Читать книгу Siia teid jätan - Jonathan Tropper - Страница 8

Kui te olete kunagi läbi teinud abielu nurjumise ning statistiliselt võib üsna kindlalt väita, et see on teiega juhtunud või kui polegi, siis varsti juhtub, siis teate, et esimene asi, mida te lõpus teete, on mõelda alguse üle. Võib-olla on see mingi äraspidine lõpetamise vorm või lihtsalt ürgne inimlik tung sentimentaalsuse poole või masohhism, ent vapustatult oma elu söestunud varemetel seistes suunduvad teie mõtted vältimatult tagasi aega, kus see kõik alguse sai. Ja isegi kui te ei armunud kaheksakümnendatel, siis tundub see teie mõtetes nagu kaheksakümnendad, nii süütu, aerosooli erksate värvide ja õlakutega, taustaks Pat Benatar või Cure. Seal te olite, ajasite oma asju, kõndisite läbi ülikoolilinnaku loengule või astusite kohvikusse tassikest jooma või tantsisite mõnes pulmas või napsitasite sõpradega baaris. Ja siis nägite teda, naermas kellegi nalja peale, lükkamas juukseid kõrva taha või astumas koos sõbraga lavale, et kanda ette pisut joobnud versioon laulust „Ninety-nine Red Baloons” (ja ta oli piisavalt purjus tunnistamaks, et teab ka saksakeelseid sõnu), või naaldus seina vastu ja silmitses õllekannu kohal kulmu kergitades ümbrust, või jalutas üksinda lumesajus ilma jakita, käised üle sõrmede tõmmatud, sest oli kindad maha jätnud, või…

… sõitis teel loengusse rattaga üle väljaku. Olin teda ka varem näinud, väikese nahast seljakotiga, hele hobusesaba taga lehvimas, kui ta punase Schwinni rattaga mööda tuhises. Olime mõlemad esimesel kursusel, kuid meil polnud ühtki ühist loengut ning tõenäoliselt oleksime hakanud mõne nädala pärast teineteisele tervituseks noogutama. Kuid tol päeval, kui ta minust mööda sõtkus, hüüdsin talle: „Tere, Rattatüdruk!”

Ta pidurdas liiga kõvasti ja riivas istmelt maha libisedes säärega pedaali. „Aih! Raisk!”

„Oh, pagan, vabandust,” ütlesin. „Ma ei tahtnud, et sa tegelikult kinni peaksid.”

Ta silmitses mind segaduses. „Aga sa ju hüüdsid mind.” Ta silmad olid hõõguvrohelised; kahtlustasin toonitud läätsi, kuid tahtsin ikkagi sealsamas neist laulu kirjutada. Oleksin seisnud kitarriga tema ühikaukse taga ja laulnud talle serenaadi, sellal kui ta sõbrad, seljas napid pidžaamad, pealt vaataksid ja heakskiitvalt naerataksid.

„Jah, vist küll. Vabandust, madal impulsikontroll. Mingit edasist plaani mul ei olnud.”

Tema naer oli sügav ja kähe. Ta naeris nagu tüdruk, kes teab, kuidas naerda, kellel on naermisega pikaajalised kogemused. Ja ta vaatas mind, see kena heledapäine tüdruk, sedasorti tüdruk, kellelt olin küll valmis ootama naeratust, kuid niisama kindlat äraütlemist, ning sõnas: „Ma annan sulle selle väljamõtlemiseks viis sekundit.”

See oli enneolematu ning ime andis mulle julgust. „Ma lihtsalt mõtlesin, et meil oleks paljust rääkida,” ütlesin.

„Tõesti?”

„Näiteks rattast. Sa oled kampuses ainus, kes sõidab rattaga.”

„Ja siis?”

„Mulle tundub, et sa teed seda irooniliselt.”

„Kas sa süüdistad mind iroonilises rattasõidus?”

„See on arenev spordiala. Nad kandideerivad olümpiamängudele.”

„Kas su juuksed on alati sellised?”

Mul olid paksud lokkis juuksed nagu traatvedrud ja kolledžis lasin neil vabalt mühiseda. „Mida kõrgemad juuksed, seda lähemal Jumalale.”

„Ma lonkan,” ütles tema.

„Kuidas?”

„Sellepärast ma sõidangi rattaga. Ma sündisin, üks jalg teisest lühem.”

„Sa ajad möga.”

„Kardan, et ei.”

Ta tuli rattalt maha ja näitas mulle oma eritellimusel valmistatud tossu. „Näed, see tald on teisest peaaegu tolli võrra paksem?”

„Pagan. Ma olen tõeline sitapea.”

„Pole hullu. Sa ei mõelnud seda niimoodi.”

„Muide, mina olen Judd. Judd Foxman.”

„Mina olen Jen.”

„Kui sulle sobib, siis ma vist kutsun sind veel mõnda aega Rattatüdrukuks.”

„Miks nii?”

„Ma hakkan sind Jeniks kutsuma alles siis, kui olen sind suudelnud.”

Tundus, et ta on sääraste julgete avaldustega harjunud. „Aga kui seda ei juhtugi?”

„Siis pole sellel niikuinii tähtsust.”

„Sa välistad sõpruse võimaluse.”

„Usun, et sinusugusel tüdrukul on niigi küllalt sõpru.”

„Ja missugune tüdruk ma siis täpsemalt olen?”

„Irooniline jalgrattur.”

Jälle see naer, nagu ei kuskilt, nagu oleks see tema sees tukselnud ja väljapääsu oodanud. Kuuekümne sekundi jooksul, mis ta mind tundnud oli, olin ta juba kaks korda naerma ajanud, ning selleks ajaks olin lugenud piisavalt Playboyd teadmaks, et ilusad naised tahavad meest, kes oskab neid naerma ajada. Muidugi pidasid nad tegelikult silmas meest, kes suudab neid naerma ajada pärast seda, kui on viinud nad oma eralennukis usaldusväärse üheksatollise riistaga mitmikorgasmini, kuid ma olin hoo sisse saanud ja lootus laotas mu rinnus arglikult tiibu, valmistudes õhku tõusma.

Teadsin, et ta on minu jaoks kaugelt liiga ilus ja normaalne. Paari viimase aasta jooksul olin tekitanud endale ülikoolis niši omadega sassis tüdrukute seas, kes kandsid tumedat huulepulka ja liiga palju kõrvarõngaid ning püüdsid arvukatest lapsepõlvetraumadest üle saada, juues ülearu ja seksides naeruväärse soenguga ohutute juudipoistega. Tegelikult oli seda juhtunud täpselt kaks korda niisama paljude aastate jooksul, ent kuna see oli kõik, mis mulle oli osaks saanud, siis meeldis mulle mõelda sellest kui nišist. Ja ma polnud üldse Jeni tüüp, kuid oma tüübiga, geneetiliselt andekate kallite sportautode ja karvutute treenitud kehadega meespoistega, kes arvasid, et neil on kõigeks õigus, ei olnud tal viimasel ajal eriti midagi välja tulnud. Jeni viimane kallim Everett – tal oli tõepoolest säärane nimi ja ta nägi välja täpselt nagu te teda ette kujutate, ainult mitte nii pikk – oli talle tegelikult öelnud, et tema vilets kehahoiak ei jäta temast kuigi head muljet. Ja seda poisi suust, nagu Jen mulle hiljem kurtis, kellel oli sissevajunud rind ja pliiatsijämedune riist. Üle-eelmine, David, oli talle talvevaheajalt naastes teatanud, et on kihlunud ja kavatseb kevadel abielluda. Jen oli segaduses, tal oli probleeme enesehinnanguga ja läbikukkunud katsetusega anoreksia vallas. Ma olin õigel ajal õiges kohas ning jumalad olid viimaks ometi valmis mulle kingitust tegema.

Kuid seda kõike ma siis veel ei teadnud. Teadsin vaid, et vestlus, mis pidanuks juba lõppema, näis hakkavat elama oma elu, ning tüdruk, kes universumi seaduste kohaselt poleks pidanud mulle teist pilkugi heitma, kummardus ettepoole, naeratav suu ilmeksimatult mind sihtimas. See oli õrn ja põgus suudlus, kuid tundsin ta huultes valmidust anda, sametist pehmust pealispinna all, ning olingi armunud. Tõsiselt. Niisama lihtsalt see käiski.

„Vilets impulsikontroll,” ütles ta oma söakuse üle uhkust tundes.

„Jen.” Hingasin aeglaselt välja ja tõmbasin keelega üle huulte sisekülje, maitstes ta huuleläike pudemeid.

„Judd.”

„Ma vist kutsun sind nüüd Rattatüdrukuks, kuni oleme seksinud.”

Ta naeris jälle ja see tegi kokku kolm korda, nende jaoks, kes kodus arvet peavad, ning mul polnud enam vähimatki võimalust. Hiljem Jen vandus, et teadis samal hetkel, et abiellub minuga. See on see häda kolledžitittedega. Mina süüdistan nende perspekiivitunde metsakeeramises Hollywoodi. Elu on nende jaoks üksainus suur romantiline komöödia ning kui sa kohtad kedagi kena, siis on igavesti õnnelik elu ettemääratud lõpplahendus. Seal me siis olime, ilus heledapäine tüdruk, kes kasutas vaevumärgatavat kaasasündinud lonkamist, et mõjuda huvitavamana, ning naeruväärsete juustega närvis poiss, kes üritas nii kangesti mõjuda teravmeelsena, mõlemad ägedalt pekslevate südamete ja tuikavate niuete ebaühtlasest rütmist hüpnotiseeritud. See loll, meeleheitel kiimas poisike, kes ma tollal olin, seisis pahaaimamatult oma embrüonaalse armastuse murrangujoonel, kuigi tegelikult pidanuks ta elu eest põgenema.