Читать книгу Millie armuseiklused - Jill Mansell - Страница 5

Kohast, kus nad istusid, avanes küll suurepärane vaade, aga ometi ei suutnud Millie Brady hoiduda endamisi arutlemast, miks oli Neil sõidutanud ta täna siia Tresanter Pointi. Tavaliselt ei läinud looduse ilu poisile vähimatki korda.

Praegu köhatas too Millie kõrval oma ülihoolikalt remonditud smaragdrohelise MG juhiistmel hääle puhtaks.

„Nõndaks siis ... olen selle üle pisut mõelnud; me oleme juba kaunis pikka aega käinud.” Korraga krahmas Neil tema käe enda pihku ja hakkas seda silitama, nagu rahustaks kartlikku kutsikat.

Ühtäkki hakkas Milliele koitma, millest juttu võib tulla. Oh sa sitikas, sa sunnik, ega viimaks ... Neil ei kavatse ennast ju ometi kokku võtta ja talle abieluettepanekut teha ...

„Ega see aeg nüüd nii pikk ka ole,” torkas ta kibekähku vahele, „tegelikult üsna üürike. Kõigest kolm kuud.”

„Aga siiski – me klapime omavahel päris hästi, eks? Ja tundub, nagu ei tahaks korteriperemees meie üürilepingut pikendada. Minu arvates on ta nõuks võtnud meile üles öelda.”

Et jutt käis korterist, mida Neil jagas nelja sõbraga, polnud Millie põrmugi üllatunud. See koht oli kirjeldamatult masendav.

„Nii ma siis mõtlesingi, arvestades, et meie kaks oleme viimasel ajal olnud üsna lahutamatud ... Millie, halloo, kuulad ka või?”

„Mm? Oi, palun vabandust.” Millie sundis end kuulama; vahepeal oli tema tähelepanu korraks endale tõmmanud kalju tipul asuvale vaateplatsile sõitnud kiiskavoranž Mercedes. Kui auto pidurite kriiksudes seisma jäi, pani Millie paratamatult tähele, et selle juhil, tumedaid päikeseprille kandval naisel, olid autoga täpselt üht ja sama karva oranžid juuksed.

Rooli taga istuja pahvis palavikuliselt sigaretti. Ja tuju ei paistnud naisel sugugi hea olevat, täheldas Millie, kui too võttis prillid eest ning hakkas laotama armatuurlauale mingeid valgeid ristkülikuid, nagu jagaks mängukaarte.

Kuula nüüd ometi. Ole nii kena ja keskendu. Millie püüdis ennast vaimselt virgeks raputada. Kui mees on just äsja hakanud tegema sulle abieluettepanekut, pole ju palju nõutud, et sa ta vähemalt ära kuulaksid – seda nõuab viisakus.

„Nojah et kuidas oleks, kui sina annaksid oma korteri ka ära ja me otsiksime koha, kus saaksime elada kahekesi ?”

Neil vaatas talle võidukalt otsa – tema kohutav katsumus oli möödas. Usutagu või mitte, ta oli sellega toime tulnud. Oli öelnud kõik, mida siia ütlema oli sõitnud. Nüüd ei jää Milliel muud üle kui õnnest minestada ja öelda jah.

Abieluettepanekut ta siis ikka ei teinud, andis Millie endale aru ja temast tulvas üle tohutu kergendustunne. Ta ei pidanud kartma, et siin langetakse romantiliselt ühele põlvele ja kougitakse seejärel välja juveelipoest ostetud sametkarbike, milles on kihlasõrmus. Ei mingit kirikut, ei mingeid mesinädalaid, pühalikke tõotusi ega muud imalat jama – kus sa sellega. Neil oli valinud odavama ja argisema variandi – esiteks sellepärast, et teda ähvardati praegusest elupaigast välja tõsta, ja teiseks sellepärast, et ta oleks pigem lasknud endale tuliseid orasid küünte alla torkida, kui triikinud särki või pesnud puhtaks oma sööginõud.

Ma olen kõigest kahekümne viiene. Elul peab olema mulle veel midagi pakkuda.

Aga tõega: mis ikkagi olid nood Mercedese armatuurlaual lebavad valged ristkülikud? Ja kas too terrakotakarva juustega naine – ta oli nüüd autost välja tulnud – ei peaks hoolikamalt vaatama, kuhu läheb? Ta kõnnib kaljuservale nii lähedal, et see on suisa ohtlik, pidas Millie mõttes epistlit; kas see naine siis ei mõista, et kui jalg juhtub vääratama ja ta kukub kakssada jalga allpool olevatele kividele, võib ta surma saada?

„Sa ei ütlegi midagi,” kurtis Neil. „Arvasin, et oled seitsmendas taevas. Pole enam tarvis elada Hesteriga selles väikeses majauberikus ...”

„See pole mingi uberik,” vastas Millie, mõtted mujal. „Ja mulle meeldib seda Hesteriga jagada.”

„Aga mõtle: me elaksime koos. See tähendab, et mul on sinuga tõsised kavatsused. Oleksime päriselt paar.”

Tuul oli puhunud punakuldsed juuksed naisele näo ette, aga kui too nüüd käe tõstis ja need silmilt ära lükkas, nägi Millie, et ta nutab. Talle tundus, et naise näos on midagi tuttavlikku, aga nii kaugelt ei võinud selles päris kindel olla.

Midagi oli seal kahtlemata korrast ära. Naine kõndis ikka veel edasitagasi, pahvis raevukalt sigaretti ja jäi aeg-ajalt korraks seisma, et vaadata üle kaljuserva alla. Tavaliselt istuti niisugustel platsidel rahumeeli selleks otstarbeks paigaldatud pinkidel ja imetleti hunnitut vaadet. See naine, turgatas Milliele pähe võrdlus, käitus pigem nagu olümpiamängude kõrgushüppaja, kes keskendub kolmandaks, otsustavaks maailmarekordikatseks ...

„Olgu, mis seal ikka – kui sa ei taha, et elaksime koos, jäägu siis nii,” nähvas Neil ja laskis tema käest järsult lahti. „Iga normaalne tüdruk oleks olnud õnnelik, aga sinust ei maksa seda oodata – kus sa sellega. Oleksin võinud juba ette arvata, et hakkad pirtsutama. Mida sa õieti ootad? Et sind põlvili palutaks või?”

Oh sa püha müristus, see naine valmistubki hüppama.

Ainult et mitte ülespoole, andis Millie endale õudust tundes aru. Natuke liiga hilja tuli talle meelde, et Tresanter Point ei ole tuntud ainult vaateplatsina. Sellest räägiti ka kui kohast, kust õnnetud armastajad end surnuks hüppavad.

Paigast, mis meelitas ligi enesetapjaid.

See naine seal kavatses alla hüpata.

„Iga normaalne tüdruk oleks meelitatud,” jätkas Neil pahuralt. „Iga normaalne tüdruk oleks õnnest segane, ütlen ma sulle. Ausõna, ma ei saa aru, kuidas sa võid olla nii tänamatu; mulle tundub, et sa ei mõista, kuidas tüdrukud mind taga ajavad. Ma olen ... Hei! Kuhu sa lähed? Mis mänge sa õigupoolest mängid?”

Millie oli juba autost väljas ja tormas üle kareda rohu, nagu oleks tal kuri kannul. Naine seisis praegu, selg tema poole, ning proovis süüdata lõpuni suitsetatud sigareti otsast järgmist. Pikk tumesinine puuvillane kleit laperdas seisja paljaste valgete jalgade ümber. Pikad vasekarva juuksed voogasid tugevas tuules tema taga nagu isevärki lipp.

Saanud Mercedese juures pidama, nägi Millie, et tal oli olnud õigus. Armatuurlauale sätitud valged ristkülikud olid tõepoolest ümbrikud, igaühel peal ise nimi.

Üks kahest: kas see naine saadab välja peokutseid või on need enesetapukirjad.

No nii, olgu, ära satu paanikasse, mõtles Millie. Ise täiesti paanikas.

Mida nüüd teha?

PIIIP!

Kaljuserval seisev naine ehmus ja pöördus vaatama. Millie samuti.

„Tont võtaks, mida sa enda arvates teed?” karjus Neil MG-st maruvihaselt.

„Ei midagi! Ma tahan lihtsalt ... tuld küsida.”

Millie ütles esimese asja, mis talle pähe kargas. Neil virutas kämblaga nördinult vastu rooliratast, ent Millie oli talle juba selja pööranud ning seisis esimest korda silmitsi naisega, kes oli otsustanud Teha Kõigele Lõpu.

Vaist ütles Milliele, et kui ta jääb mõtlema, mida nimelt öelda ning kas see, mida ta ütleb, on õige või vale, jäävadki tema keelepaelad seotuks ning ta ei julge sõnagi lausuda.

Jäi üle ainult üks võimalus: haarata härjal sarvist.

„Noh?” Meelekindlalt vaatas Millie enda ees seisva naise paiste nutetud mererohelistesse silmadesse. „Kas teil on?”

Paiste nutetud mererohelised silmad seirasid teda, nagu oleks ta hull.

„Mida mul peab olema?”

„Kas teil tuld on?”

„Muidugi on mul tuld.” Naine võttis ärritunult oma Marlborost mahvi ja puhus välja suitsujoa, mille tuul sedamaid olematuks hajutas.

„Niisiis. Kas ma saaksin teilt tuld?” ei jätnud Millie järele.

„Saaksite küll. Ainult et minu arvates ei ole teil sigaretti.”

„Aga teil on. Hästi, ma palun teilt tuld ja sigaretti.” Millie ei hakanud igaks juhuks mõtlemagi, kas ta jätab ka päriselt endast nii jabura mulje, nagu talle tundus.

Naine ohkas ja nipsutas Marlboro hooletult üle kaljuserva. See langes laisalt pööreldes läbi õhu, järjest allapoole. Millie kujutles inimkeha samamoodi pöörlemas, enne kui see armutult mustadele lainetest piitsutatud kaldakividele prantsatab.

Oh appi; tal läks juba ainuüksi selle peale mõeldes süda pahaks.

„Kuulge, ma saan väga hästi aru, mida te siin teha proovite,” ohkas naine, „ja olen teile selle pingutuse eest väga tänulik, kullake, uskuge mind, aga tõesti – sellel ei ole vähimatki mõtet.” Nende sõnade juures valgusid tema rohelised silmad jälle vett täis. Värisevi sõrmi kohmitses ta Marlboro-paki kaane kallal, sai selle lahti ja tõmbas sealt kohmakalt ühe sigareti, kusjuures kõik teised libisesid samuti välja ja pudenesid tema jalgade juurde maha nagu mingi lauamängu nupud.

Millie aitas tal neid üles korjata. Paistes silmalaugude ja meikimata näoga oli naine sootuks teistsugune kui tavaliselt, aga nüüd tundis Millie ta ära. Lopsakad punakuldsed juuksed, rohekaskuldsed silmad, Cartier’ kell ja iseloomulik veidi kähe hääl ... Tema ees oli Orla Hart, üks riigi tuntumaid menuromaanide autoreid. Nüüd kolmekümnendate eluaastate teise poolde jõudnud kirjanikult oli juba viisteist aastat ilmunud ridamisi populaarsele maitsele vastavaid kergekaalulisi ilukirjandusteoseid, mis olid toonud talle sisse kenakese varanduse.

Klõps, tegi välgumihkel, kui Orla süütas sigareti, seitsme minuti jooksul juba kolmanda. Praegu pole ilmselt õige aeg, tuletas Millie endale taktitundeliselt meelde, hoiatada teda, et suitsetamine võib rängalt kahjustada tervist ja tekitada ülahuulele inetuid püstkortsukesi.

„Kuulge,” Orla osutas meeleheites üle õla. „Ma seisin siin rahumeeli omaette ja ootasin, millal teie abikaasaga ära sõidate. Äkki võiksitegi nüüd minna?” sõnas ta lootusrikkalt. „Oleksin teile väga tänulik, ausõna.”

„Oh kui tore,” ütles Millie, „ja mis peaks teie arvates minust saama? Peaksin veetma oma ülejäänud elupäevad psühhiaatrite hoole all, vaat mis. Mõelge, mida te ise tunneksite, kui jätaksite mu siia, et saaksin selle kalju servalt alla hüpata.” Ta kergitas kulme ja jäi Orla Hartile küsivalt otsa vaatama.

Orla raputas ahastuses pead.

„Sellest pole mingit kasu. Te ei saa aru.”

„Olgu, eks rääkige siis mulle. Sest kuni te pole seda teinud, ei kavatse ma kuhugi minna.” Istunud ristijalu maha, patsutas Millie julgustavalt enda kõrval rohule. Samal ajal kuulsid mõlemad, kuidas nende taga käivitati mootor ja anti pahuralt gaasi. Järgmisel hetkel tagurdas MG järsult, pööras kruusa laiali paisates tee peale ja kihutas möirates minema.

„Jumal küll, palun südamest vabandust,” ägas Orla.

„No nüüd ei lähe ma kohe kindlasti kuhugi,” kehitas Millie õlgu ja patsutas uuesti rohule.

„Mul on kohutavalt piinlik.”

„Asjata. Pealegi pole ta üldse mu abikaasa. Ta on kõigest mu poiss. Tegelikult,” parandas Millie ennast, „nüüd ilmselt juba endine poiss.”

„Ja see on kõik minu süü. Olge hea, võtke sigaretti.”

Orla põlvitas süüdlaslikult tema kõrvale, tegi kortsunud paki lahti ja vaat et toppis talle suhu peotäie Marlborosid.

„Tänan, ei – ma ei suitseta. Ja sellest pole midagi, et temast sai mu endine poiss.” Millie naeratas, andes endale aru, et ta ei saa laduda juhtunu eest vastutust Orla Harti õlule. „Tõtt-öelda tegite mulle hoopis teene. See on lausa kergendus.”

„Olete õnneseen. Et ei võta seda südamesse.” Orla pigistas huuled kõvasti kokku ja tema lõug hakkas värisema.

Südant rindu võttes – ja valmistudes suruma Orlat ragbivõttega vastu maad, kui too peaks ühtäkki otsustama üle kaljuserva viskuda –, sõnas Millie: „Selles siis asi ongi, eks? Mingis mehes?”

„Mingis mehes,” nõustus Orla väsinult. „See kõlbab tema iseloomustamiseks vist päris hästi. Issand, kujutan ette, missugune ma välja näen. Ega teil vist taskurätti juhtu olema?”

Ime küll, aga Millie teksataskus oligi puhas pabertaskurätt. Kui Orla selle vastu võttis ja häälekalt nina nuuskas, tundis Millie endas julgust küsida: „Abikaasa?”

Õhukesest paberist piisas Orlale ainult üheks nuuskamiseks. Ta pühkis sinise kleidi sabaga silmi ja noogutas.

„Ilma naljata, kullake, kas te teate, kes ma olen?”

Korraks mõtles Millie, et raputab pead. Võib-olla raputanukski, kui ta poleks olnud maailma kõige viletsam valetaja.

„Ausalt öeldes ei tundnud ma teid esialgu ära,” tunnistas ta, „aga nüüd tean küll.”

Üle Orla näo vilksatas kurb naeratus.

„Noh, siis te arvatavasti mäletate kogu seda kohutavat sodi, mida ajalehtedes mõni kuu tagasi mu abikaasa üleaisalöömisest kirjutati.”

„Midagi ... justkui meenuks,” vastas Millie areldi.

„Noorema naisega – üllatus, üllatus. Martine Drew’ nimelisega. Ta on kahekümne seitsme aastane.” Orla võttis sigaretist nii pika mahvi, nagu tahaks selle korraga tervenisti sisse tõmmata. „Aga ma armastan oma meest ja andsin talle seepärast andeks. Tegin kõik, mis seisis minu võimuses, et meie abielu päästa. Muu hulgas jätsin Londoni-elu sinnapaika ja ostsin meile siia maja. Giles oli sellega meeleldi nõus. Ütles, et see polnud midagi enamat kui üürike seiklus ning too naine ei tähenda talle midagi. Ta v-vandus, et nende vahel on k-kõik läbi.”

„Aga ei ole,” pakkus Millie.

„Aga ei ole,” kordas Orla nagu kaja ning hõõrus kahvatuid, pisaratest soolaseid põski. „Ajasin täna hommikul ühe vana Londoni-sõbraga telefonis juttu ja ta ütles end olevat kuulnud, et Martine elab nüüd Cornwallis.” Pisarad hakkasid jälle mööda Orla nägu alla nõrguma ja ta hammustas parema nimetissõrme nukki nagu väike laps. „Noh, sellega peaks ju kõik selge olema, eks? Giles polegi temaga suhteid katkestanud. Ta tõi selle naise siia ja seadis ta sisse mingisse kenasse majakesse.” Orla paiskas selle sõna suust nagu püssikuuli. „Oojaa, ning võin kihla vedada, et selle majakese üüri maksab ta minu rahast.”

Orlale osaks saanud ebaõiglus ajas Millie nii marru, et vist esimest korda elus oli ta suisa keeletu.

Seda märgates tõmbas Orla ninaga ja tema näole ilmus uuesti too kibedusega tembitud kõver naeratus.

„Jah, see on halenaljakas – ma tean. Orla Hart, romantiliste menuromaanide kuninganna. Ma teenin endale elatist, mõeldes välja ülikauneid armulugusid ja imepäraseid õnnelikke lõppe, samal ajal kui mu enda abielu on sulaselge sea-p-perse. Oh issand, sel pole mõtet. Ma ei suuda seda kauem taluda. Olen nii õnnetu, et TAHAN AINULT SURRA.”

Jeerum.

„Selge,” ütles Millie, kelle meelekindlus oli löönud kõikuma. „Ma saan teist aru. Noh, aga kas teil testament on tehtud?”

Orla jäi talle otsa vaatama.

„Mis asi?”

„Testament. Teate küll: käesolevaga pärandan kogu oma maise vara kohalikule ahvide varjupaigale ning viiskümmend tuhat aastas oma liivahiirele.”

„Muidugi pole ma teinud mingit testamenti.” Orla võbistas õlgu. „Need on nii morbiidsed.”

„Nojah, siis teete tema elu küll lihtsaks,” lausus Millie. „Kui te nüüd kaljult alla hüppate, pärib mees kogu teie raha ja lisaks veel maja ning saab pidada oma armukest luksuslikes tingimustes tolle elupäevade lõpuni. Kuulge, tulge õige siia,” ta osutas pöidlaga üle õla sinnapoole, kus seisis kiiskav terrakotakarva Mercedes, „ja siduge oma kallile autole kena läikiv kuldne lint ümber, sest teie abikaasa armukese higised käekesed haaravad selle roolist kinni juba enne, kui jõuavad kõlada sõnad „puhka rahus”. Arvatavasti tuleb ta koos mehega teie matusele,” laskis Millie keelel käia, „ja ei lähe palju aega mööda, kuni nad abielluvad!”

„Eeeei!” ulgus Orla Hart, haarates endal ümbert kinni ja õõtsudes meeleheites edasi-tagasi. „Ta ei tohi temaga abielluda, ei tohi.”

„Teid ei ole enam seda takistamas,” kehitas Millie õlgu. „Nad võivad teha, mida tahavad, sest teie olete surnud. Ja ärge vaadake mind niisuguse näoga,” jätkas ta, „sest mina räägin ausalt, kuidas asjalood on, sedastan fakte. Mina teie asemel ennast küll ei tapaks – ma ei tahaks neile kahele head meelt teha. Peaksin vastu nagu raudnael ja mõtleksin, kuidas nende elu põrguks muuta!”

Orla raputas kurvalt pead.

„Te ei saa aru. Ma armastan Gilesi, armastan üle kõige. Ma ei taha teda kaotada.”

„Noh, aga te ju kaotate,” ütles Millie, „kui surnud olete.”

„Issand, kui jõhker te olete.” Orla ohkas ja sulges silmad.

„Kuulge, teil on valida. Võite jääda elama ja võidelda oma abielu nimel, kui seda soovite.” Millie mõtles endamisi, et see naine on hull, kui hoiab kinni mehest, kes tundub olevat nii kohutav. „Või siis visata see mees välja ja leida endale teine – suurem, parem ja igas mõttes meeldivam. Siis oleks alles näha, kes naerab viimasena.”

„Hahaa,” tegi Orla, ehkki oli täiesti selge, et asi ei tundu talle naljakas. „See on küll väga tõenäoline.”

„Aga üldsegi mitte võimatu.”

„Teate, milles teie viga on? Olete lugenud liiga palju viletsaid romaane.”

„No kuulge nüüd, ei ole need teie romaanid nii viletsad ühti,” vaidles Millie vastu.

„Tänan.” Ime küll, kuid Orla suunurk kiskus muigele. „Aga ma ei rääkinudki praegu õigupoolest enda omadest.”

Millie pani piinlikkust tundes käed andekspaluvalt kokku. Ta oli kuulus seda sorti prohmakate poolest.

„Hästi, palun vabandust, aga ärgem kaldugem teemast kõrvale. Lubage mulle, et te ei proovi enam endale otsa peale teha. Peale kõige muu oleks see lollus: umbes sama mis lõigata endal nina peast, sellepärast et nägu ei meeldi.”

Kui Orla ikka tõesti Tresanter Pointilt hambulistele kividele viskuks, jääks ta mõistagi ilma hoopis rohkemast kui ninast. Kogu rand oleks täis tema kehaosi ja sisikonda ning aplad kajakad tuhiseksid rõõmust kiljudes alla ja napsaksid noka vahele liharäbalaid.

Millie pidas endaga aru, kas maksab seda kujutluspilti Orlaga jagada. Kas sellest oleks abi või osutuks see viimaseks õlekõrreks?

Õnneks ei tulnud tal seda järele uurida.

„Olgu, teie võit,” ütles Orla Hart. Pühkinud silmad tumesinise kleidi sabaga kuivaks, heitis ta juuksed silmilt ja ajas end püsti. „Teil on õigus. Mu abielu on väärt, et selle eest võidelda. Ma ei lase tol väikesel ahnel lipakal kõike ära rikkuda.”

Oeh! See sai korda. Millie tundis, kuidas kõhulihaste kramp pikkamisi järele annab, ja ütles julgustavalt: „Te saate sellega hakkama, olen selles kindel.”

Kui nad jõudsid Mercedeseni – selle uks oli lahti ja võti ikka veel süütelukus –, tõmbas Orla armatuurlauale seatud ümbrikud ühe käeliigutusega kokku ja toppis kindalaekasse. Seejärel vaatas ta Millie poole.

„Kus te elate?”

„Newquays.”

„Sinna on viis miili. Kuidas see teie niinimetatud kallim arvas teid koju saavat?”

Millie kehitas õlgu.

„Sellepärast ma nägingi nii palju vaeva, et muudaksite meelt ega viskuks kaljult alla. Tahtsin, et te mind koju sõidutaksite.”