Читать книгу Millie armuseiklused - Jill Mansell - Страница 8

Nädal hiljem vaarus Hester töölt koju nagu kuutõbine.

„Sa ei usu, mida ma sa sulle kohe ütlen.”

„Turult astus läbi Richard Branson, nägi sinu putkat ja kutsus sind otsekohe enda juurde tööle,” pakkus Millie. Hester müüs odavaid pilkupüüdvaid ja kohati suisa ekstsentrilisi kõrvarõngaid ning polnud lootustki, et teda võidaks eales valida aasta ärinaiseks. „Ta soovib teha sinust Virgini kaubaketi uue suure kulinapoe juhataja.”

„Oh kui naljakas! Arva uuesti.” Sedapuhku andis Hester väikese vihje, surudes mõlemad käed rinnale, nagu ähvardaks tal süda rinnust välja karata.

„Sa kavatsed pesta aknad puhtaks, puhastada vaiba ja võtta enda peale minu nõudepesukorra.”

See oli järjekordne lustlik aasimine – Millie ei arvanud hetkekski, nagu võiks see olla tõsi.

„Kuule, jälgi ometi mängu!” hüüatas Hester. „See pantomiim tähendab minestamist. Miiiinestamist. Näed? Vaata mind.” Ta pööritas dramaatiliselt silmi nagu tummfilmitäht. „Nii nagu ma praegu minestan, pole sa veel kunagi näinud mind minestamas.”

„Hüva. Sa põrkasid tänaval kokku Jim Davidsoniga ja ta ütles: „Oo, ’alloo, ’Ester, mu kullake, ole nii ’ea ja aita mind, on ju; ma olen pealaest jalatallani koos sooja šokolaadiga ning ei jõuaks sind ära tänada, kui mu puhtaks lakuksid.””

Ei tea miks, aga Hester oli koomik Jim Davidsonisse sõgedalt armunud. Enne tolle iganädalast saadet „The Generation Game” võttis ta juba aegsasti televiisori ees platsi.

„Mööda,” ütles Hester. Aga tema häälest aimus kübeke kahetsust.

„Olgu peale, ei arvanud ära.”

„Ta on tagasi.”

Kes? Arnold Schwarzeneggeri terminaator?

Aga juba oligi Milliel pilt selge. Vaevumärgatav, ent ometi selgesti tajutav rõhk sõnal „ta” andis kõik ära. Ta silmitses Hesterit, kes näis tahtvat lausa nahast välja karata.

„Oo jumal.” Millie ei saanud midagi parata, et tal vajus süda saapasäärde. „Tahad öelda, et Lucas, jah? Lucas Kemp.”

Kui jutt juba kord sõgedale armumisele läks, siis jättis Lucas Kemp varju isegi Jim Davidsoni tükkis lotendava võrksärgiga. Aastatel, kui Hesteri hormoonid palavikuliselt möllasid, oli Lucas Kemp olnud tema elu suur armastus. Enamasti tegi niisugune silmanähtav jumaldamine poisile ainult nalja, aga kui ta juhtus olema parajas tujus ning üks kallim oli läinud ja teine alles tulemata, pööras ta oma helduses pisut tähelepanu ka Hesterile, tantsis temaga pidudel, saatis ta hiljem koju ja suudles tal viimse aruraasu peast – niisugune värk.

Muidugi rippus Hester siis üha kindlamalt poisi küljes. Juba ainuüksi tõik, et Lucas võis käituda temaga nii pinnapealselt, näitas, et poiss on temast igas mõttes üle ning Hester ei ole temasugust peavõitu ära teeninud.

Lucas Kemp oli uljas ja võluv, tema rohelised silmad olid alati naerukil ja üks suunurk väljakutsuvalt kergitatud. Noil päevil oli ta kasvatanud oma tumedad lokkis juuksed pikaks ja kandis liibuvaid teksasid. Temast õhkus midagi ohtlikku ning see mõjus – Hesterile igatahes küll – vastupandamatult.

Aga teisalt, mõtles Millie, eks ole sestsaadik juba palju vett merre voolanud. Sellest, kui Lucas pühkis Londoni tuledest peibutatuna Cornwalli tolmu jalgadelt, oli möödas kuus aastat. Võib-olla on tal üle püksivärvli valguv kõhuke ja kiilanev pealagi; ta töötab ehk pangas ja käib vabal ajal keeglit mängimas ning on umbes sama karismaatiline kui vaseliinituub.

See pole just võimatu, mõtles Millie.

Aga eriti tõenäoline polnud see samuti.

„Sul on nüüd lubatud rääkida,” ütles Hester natuke piredalt. „Oleks kena kuulda, mida sina sellest arvad.”

Olgu.

Millie mõõtis Hesterit pika pilguga.

„Aga kuhu jääb Nat?”

„Nojah!” hüüatas Hester pahuralt. „Oleksin pidanud teadma, et sa tuled lagedale millegi säärasega. Sa kohe pead tema ka mängu tirima, eks?”

Mõistlikult käituda polnud Milliele just loomuomane, aga ta teadis, et peab selles olukorras esindama mõistuse häält. Hester oli ilmselgelt ohjad käest lasknud.

„Tule siia ja istu maha.” Ta patsutas enda kõrvale. Ikka veel pissihädas plikakesena jalalt jalale tammuv Hester ei olnud just rahustav vaatepilt. „Nat on tore, sa ju tead seda ise ka. Mõtle, kui kaua sa ootasid, et su ellu tuleks temasugune poiss. Ära kavatsegi seda nüüd untsu keerata.”

Hester vaatas talle mõistmatult otsa.

„Kes on öelnud, et ma seda tahan teha?”

„Hess, kui sa ise ka näeksid, mismoodi sa välja näed.”

Nad olid olnud liiga kaua sõbrannad, vaat mis. Millie tundis teda läbi ja lõhki. Hester potsatas tema kõrvale istuma, ohkas ja lausus: „Olgu, olgu, tean, et käitun lollisti, aga ma ei saa sinna midagi parata, et mu tunded pole muutunud.”

„Nat on nii kena,” tuletas Millie talle meelde. „Ta sobib sulle hästi.”

„Jah. Nagu salat ja hautatud kana ja klaas mullivett? Aga sellest jääb ju väheks, kas pole? Vahel pead saama ka midagi pahelist ja hõrgutavat, näiteks ämbritäie brüleekreemi.”

Arvestades, et Nat töötab kokana, oli niisugune võrdlus omal kohal, ehkki ühtlasi oli see ülekohtune. Teisalt jälle: Nati auahnus ei rääkinud just tema kasuks. Napsates lennult pakkumise asuda Glasgow’s L’Amazoni asepeakoka kohale, oli ta muutnud tõelise armastuse raja kaunis okkaliseks.

Teoreetiliselt oli Hester aru saanud, miks Nat peab minema. Ta oli olnud nõus, et see on kasulik mehe CV jaoks ning pakub talle suurepärase võimaluse omandada kogemusi ühes Šotimaa parimas restoranis, kus töötavad kaks Michelini tärniga kokka ja hirmuäratavalt ülbe peakokk.

Oojaa, Hester oli suhtunud tema minekusse tõepoolest kenasti. Põhimõtteliselt.

Ainult et viimasel paaril kuul olid Hesteri põhimõtted hakanud tasapisi pead longu laskma. Ta tundis Natist kohutavalt puudust. Mees lausa tappis ennast, töötades kuus päeva nädalas hommikust õhtuni. Ja umbes nagu jumal, oli Nat seitsmendal päeval omadega nii läbi, et ei jaksanud õieti voodistki tõusta. Hesteri viimane külaskäik oli võtnud palju raha ja aega ning valmistanud tohutu pettumuse.

Üldjoontes oli Hester avastanud, et nii pööraselt kui sa meest ka ei armastaks, tuleb sul ometi kiusatus virutada talle raske äratuskellaga vastu pead, kui selle kella osutid näitavad pühapäeva pärastlõunal kahte, ent mees norskab ikka veel nagu vedur.

Lucas seevastu oli esiteks siinsamas Cornwallis ja teiseks ärkvel.

„Sul on õigus; ma tean, et sul on õigus,” tunnistas Hester. „Ma ei taha Natist ilma jääda.”

Seda ta tõepoolest ei tahtnud. Nat oli hea huumorimeelega, sõbraliku loomuga ja truu ning voodis suurepärane. Kui ta just ei maganud.

Kurat, miks pidi Lucas just nüüd lagedale ujuma?

„Hästi,” vastas Millie, „nimeta summa, mis on nii suur, et sa pole valmis sellest loobuma.”

„Kaks naela viiskümmend.”

„Ma räägin tõsiselt.”

„Kakskümmend naela.”

„Seda on vähe. Kakssada.” Millie hääl kõlas otsusekindlalt.

„Lolliks oled läinud või?” hüüdis Hester kohkunult. „Kahesajast naelast ei saa ma küll kuidagi loobuda!”

„Tore. Selles asja mõte ongi. Katsu siis teha kõik, et sa meie kihlvedu ei kaotaks.”

„Kihlvedu? Mis pagana kihlvedu?”

„Sinu ja minu kihlvedu.” Millie oli endale pähe turgatanud mõttest vaimustuses: temal, kelle elus valitses parasjagu täielik meestepõud, polnud ju õigupoolest midagi kaotada. „Ei mingit seksi Cornwallis. Kes seda kokkulepet esimesena rikub, on kihlveo kaotanud.”

„See pole aus!” vigises Hester. „Aga mis siis, kui Nat saab nädalalõpu vabaks?”

„Ei saa ta midagi. Sa tead seda ise ka,” tuletas Millie talle kannatlikult meelde. „Aga kui sina peaksid otsustama Glasgow’sse sõita, on sul lubatud temaga seal magada,” lisas ta suuremeelselt. „Sellepärast ma ütlesingi, et Cornwallis ei seksi. Ei sina ega mina. Ning üle piiri Devonisse lipsata pole ka lubatud. Kui seda teed, pead ikkagi maksma.”

Hester kihistas naerda.

„Meil on siis mingi tsölibaadikihlvedu või?”

„Nimeta seda, kuidas tahad. Aga,” Millie vibutas tema poole sõrme, „olgu kohe öeldud, et raha nõuan ma sinult sisse.”

„Hästi, oleme kokku leppinud.” Ehk on mul säärast ähvardust tarvis, et püsida õigel teel, mõtiskles Hester. Ning peale kõige muu: kui tema ja Lucas seda teeksidki, kuidas peaks Millie sellest teada saama?

Hester võttis Millie pakutud käe vastu; võid mind alati usaldada, ütles tema kindel käepigistus.

„Ei mingit seksi Cornwallis.”

„Ja ära mõtlegi hakata mulle kärbseid pähe ajama,” hoiatas Millie teda, „sest üht ma sulle ütlen: ma saan alati teada.”

Asjast oli tehtud juba tohutu suur number, ent Hester ei olnud Lucas Kempi veel oma silmaga näinudki. Kõlakas, et see mees on Cornwallis tagasi, oli, niipalju kui Millie asjast aru sai, jõudnud tema kõrvu ühelt tüdrukult, kelle müügiputka seisis Hesteri kõrval; too oli kuulnud uudist oma juuksurilt, kes teadis seda täiesti kindlalt, sest tema venna sõbra tüdruk töötas kohalikus kinnisvarafirmas üürikonsultandina. Lucas Kent oli kuuldavasti üürinud endale linnas kaunis uhke maja, aga kus just, seda ei osanud nähtavasti keegi öelda.

Et Newquayst kuus aastat tagasi jalga lastes oli Lucas olnud purupaljas, tundusid need jutud Hesteri meelest kaunis paljutõotavad. Mees oli ilmselgelt järje peale saanud. Hester ei jõudnud ära oodata, millal ta Lucasega ükskord juhuslikult kohtub: saab näha, kas too on ikka sama jalustrabav kui tema mälestustes.

„Vaikse ja rahuliku esmaspäevahommiku kohta oled endale putkasse minekuks küll tohutu hunniku meiki peale kühveldanud.”

Millie ei saanud jätta seda torkamata, kui Hester järgmisel hommikul kööki ilmus. Tavaliselt ei viitsinud Hester end meikida ning tema riietuse moodustasid teksad ja suvaline T-särk, mis esimesena pesukuivatist välja kukkus. Täna seevastu kandis ta nahast poolsaapaid, musti sametpükse ja valget pitsilist pluusi. Peale kõige muu esindas tema nägu ilmselt kogu Rimmeli kosmeetikavabriku toodangut.

„Tuli lihtsalt tahtmine ennast vahelduse mõttes korraks üles lüüa.” See pidi kõlama hooletult, otsekui möödaminnes, aga sõbrannat ta juba ei petnud.

Millie kergitas kohvikruusi serva kohal kulmu.

„Juhuks kui Lucas Kemp peaks ilmuma turule, täis tahtmist osta endale paar rippuvaid litritega kõrvarõngaid?”

„Ära ometi ole nii kiuslik!” hüüatas Hester. „Kas selles on siis midagi nii imelikku, kui tahan ennast natuke ehtida? Mis siis, et ma ei kavatse Lucasega seksida – ega ma sellepärast veel pea tema silme all hirmus välja nägema.”

Millie arutles endamisi, kas Lucasele meeldiks Hester, kes näeb välja nagu Danny La Rue^[1.]. Ripsmetušši oli ikka tõega saanud hirmus palju.

„Kohvi jood?”

„Ei suuda. Liiga närvis.”

Sel hetkel kolksatas kirjakast ja Hester võpatas.

„Elektriarve,” lausus Millie esikust tagasi tulles.

„Öäk, ära ava!”

„Ja postkaart Natilt.”

Millie arvates oli see kangesti romantiline. Kui Nati tööpäev L’Amazonis lõppes, oli aeg juba kaugelt üle südaöö – liiga hilja, et Hesterile helistada. Niisiis oli mehel kombeks saata talle selle asemel postkaardile kribitud nunnusid või humoorikaid kirjakesi.

Sellel kaardil oli kujutatud hirmunud näoga kassi, kes hoiab kramplikult tennisereketit. Pildi all seisis: „Rahu, ainult rahu!” Milliele tundus see naljakas, aga Hester heitis sellele üksnes põgusa pilgu ja ohkas.

„Mis kasu mul postkaartidest on? Mõte on selles, et peaksin istuma õhtuti kodus ja lugema neid tobedaid läkitusi.”

„Hess, ole ikka õiglane! See kestab ju kõigest kuus kuud.”

„Kui sind kuueks kuuks maha jäetakse,” lausus Hester mornilt, „tundub see mõnikord terve sajandina.”

Millie kogus julgust ja ütles: „Lucas Kemp jättis su maha tervelt kuueks aastaks.”

„Neid kahte asja ei saa omavahel võrrelda.” Nüüd oli Hester pahane. „Tema ei palunud mul ennast oodata.”

„Ta ei saatnud sulle postkaarte ka, on ju? Ega sünnipäevakaarte ega jõulukaarte? Ta laskis lihtsalt jalga.” Lucas polnud isegi Hesteri peika, oleks Millie tahtnud veel öelda, aga sellisel juhul oleks ta kindlasti jäänud tööle kohutavalt hiljaks. Selle asemel tõstis ta lepitavalt käed. „Kuule, see on jabur: juba me vaidlemegi ja sellel ei ole absoluutselt mingit mõtet. Sellepärast, et sa ei kavatse ju Lucas Kempiga magada.”

Hester tegi suured silmad, ta oli lausa süütus ise.

„Muidugi mitte.”

Loomulikult valetas ta, nii et tema hoolega värvitud suu suitses.

„Pealegi,” lisas Millie, „kes ütleb, et Lucas üldse veel vallaline on? Võibolla on ta juba ammu abielus ning tal on naine, koer ja neli last.”

„Eeei!” karjatas Hester südamepõhjast. Niisugust mõtet polnud talle hetkekski pähe tulnud. Lucas ei saanud olla abielus.

Millie kehitas õlgu ja võttis käekoti.

„Käis korraks peast läbi. Olgu üht- või teistpidi – sinul pole sellest niikuinii midagi.”

Hester kogus oma uhkuseraasud kokku. „Muidugi pole.”

„Või siis hoopis,” lausus Millie üleannetult, „ta võib ...”

„Mida? Mida?”

„Ta võib olla gei.”

1 Briti koomik ja parodist. Tlk. [ ↵ ]