Читать книгу Siia teid jätan - Jonathan Tropper - Страница 4

Pakin asju autosse kahetunniseks sõiduks Elmsbrooki, kui Jen oma vahukommikarva linnamaasturi kõnnitee äärde keerab. Ta ronib kiiresti välja, enne kui jõuaksin plehku panna. Ma ei ole teda mõnda aega näinud, tema kõnedele vastanud ega temast mõtlemast lakanud. Ja siin ta nüüd on, nagu alati laitmatult korras oma liibuvates võimlemisriietes, juuksed meekarva, mis on kindlasti kõvasti maksma läinud, suunurgad väikese tüdruku arglikus naeratuses õige pisut kerkinud. Ma tunnen Jeni naeratustest iga viimast, tean, mida need tähendavad ja kuhu viivad.

Häda on selles, et iga kord, kui ma Jeni näen, meenutab see mulle otsemaid esimest korda, kui ma teda üldse nägin, kui ta sõitis tolle haleda punase jalgrattaga üle ülikooli siseõue, pikad jalad sõtkumas, juuksed selja taga lehvimas ja nägu õhetamas, ning just sellele ei tahaks sa oma peatse eksabikaasaga kohtudes mõelda. Ootel eksabikaasa. Eksabikaasaks valitu. Eneseabiraamatud ja võrgulehed pole välja pakkunud sobivat tiitlit kaasadele, kes elavad puhastustules, mis eksisteerib enne seda, kui kohus on sinu isikliku tragöödia ametlikult kinnitanud. Nagu tavaliselt, tõmbun Jeni nähes otsekohe turri, mitte sellepärast, et ta on ilmselgelt avastanud, et ma elan keldrikorruse näruses üürikorteris, vaid seetõttu, et alates väljakolimisest mõjub tema nägemine mulle, nagu oleks mind tabatud mingilt iseäranis piinlikult hetkelt, mis peaks kuuluma vaid mulle endale – porno vaatamine, käsi püksis, või punase tule taga, näpp ninas, mõnele Air Supply loole kaasalaulmine.

„Hei,” ütleb Jen.

Viskan kohvri pagasiruumi. „Hei.”

Me olime üheksa aastat abielus. Nüüd ütleme „hei” ja väldime teineteise pilku.

„Ma olen jätnud sulle mitu sõnumit.”

„Mul on olnud tegemist.”

„Loomulikult.” Jeni irooniline torge tekitab minus tuttava soovi teda ühekorraga suudelda ja kägistada, kuni ta näost siniseks tõmbuks. Hetkel pole kumbki variant võimalik, seepärast pean rahulduma sellega, et virutan pagasiluugi kinni kõvema mürtsuga kui tingimata vajalik.

„Me peame rääkima, Judd.”

„Praegu ei ole hea aeg.”

Jen jõuab enne mind juhiukse juurde ja nõjatub selle vastu, saates mulle oma kõige meisterlikuma naeratuse, selle, mis, nagu olen talle alati öelnud, paneb mind temasse taas ülepeakaela armuma. Kuid see on temalt valearvestus, sest nüüd meenutab see mulle vaid kõike, millest olen ilma jäänud. „Pole mingit põhjust, miks see ei võiks laheneda sõbralikult,” ütleb ta.

„Sa kepid minu ülemusega. See on üsna arvestatav põhjus.”

Jen suleb silmad, kogudes hiiglaslikke kannatlikkusevarusid, mida minuga suhtlemiseks vaja läheb. Mul oli kombeks neid laugusid suudelda, kui me unne suikusime, tunda tema ripsmeid nagu liblikatiibu enda huulte vahel võbelemas, tema kerget hingamist mu lõuga ja kaela kõditamas. „Sul on õigus,” ütleb Jen, püüdes mõjuda nagu keegi, kes püüab oma tüdimust varjata. „Ma olen halb inimene. Ma olin õnnetu ja tegin midagi andestamatut. Ent nii väga kui sa mind oma elu purustamise eest ka ei vihka, ei sobi sulle tegelikult ohvri mängimine.”

„Kuule, mul läheb kenasti.”

„Jah. Sul läheb hiilgavalt.”

Jen silmitseb rõhutatult majalogu, kus ma nüüd tänavast allpool elan. Maja näeb välja, nagu oleks laps selle joonistanud: ruudul kükitav kolmnurk, vildakad kriipsud tellisteks, ühe poolega aken ja eesuks. Mõlemal pool piiravad maja samasugused uberikud, hoopis teine maailm võrreldes väikese ilusa koloniaalstiilis elamuga, mille olime ostnud minu säästude eest ja kus Jen endiselt üüri maksmata elab, magades teise mehega voodis, mis oli varem minu oma.

Minu majaomanikud on Leed, mõistatuslik keskealine hiinlastest abielupaar, kes elab alalise vaikimise seisundis. Ma ei ole neid kunagi rääkimas kuulnud. Mees tegeleb elutoas nõelraviga, naine pühib kolm korda päevas kõnniteed käsitsi valmistatud õleluuaga, mis näeb välja nagu teatrirekvisiit. Ärkan ja uinun, saatjaks tema toimekas luuakrõbin kõnniteel. Kui see välja arvata, ei tundu nad üldse olemas olevat, ning mõtlen sageli, miks nad üldse immigreerima vaevusid. Kindlasti on Hiinaski kuhjaga pühkimist vajavat tolmu ja pingul närve.

„Sa ei tulnud nõustaja juurde,” sõnab Jen.

„Ta ei meeldi mulle. Ta ei ole erapooletu.”

„Muidugi on ta erapooletu.”

„Ta on sinu rindade suhtes täiesti erapoolik.”

„Issand hoia, see on nüüd küll lihtsalt naeruväärne.”

„Nojah, maitse üle ei vaielda.”

Ja nii edasi. Võiksin kirja panna ka ülejäänud vestluse, kuid see läheb edasi umbes samamoodi, kaks inimest, kelle armastus on mürgitatud, loobivad teineteist kahetsusegranaatidega.

„Ma ei saa sinuga rääkida, kui sa niisugune oled,” teatab Jen viimaks ja astub löödult auto juurest eemale.

„Ma olen alati selline. Säärane ma olengi.”

Mu isa on surnud! tahaksin talle hüüda. Kuid ma ei tee seda, sest siis puhkeks ta nutma, ja kui ta seda teeb, hakkaksin ka mina arvatavasti nutma ja siis on ta viimaks leidnud viisi, kuidas mulle ligi pääseda ning ma ei lase tal oma müüre kaastunde Trooja hobuse abil lammutada. Ma lähen koju isa matma ja oma perekonda üle elama, ning Jen peaks olema seal koos minuga, kuid ta ei ole enam minu oma. Suundun kaevikutesse üksipäini.

Jen vangutab kurvalt pead ja näen, kuidas ta alumine huul väriseb, kuidas silmanurka hakkab valguma pisar. Ma ei saa teda puudutada, teda suudelda, teda armastada ega, nagu selgub, temaga isegi rääkida nii, et meie vestlus ei muutuks esimese kolme minutiga vihasteks süüdistusteks. Kuid ma võin teda ikka veel kurvastada ning esialgu pean rahulduma sellega. Ja see oleks lihtsam, hoopis lihtsam, kui ta ei oleks kangekaelselt nii paganama ilus, nii treenitud kehaga ega meekarva juustega, hirvesilmne ja haavatav. Sest isegi praegu, pärast kõike seda, mida ta on mulle teinud, on tema silmades ikka veel midagi, mis tekitab minus soovi teda iga hinna eest kaitsta, kuigi tean, et tegelikult olen hoopis mina see, kes kaitset vajab. Kõik oleks hoopis lihtsam, kui ta ei oleks Jen. Aga ta on ning seal, kus oli kunagi puhtaim armastus, on nüüd viha ja vimma põrguauk ning uus, sünk ja väändunud armastus, mis teeb rohkem haiget kui kõik muu kokku.

„Judd.”

„Ma pean minema,” ütlen autoust avades.

„Ma olen rase.”

Mind ei ole kunagi tulistatud, kuid ilmselt on see just säärane tunne, murdosa sekundit tühjust, enne kui valu kuulile järele jõuab. Jen oli rase ka ükskord varem. Ta nuttis ja suudles mind ning me tantsisime vannitoas nagu segased. Kuid meie laps suri, enne kui ta jõudis sündida, nabanöör kägistas ta kolm nädalat enne sünnitähtaega.

„Soovin õnne. Olen kindel, et Wade’ist saab suurepärane isa.”

„Ma tean, et see on sulle raske. Mõtlesin lihtsalt, et sa peaksid seda minu käest kuulma.”

„Ja nüüd ma siis kuulsin.”

Istun autosse. Jen astub auto ette, nii et ma ei saa minema sõita.

„Ütle midagi. Palun.”

„Olgu. Mine perse, Jen. Mine kohe täiega. Loodan, et Wade’i lapsel on seal sees rohkem õnne kui oli minu omal. Kas ma tohin nüüd minna?”

„Judd,” ütleb ta, hääl vaikne ja ebakindel. „Sa ei saa mind ju nii palju vihata, ega ju?”

Vaatan talle silma sisse kogu siirusega, mida suudan endast leida. „Jah. Saan küll.”

Võib-olla on asi selles, et mu keeruline lein isa pärast on hakanud viimaks mõjuma, või lihtsalt selles, kuidas Jen taganeb, nagu oleks saanud kõrvakiilu, kuid igatahes peaaegu piisab sügavast valust, mis ühe ettevaatamatu hetke jooksul tema suurtes silmades sähvatab, et panna mind teda jälle armastama.