Читать книгу Millie armuseiklused - Jill Mansell - Страница 9

Millie oli terve aasta töötanud Fleetwood’sis, väikeses iseseisvas reisifirmas, mida pidas abielupaar Tim ja Sylvia Fleetwood. Neil oli tarvis peale endi veel üht töötajat, aga see ei tähendanud, nagu oleksid nad pidanud tollesse kenasti suhtuma. Juba esimesel päeval sai Millie naabruses paikneva pagaritöökoja naiselt teada, et üle paari kuu ei pea seal keegi vastu. Tim ja Sylvia olid nagu Siiami kaksikud. Nad kandsid ühesuguseid mantleid, sõitsid ühesuguse autoga ning tellisid väljas einetades alati ühed ja samad road.

Niipalju kui Millie aru sai, ei suutnud nood kaks lihtsalt taluda, et büroos istub peale nende veel keegi kolmas. Tegelikult ei soovinud nad midagi muud kui elada kahekesi omaenda privaatses maailmas ning kallistada ja kudrutada, ilma et keegi neid segaks. Millie, kes armastas oma tööd – ehkki Tim ja Sylvia ajasid tal mõnikord südame pahaks –, laskis neil rahumeeli miilustada. Kui mõnes teises Newquay reisifirmas peaks koht vabanema, on ta Fleetwood’sist läinud enne, kui nood kaks jõuavad öelda: „Eurostar.”

Aga senikaua, mis seal ikka: töö on töö.

„Õhtusöögiks teeme midagi kerget,” ütles Sylvia ja silitas Timi kukalt. „Hautatud kana ja salat – eks ole ju nämma? Ja kui oleme nõud ära pesnud, siis läheme trenni.”

Millie tegi, nagu ei kuulekski, ja püüdis kõigest väest keskenduda arvutiekraanile.

„Salat? Kas me ei võiks teha hoopis põldube?” Tim pigistas naist mänglevalt pihast. „Meile ju maitsevad põldoad, eks?”

„Oojaa. Põldoad maitsevad meile väga. See on hea mõte. Ja magustoiduks teeme pudingit või mis?”

„Arvan, et pudingi jätame täna ära. Soovi korral võime ju hiljem süüa virsikujogurtit. Millie, palun pane need uued Kairo ekskursioonide voldikud välja! Kas ma teen sulle tassi teed, kullake, või tahaksid hoopis kohvi?”

„Kallis, kui kena sinust. Kohv kuluks küll marjaks ära.” Millie kinkis Timile särava naeratuse. See oli tema väike nali, katse muuta üldist meeleolu natukenegi lahedamaks.

Nojah, proovida ju tasus.

„Hahaa!” Tim naeratas kombetäiteks. „Katsu nende voldikutega ühele poole saada, Millie. Ole nii kena!”

„Arvan, et eelistan teed, kullake.” Sylvia vaatas aknast välja ja silus trimmis puusadel tumesinise gabardiinseeliku volte. „Armas aeg, tead sa ka, kes praegu just ette sõitis? Timmu, tule vaata!”

Timmu tõusis kuulekalt ja läks vaatama. Targemaks ta sellest ilmselt ei saanud, sest lausus: „Kena auto, aga seda naist ma küll ei tunne.”

Sylvia nägu vajus loppi: talle ei meeldinud, kui nad ei teadnud ühtesid ja samu asju.

„Kindlasti tunned. Ma olen lugenud kõiki tema raamatuid! See on Orla Hart, too kirjanik. Kas sa siis ei mäleta: lugesime Guardianist, et ta asub Cornwalli elama? Tema on see, kelle mees ei suuda püksilukku kinni hoida ... Oih, kähku laua taha – ta tuleb sisse!”

Uks lükati kõlksuga lahti. Välkkiirelt laua taha lipsanud Sylvia patsutas lakiga jäigaks piserdatud soengut – kas see ikka on veel kõva kui betoon? – ja manas näole mesimagusa naeratuse.

„Orla Hart, missugune au – kui meeldiv teid siin näha! Tere tulemast Fleetwood’si! Mina olen Sylvia Fleetwood ja see siin on mu abikaasa Tim, meil mõlemal on nii suur rõõm teiega kohtuda.”

Millie, kes oli parajasti põlvili põrandal, kole tumesinine volditud vormiseelik ümberringi laiali laotunud nagu ... nojah, nagu üks kole tumesinine volditud vormiseelik, sai ühtäkki täie selgusega aru Hesterist, kes oli end tööle minnes uhkelt ehtinud. Ei saanud küll öelda, nagu oleks Millie olnud Orla Hartist kohutavalt sisse võetud, aga ikkagi võinuks ta tollega teist korda kohtudes kanda midagi niisugust, milles ta poleks näinud välja nagu viiekümnendatest aastatest pärit keskealine vanatüdruk.

Tema selja taga jätkusid ülevoolavad tervitussõnad. Millie tundis, kuidas tal kõrvad piinlikkusest ja hämmastusest õhetama löövad: et Sylvia ja Tim ka niiviisi peavad lipitsema!

Nojah, aga teisest küljest, ega neil kundedega just lausa kiita ka olnud – kuulsustest, kui neid üldse nõnda võis nimetada, kasutasid nende teenuseid üks tohutult energiline habemik mehike, kes luges aeg-ajalt kohalikus televisioonis ilmateadet, ja itsitav piiga, kel oli õnnestunud pääseda „Pimekohtingu” saatesse. Kui teisel pool sirmi olev noormees oli küsinud, miks arvab tüdruk, et kolme seast tuleks valida nimelt tema, vastas too:

Kui number kolme valid sa,

siis näed: ei pea sa pettuma,

sest olen seksikas blond Veevalaja

ja mulle meeldib poeesia.

Vaene poiss oli ehmatanud end näost kaameks ja valinud sedamaid number ühe.

„Mul tuleb päris sageli reisida,” kuulis Millie Orlat nüüd seletamas. „Romaanide jaoks on vaja uurimistööd teha, mõistate?”

„Muidugi, muidugi,” kiitis Sylvia aupaklikult takka. „Oleme rõõmuga valmis aitama teil reisiplaane teha. Mu abikaasal ja minul on rikkalikult kogemusi, mida me meeleldi teiega jagame!”

„Suurepärane!” Orlal paistis olevat hea meel. „Äkki võiksime siis ...”

„Vabandust,” katkestas Tim teda ja pöördus koos tooliga ringi. „Millie, põrandalt üles, ole nii kena! Tee midagi kasulikku, keeda meile kohvi. Korralikku kohvi,” lisas ta, tõmbas ühe tooli laua äärde ja patsutas sellele kutsuvalt, et Orla mõnusasti istet võtaks. „Olen kindel, et me kõik jooksime tassikese.”

Kõigest minut tagasi oli jutt käinud teest, aga nähtavasti ei piisanud sellest, et avaldada muljet menukirjanikule, kelle romaanide läbimüük oli astronoomiline. Kiristades mõttes hambaid, sest Tim oli käskinud tal just äsja põrandal ukerdada, ajas Millie end püsti ja pühkis paljastelt põlvedelt pruuni vaiba traatjaid kiude. See oli kord juba niisugune vastik odav vaip ning nagu alati, paistsid tema sääred ka nüüd nagu mingil karvasel koopainimesel.

„Millie, taevane arm, see oled sina!” hüüatas Orla, silmad suured kui tõllarattad. „Oh kui äge, ma mõtlesin, et ei näe sind enam kunagi ...”

Enne kui Millie arugi sai, haaras Orla tal ümbert kinni ja suudles teda mõlemale põsele. Kui pilgud suudaksid tappa, oleks Millie varisenud sedamaid tagasi vaibale: Sylvia ahenenud silmad saatsid tema poole laserina välkuvaid vihanooli.

Ta on minu oma, ütles naise raevunud näoilme. Jäta ta otsekohe rahule!

Kui Orla neid surmavaid raevukiiri ka märkas, ei teinud ta neist igatahes väljagi.

„See on nii vahva!” kuulutas ta rõõmsalt. „Sa võid võtta enda peale minu reiside korraldamise – nüüdsest peale oled mu isiklik reisikonsultant! Aga hakkame siis kohe pihta, eks? Mind huvitab Sitsiilia ... Oi, muide, kas keegi mainis just äsja kohvi?” Ta vaatas säravalt naeratades Sylvia poole. „Hea meelega jooksin tassikese. Piimaga, ilma suhkruta, tänan. Kuidas on lood sinuga, Millie – kas sulle kuluks ka üks ära?”

Nelikümmend minutit hiljem lahkus Orla viimaks büroost, kaenlas hulk läikivaid voldikuid. Olles Milliet abi eest ülevoolavalt tänanud, vaatas ta üle õla tagasi Timi ja Sylvia poole ning lisas: „Ah jaa, suur tänu kohvi eest!”

„Sa kohe pidid ennast esiplaanile sokutama, eks?” pressis Sylvia läbi hammaste, niipea kui uks oli kinni langenud. „Oo, tõesti, küllap sulle meeldis talle pugeda, sest ta on ju nii kuulus – mõtlesid, et näitad meile koha kätte, kohtled meid nagu alamaid olendeid, teed näo, nagu oleks see sinu firma!”

Alamaid olendeid? Millie põrkas jahmunult tagasi.

„Aga ...”

„Kuidas sa julged meiega niiviisi käituda?” Mida kiledamaks muutus Sylvia hääl, seda teravamalt kerkisid tema kaelal esile kõõlused. „See on meie firma, kas kuuled? Nii ma seda asja ei jäta ...”

„Lase nüüd olla, kallis,” pomises Tim, proovides teda rahustada. Sylvia pöördus kanna pealt tema poole, käed külgedel rusikasse pigistatud. Millie mõistis, et kui mees tahaks, võiks ta mängida naise pinguletõmbunud kaelasoontel otsekui harfil.

„Ära nüüd ütle, et see uss on ennast ka sinu ümber mässinud! Mida ta tegi? Vahtis sulle lambasilmadega otsa – meelitas sind enda poole üle?”

Ussid, lambasilmad ... Kogu see jutt ajas Milliel sees keerama. Ehmatav tundus seegi, millele Sylvia näis viitavat.

„Oojaa, ma näen küll, mis näoga sa teda vahid,” sisistas Sylvia, nagu polekski Milliet enam seal. „Ära arva, et ma pime olen!”

„Sylvia, jäta järele.” Tim vangutas pead. „Mul ei ole temast sooja ega külma.”

„Kuulge, see on tobe ...”

„Tobe? Sa nimetad seda tobedaks?” Sylvia kargas välgukiirusel uuesti tema kallale. „Kõigepealt lööd sa minult üle kliendi, nüüd katsud lüüa üle ka mu meest! Kas sa ei MÕISTA?” karjus ta Milliele otse näkku. „MA EI TAHA SIND SIIN ENAM NÄHA!”

Olgu, sellest piisas.

„Tore, see on küll õnnelik kokkusattumus,” vastas Millie.

„Igal pool ainult turistid ja turistid,” kuulutas Hester ja lõi välisukse enda taga kinni, „aga see, keda polnud, oli Lucas Kemp.” Jõudnud elutuppa, viskus ta sohvale ja heitis jalast piinariistad, mida mõnel pool tuntakse ka neljatolliste tikk-kontsadega kingade nime all. „Ausõna, see on sama mis otsida mõnda haruldast eksootilist isendit ... Sa tead, et ta peab seal kusagil olema ... Teised räägivad, et on teda silmanud ... aga sina võid pugeda kas või nahast välja – mida pole, seda pole.”

„Äkki oli viga kingades,” oletas Millie. „David Attenborough ei kanna kunagi kõrgeid kontsi.”

Hester laskis selle kõrvust mööda ja heitis pilgu kellale. „Sa oled täna õige varakult kodus. Juhtus midagi – jäid haigeks või?”

„Ei!” Millie vaatas talle säravi silmi otsa. „Tegelikult olen ma õnnest segane. Andsin täna sisse lahkumisavalduse – nojah, see on viisakalt öeldud.” Ta ajas käed laiali, nagu tahaks kergendustundest õhku tõusta. „Seejärel kõndisin uksest välja. Ega lähe enam kunagi, mitte kunagi tagasi.”

„Tõesti? Jessas! Tubli tüdruk!” Nüüd jõudis Hesterile kohale. „Noh, aga miks sa seda tegid?”

„Ma ei suutnud enam mitte ühtki minutit nende heaks töötada.”

„Mind see ei üllata.” Hester oli täis imetlust; nii väga kui ta ka ei tahaks, ei jätkuks temal kunagi julgust teha selliseid grandioosseid ja dramaatilisi pistke-oma-vastik-töökoht-endale-sinna-kohta-žeste.

Saati et ta oli iseenda tööandja.

„Kõigele lisaks,” lausus Millie, „limpsan ma Sylvia jutu järgi keelt tema ihaldusväärse abikaasa järele.”

Hester lausa vappus naerust.

„Anna mulle okseämber. Limpsad siis või?”

„Muidugi napsaksin ma ta lausa lennult, kui ainult suudaksin kujutleda ennast temaga lõputult tervisejooksu tegemas – ühesugustes dressides veel pealegi.”

„Mõelda vaid,” kirtsutas Hester kaastundlikult nina. „On sel naisel alles jultumust kujutleda, et sina võiksid niisuguse mehe poole vaadatagi. Issand jumal, ta on ju muldvana.”

„Juba üle neljakümne,” nõustus Millie. „Peaaegu sama vana kui minu vanemad. Läinud nädalal oli Timil särginööp lahti tulnud,” jätkas ta, „ning kõik need jubedad hallid rinnakarvad tolknesid välja.”

„Uhuu! Ja tema viskab sulle silma.” Hesteri näos väljendus võidurõõm. „Sa väike häbematane perekonnalõhkuja!”

„Tuleb siiski tunnistada, et ta ei viska mulle silma. Sylvial hakkas lihtsalt jälle katus sõitma. Nii või teisiti on mul hea meel, et ära tulin.” Millie võbistas kergendustundest õlgu. „Elu on liiga lühike. Tead, ausalt öeldes ei andnud ma endale enne äratulekut arugi, kui väga ma nende kahega koos töötamist jälestasin.”

„Sa pead endale uue töökoha leidma.”

„Milles küsimus?” Millie naeratas reipalt, aga ei saanud salata, et see oli tema vabaduse varjukülg. Newquays polnud suvel ehk küll just raske tööd leida, ent need kohad olid enamasti kehvapoolsed.

Rabada tuli kõvasti, kuid maksti nii vähe, et Victoria-aegse korstnapühkija õpipoisi palk tundus selle kõrval lausa ihaldusväärne.

Aga ometi – see polnud veel maailma lõpp.

Millie pani vannivee jooksma, samal ajal kui Hester üritas helistada Glasgow’sse Natile. Mõne sekundi pärast sadas ta sisse vannituppa.

„Hm. Korterikaaslane ütleb, et Nat on duši all.”

Visanud püksikud jalast ja mähkinud endale vannilina ümber, sõnas Millie: „See on see uuema aja asi, mida nimetatakse pesemiseks. Seda tehakse tänapäeval juba kõigis paremates perekondades.”

„Hästi, aga mis siis, kui see pole tõsi?” Hester paistis olevat närvis. „Mis siis, kui mina näen siin vaeva ja olen truu, samal ajal kui tema kepib seal Glasgow’s iga viimast kui ettekandjat? Miks ma pean arvama, et ta mind lihtsalt ei lollita?”

Jahmunult valas Millie pool pudelitäit The Body Shopi banaanilõhnalist vannivahtu kraanist pahiseva joa alla.

„Sellepärast, et Nat ei teeks iial midagi niisugust. Ta ei ole selline mees, usu mind!”

„Sind uskuda? Vaat see on alles nali. Sind – seda häbitut liiderdajat, kes veedab terveid päevi, tehes vanale abielus bossile vasikasilmi.”

„Lambasilmi,” parandas Millie teda ja proovis varbaga vett. „Ja ära hakka ennast Nati pärast üles kütma. Minuti pärast helistab ta tagasi ja kõik on korras.”

„Nüüd on sul jälle see haigepõetaja hääl,” kaebas Hester. „Nii mahe ja sulav nagu marmelaadikomm. Aga muide, see teine asi, mille pärast ma tulin. Ma lähen kohe välja, nii et kui Nat ikkagi vaevub tagasi helistama, siis ütle, et läksin jõusaali.”

„Jõusaali?” Millie, kes valmistus vanni astuma, jahmus. „Aga sa pole enam mitu kuud jõusaalis käinud!”

„Seda enam on mul vaja nüüd minna ja ennast natuke trimmida.” Hester patsutas oma lamedat kõhtu, näol endaga rahulolev ilme nagu ikka inimesel, kes teab, et ei vaja mingit trimmimist. „Mis siis, et Nat on kaugel – ega ma saa ennast sellepärast veel hooletusse jätta või kuidas?”

Ei pidanud olema just eriline vaimuhiiglane, et lugeda sellest jutust välja, mida tegelikult oli mõeldud: „Ma ei saa ennast ju hooletusse jätta, nüüd kui Lucas on jälle meie linnas tagasi.” Ja siis veel: kas Lucas polnud ise paras jõusaalihull, meenutas Millie. Hester lootis arvatavasti, et saab seal temaga kokku – täitsa juhuslikult mõistagi, kui pilgud kõhulihaseid pingutava koletu masina kohal korraga kohtuvad ...

„Olgu, ma ei taha hiljaks jääda,” sädistas Hester, andmata Milliele mahti suudki lahti teha. „Näeme, kui tagasi tulen!”

Nat helistas kakskümmend minutit hiljem. Kuivatades kaelas rippuva käterätiga juukseid, selgitas Millie, kuhu Hester oli läinud.

„See on nüüd räpase ja ropu telefonikõne vastand,” ütles ta Natile. „Mina tulin just vannist, oleme mõlemad nii puhtad, kui üldse olla saab.”

„Kas ta läks tõesti jõusaali?” imestas Nat. „Arvasin, et ta jättis selle juba ammu sinnapaika.”

„Oh, aga kui sa näeksid, missuguseks ta on muutunud: ta on viimase kolme nädalaga tohutult juurde võtnud,” vastas Millie. „Tema rinnad ripuvad, tagumik on nagu kartulikott. Seda on lausa hirmus vaadata.”

„Aga niisugune on ta ju alati olnud. Miks ma sinu arvates muidu plehku panin?” Siis jätkas Nat juba tõsisemalt: „Kuidas ta tegelikult on?”

„Kena,” kinnitas Millie. „Pole üldse paks.”

„Sa tead küll, mida ma mõtlen.” Nat kõhkles viivu. „Ma igatsen tema järele, Millie. Hessist lahus olla on kõige raskem asi, mida mul iial on tulnud taluda.” Järgnes jupike vaikust, siis ütles poiss pooleldi naerdes: „Hea küll, kuula ja pühi pisaraid. Tahtsin vist lihtsalt küsida, kas Hester minu järele ka igatseb.”

Millie eriskummaline oskus varbaid risti panna oli tuttavates alati vastikushuilgeid esile kutsunud. Õnneks polnud sedapuhku kedagi nägemas, sestap ristas ta need nüüd.

„Muidugi igatseb. Ta räägib sinust lakkamatult. Oled parim poiss, kes tal üldse kunagi on olnud.”

„Sina leiad alati need kõige õigemad sõnad.” Nati häälest oli kuulda, et ta naeratab. „Kuule, ütle Hesterile, et helistasin, ja kallista teda minu poolt, eks?”

„Muidugi mitte füüsiliselt,” kinnitas Millie ning siis helises uksekell. „Oih, ma pean lõpetama, keegi on ukse taga.”

„Ja mina pean minema tagasi tööle. Proovin homme õhtul uuesti helistada. Lippa siis,” ütles Nat. „Räägime teinekord jälle.”

„Tšau!” Millie arutles endamisi, kas Hester ikka teab, kuidas tal on vedanud. Miks ei võiks kõik inimesed olla nii meeldivad kui Nat?