Читать книгу Millie armuseiklused - Jill Mansell - Страница 7

Kui nad koju jõudsid, oli südaöö käes ning Hester jahus ikka veel õnnelikult, mida võtaks tema ette rahakoti sisuga, kui temal oleks kunagi õnn leida selline, milles oleks sada tuhat naela.

Ainult et selle ajaga olid tema vajadused kasvanud juba kakskümmend korda suuremaks.

„Ja muidugi mõista puhkusereis, sellest ei saa kuidagi loobuda – võibolla Floridasse, ma olen alati tahtnud Disneylandis ära käia ... Oo, ja siis veel sõrmus!” Juba ainuüksi see mõtegi oli nii ilus, et ta lõi vaimustusest käsi kokku. „Pinksipallisuuruse briljandiga, nii raskega, et ma ei jaksa õieti kättki tõsta.” Neis sõnu lausudes tõmbas Hester külmikust välja pudeli Chenin Blanci, näidates kujukalt, kui ilmvõimatu on kergitada pudelit, kui sõrmes on pealekauba veel maailma suurim briljant. „Issand, missuguste raskustega mul tuleb maadelda: ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan oma Ferrarit juhtida, kui see sõrmus sikutab käe kogu aeg roolilt maha ...”

„Oh sa armas aeg. Mütaki,” ütles Millie, kes vaatas seda näitemängu mikrolaineahju vastu toetudes pealt.

„Mida?”

„See olid sina. Kukkusid just praegu maa peale tagasi.” Millie oli teinud rahakoti lahti ning lehvitas seda nüüd Hesteri poole. „Viisteist naela.”

„Viisteist?” Hesteri nägu venis kirjeldamatult pikaks. „Ja ongi kõik? Kindel või?”

Millie polnud üksnes kindel, vaid tundis ka suurt kergendust. Kui Hester kord asja käsile võttis, suutis ta kividki pehmeks rääkida. Ja neil mõlemal olid näpud täitsa põhjas.

Istudes elutoas, mõlemal ees klaas valget veini, rääkisid nad pikalt ja laialt rahakoti sisust.

„Haa! Ja tema nimi on Hugh! Sobib sulle suurepäraselt!” hüüatas Hester ja vibutas võidurõõmsalt Millie poole sõrme. Siis uuris ta uuesti juhiloale trükitud nime ja laksutas pahuralt keelt. „Viisteist naela. Hugh Emerson, kui teada tahad, siis pole sa midagi muud kui üks vastik kitsipung.”

„Aga väga lahke südamega vastik kitsipung,” õiendas Millie, keda niisugune ülekohus õhutas solvatule appi ruttama. „Vaata, siin on elundidoonori kaart. Niisugust kannavad endaga kaasas ainult lahked inimesed. See teeb igati tasa asjaolu, et tal pole raha.”

„Räägi ainult enda eest. Seda, et tal raha pole, ei tee mitte miski tasa.”

„Tankimiskaart, AmExi krediitkaart, Barclay kaart,” loetles Millie laulvalt ja loopis neid lauale nagu pokkerikaarte. „Ära nüüd elevile mine: ta on need juba ammu kinni pannud.”

„Videokaart,” Hester sobras paki läbi, „rongi kuupilet, arvutipoe tšekk ... Helde taevas, Hugh, sa oled pesuehtne nohik! Hakka ükskord elama, mees! Kui vana sa õieti oled?” Ta uuris uuesti juhiluba. „Kakskümmend kaheksa, issand halasta. Sul peaksid siin olema kondoomid, mitte kuupiletid. Mis kahekümne kaheksa aastane mees see on, kellel ei ole rahakotisopis varuks kondoomi?”

„Ee ... võib-olla abielumees.” Millie oli leidnud kahe tankimiskviitungi vahelt foto. Ta torkas selle Hesterile nina alla.

„Püha taevas!”

„Noh, mis otsuse sa rahakoti omaniku kohta langetad? Polegi vist ikka päris nohik?”

Nad silmitsesid üheskoos fotol olevat paarikest lähemalt. Tüdruk, ilmselt üle kahekümne, oli rabavalt ilus. Tumedad juuksed näo ümber lehvimas, naeratas ta kaamerasse; tema silmad särasid vallatult ja figuur oli nagu modellil. Ta kandis kolme asja: bikiinisid, kõrva taha torgatud punast hibiskiõit ja vasaku käe kolmandas sõrmes sõrmust. Parema käega tegi ta parajasti oma kaaslasele selja tagant pähe jänesekõrvu. Hugh – sest see ta pidi ju olema – kandis puusade ümber smaragdrohelist rannalina, tema silmi varjasid päikeseprillid ning tuulest sasitud juuksed olid blondiks pleekinud. Aimamata, et talle tehakse jänesekõrvu, naeratas ta laialt ja sirutas fotoaparaadi poole mingit troopilise väljanägemisega jooki. Teine käsi oli põimitud ümber tüdruku peenikese piha.

„Öäk,” ägas Hester. „Vaadake, kui õnnelikud me oleme! Kas see ei aja sul südant pahaks?”

„Aga nohikuks ei saa sa teda küll nimetada. Pead tunnistama, et ta on vaimustav.”

Huu! Kartes, et hakkab muidu pildi peale sülge tilgutama, laskis Millie end diivanil seljakile. Ükskõik kui tumedad Hugh’ prillid ka poleks olnud, tema suurepärast välimust need varjata ei suutnud.

„Endasse armunud,” mühatas Hester. „Ma tunnen seda tüüpi poisse – arvavad, et on taeva kingitus. Vean kihla, et ta on viimane hoorjääger.”

„Miks sa pead nii küüniline olema?” kurtis Millie. „Sina ju ei tea – võib-olla on nad maailma kõige õnnelikum paar. Pealtnäha nad igatahes ongi maailma kõige õnnelikum paar.”

„Sedasorti mehed pole eluilmaski truud. Nad isegi ei tea, mida see sõna üldse tähendab.” Hester vangutas kahetsevalt pead. „Nad petavad oma naist lihtsalt lõbu pärast – kus ja millal aga saavad.”

„Aga miks ei ole tal siis rahakotisopis kondoomi?”

„Või miks? Arvatavasti oli just viimase ära kasutanud.”

Millie uuris juhiloal olevat aadressi.

„Ta on Londonist. Kaotas rahakoti vist siin puhkusel olles ära.”

„Tore,” ütles Hester. „Paras talle: mis ta siis magab teiste naistega.”

Millie takseeris uuesti fotot; kahju küll, aga Hesteril on arvatavasti õigus, otsustas ta. Ta oli vaistlikult tormanud Hugh’d kaitsma, sest tahtis kangesti uskuda, et see mees on oma naisesse kiindunud ja üdini truu.

Aga eks soovinud inimesed ju uskuda ka Loch Nessi koletise olemasolu. Usu mis sa usud, aga paistis ikka sedamoodi, et niisugust looma ei eksisteeri.

Millie jõi oma veiniklaasi tilgatumaks ja talle tuli seejuures pähe mõte, et teab Hugh Emersonist – tollest võluvast liiderlikust libekeelsest kaabakast – nii mõndagi.

Aga seejuures heasüdamlikust, tuletas ta endale meelde. Vastasel korral poleks ta ju valmis annetama surma korral oma pruugitud, kuid kellelegi teisele kasulikke organeid.

„Ära iial usalda meest, kellel on ilusamad sääred kui sinul, vaat mis ma ütlen,” kuulutas Hester. Teda kuulates poleks kellelegi tulnud pähe mõelda, et tal endal on täiesti kena kallim. Nat oli igas mõttes tipp-topp, tema ainus puudus olid ränkrasked tööpäevad restoranis, kus ta pidas kokaametit.

Ja siis veel muidugi tõsiasi, et see tema restoran asus juhtumisi umbes viiesaja miili kaugusel – Glasgow’s.

Millie keerutas hajameelselt käes üht Hugh Emersoni nimekaarti. Sellel oli mehe mobiiltelefoni number. Ning – hämmastav kokkusattumus – otse sealsamas käeulatuses oli nende telefon.

„Mida sa teed?” küsis Hester.

„Oleks ometi viisakas talle teatada, et leidsime tema rahakoti.”

„Aga mispärast sulle siis nii hirmsasti naer peale tükib?”

Millie vaatas talle ilmsüütu näoga otsa.

„Tead sa mõnda põhjust, miks me ei võiks enne natuke nalja teha?”

Kell oli juba pool tundi üle südaöö, aga kõne võeti vastu teise helina peale. Nojah, arutles Millie, ei maksa ju oodata, et ilus kahekümne kaheksa aastane Casanova on reede öösel kell kaksteist voodis.

Või siis et voodis on ta küll, aga kindlasti mitte unehõlmas.

„Halloo! Halloo!” lausus ta pisut käheda seksika häälega, kui kuulis liini teisest otsast mehehäält. „Hugh, sina või?”

„Jah. Kes teie olete?” Hääl oli madal ja kahtlemata meeldiv; tundus, nagu teeks asi mehele natuke nalja. Tüüpiline libekeelne lurjus – eks olnud neil alati võrgutav hääl, millega nad sul alukad otsekui iseenesest alla meelitasid.

Muidugi kui need polnud just Marks and Spencerist ostetud ontlikud valged puuvillased aluspüksid, parandas Millie end mõttes. Nendest kohkub ehk tagasi isegi kõige paadunum võrgutaja.

„Oi, Hugh, jumal tänatud, et ma su lõpuks üles leidsin! Millie siin, mäletad ju? Me kohtusime Fulhamis tollel peol.”

„Millie.” Mees kordas tema nime ja Millie vaat et kuulis, kuidas ta kulmu kortsutab. „Vabandust, ma ei saa aru. Missugusest peost te räägite?”

Nojah, muidugi ei suuda ta meenutada, kui käib nii paljudel pidudel. Võib-olla iga öö kolmel-neljal.

„See oli viis kuud tagasi, just enne jõule. Ära nüüd ütle, et ei mäleta,” käis Millie peale. „Mina olen see tüdruk, kellel oli punane kleit, ühelt küljelt litritega. Me ajasime natuke aega juttu, siis viisid sa mu ülemisele korrusele ja me ...”

„Vabandust,” katkestas Hugh Emerson teda muigamisi. „Olete sattunud vale mehe peale.”

„Hugh, palun, ära ütle nõnda!”

„Ma räägin tõsiselt. Mul pole aimugi, kust te selle numbri saite, aga mina see kindlasti ei olnud.”

„Su nimi on Hugh Emerson ja sa elad Richmond Crescentil. Sa oled kakskümmend kaheksa aastat vana,” vuristas Millie pisut hüsteeriliselt, „ning sul on blondid juuksed ja ilusad jalad.”

„Aga ...”

„Ja su kõhul nabast natuke vasakul on sünnimärk,” kuulutas Millie võidukalt, vaadates, kuidas Hester talle seda fotol näitab.

Hugh Emerson, nüüd juba ilmselgelt heitunud, lausus: „Kuulge, midagi siin kohe kindlasti ei klapi.”

„Ära püüagi seda maha salata,” protestis Millie. „Sa ei saa teha nägu, nagu poleks seda juhtunud, Hugh, sest see juhtus. Ma olin oma sõbranna Hesteriga peol ja seal olid ka sina oma naise või kallimaga või kes ta on ... Ilus tüdruk, pikad tumedad juuksed, mul pole enam meeles, mis ta nimi oli ...”

„Oot-oot, pidage korraks kinni ...”

„Ei, Hugh, kuula nüüd sina mind!” Millie kiirustas, et jõuaks puändi enne ära öelda, kui naerma pahvatab. „Sa viisid mu üles ja võrgutasid ära ning ma ei kavatsegi lasta sul ennast sellest välja keerutada. Ma olen rase, Hugh. Ma ootan sinult last.”

Sellele teatele järgnes, nagu oligi oodata, jahmunud vaikus.

Lõpuks lausus Hugh: „Kuulge, andke tõesti andeks, aga nõnda see küll ei ole.”

„Oh, oleksin pidanud seda ette teadma. Sa viimane närukael,” halas Millie. „Kõigepealt petad oma naist ja siis mängid minule mäkra! Ütle, kas su naisuke üldse teab, mis vempe sa tema selja taga viskad?”

Taas vaikus.

Siis: „Kas te räägite praegu Louisast?”

„Õige jah.” Millie heitis Hesterile võidurõõmsa pilgu. „Just see tema nimi oligi – Louisa.”

Hugh Emersoni toon muutus silmapilk. Kogu algne soojus oli sellest kadunud. Nüüd tundus, otsekui oleks ühtäkki sügavkülmiku uks lahti paisatud.

„Hüva, mul pole aimugi, kes te olete või miks te seda teete. Aga ütlen, et teaksite ...”

„Ma ei kuule,” sosistas Hester tungivalt, kui mehe hääl veel vaiksemaks muutus. Nügides Milliet küünarnukist, sisistas ta: „Ma ei kuule sõnagi. Mis värk on?”

KLÕMDI. Millie virutas toru hargile. Näost valge ja endast väljas, jäi ta Hesterile otsa vaatama.

„Mis on? Mis juhtus?”

Millie ei saanud sõnagi suust, tundus, nagu tahaks ta sealsamas maa alla vajuda. Tal oli häbi pärast sõna otseses mõttes kananahk ihul.

„Ära ometi jõllita mind niiviisi,” kurtis Hester. „Mida ta ütles?”

Milliel ähvardas iga hetk süda pahaks minna. Ta laskis häbenedes pea longu.

„Tema ja Louisa pole juba kaheksa kuud koos olnud.”

„Haa, mida ma sulle ütlesin? Nad läksid lahku, sest see mees murdis talle truudust.”

„Mitte päris,” lausus Millie. „Nad läksid lahku, sest naine suri.”

Enne kui Hester üles magamistuppa läks, kallistas ta Milliet.

„No kuule, rahune ometi: sa ei võinud ju teada, et ta on surnud.”

Millie raputas pead.

„Ma olen täielik idioot.”

„See pidi olema ainult nali,” lohutas Hester teda.

Oojaa, ning kui kenasti see veel välja kukkus.

„Mul on nii häbi. Nii häbi.”

„Hea seegi, et sul oli oidu helistada salastatud numbriga,” lausus Hester muretult. „Nüüd ei saa ta vähemalt meie aadressi välja uurida ning, püss käes, ukse taha ilmuda.”

Ta läks magama, kuid Millie jäi alla elutuppa, andes endale täiel määral aru, et uinuda ei õnnestu tal niikuinii. Ta ei saanud midagi parata, et mõtted keerlesid lakkamatult telefonikõne ümber. Milliele meenus halastamatu selgusega iga sõna, tema aju muudkui ketras neid ringiratast. See, kui järsult Hugh Emersoni hääl oli muutunud – ja kes saaks seda talle süüks panna? –, ajas Milliele piinlikkusvärinad ihule.

Et nüüd ei tulnud enam rahakoti kohalikku politseijaoskonda viimine kõne allagi, võttis Millie puhta (see tähendab igasuguste reetlike kirjadeta) paberilehe ning kritseldas sellele kiiresti mõne rea.

Tere, Hugh!

Tuhat vabandust selle telefonikõne pärast. Leidsime Teie rahakoti ja mõtlesime nalja teha, aga see läks hirmsal kombel aia taha.

Mul on kohutavalt häbi.

PS. Andestust, andestust, andestust ...

Et ta ei jõuaks hakata mõtlema, kas kiri sai ikka piisavalt kahetsev, pakkis Millie selle koos Hugh’ rahakoti ning kõigega, mis selles oli, sisse, kirjutas pakile Hugh’ nime ja aadressi ning kleepis peale kogu oma margitagavara.

Et vabaneda asitõenditest nii ruttu kui võimalik, jooksis ta kell kaks öösel paljajalu tänava teise otsa ja toppis paki postkasti.