Читать книгу Siia teid jätan - Jonathan Tropper - Страница 6

12.15

Hauakaevaja näeb välja nagu jõuluvana ja ma ei usu hetkekski, et ta seda ise ei tea. Oma pika valge habeme ja tüseda koguga peab ta teadma, millise mulje ta punavalges tuulejakis jätab ning kui kohatu kogu ta välimus Mount Zioni kalmistul välja näeb. Kui veedad päevi laipu maa sisse pannes, siis tuleb ilmselt leida nalja sealt, kus see võimalik on. Kuid sel hommikul, kui me lakkamatus vihmasajus mu isa matame, on püha Nick ülimalt asjalik, isegi kui ta oma naeruväärses vihmakuues torkab kõdunenud hamba karva taeva taustal silma nagu vereplekk. Ta juhendab vaikselt kirstukandjaid, kes tõstavad kirstu värskelt kaevatud haua kohal olevale hüdraulilisele raamile. Meie Pauliga oleme ees, Wendy abikaasa Barry on keskel, teisel pool tühja kohta, kus oleks Phillip, kui ta oleks välja ilmunud. Mu onu Mickey ja tema poeg Julius, kes on äsja Miami lennukilt maha astunud, hoiavad kirstu tagumist otsa. Me ei ole Mickeyt aastakümneid näinud – neil oli isaga tüli mingi raha pärast, mille isa oli talle laenanud – ning Julius on meile praktiliselt võõras. Onu ja onupoeg näevad tarbetutes disainerpäikeseprillides, pead ligi kammitud juuste ja ühesuguste teemandiga sõrmustega välja nagu päevitunud gangsterid.

„Paremale,” ütles püha Nick. „Ja nüüd kõik koos. Keegi ei lase veel alla. Teie seal taga, tulge umbes kuus tolli lähemale… just nii. Ja nüüd, minu märguande peale, laseme ta alla. Härrased jalutsis, teie esimesena, ja olge sõrmedega ettevaatlikud…”

Filmirežissöörid filmivad tihti matuseid vihmas. Leinajad seisavad tumedates ülikondades suurte mustade vihmavarjude all, milletaolisi päriselus pole kunagi käepärast, ning vihma kallab sümboolselt nende ümber, murule, hauakividele ja autokatustele, et õiget õhkkonda tekitada. Kuid nad ei näita seda, kuidas su rohulibledega kaetud püksisääred läbiligunenult säärte vastu kleepuvad ning kuidas isegi vihmavarju all suudab vihm ikkagi su kolba üles leida, mööda seda alla joosta ja nälkjatena su krae vahele pääseda, nii et sellal, kui peaksid mõtisklema lahkunu üle, jälgid selle asemel vaimus mööda selga alla voolavat veeniret. Filmid ei anna edasi, kuidas läbiligunenud porine maapind tõmbab kirstukandjate kingi vesiliivana endasse, kuidas männipuust kirstu imbuv vesi kergitab üles surma ja lagunemise lehka, kuidas suur mullahunnik, mis on mõeldud hauda täitma, muutub mulksuvaks porihunnikuks, mis lirtsub iga labidatäiega ja maandub kirstule kuuldava plartsatusega. Ning aeglase ja väärika jumalagajätu asemel tahavad kõik lihtsalt lahkunu mulla alla saada ning kiiruga tagasi autodesse pääseda.

Meie, kirstukandjad, astume läbiligunenult ja poristena haua juurest eemale ning seguneme paraja rahvahulgaga, kes on kogunenud hauaservale, kuhu on vihmavarjuks püstitatud täiesti mõttetu lõuendist varikatus. Sõbrad, naabrid ja ärikaaslased trügivad kõik koha pärast katuse all, vähem õnnelikud on surutud servadele, kus katusele kogunenud vesi voolab jämedate jugadena alla. Paul seisab nuttes oma naise Alice’i kõrval, kes naaldub tema vastu, et meest soojendada. Barry leiab Wendy, kes ulatab mehele tagasi tema BlackBerry, millele ta ei suuda jätta pilku heitmata, enne kui libistab selle nagu revolvri vöörihma kabuuri. Mina seisan ema kõrval, kelle punased silmad on tuhmid vaaliumist, mida ta otsustas täna mitte poolitada. Tema juuksed, juurte juures hallid ja igal pool mujal punakaspruunid, on kammitud tugevasse krunni. Ema must kostüüm on liibuv ja nagu alati, näitab liiga ohtralt tema kirurgiliselt kohendatud dekolteed. Ema tikk-kontsade kõrgus, nagu ka rinnaimplantaatide diameeter on sobimatud nii tema vanuse kui ka praeguse olukorraga. Ema pigistab mu kätt, väldib silmsidet ning ma tunnetan Jeni puudumist nagu mädanema läinud haava.

„Nutmine on lubatud,” sõnab ema vaikselt.

„Ma tean.”

„Ja sa võid ka naerda. Leinale pole olemas õiget emotsionaalset reaktsiooni.”

„Tänan, ema.”

Ema on mõistagi psühholoog. Kuid ta on sellest enamat. Kahekümne viie aasta eest kirjutas ta raamatu pealkirjaga „Häll ja kõik muu: Emade teejuht valgustatud lastekasvatuse juurde”. Raamatut saatis ülemaaline edu ja see tegi mu emast midagi lastekasvatamise staareksperdi taolist. Nagu oligi oodata, on mu õde, vennad ja mina ise parandamatult ära vusserdatud.

Te olete „Hälli ja kõike muud” kindlasti näinud, paks nagu aastaraamat, punase-musta servaga ning kaanel paljas põngerjas järk-järgult teismeliseks kujunemas. Raamat algab rinnaga toitmisest ja potilkäimise õpetamisest ning jõuab välja puberteedini (sittumisest masturbeerimiseni, oli meil kombeks öelda), jagades emadele soovitusi samasugusel siiral, emalikul toonil, mida ta kasutas sageli ka meiega rääkides. Tagakaanel on ema foto jahmatavas seksikiisu poosis meie elutoa diivanil. Raamatust on olemas kümnenda aastapäeva väljaanne, viieteistkümnenda ja kahekümnenda aasta väljaanne, järgmisel aastal avaldatakse täiendatud kahekümne viienda aasta väljaanne ning emal on ees autogrammituur kahekümnes linnas ja osalemine kõigis suuremates vestlussaadetes. Räägitud on ka lõigust Oprah’ saates ning iluoperatsiooni võimalusest enne raamatuturneed.

„Täna jätame hüvasti Morton Foxmani, armastatud abikaasa ja isa, kalli venna ja armsa sõbraga.”

Kõnelejaks on Boner Grodner. Ta oli lapsepõlves Pauli parim sõber. Nüüd on ta Iisraeli templi rabi Charles Grodner, kuid meie jaoks, kes me temaga koos üles kasvasime ja keda kutsuti koolibussi tagapingile, kus ta juhtis oma isa suurest kogust näpatud pornograafia privaatvaatamisi, jääb ta alati Boneriks1. Kui Boner ei tõmmanud Pauli seltsis rohtu või ei üritanud leida Led Zeppelini lauludest peidetud sõnumeid, arutas ta häbitu põhjalikkusega erinevate suguaktide plusse ja miinuseid.

„Mort ei olnud kunagi suur rituaalide austaja…” ütleb Boner.

„Vaata sinna,” ütleb Wendy mulle küünarnukiga ribidesse torgates. Järgnen ta pilgule üle surnuaia tee, kus on mürinal peatunud must Porsche. Hetkeks ei tunne ma teda ära, seda meest, kes üritab lipsu ette siduda, joostes samal ajal kortsus ülikonnapükstes ja mootorrattajakis üle märja muru nagu lõpetaks maratoni. Ja siis ma ikkagi tunnen ta ära, selle järgi, kuidas ta häbitult meie poole jookseb, ilma vähimagi katseta mõjuda sündsalt. Kõigele lisaks on tal jalas mokassiinkingad.

„Phillip,” ütleb ema leebelt ja annab Bonerile märku katkestada.

Selleks hetkeks on Phillip lipsu suhtes alla andnud ja see ripub ta kaela ümber. Ta jookseb üle muru ning laseb viimased paar jalga liugu, nagu me tegime vihma ajal meie eesmuru kergel nõlvakul, peatudes otse mu ema ees.

„Emps,” ütleb ta ja heidab märjad käed ema ümber.

„Sa tulidki,” rõõmustab ema. Phillip on tema lapsuke ning on veetnud kogu elu, kasutades ära kõiki järeleandmisi nii kiiresti, kui ema neid teha jõuab.

„Muidugi ma tulin,” ütleb Phillip. Ta tõmbub tagasi ja vaatab minu poole. „Tere, Judd.”

„Tere, Phillip.”

Ta haarab mul käsivarrest ja tõmbab mind dramaatilisse kaisutusse. Phillip, minu väikevend, kes ronis lavendliaroomiga beebišampoonist lõhnates väiksena minu juurde voodisse, surus sileda ümara põse minu oma vastu ja sikutas õrnalt karvu mu käsivarrel, sellal kui mina talle lugusid jutustasin. Talle meeldis ära arvata Aisopose valmide moraali. Nüüd lõhnab ta sigarettide ja suuvee järele ning on võtnud sestsaati, kui teda viimati nägin, juurde tubli kümme naela, sellest suurema osa näole. Tajun tuttavat kaotustunnet ja kahetsuse lainet, mis näib meie harvu kohtumisi alati saatvat. Annaksin kõik, et ta oleks jälle viiene, õnnelik ja rikkumata.

Phillip küünitab minust mööda, et suruda kätt Paulil, kes vastab kiiresti ja häbenedes, püüdes asjaga kiiresti ühele poole saada, et matused vormikohaselt jätkuda võiksid. Phillip suudleb Wendyt põsele.

„Sa oled paksuks läinud,” sosistab Wendy.

„Sina oled vanaks jäänud,” vastab Phillip lavasosinal, mis on piisavalt vali, et kõik seda kuuleksid. Tema selja taga köhatab Boner. Phillip pöördub ja tõmbab jaki sirgu. „Vabanda, Boner. Palun jätka.” Wendy laksab Phillipile vastu kukalt. „Charlie! Vabandust, Rabi Grodner,” kiirustab Phillip ütlema, kuid inimeste seast kostab juba turtsatusi ja Boner näeb hetkeks välja, nagu oleks valmis Phillipit maha lööma.

„Enne kui ma kutsun Morti vanima poja Pauli oma isa meenutama, tahaksin lugeda ette lühikese psalmi…”

„Ma ei oleks tohtinud teda niimoodi kutsuda,” sosistab Phillip mulle pärani silmi. „Pagan küll.”

„See oli aus viga.”

„See oli lugupidamatu.”

Mul on kiusatus tähendada, et ka isa matustele pool tundi hilinemist võidaks pidada lugupidamatuseks, kuid see oleks mõttetu. Phillip on olnud nõuannete ja kriitika suhtes alati õnnelikult tundetu.

„Tasa!” sisistab Paul meile. Phillip pilgutab mulle silma. Ja siin me siis nüüd seisame, oma isa haua ääres, kolm Foxmani meest, kõik tahutud sama malli järgi, kuid saanud erineva viimistluse. Meil kõigil on isa tumedad lokkis juuksed ja kandiline lohuga lõug, kuid keegi ei saaks pidada meid kolmikuteks. Paul näeb välja nagu mina, ainult suurem, laiem ja vihasem, mina steroidide peal. Phillip näeb välja nagu mina, ainult saledam ja palju kenam, tema näojooned on õrnemad, naeratus on lai ja igasuguse pingutuseta võrgutav.

Kui Boner lõpetab psalmi lugemise, astub ette Paul, et pidada kõne, mis on mõeldud järelehüüdena, kuid meenutab pigem kõige armastavama poja auhinna vastuvõtukõnet. Paul tänab isa, et see õpetas teda, kuidas äri ajada; ta tänab oma naist Alice’it, et see võttis oma hambahügienisti tööst puhkuse, et aidata kauplustes, kui isa haigeks jäi; ta tänab ema isa eest hoolitsemise eest ning siis räägib ta pikalt sellest, kuidas oli isaga koos töötada, juhtida Foxmani Spordikaupasid, Hudsoni oru suurimat spordikaupade ketti. Ta ei maini oma õde ega ühtegi venda, kes on kõik märjad ja külmetavad ning soovivad, et orkester ta lavalt maha ajaks.

Kui Paul viimaks otsad kokku tõmbab, paistab ta üllatuvat, et keegi ei plaksuta. Püha Nick vajutab hüdraulika nuppu ja isa kirst laskub aeglaselt hauda. Kui kirst on alla jõudnud, astub Boner lähemale ja ulatab Paulile pühalikult suure labida. „On tavaks, et lähemad perekonnaliikmed viskavad igaüks mulda hauda, täites nii armastatud inimese matmise kohustuse,” ütleb ta. „Meie targad ütlevad, et kellegi matmist peetakse kõige tõelisemaks lahkuse ja lugupidamise märgiks, sest lahkunu ei saa teid selle eest tänada.”

See on tegelikult naljakas, sest isa ei kippunud ka elus olles oma laste suhtes tänulikkust ilmutama. Sa kas keerasid midagi kihva või olid nähtamatu. Ta oli vaikne ja range moel, mis pani ootama Ida-Euroopa aktsenti. Tal olid pehmed sinised silmad ja ebatavaliselt jämedad küünarvarred ning kui ta käe rusikasse surus, siis oli tunne, et ta võib millest iganes läbi lüüa. Ta niitis ise oma muru, pesi ise oma autot ja värvis ise oma maja. Ta tegi kõiki neid asju võimekalt, põhjalikult ja moel, mis mõistis vaikides hukka igaühe, kes nende tegemiseks kellelegi teisele maksis. Ta naeris haruharva naljade peale, ainult noogutas arusaavalt, nagu oleks see kõik umbes täpselt see, mida ta oli oodanud. Muidugi oli temas palju muudki, lihtsalt miski sellest ei meenu mulle hetkel. Mingil hetkel kaotad sa pildi oma tegelikest vanematest; sa näed lihtsalt hunnikut minevikku ja lahendamata probleeme.

Paul surub labida suurde mullahunnikusse ja viskab labidatäie pori hauda. Ta ulatab labida mulle ja ma teen sedasama ning kui muld kirstukaanele kukub, siis tunnen, kuidas miski minus hakkab mõranema. Sulen silmad, et tulist niiskust tagasi hoida, ja näen isa meie tagaaias lamamistoolil külitamas, kastmisvoolik käes, väikseid pesade vahel silkavaid lapsi sihtimas ja suuga automaadivalangu häält tegemas. Väikestena me meeldisime talle. Alles siis, kui me vanemaks saime, ei osanud ta meiega enam midagi peale hakata. Lapsepõlv tundub nii püsiv, nagu olekski see terve maailm, ning siis ühel päeval on see läbi ja sa viskad märga mulda oma isa kirstule, jahmunud selle kõige mittejäävusest. Ulatan labida Wendyle, kes kaevab üles ehk lusikatäie märga mulda ning suudab selle lahtisest hauast täiesti mööda visata. Phillip, kes on sünnipäraselt võimetu mõõdukuseks, kaevab üles koomiliselt suure kuhja ja nagu selgub, on selles kivi. Kivi tabab kirstu nagu püssipauk, ehmatades meid kõiki, ning hauavaikust läbistab pikk ulg, kui Phillip vajub nuuksudes põlvili. „Issi!” hüüab ta, meie kõik aga vaatame teda kokku varisemas, seistes ise vaikses õuduses ja tõenäoliselt õige pisut kadedana.