Читать книгу Siia teid jätan - Jonathan Tropper - Страница 5

Minu abielu lõppes nii, nagu need asjad ikka lõpevad: parameedikute ja juustukoogiga.

Abielud lagunevad. Igaühel on oma põhjused, kuid keegi ei tea tegelikult, miks see juhtub. Me abiellusime noorelt. Võib-olla oli see meie viga. New Yorgi osariigis on võimalik seaduslikult abielluda nooremana kui võtta üks naps tekiilat. Me teadsime, et abielu võib olla keeruline samamoodi, nagu teadsime, et Aafrikas nälgivad lapsed. See oli traagiline tõsiasi, kuid meist kusagil väga kaugel. Meiega pidi kõik olema teisiti. Meie ei lase tulel kustuda: me oleme parimad sõbrad, kes teineteist igal öösel oimetuks kepivad. Meie väldime enesega rahulolu lõkse, jääme südamelt ja kehalt nooreks, meie suudlused jäävad pikaks ja sügavaks, me hoiame jalutades käest kinni, ajame poole ööni sosinal juttu, ameleme kinos ning sööstame vaibumatu innuga teineteise kallale, kuni vanusega kaasnev artriit selle ebasoovitavaks muudab.

„Kas sa armastad mind ka siis, kui ma vana olen?” küsis Jen, tavaliselt siis, kui olime tema ühikatoas voodis ja lebasime uniselt seksi lämbes muskuselõhnas loppis madratsil. Jen lamas kõhuli ja mina külili, liigutades sõrme laisalt mööda ta selgroo madalat kanjonit kohani, kus see läks üle tema imelise tagumiku kõrguvateks kurvideks. Kohtamas käies tundsin Jeni tagumiku üle tobedat uhkust. Avasin talle uksi vaid selleks, et näha seda enda ees hüplemas, kõrge, prink ja teksades täiuslike proportsioonidega, ning mõtlesin endamisi, vaat see on tagumik, kelle seltsis vanaks saada. Suhtusin Jeni tagumikku nagu oma isiklikku saavutusse, tahtsin viia ta tagumikku koju oma vanematega tutvuma.

„Kui mu rinnad muutuvad lõdvaks ja hambad kukuvad välja ning ma olen üleni krimpsus ja kortsus nagu kuivatatud ploom?” küsis Jen.

„Muidugi armastan.”

„Sa ei vaheta mind noorema naise vastu välja?”

„Muidugi vahetan. Aga tunnen ennast sellepärast kehvasti.”

Ja me mõlemad naersime selle kõige võimatuse üle.

Armastus tegi meist eneseimetlejad ja rääkisime lakkamatult, kui lähedased me oleme, kui täiuslik on meie side, nagu oleksime esimesed inimesed maailmas, kes on teinud kõik õigesti. Mõnda aega olime just säärane paar, kõige muu suhtes iiveldamaajavalt ükskõiksed idioodid, kes vahtisid vaid teineteisele silma, kui kõik teised üritasid lõbutseda. Kui ma mõtlen, kui lollid me olime, kui juhmilt teadmatuses tegelikkusest, mis meid ees ootas, siis tahaksin minna tolle kondise enesekindla poisikese juurde tema tulvil südame ja lakkamatu erektsiooniga tükkis, ning tal hambad sisse lüüa.

Tahaksin talle rääkida, kuidas tema ja tema eluarmastus vajuvad aegamisi rutiini, kuidas seks, millel pole iseenesest endiselt midagi häda, muutub tavaliseks ning kuidas pole üldse mõeldamatu seda mõne telesaate või hilise ampsu nimel edasi lükata. Kuidas nad lakkavad oma peeretamist strateegiliselt maha surumast ja kusel käies vetsuust kinni panemast; kuidas ta ise muutub sõpradega naise ees nalja visates ebakindlaks, sest naine on kõiki tema nalju juba kuulnud; kuidas naine ei naera tema naljade üle samamoodi, nagu naeravad teised; kuidas naine hakkab õhtuti üha kauem ja kauem telefoni juures sõbrataridega lobisema. Kuidas neil tekivad ägedad tülid kõige tobedamate asjade üle: paberihoidjasse panemata jäetud tualettpaberi rull, valamusse kuivama käetud kaerahelvestega krõbinakauss, lohakil tšekiraamat. Kuidas mängu tuleb vaikiv punktisüsteem, kus mõlemad peavad omaenda keeruliste reeglite põhjal arvet. Tahaksin ilmuda selle väikese kehkenpüksi ette nagu möödunud jõulude vaim ning ehmatada abieluplaanid temast igaveseks välja. Unusta abielu, karjuksin ta peale. Võta parem tekiila. Ja siis lennutaksin ta tulevikku ja näitaksin talle ilmet ta näol…

…kui ma astusin magamistuppa ja leidsin Jeni teisega voodist.

Selleks hetkeks oleksin arvatavasti pidanud juba midagi kahtlustama. Abielurikkumine, nagu iga teine kuritegu, tekitab vältimatu kõrvalsaadusena asitõendeid samamoodi nagu taimed ja hapnik või inimesed ja näiteks sitt. Nii et kahtlemata oli hulk võimalusi, kuidas ma võinuks jälile saada ja mis oleksid säästnud mind traumast sellele kõigele oma silmaga tunnistajaks olla. Vihjeid pidi kuhjuma juba mõnda aega nagu lugemata e-kirju, mis on lugemisest vaid ühe klõpsu kaugusel. Võõras number tema mobiiliarvel, kõne, mis kiiresti lõpetati, kui mina tuppa astusin, seletuseta jäänud arved, väike hammustusejälg õlal, mille tekitamist ma ei mäletanud, tema märgatavalt kahanenud seksiisu. Järgnenud päevadel vaatasin meie viimase abieluaasta uuesti läbi nagu turvakaamera lindi pärast röövi, imestades, kuidas pagana päralt ma võisin olla säärases teadmatuses, kuidas ma pidin neile tõepoolest lausa peale komistama, et asjast viimaks aru saada. Ja isegi siis, kui vaatasin neid oma voodil aelemas ja oigamas, kulus mul veidi aega, et pilt kokku panna.

Sest lugu on nii, et ükskõik kui väga sa seksist ka rõõmu ei tunne, on teiste seksi pealtvaatamises midagi ehmatavat ja kummaliselt võõrikut. Loodus on näinud tublisti vaeva, et panna suguakti põhialused paika säärasel viisil, et ise seksides sul sellest kuigi head pilti ei ole. Kui asja tuumani tungida, siis on seks vaatamiseks võrdlemisi näotu, räpasevõitu ja sageli groteskne toiming: ihukarvad, kehade hõõrdumine, pärani avaused, paljad läikivad elundid. Ja siis paaritumise akt ise, jõhker, primitiivne ja ürgne, mis meenutab, et me kõik oleme vaid juhmid loomad, kes klammerduvad oma koha külge toitumisahelas ning kes söövad, magavad ja kargavad üksteist nii palju kui võimalik, enne kui tuleb keegi suurem ja meid nahka paneb.

Nii et kui ma Jeni kolmekümne kolmandal sünnipäeval varakult koju tulles leidsin ta, käed-jalad laiali siruli voodis ning mingi tüübi lai pekine perse tema kohal sigitamise universaalses rütmis üles-alla liikumas, käed Jeni tagumiku alla kiilutud ja teda iga tõukega ülespoole kergitamas, Jeni sõrmed mehe selga tungimas ja sellele valgeid plekke jätmas – noh, selle kõige seedimiseks kulus mul pisut aega.

Mulle polnud veel kohale jõudnud, et voodis oli Jen. Teadsin vaid, et see on minu voodi ning et ainus mees, kellel on asja sinna seksima, olen mina ise. Kaalusin põgusalt võimalust, et olen vales majas, kuid see tundus ebatõenäoline, ning kiire pilk mu öölaual olevale fotole Jenist, noorele ja säravale pruutkleidis, kinnitas mulle, et olen õiges kohas. Mis oli tegelikult pisuke kergendus, sest säärase vea tegemine, naabri majja tungimine ja oma viga mõistmata trepist üles magamistuppa kõndimine andnuks arvatavasti põhjust oodata aju-uuringust kõige hullemat. Ja kui ma oleksin sattunud keset päist päeva peale oma naabritele, kes teineteist koertena karanuks, poleks tõenäoliselt piisanud ka kõige siiramast vabandusest ning ma poleks enam eales saanud neile otsa vaadata, rääkimata palumisest, et nad puhkuse ajal meie posti võtmas käiksid. Liiati lähenesid meie naabrid Bowenid seitsmekümnendale eluaastale ja härra Bowen oli ohtra õgimise tõttu kiiresti teel kolmanda infarkti poole. Isegi kui ta oli veel seksuaalselt aktiivne, milles ma tema sültja vatsa ümbermõõtu arvestades kahtlesin, oleks säärane valel hetkel sissetungimine põhjustanud tal tõenäoliselt südame seiskumise. Nii et kõike arvesse võttes oli arvatavasti hea, et olin oma kodus.

Välja arvatud see, et kui lugu oli nii, tõi see endaga kaasa käputäie häirivaid stsenaariume, millest kõige tõenäolisem oli, et naine, kes parajasti voodis higiloigus väänles ning Prantsuse maniküüriga sõrme kallima pärakusse surus, oli minu abikaasa Jen.

Mida ma olin muidugi tuppa astudes otsemaid teadnud. Kuid aju kaitses mind selle mõistmise eest, pakkudes mulle töötlemiseks hulga uitmõttekesi, et mind tegevuses hoida, samal ajal kui alateadvus üritas kulisside taga fakte kokku sobitada ja kahjutõrje strateegiat ette valmistada. Nii et selle asemel, et kohe mõelda: Jen kepib kellegagi, mu abielu on läbi, või midagi muud selles laadis, oli mu tegelik mõte järgmine: Jen ei torka seksi ajal minule kunagi sõrme perse. Mitte et ma oleksin seda soovinud, eriti nüüd, kui olin nii-öelda oma silmaga näinud, kus see parajasti asus. Me tegime – mina ja Jen – aeg-ajalt lõbusaid ja pisut räpaseid asju – erinevad asendid, abivahendid, vahused magustoidud ja nii edasi –, kuid ma kuulusin kindlalt nende meeste hulka, kes lihtsalt ei tunne eales soovi oma perseauku asjasse segada. Mitte et ma tauniksin neid mehi, kes seda soovivad.

Ainult et meest, kes oli hetkel torgatud kahe nuki sügavuselt mu naise nimetissõrme otsa, ühe sõrme kaugusel keskmisest sõrmest, mida Jen oli näidanud eelmisel nädalal mehele, kes oli meie autole ootamatult ette keeranud ja kahe sõrme kaugusel teemandiga sõrmusest, mille olin talle ostnud meie viiendal pulma-aastapäeval, taunisin tegelikult üsna rangelt. Koguni nii rangelt, et mul kulus veel pisut aega taipamaks, et see oli tegelikult Wade Boulanger, populaarne raadiosaatejuht, kes lisaks sellele, et ta keppis parajasti minu naist ja armastas nähtavasti kerget anaalstimulatsiooni, oli ühtlasi ka minu ülemus.

Wade juhib raadiojaama WIRX populaarset hommikuprogrammi „Saa meheks koos Wade Boulangeriga”. Ta räägib seksist, autodest, spordist ja rahast. Peamiselt seksist. Ta konsulteerib eetris pornostaaride, stripparite ja prostituutidega. Ta võtab vastu kõnesid meestelt ja naistelt, kes jutustavad talle pisimate üksikasjadeni oma suguelust. Ta teatab oma peeretustest ja hindab neid pallides. Ta käsib armuvalus vaevlevaid seksinäljas helistajaid: „Saa juba meheks!” Müügil on selle lendlausega T-särgid, kohvikruusid ja autokleepsud. Ta on elukutseline sitapea, kelle saadet müüakse kaheteistkümnele jaamale. Reklaamiandjad võtavad sappa nagu lambad.

Mina seda saadet ei tõrva. Ma olin tema produtsent. Mina kutsusin külalisi. Mina juhendasin kõnesid sõeluvaid praktikante ja võrgulehte haldavaid IT-jobusid. Arutasin raadiojaama bossidega saate formaadi üle ja sponsorlusega seotud küsimusi. Mina suhtlesin juristide, personaliosakonna ja reklaamiandjatega. Mina tellisin lõunasöögi ja piibitasin välja vandesõnad.

Olin äsja lõpetanud kolledži ja töötasin assistendina WRADis, väikeses kohalikus raadiojaamas, kui Wade’i karjäär hakkas tuult tiibadesse saama, ning mingil põhjusel ma meeldisin talle. Kui tema produtsent mingi jama pärast ringhäälingukomisjoniga lahti lasti, palkas Wade minu. Me käisime pärast saadet pikkadel einetel, veetsime terved pärastlõunad raadiojaama kulul restoranides, jõime martiinisid oliivisoolveega ja mõtlesime välja nalju. Wade nimetas mind oma mõistuse hääleks, hindas mu arvamust ning võttis mind kaasa, kui kolis kohalikust jaamast üle WIRX-i. Ja kui saade läks sündikaati, ähvardas ta minema kõndida, kui jaam minu lepingu peale puiklema hakkas.

Wade on pikk ja tugev, tumedate juuste ja lõualohuga, mistõttu ta lõug meenutab tillukest tagumikku. Tema hambad on seda tooni valged, mida looduses ei leia. Neljakümneselt räägib Wade endiselt korporatsioonikaaslastest, nagu oleks neil mingit tähtsust, hindab endiselt valjuhäälselt möödujate rindu ja nimetab neid ikka veel tissideks. Sedasorti sell. Teda on lihtne kujutleda täies hiilguses korporandina, kes kummutab kiiduhüüete saatel õlleklaase, ristib rebaseid ja poetab pidudel kenade esimese kursuse tüdrukute punastesse plasttopsidesse tablette.

Elus pole tegelikult midagi, mis valmistaks sind ette kogemuseks näha oma naist seksimas teise mehega. See on üks sääraseid sürrealistlikke asju, mida sa oled mingil hetkel võrdlemisi ähmaselt ette kujutanud, nagu näiteks ka suremist või loteriivõitu. Ent mis puutub teadmisse, kuidas sellele reageerida, siis oled läbiuurimata alal. Nii ma siis seisin seal ilma mingi reaktsioonita tardunult ja seirasin Jeni nägu, samal ajal kui Wade teda pumpas nagu suure karvase mootori kolb. Jeni pea oli kuklas, lõug Jumala poole ja suu pärani ning ta hingeldas raskelt, silmad naudingust kinni pigistatud. Püüdsin meenutada, kas ta oli näinud kunagi meie seksimise ajal välja nii asja kallal, nii imeliselt räpane, kuid muidugi on säärast asja raske öelda. Mul polnud sellist vaatenurka kunagi varem olnud. Pealegi oli möödas terve igavik sellest, kui me viimati päeva ajal seksisime ning pimedas on partneri ilme peensustes raskem selgusele jõuda. Siis vallandus Jeni huultelt pikk oie, mis algas madalal ja hüppas siis paar oktavit kõrgemale, meenutades haiget saanud kutsika klähvatust. Olin kuradima kindel, et säärast häälitsust polnud ma tema suust varem kuulnud. Samal ajal libisesid ta käed Wade’i selga mööda alla, et mehel tagumikust haarata ja teda sügavamale enda sisse tõmmata.

Avastasin, et pean aru Wade Boulangeri riista üle.

Konkreetsemalt, oli see minu omast suurem? Jämedam? Kõvem? Oli see pisut kõver, nagu mõned riistad on, ning ulatus see äkki Jeni sees paikadesse, mida minu oma polnud kunagi puudutanud, ning riivas seni puutumata õrnu kohti, mis pani Jeni niimoodi karjatama? Kas Wade oli osavam armastaja? Kas ta oli õppinud tantristlikku seksi? Päris kindlasti oli ta maganud piisaval hulgal libude ja pornostaaridega, et otseallikast juhtnööre saada. Minu vaatekohast tundus päris kindlasti, et Wade teab, mida teeb, ent kui aus olla, siis polnud ma ennast kunagi seksimas näinud. Me ei võtnud ennast Jeniga kunagi videole, nagu mõned paarid teevad, ja nüüd ma natuke kahetsesin seda. Lintide tagasikerimisest võinuks vast abi olla. Niipalju kui mina teadsin, mõjusin voodis täpselt niisama veenvalt kui Wade. Aga see karjatus… mul oli olnud kümne aasta jooksul Jeniga igasugust seksi, kuid niimoodi polnud ta kunagi häälitsenud. Ma oleksin seda mäletanud.

Mõistsin, et mõtlen juba sellest, kuidas räägin sellest Jenile, oma Jenile – hiljem, kuidas ma seda jaburust talle õhtul koju jõudes kirjeldan. Aga ma juba olin kodus. Ja minu Jeni ei olnud enam olemas, ta oli minu silme all uttu haihtunud. Ning uuel Jenil, sellel kiljuval, higistaval, pärakus sorkival Jenil polnud vaja, et mina talle sellest räägiksin. Ta võiks mulle arvatavasti ise ühtteist rääkida.

Tundsin kõhunahal tillukesi torkeid, esimene märk valust, mis mu keerava kõhu pimedaimas soppides pead hakkas tõstmas. See võttis alles kuju, kuid ma tundsin juba, kuidas tuline kuumus nagu kontsentreeritud laserkiir mu rindu kerkib, ning teadsin, et kui maailm hakkab jälle ringi käima, lahvatab see tulikuumaks sähvatuseks ja põletab mu tuhaks.

Ja nemad keppisid ikka veel, sisse ja välja, üles ja alla, mõmisesid ja kiunusid, nagu kavatseksid rekordit püstitada, ja selle taustal kostsid helid, mille peale muidu ei mõtlegi, laksumine ja lirtsumine, plartsuv gaaside väljalaskmine – suguühte mehaanilised helid. Õhk oli nende seksi kirbest lõhnast paks. Ja mina seisin ikka oma kohal, lasin sellel kõigel sündida, värisedes ise nagu haavaleht. Siis tõstis Wade Jeni vasaku jala üle oma pea ja viis selle uuesti alla Jeni parema jala peale, pöörates ta ainsatki tõuget vahele jätmata külili. See polnud lihtne manööver, millega välja tõmbamata hakkama saada ning kergus, millega Wade seda tegi ning see, kuidas Jen nagu märguande peale end külili keeras, kinnitasid mulle, et nad on seda rada varemgi tallanud. Ja siis torkas mulle pähe mõelda sellele, kui kaua see kõik oli üldse kestnud: kuu? Kuus kuud? Kui palju asendeid olid nad omandanud? Kui suur osa minu abielust oli vale? Jen keppis Wade Boulangeriga küliliasendis minu voodis, kortsus Ralph Laureni voodikattel, mille ta oli ostnud Nordstromist, kui me siia kolime. Minu elu, sellisena nagu ma seda tundsin, oli läbi.

Ilmselt on praegu niisama hea hetk kui iga teine mainida, et kogu selle aja hoidsin käes suurt sünnipäevakooki.

Olin töölt varem ära tulnud, et osta tort, šokolaadi-maasika juustukook, Jeni lemmik. Jen võttis oma sünnipäeval alati haiguspäeva. Pidime minema hiljem välja õhtust sööma, kuid olin varem koju tulnud, et teda koogiga üllatada. Sissesõiduteel tegin karbi lahti ja panin tordile kolmkümmend kolm küünalt, lisaks ühe õnne jaoks. Peatusin esikus, et süüdata küünlad spetsiaalselt selleks otstarbeks ostetud pika varrega gaasisüütajaga. Kuulsin, kuidas Jen ülakorrusel ringi liigub, seepärast viskasin koogikarbi ära ja ronisin trepist üles, hiilides kikivarvul nagu sissemurdja aeglaselt ja tasakesi edasi, mõeldes igale sammule, nagu põlevate küünaldega torti hoides ikka tehakse. Nüüdseks olid küünlad juba poolest saati sulanud ning punase vaha lärakad katsid säravvalget glasuuri nagu lumele tilkunud veri. Kui asjad oleksid läinud plaani kohaselt, oleks Jen need nüüdseks juba ära puhunud. Siis oleks ta võtnud sõrmega tüki glasuuri, selle ära limpsinud ning mind koorejuustuste huultega suudelnud, ning me oleksime elu lõpuni õnnelikud olnud. Kuid asjade sääraseks pöördeks ei olnud ma valmistunud ja nüüd oli kook rikutud.

Teadsin, et hiljem tuleb hulk valusaid küsimusi, mis ei lahenda midagi. Kuidas ta küll võis? Millal see algas? Miks? Kas nad armastasid teineteist või jahtisid lihtsalt keelatud seksi põnevust? Millist vastust ma eelistasin?

Tegelikult ei tahtnud ma teada vastust ühelegi neist küsimustest. Kui oled olnud tunnistajaks oma naise salaseksile, siis on mingi lahenduse saavutamiseks ilmselt paremad väljavaated üheksamillimeetrise Magnumiga lähedalt sihtides kui teaduslikku meetodit appi võttes. Kuid ma teadsin, et küsin Jenilt ikkagi, sest seda ju tehakse. Olin sattunud filmi ning mul ei jäänud üle muud kui järgida stsenaariumi. Kuid just siis, selsamal hetkel, tuli see nagu ilmutus, kõige tähtsam küsimus, mida esitada, ning ma olin päris kindel, et olin vastuse kuulmiseks valmis. Küsimus oma lihtsaimas vormis oli järgmine: Kui sügavale Wade Boulangeri perse suudaksin ma suruda šokolaadi-maasika juustukoogi koos kolmekümne kolme põleva küünlaga, lisaks üks küünal õnne jaoks?

Nagu selgus, päris kaugele.

Pärast seda juhtus nii mõndagi, kiiresti ja ühekorraga.

Esimesena juhtus see, et Wade röögatas. Mitte sellepärast, et tal oli perse äkki täis šokolaadi-maasika juustukooki, kuigi seegi olnuks kahtlemata piisav põhjus. Wade röökis, nagu ma hiljem ühelt lobamokast parameedikult kuulsin, sest enne Jeni sisenemist oli ta määrinud oma riistale kreemi, mida tema raadiosaade reklaamis, ja mis pidi seksuaalset sooritust parandama. Paraku ei teadnud Wade, et kreem on äärmiselt kergesti süttiv ning nüüd, tänu kolmekümne kolmele sünnipäevaküünlane ja ühele õnne tarvis, olid tal kerad tules. Sildil polnud hoiatust, ilmselt seetõttu, et enamik mehi hoiab oma õrnemad osad lahtisest leegist loomuldasa eemal. Seepärast Wade röögatas, kui ta Jenist eemale – ja välja – lendas ning üle voodi veeres, kattes samal ajal kätega lõõmavaid munandeid. Et asja veelgi hullemaks teha, oli ta olnud tuld võttes seemnepurskest vaid mõne sekundi kaugusel ja nüüd, valus vääneldes, vurtsatas ta õhku tillukesi poolküpseid seemnevedeliku ribakesi.

Sellal kui Wade röökis ja põles ja oma pihku tuli, karjus ka Jen, kes veeretas ennast kiiresti teises suunas. Algul röögatas Jen sellepärast, et Wade oli temast säärase jõuga välja tõmbunud ja löönud nii tugevasti laubaga vastu Jeni ninaselga, et tal tõusid pisarad silmi. Seejärel silmas Jen läbi pisarate kaleidoskoobi voodijalutsis seismas mind, käed punase ja pruuni juustulögaga koos, ning seepärast oli tema röögatus ka üllatuse- ja häbikarjatus, mis muutus valuks, kui ta voodilt maha põrandale veeres ning Wade’i neljasajadollarilise nahkkinga konts valusasti ta kintsu puuris.

Ja mina karjusin, sest see, mida mina tundsin, oli hoopis hullem kui põlenud munad või murdunud nina, mis, nagu hiljem selgus, Jenile osaks sai. See rusudes tuba oli olnud minu magamistuba, see juustukoogi- ja kehamahladega määritud voodi oli olnud minu voodi ning see naine, see kühmu tõmbunud alasti naine põrandal oli olnud minu abikaasa ning nüüd, mõne sekundiga, olin neist kõigist ilma.

Siis lõpetasid kõik röökimise ning järgnes säärane surmavaikuse hetk, kus sa lihtsalt seisad ja tunned, kuidas planeet su jalge all pöörleb, kuni sellest hakkab pea ringi käima. Seksi ja põlenud munandite lehk täitis õhku nagu gaasileke ning ma vannun – kui keegi oleks süüdanud tiku, oleks see tuba õhku lennanud.

„Judd!” kriiskas Jen põrandalt.

Ikka veel valust oiates, silmas täis õudu hirmust sellepärast, milline äraütlemata kahju võis olla tema munadele osaks saanud, veeretas Wade ennast kohmakalt voodilt maha, tormas vannituppa ja lõi ukse enda järel kinni. Alasti mehed ei tohiks ringi joosta. Ukse tagant oli kuulda voolava vee solinat, mille saateks kostis Wade’i kurguhäälne vandumine.

Silmitsesin Jeni, kes istus põrandal alasti, selg vastu öölauda, põlved rindade vastu tõmmatud, käed näo ees ja nuttis, ning tundsin tungi laskuda põlvili ja võtta ta käte vahele, nagu ma oleksin teinud enam-vähem igas muus olukorras. Tegelikult tundsingi ennast tema poole liikumas, kuid seisatasin siis. Sellest, kui ma magamistoa uksest sisse astusin, oli kulunud vaid umbes minut ning mu aju polnud veel kohanenud äkiliselt muutunud maailmaga, kus ma Jeni enam ei lohutanud, sest vihkasin teda. Mu peas valitses äkki iganenud reflekside ja vägivaldsete uitmõtete segapuder, ning mul polnud aimugi, mida kuradit peaksin tegema. Tung põgeneda oli kõikehaarav, kuid nende kahe jätmine oma majja tundus tingimusteta allaandmisena. Mul oli vaja end välja karjuda, sealt minema pääseda, nutta, suruda pöidlad Wade’i silmaaukudesse, et ta silmamunad lömastada, haarata Jen käte vahele, teda kägistada, ennast ära tappa, magama jääda ning ärgata ja olla uuesti kahekümnene – seda kõike ühekorraga. Täielik närvivapustus polnud sugugi välistatud.

Jen silmitses mind rabatult, silmad pisaraist punased, veri ja tatt ninast mööda lõuga rinnale voolamas. Tegelikult oli mul temast hale ja ma vihkasin ennast selle pärast.

„Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid,” kuulsin ennast ütlemas.

„Mul on nii kahju,” vastas ta ja võttis endal värisedes ümbert kinni.

See oligi kogu meie jutuajamine. Üheksa aastat abielu ühe hetkega läinud, ilma et selle kohta olnuks suurt midagi öelda. Astusin magamistoast välja, virutasin ukse enda järel kinni piisavalt tugevasti, et lüüa midagi paigast kipsplaatides, mis seina sees raginal alla kukkusid. Seisatasin hetkeks koridoris, vapustatud ja segaduses. Hingasin sügavalt välja, teadmata, et olin hinge kinni hoidnud, ning suundusin trepist alla, et asuda Jeni vanaema portselani puruks loopima. Kui politsei ja parameedikud saabusid, olin ikka veel sellega ametis.

„Mis siis nüüd saab?” küsis Jen. Seisime köögis ja üritasime keset portselanikilde rääkida.

„Pea suu.”

„Ma tean, et see ei tähenda sulle praegu midagi, aga mul on ausalt rohkem kahju, kui suudan eales öelda.”

„Lõpeta.”

See ei laabunud kuigi hästi.

„Sellele, mida ma tegin, pole mingit vabandust. Ma olen olnud nii kaua õnnetu, saad aru, nagu eksinud, ja…”

„Kas sa palun paneksid oma kuradima suu kinni!” karjusin ning Jen võpatas, nagu oodates, et võiksin teda lüüa. Ta nina oli juba korralikult üles paistetanud ning hakkas inetult lillakaks tõmbuma kohas, kuhu oli Wade’i laubalt obaduse saanud. Kui jutud meie muredest ümbruskonnas levivad, saaks tema siniseplekiline nägu rasvavaba latte taga lobisevate koduperenaiste seas väsimatute spekulatsioonide teemaks.

Sulgesin silmad ja hõõrusin meelekohti. „Ma esitan sulle paar küsimust ja tahan, et sa vastaksin neile nii napilt kui võimalik. Selge?”

Jen noogutas.

„Kui kaua täpselt sa oled Wade’iga keppinud?”

„Judd…”

„Vasta küsimusele!”

„Veidi üle aasta.”

Pärast viimase tunni sündmusi võinuks arvata, et mind ei suuda enam miski šokeerida. Veidi üle aasta ei ole mingi põgus flirt, juhuslik seksuaalne üleastumine. See on suhe. See tähendas, et Jenil ja Wade’il oli aastapäev. Meie esimesel aastapäeval olime ööbinud ühes Newporti pansionis. Jenil oli seljas lavendlikarva pesu ja mina lugesin talle imalat luuletust, mis ajas ta niimoodi nutma, et tundsin hiljem tema põskedel soolamaitset. Kuidas olid Jen ja Wade esimest aastapäeva tähistanud? Ja kui juba jutuks tuli, millest nad seda arvestasid? Esimesest flirdist? Esimesest suudlusest? Esimesest kepist? Esimesest korrast, kui üks neist ütles: „Ma armastan sind”? Jen oli oma kalendripidamises ühtaegu sentimentaalne ja piinlikult täpne ning teadis kahtlemata kõigi nende verstapostide täpset kuupäeva.

Viimase aasta jooksul oli Jen igal võimalusel minema putkanud, et seksida Wade Boulangeri, minu ülimalt sportliku alfaisasest ülemusega. See oli minu jaoks mõeldamatu, umbes sama, nagu oleksin äsja teada saanud, et ta on sarimõrvar, mis oleks olnud tegelikult eelistatavam. Oleksin käinud kohtus, noogutanud tõsiselt süüdimõistva otsuse peale, jutustanud oma loo ajakirjale People ning elanud oma elu edasi. Vähemalt oleksin teadnud, kuhu ma täna öösel oma pea panen.

„Veidi üle aasta,” kordasin. „Sa oled siis nagu mingi valetaja, mis?”

„Selleks olen ma saanud jah.” Jen vaatas mulle peaaegu trotslikult otsa.

„Kas sa armastad teda?”

Ta pööras pilgu ära.

Seda polnud ma oodanud ja see tegi haiget.

Jen ohkas, see oli pikk, dramaatiline ennast haletsev ohe, samal ajal kui mina kaalusin, millised tagajärjed oleksid sellel, kui ma ta kõri portselanikilluga läbi lõikaksin. „Meil olid probleemid ammu enne seda, kui mul Wade’iga midagi tekkis.”

„Kindlasti mitte säärased, nagu meil nüüd on.”

Võib-olla ütles Jen pärast seda veel midagi, kuid ma ei kuulnud teda enam. Kuulsin vaid luuportselani raginat jalge all, kui ma läbi köögi kõndisin, eesukse hingede käginat, kui ma selle lahti lõin, ning äkilist õhupahvakat, kui mu kehale meenus viimaks taas hingama hakata.

Mis kurat siis nüüd saab?

Istusin otsustamatusest halvatult autos, mis seisis ikka veel sissesõiduteel, ja pigistasin rooli nii tugevasti, et sõrmenukid valgeks tõmbusid. Pole midagi kurvemat kui istuda autos ja sul pole absoluutselt mitte kuhugi minna. Kui ehk istuda autos maja juures, mis ei ole äkki enam sinu kodu. Sest üldiselt on nii, et isegi kui sul pole kuhugi minna, siis võid minna vähemalt koju. Jen polnud mind lihtsalt petnud, ta oli jätnud mu koduta. Tulipunane raev värvis mu hirmu nagu veri vett ning pani mind värisema. Tahtsin Jeni lämmatada, tunda, kuidas ta hingetoru mu pöialde all sisse vajub. Tahtsin Wade’i pussitada mõne säärase kõvera noaga, mille pärismaalaste suguharud on mõelnud välja inimestelt soolikate väljatõmbamiseks – läbi rinnaku sisse ja elutähtsaid organeid läbistades tagant üles, et vaadata, kuidas tume rebenenud koetükkidest paks veri ta suust välja purskub. Tahtsin teha dramaatilise enesetapu, sõita läbi kaitserinnatise Hudsoni jõkke, jättes Jeni maha halvatuna süütundest, mis painaks teda kogu ülejäänud elu – täpselt nagu teadsin, et pilt Wade’ist teda põrutamas jääb nüüd alatiseks mind ennast painama. Kuid ilmselt läheks Jen lihtsalt teraapiasse, võib-olla isegi tollesama hulluarsti juurde, kelle juurest ta oli ära tulnud, sest mehel oli kombeks pärast iga seanssi teda tugevasti kallistada, freudistlikult käperdada. Kuidagi suudaks see tüüp Jeni veenda, et just Jen on kogu selles loos ohver, et ta võlgneb endale selle, et on jälle õnnelik, ja siis oleks mu surm asjatu. Parim, mida võisin loota, oli see, et Jen Wade’i petaks, magades oma kiimase terapeudiga, ent kas armukesele truudusemurdmine on tegelikult üldse petmine? See kõik oli mulle uus ja ma ei teadnud reegleid.

Tahavaatepeeglist nägin maja esikülge, elutoa suure akna alumist osa, kus kivist vundament läks üle punaseks tellisseinaks. Selle seina taga oli kogu mu elu, minu olemasolu kogusumma, ning mulle tundus, et peaksin olema suuteline autost välja tulema, eesuksest sisse astuma ja selle kõik lihtsalt tagasi võtma. Uks kiiluks kinni, soojadel kuudel juhtus seda alatasa, ning käepidet keerates tuli samal ajal õlaga vastu rasket lepapuitu suruda. Võtmed olid mul sealsamas, kõlksusid vastu roolisammast, mille suhtes mul polnud aimugi, millises suunas seda pöörata.

Mis kuradi põrgut siis nüüd saab?

Heitsin pilgu kellale, valgest kullast Rolex Cosmograph Daytonale, mille Jen oli kinkinud mulle kolmekümnendaks sünnipäevaks. Mulle oli mu senine Citizen suurepäraselt sobinud, tegelikult tundsin sellest puudust, kui ta mulle selle edeva asjanduse kinkis, kuid säärased asjad olid Jeni jaoks olulised. Ta oli kolinud eeslinna nagu näitleja, kes uude ossa sisse elab, ning nõudis alati, et näeksime mõlemad välja vastavalt oma rollile.

„Me võiksime minna selle kellale kuluva raha eest suurepärasele puhkusele,” olin vastu vaielnud.

„Me võime sellegipoolest suurepärasele puhkusele minna,” vastas Jen. „Puhkused tulevad ja lähevad. Säärane kell on perereliikvia.”

Olin liiga noor, et perekonnareliikviat omada. See sõna tõi vaimusilma pildid kollaseks tõmbunud varbaküünte ja kondiste randmetega voodihaigetest vanameestest, kes kuhtuvad kopitanud tubades, mis lehkavad Lysoli ja lagunemise järele. „See on viie kuu majalaenu summa,” ütlesin.

„See on kingitus,” vastas Jen, muutudes äärmiselt nipsakaks, nagu vahel juhtus.

„Kingitus, mille eest maksin mina.”

Olin olnud piisavalt kaua abielus teadmaks, et see märkus oli vale ja ebaviisakas ning üldse mitte konstruktiivne, kuid ütlesin seda sellegipoolest. Ma tegin vahel selliseid asju. Ma ei oska öelda, miks. Sa abiellud ja välja kujunevad teatud käitumismudelid. Jen oli geneetiliselt võimetu tooma kuuldavale mingisugustki verbaalset vabandust. Mina ütlesin vahel nõmedaid asju, mida ma ei mõelnud päriselt nii. Me leppisime nende puudustega enda ja teineteise juures, välja arvatud hetkedel, kui need pinnale ujusid, ning siis pidime võitlema tungiga teineteist metsikult tümitada.

„Nii et meie raha on siis sinu raha?” küsis Jen, silmad süttimas nördimuse rõõmust, ja niisama lihtsalt oligi ta meid sujuvalt uude tülisse juhtinud. See oli oskus, mida Jen oli aja jooksul täiustanud nagu poksija, kes virutab ja põikab siis kõrvale, enne kui vastulöök kohale jõuab. Temaga vaidlemine pani mul eranditult alati pea ringi käima.

Lõpuks jätsin kella alles, vastupidine ei tulnud tegelikult hetkekski kõne alla. Citizen pagendati väiksesse laekasse mu sokisahtlis, kus olid meie vana korteri võtmed, paar ajast ja arust mobiiltelefoni, mu kolledži tudengipilet, paar Jaapani visketähte minu põgusast ninjaperioodist keskkooli esimeses klassis, pall, mille olin püüdnud lapsena Lee Mazzillilt Shea staadionil ning veel mõned esemed, mis pärinesid minu ammu surnud ja maha maetud versioonidest.

Praegu näitas Rolex, et on kolm pärastlõunal. Vajasin veidi aega, et mõelda, olukorda kaaluda, langetada otsus järgmise sammu kohta. Sõrmitsesin telefoni klahve, lehitsesin kontakte, kuid teadsin juba, et ei helista kellelegi. Võib-olla suudame Jeniga selle ära klaarida, ja kui see peaks õnnestuma, siis ei tahaks me, et keegi meid imelikult seiraks. Teadsin, et sündinud on pöördumatu kahju, süütus on kaotatud, usaldus hävitatud, kuid ikkagi oli see igiammune küsimus: kui naine magab su ülemusega, aga keegi sellest teada ei saa, kas seda siis üldse juhtus? Pealegi polnudki kellelegi helistada, mitte ühtki sõpra, kes poleks olnud ka Jeniga seotud. Mõtlesin, kas helistada emale, kuid mu isa oli koomas ja emal oli niigi raske koorem õlul. Mu elu oli vabalanguses ja mul polnud kuhugi pöörduda. Kusagil kurgupõhjas võttis koha sisse külm hüljatusetunne ning äkki ei olnud ma enam raevus või meeleheitel, vaid tundsin lihtsalt õudu kohutava tuksleva üksilduse ees, mis alles nüüd hakkas nagu kruustangid mu siseelundite ümber sulguma.

Sõitsin läbi Kingstoni väikekaupluste piirkonna raudteejaamast mööda I-87 maantee viaduktini. Tõmbasin auto teeserva ja silmitsesin mõnda aega osariikidevahelist kiirteed, kus poolhaagised ja varased töölt koju sõitjad kiirustasid mööda enne pärastlõunast tipptundi, mis pidi peagi põhja suunduvad sõiduread umbe ajama. Mõtlesin, kas keerata maanteele ja sõita põhja poole, peatudes ainult bensiini ja sõõrikute ostmiseks, kuni jõuaksin Maine’i. Leiaksin mõne mereäärse linnakese, üüriksin väikese maja ja alustaksin otsast. Talved oleksid karmid, kuid vahetaksin Lexuse vana mõlkis pikapi vastu, millel oleksid lumekettidega rehvid. Hangiksin töö, võib-olla midagi füüsilist, käiksin kohalikus kõrtsis joomas, võtaksin endale ühe silmaga labradori ja sõbruneksin kaluritega. Nad narriksid mu päritolu, kutsuksid ehk koguni sõbralikult „njuujorgiks”. Aja jooksul võtaksin omaks kerge idaranniku häälduse. Linnas oleks ka üks naine, samuti kusagilt mujalt, samuti põgenemas inetu mineviku eest. Ta oleks ilus ja haavatav ning me tunneksime teineteist otsekohe ära, armastaksime teineteist ägedusega, milleks on suutelised vaid kaks haavatud inimest. Millelgi muul ei oleks tähtsust. Meie pulma tuleks kogu linn, see toimuks linnaväljaku muruplatsil lehtlas. Meid õnnitletaks kohaliku söökla varikatuse all, otse päevapakkumiste tahvli kõrval.

Kuid siis võttis tegelikkus taas võimust. Ei tule mingit väikest maja Maine’is, ei mingit ühe silmaga labradori ega ilusat tumedasilmset naist, kes mind jälle terveks teeks, ning hetkeks istusin seal ja leinasin neid. Siis keerasin auto ringi, ikka veel värisedes – see polnud lakanud alates kodust lahkumisest – ning sõitsin tagasi linna, mõeldes endamisi, et kiirtee on ka homme alles, kuid esialgu pidin leidma midagi kodule veidi lähemal.

Mis puutub järgnenud nädalatesse, siis pole just palju sellist, mille üle uhkust tunneksin. Vajusin talveunne Leede rõske keldrikorruse üürikorteris ja kasvatasin endale juured alla lohkus diivanil, mida kuulutuses oli nimetatud „päevavoodiks”. Tuba lehkas hallituse ja pesupulbri järele ning kui oli vaikne, kuulsin ainsa katmata elektrilambi vaikset surinat pesas. Vaatasin peaaegu lakkamatult telekat. Käisin haruharva duši all ja kasvatasin endale habeme. Masturbeerisin rõõmutult. Ajasin habeme kitsehabemeks ja võtsin viisteist naela juurde. Kirjutasin Jenile pikki alandavaid e-kirju täis raevunud sõimu ja haledat anumist, klõbistades raevukalt oma BlackBerryl, kuni mu pöidlad tulitasid, vandudes, needes, paludes, anudes ja lõpuks kustutades. Lebasin öösiti diivanil ja põrnitsesin lage, samal ajal kui maja iidne torustik õhukese seina taga kolises ja rappus, kujutlesin Jeni ja Wade’i torudega ühes rütmis asja kallal nagu pornotähti. Kõmaki! Kõmaki! Kõmaki! Ja siis haripunkt läbi seinte kostva veekohina saatel iga kord, kui üks Leedest vett tõmbas, mida juhtus umbes iga viieteist minuti tagant. Jumal küll. Tundus, et need kaks kusesid lakkamatult. Kuulsin neid kogu öö korrapäraste vaheaegade järel enda kohal, proua Lee kiiret vudinat, härra Lee tuhvlite sahisevat lohinat, prill-laua raske plasti kolksatust ja siis veetõmbamist, mis kostis keldrikorruse õhukeste kipsseinte tagant nagu vahuse veega kärestik. Olin kolmekümne nelja aastane ja kodutu, lamasin keset ööd ärkvel mühklikul diivanvoodil üürikeldris, kuulasin majaperemehi kusemas ja sittumas, samal ajal kui mu endine naine ja endine ülemus mu peas kuuekümne üheksas hullasid. Põhi kerkis mulle kolksuga vastu.