundi hiljem endamisi, kui pigistavad kingad jalast kiskus ning need kotti toppis. Iial ei või teada, kellega sa lõpuks kokku satud. See on täiesti ettearvamatu. Võid otse töölt tulles veinibaarist läbi astuda, seljas igavad riided, juuksed sorakil, täis kavatsust võtta üksainus jook, ja lõpetada tõeliselt lõbusa peoga.

Või siis jälle – näide skaala teisest otsast – võid veeta neli tundi, lüües ennast lille, astuda kodust välja, adrenaliin möllamas ja lootused laes ... ning mis on tulemus?

Justament. Täielik null.

Just nõnda juhtus mõistagi ka täna. Oojaa. Muidugi oli neil olnud igati tore. Nad olid käinud läbi kõik Newquay trendikamad baarid, kus võis loota midagi juhtuvat, ja kohtunud paljude tuttavatega, aga lõppkokkuvõttes oli see õhtu ikkagi üks suur pettumus.

Täpselt nagu pistaksid käe jõuluhommikul oma soki sisse ning leiaksid sealt terve aasta varu imekaunilt pakitud ... sokke.

Selle õhtu moraal oli kahtlemata olnud järgmine: sa võisid küll leida nägusa surfari, aga polnud sinu võimuses teda mõtlema panna.

Sellel õhtul, tõdes Millie melanhoolselt, oli valitsenud kahetsusväärne ajurakkude põud.

„Appi, mu varbad.” Komberdades mööda kõnniteed edasi ja otsides aeg-ajalt kirjakastidest tuge, masseeris Hester jalgu. Ta teadis kurbadest kogemustest, et kui võtab kingad kord juba jalast, siis lennutab ta need tagantkätt lähimasse hekki. „Aga tuleb siiski tunnistada, et too mustade lokkis juustega kutt Barclay baaris ei olnud sugugi paha, ega? Kas ta meeldis sulle?”

Barclay baari mustade lokkis juustega kutt oli lõpetanud iga lause sõnadega: „Mõistad, mida ma öelda tahan, semu, jah?”

„Ei,” vastas Millie, „üldsegi mitte. Ta oli kohutav.”

„Minu meelest oli ta täitsa nunnu.” Hester jõudis laternapostini, toetus selle vastu ja lükkas neljatollise kontsaga kingad jalast. „Oo õndsust – kohe palju parem hakkas.”

„Ära võta neid jalast ära.”

„Ma pean, ma pean.”

„Ära viska neid minema,” anus Millie, ehkki ei saanud ise ka aru, mispärast ta üldse vaevub hingeõhku raiskama. Hester oli teinud seda sada korda: visanud kingad lähimasse hekki või aeda, selle asemel et need koju tassida. Mõnikord kõndis ta järgmisel päeval neid otsides tuldud teed tagasi. Kui kingad olid ikka veel alles, krahmas ta need rõõmsalt üles ja surus enda vastu nagu kadunud ja taasleitud lapsed. Kui neid enam polnud, astus ta läbi politseijaoskonnast, kus teda juba tunti, ja uuris, kas keegi pole kingi sinna toonud. Seda polnud seni veel juhtunud, aga Hesterile lihtsalt meeldis flirtida politseinikuga, kes juhtus parasjagu valves olema. Ja politseinikele näis see ka alati meeldivat.

Pärast seda oli Hesteril mõistagi alati suurepärane vabandus minna välja ning osta endale uus paar.

„Need meeldivad sulle, need on su lemmikkingad,” püüdis Millie talle aru pähe panna, aga oli liiga hilja: Hester võttis juba hoogu. Esimene tikk-kontsaga, punasest ja mustast lakknahast king tuhises lambivalguses välgatades läbi õhu. Kui see pööreldes maha kukkus, tahtis Hester teise talle järele läkitada, aga laskis kontsast liiga vara lahti. Stileto lendas nagu püssikuul kõrval olevasse põõsasse ...

„MÄÄUUUU!”

„Issand jumal,” Millie tõstis ehmunult käed suu ette, „sa tabasid kassi!”

Hester, sama ehmunud kui tema, ahmis õhku. „Ma ei tahtnud! See juhtus kogemata – oh, ära nüüd ütle, et tapsin ta ära ...”

Julgemata vaadata, kattis ta silmad kätega, samal ajal kui Millie roomas heki alla.

„Kas ta on surnud? On või?” halas Hester tema taga. „Ei või olla. Ma mõrvasin kassi! Appikene, mul läheb süda pahaks ...”

Järgmisel hetkel lõid lehed sahisema ja nähtavale ilmus valge kass; ta astus nõtkelt Millie poole ja seiras teda üpris umbusklikult, enne kui hakkas peaga tema väljasirutatud kätt puksima ja nurruma.

„Rahune juba: kass on siin, temaga on kõik korras,” hüüdis Millie heki alt. Verd polnud näha, luud olid terved, põrutust ei paistnud olevat – küllap ta näugatas rohkem ehmatusest.

„Oeh, taevale tänu!” Hester tõi kuuldavale sügava kergendusohke. „Arvasin, et tegin talle otsa peale.”

Kass lakkus nüüd Millie kätt. Oli selge, et tal pole viga midagi. Andes endale aru, et põlvitab niisketel kõdunevatel lehtedel, hakkas Millie, taguots ees, heki alt välja vingerdama. Seda tehes riivas ta vasaku randmega midagi siledat ja libedat.

„Valged puuvillased alukad,” hädaldas Hester tema taga, olles nähtavasti esimesest ehmatusest üle saanud. „Sa tulid täna õhtul kodust välja, jalas valged puuvillased alukad. Ausõna, ma ei imesta üldse, et sa ei kohanud ühtki meeldivat kutti.”

Millie ajas end ukerdades püsti, sikutas seeliku alla ja raputas märjad lehed juustest.

„Ausalt öeldes ei olnud mul sugugi plaanis kellelegi oma aluspükse näidata.”

„Asi pole üleüldse selles. Asi on meeleseisundis. Kanna ilusaid alukaid ja sa tunned end automaatselt ilusamana ja kutid näevad sind ilusamana ja enne kui arugi saad, on nad sul karjakaupa jalge ees ja suudlevad su kingi ...”

„Sinuga seda ei juhtu, sest sina viskasid oma kingad just praegu minema,” tähendas Millie. „Aga mis neist minu alukatest. Vaata, mille ma heki alt leidsin.”

Kui Millie tõi nähtavale rahakoti, mis talle äsja käe alla oli jäänud, napsas Hester selle rõõmust kiljudes endale.

„Jessas! Äkki on see pungil täis raha.”

„Hester, ei!” Nördinult sikutas Millie koti tagasi. „Me ei saa võtta endale kellegi teise raha.”

„Ei saa või?” Hesteri nägu väljendas pettumust. „Nojah, võib-olla siis ei saa. Tont võtaks sind ja su südametunnistust.” Ta nügis Milliet ärgitavalt käsivarrest. „Aga mõtle ikka: võib-olla on seal hunnik pappi. Kujuta ette, et teed selle lahti ja seal on sada tuhat naela. Ja kes teab, et meie selle leidsime?” Ta osutas laia käeviipega pimedale inimtühjale tänavale. „Võiksime osta endale Ferrari ja jääks veel uute kingade jagu ülegi.”

Millie surus rahakoti vastu põske. Pehme, kaunis kulunud nahk oli külm ja niiske ning lõhnas kõdunenud lehtede järele; rahatasku oli ilmselt vedelnud seal juba päris kaua.

„Me viime selle politseijaoskonda,” teatas ta kindlalt.

„Ei!” ägas Hester; politseijaoskond jäi hoopis teisele poole. „Mu jalad valutavad ... Need on nagu tuld täis ... Oh, palun, ma ei jaksa kauem kõndida.”

Millie vaimusilma ette kerkis pilt, kuidas Hester ukerdab neljakäpukil läbi linna tagasi. Ja mitte ainult ei ukerda, vaid ühtlasi vingub lakkamatult. Kui Newquays peaks korraldatama surfamisvõistluste kõrval ka vingumisvõistlusi, tuleks Hester ülekaalukalt võitjaks.

Torganud leiu oma käekotti, lausus Millie: „Viime siis homme.”