Читать книгу Siia teid jätan - Jonathan Tropper - Страница 7

13.55

Koguneme kõik taas Knob’s Endis, tupiktänavas, kus asub mu vanemate maja. Maja, suur valge koloniaalstiilis hoone, kõrgub tupiku keskel, kus tänav laieneb ringiks, mis on ideaalne tänavahoki mängimiseks ja jalgrattaga sõitmiseks. West Covington on elava liiklusega Elmsbrooki läbiv tänav, mis lookleb ostukeskuste ja ärikomplekside vahel, kuni keerab elurajoonidesse ja muutub viimasel ringristmikul Knob’s Endiks. Kui inimesed juhatavad teed ükskõik millise elumaja või firma juurde West Covingtonis, kasutavad nad meie maja negatiivse teetähisena: kui näete suurt valget maja, siis olete sõitnud liiga kaugele. Täpselt sedasama mõtlen mina sissesõiduteele keerates.

Isale oli maja eest hoolitsemine nagu kinnismõte. Ta oli osavate kätega mees, kes alatasa värvis ja küüris, puhastas vihmaveerenne, vahetas torusid ja pesi survepesuriga siseõue kiviplaate. Ta oli ametilt elektrik, kuid loobus sellest ja läks ärisse ning tundis puudust kätega töötamisest, ei kujutlenud nädalalõppu ilma selleta ettegi. Kuid nüüd on värv pragunenud ja koorub aknaraamidelt, kohe katuse all on inetu pruunikas veeplekk, kõnnitee kivid logisevad nagu lahtised hambad ning rooside võrestikud on vajunud majast eemale, nagu püüaksid plehku panna. Muru pole piisavalt kastetud ja see on laiguti pruun, kuid kaks kontpuud, mille otsas me armastasime ronida, on täies õies ja nende karmiinpunased lehed laiuvad varikatusena teeraja kohal. Ema, kellelt isa aeglane suremine kogu aja võttis, unustas tühistada basseinihoolduse ning basseini vesi sillerdab siniselt, kuid selle ümber sillutisekivide vahel on hakanud kasvama umbrohi. Maja on nagu naine, kes tundub eemalt veetlev. Mida lähemale sa jõuad, seda rohkem imestad, mida sa ometi mõtlesid.

Linda Callen, meie naaber ja ema lähim sõbratar, avab ukse ja kallistab meid järjekorras, kui me majja astume. Ta on pirnikujulise keha ja laheda naeratusega naine ning miski temas meenutab ebamääraselt närilist, mitte mingit metsikut looma, vaid pigem nutikat emarotti Disney multikast, säärast, kes istub tillukeses kiiktoolis, ees tillukesed rotiprillid ning kellele annab hääle Judi Dench või Helen Mirren. Lahke, majesteetlik, Akadeemia auhinna võitnud rott. Linda tunneb meid sünnist saati ja suhtub meisse nagu oma lastesse. Tema poeg Horry seisab ema selja taga ja võtab maha põrnitsedes meie mantlid.

„Tere, Judd,” ütleb ta mulle.

„Tere, Horry.”

Ta tõmbub jäigaks, kui ma ta selga patsutan. „Mul on Morti pärast väga kahju.”

„Tänan.”

Kui Horry oli pisike, jõi tema isa Ted end purju ja kuidagiviisi õnnestus tal uppuda väikese Horry täispuhutavasse kummibasseini sellal, kui Linda poes oli. Koju tulles leidis Linda Horry basseinis värisemas ja pooleldi vee alla vajunud surnud isa kohal hüsteeriliselt karjumas. Pärast seda olid nad kahekesi, elasid meist kvartali kaugusel ja üsna sageli ka meie juures. Horry, kes oli klass eespool Paulist ja klass taga Wendyst, sulandus sujuvalt meie perre. Keskkoolis armus ta Wendysse nagu kõik teisedki Elmsbrookis varem või hiljem, kuid tema käsutuses oli otsetee ning umbes aasta või nii sattusime neile pimedates tubades amelemisel peale. Siis, kolledži teisel aastal, sattus Horry baaris kaklusse – üksikasjad on segased –, keegi virutas talle mahasaetud otsaga pesapallikurikaga vastu pead ning nüüd on Horry kolmekümne kuue aastane mees, kes elab koos emaga, ei saa autot juhtida ega suuda keskenduda millelegi kauemaks kui paariks sekundiks. Vahel on tal põgusad atakid, siis tõmbub ta jäigaks ning kaotab kõnevõime. Mu isa võttis ta iga päev peale ja viis kauplusse, kus Horry aitas laos ja tõi kõigile lõunaeine. Nüüd hakkab ta ilmselt Pauli juures töötama.

Kui Wendy Horryt näeb, haarab ta mehe vihmamantlit seljast võtmata embusse ning Horry pillab kokku korjatud mantlid käest, et teda vastu kallistada.

„Tere, päevalill.”

„Horry,” sosistab Wendy ta kaela vastas.

Horry särk on kaetud vihmapritsmetega Wendy mantlilt. Ta suudleb Wendy märga pealage ning kui Wendy eemale tõmbub, on ta silmad punased.

„Ära nuta,” ütleb Horry.

„Ma ei nutagi,” vastab Wendy ja purskab siis pisaraisse.

„Nonoh,” pomiseb Horry ja pilgutab närviliselt silmi, kummardudes käest pillatud mantleid üles korjama.

14.07

Serena, Wendy pisitütar, karjub, nagu oleks teda pussitatud. Me kõik kuuleme teda eine ajal võimendatud stereos tänu kõrgtehnoloogilisele beebimonitorile, mille Wendy on sättinud eeshalli lauale, kuid Wendyl ei paista olevat kavas last ülakorrusele vaigistama minna. „Me Laseme Tal Nutta,” teatab Wendy, nagu oleks see mingi liikumine, millega nad on ühinenud. Kui nad tal niikuinii nutta lasevad, siis ei näe ma beebimonitoril erilist mõtet, kuid see on üks küsimustest, mida ma olen õppinud mitte esitama, sest vastuseks on vaid üleolev pilk, mida kõik lapsevanemad hoiavad lastetutele meenutamaks, et sa ei ole inimesena täielik.

Ja röökiv titt on veel kõige väiksem häda. Ryan, Wendy kuueaastane, on avastanud elutoa klaveri, mida pole aastakümneid häälestatud, ning korraldab seda mõlema rusikaga tagudes kõrvulukustava kakofoonia. Barry, kes on otsustanud, et praegu on õige aeg vastata paarile ärikõnele, sammub söögitoa ja elutoa vahelises hallis ringi ning vaidleb valjuhäälselt mingi lepingu peensuste üle, mis toob tema juba niigi röögatule varandusele kahtlemata lisa. Kuna ta kasutab peakomplekti, näeb ta välja nagu iseendaga latrav kuutõbine. „Jaapanlased pole sellega ilma peal nõus,” ütleb ta pead raputades. „Me oleme valmis osalema, kuid paberi hind on vastuvõetamatu.”

Finantsalal töötavate inimestega on see häda, et nad peavad oma tööd mõõtmatult tähtsamaks kõigi teiste omast ning seepärast on täiesti õigustatud kõik teised perse saata, kuna neil on käsil konverentskõne Dubaiga. Asi puudutab miljardeid dollareid, seepärast pole sellised asjad nagu lapse sünnipäev või abikaasa surnud isa lihtsalt püramiidi tipus. Barryt pole peaaegu kunagi kodus ja kui ongi, ripub ta telefoni otsas või uurib oma BlackBerryt kulm kortsus nagu inimesel, kes tegeleb sitaga, mille kõrval sinu sitt kahvatub olematuks. Kui Barry istuks tuumarünnaku ajal Ühendriikide presidendi kõrval, tuiutaks ta ikkagi oma BlackBerryt tüüpilmel, mis ütleb: Ja sina arvad, et sul on probleeme? Niipalju kui mina olen aru saanud, ei ole ta Wendy vastu kuigi hea, vaevalt märkab tema olemasolu ning jätab kogu raske lastekasvatamise töö naise kaela. Kuid Wendy on pärinud meie ema geneetilise imperatiivi välise mulje jätmiseks. Kõik on imeline. Punkt.

„Lõpeta, Ryan!” sisistab Barry klaveri suunas, kattes kõrvaklapi peopesaga. Mitte sellepärast, et see on ärritav, mitte sellepärast, et leinajad võiksid soovida pisut rahu ja vaikust, vaid sellepärast, et „issi räägib telefoniga”. Ryan peatub sekundiks ja paistab isa nõudmist siiralt kaaluvat, kuid ei näe selles enda jaoks ühtki plussi ja kaherusikasonaat jätkub.

„Wendy!” hüüab Barry ja see, kuidas see sõna tema keelelt veereb, kiiresti ja kaeblikult, ei ole niivõrd tema naise nimi kui tõmblus, mida tuleks seltskonnas viisakalt eirata, mida Wendy teebki.

Linda toob lauale eine pošeeritud lõhest ja kartulipudrust. Ta käib ümber laua ringi ja jagab ohtraid portse välja iga kord, kui näeb taldrikul valget kohta, põigates mööda Barryst, kes tammub endiselt ringi ja vannub valjusti oma peakomplekti. Alice aitab Lindat, sest Alice on minia ja põhimõtteliselt leinajate hulka ei kuulu. Barry ei aita, sest Barry on põhimõtteliselt sitapea.

Alice ja Paul on püüdnud nüüd juba mõnda aega last saada, suurema eduta. Alice võtab viljatusravimeid, mis põhjustavad kaalutõusu, ning hormoontablette, mis panevad ta nutma sellepärast, kui paks ta on. See on Wendy jutt, kes informeeris mind ka sellest, et kui Alice’ile tundub, et tal on ovulatsioon, siis jääb ta voodisse ja sunnib Pauli lõunatundidel koju tulema. „Kas sa kujutad ette?” küsis Wendy. „Vaene Paul peab selle kaks korda päevas püsti saama…”

Praegu krimpsutab Alice klaveri taga istuva Ryani poole vaadates nägu. See on sunnitud naeratus, mis ütleb: Ma võin vabalt tunda rõõmu, et kellegi teise laps on nii nunnu, kuigi tundub, et ma ei saa hakkama enda oma eostamisega. Ta heidab Paulile tähendusrikka pilgu, mida mees ei märka, nii keskendunud on ta kartulipudru suhu kühveldamisele ning silmside vältimisele õe ja vendadega.

Ryan on nähtavasti leidnud midagi muud, mille kallal jõudu proovida ja klaver vaikib täpselt samal hetkel kui beebimonitor, ning ootamatu vaikus tundub kohmetu, nagu oleksime kõik end lärmi taha peitnud.

„Bitches ain’t shit but hos and trix!”Räpilugu üürgab valjusti üle laua, Phillip torkab kiiresti käe taskusse ja võtab välja oma vilkuva telefoni. „Ma tahan kogu aeg seda helinat ära vahetada,” ütleb ta telefoni avades. „Tere… Mis? Ei, suurepärane! Täiuslik ajastus!” Ta lööb telefoni kinni ja vaatab meile kõigile tähendusrikkalt otsa. „Ta on siin,” teatab ta, nagu oleksime kõik ootel. Nagu meil oleks õrna aimugi, kellest ta räägib. Siis sammub ta söögitoast välja ja jookseb välisukse juurde. Me kõik tormame kööki, et piiluda aknast tänavale, kus tumedast Lincolni limusiinist astub parajasti välja üks naine. Saladuslikul naisel ei ole silmale nähtavaid tätoveeringuid, ilmseid rinnaimplantaate, tikk-kontsi ega „mulliperset” – nagu Phillip tavaliselt oma meelistagumikutüüpi nimetab – pinguldumas lühikese seeliku vastu, mille all pesu ei kanta. Isegi kaugelt on selge, et see naine healõikelises pükskostüümis ja gracekellylikku sõlme kammitud heledate juustega on isik, kes kannab aluspesu. Hinnalist aluspesu, tekib tunne, võib-olla isegi seksikat aluspesu, Victoria Secreti või La Perla oma. Ta on päris kindlasti veetlev, kuid peen ja lihvitud nagu läikima löödud kroom. Teisisõnu, täpselt sedasorti naine, kellel ei tohiks sinu meelest olla Phillipiga mingit pistmist. Elegantne, rafineeritud ja eemalt vaadates päris kindlasti Phillipist vanem.

„Kes see on?” küsib ema.

„Võib-olla tema advokaat,” oletab Wendy.

„Kas Phillipil on advokaat?” küsib Alice.

„Ainult siis, kui ta on jamas.”

„Kas ta on jamas?”

„Tõenäoliselt.”

Nüüd on Phillip naise juurde jõudnud. Nad ei suru kätt ega vaheta karskeid põsemusisid, vaid ründavad teineteist näljaste suude ja ahnete keeltega.

„Ta vist ikka ei ole Phillipi advokaat,” tähendab Alice, võibolla õige pisut õelalt. Alice’i puhul ei saa kunagi aru. Wendy ei meeldi talle. Ta pole meist kellegi pärast arust ära. Alice on pärit kenast perest, kus õed-vennad ja nende kaasad üksteist tervitades ja hüvasti jättes suudlevad, mäletavad üksteise sünnipäevi ja aastapäevi ning helistavad vanematele vaid selleks, et tere öelda. Nende kõned lõpevad lõbusa ma-armastan-sind kinnitusega, mida öeldakse pingutuseta ja mis vastab tõele. Alice’i jaoks on Foxmanid metsik hõim, tsiviliseerimata tulnukad, kes ei oska väljendada armastust ning vaatavad köögiaknast häbitult pealt, kuidas nende väikevend võõra naise tagumikku krabab.

„Ma meilin sulle numbrid,” ütleb Barry meie selja taga. „Me oleme neid juba kaks korda muutnud.”

Vahetanud hakatuseks piisavalt sülge, tulevad Phillip ja tema salapärane külaline nüüd mööda jalgteed maja poole ning me tõmbume aknast eemale. Nagu alati, jääb viimane sõna Wendyle: „Oleks nii Phillipi moodi oma advokaati põrutada.”

14.30

„See on Tracy,” teatab Phillip uhkelt, seistes laua otsas, mille ümber me oleme kõik jälle istet võtnud, tõtanud tagasi oma kohtadele, kui ta lõpetas külalise käperdamise ja talle keele kõrva ajamise ning juhtis ta mööda kiviteed maja poole. „Me oleme kihlatud.” Ilmselt ei istu me kõik, lõug taldrikus, kuid tunne on igatahes selline. Lähemalt vaadates on selge, et naine on tubli viisteist aastat Phillipist vanem, küll väga hästi säilinud, kuid kusagil neljakümnendate keskel.

„Meil on plaanis kihluda,” parandab Tracy teda leebelt ja viisil, mis viitab pikaajalisele kogemusele Phillipi parandamisel. Naised, kellega Phillip tavaliselt käib, ei ole sedasorti, kes teda parandavad. Nad on stripparid, näitlejatarid, ettekandjad, juuksestilistid, pruutneitsid, kes kergitavad talle pulmapeo ajal parklas oma krinoliini, ning ühel mälestusväärsel korral ka pruut ise. „Ma ei saanud sinna midagi parata,” ütles Phillip mulle paistes huulte vahelt haiglavoodist, kus ta oli maandunud, kui peiupoisid ta kätte said. „See lihtsalt läks nii.” „See lihtsalt läks nii” oli Phillipi käepärane selgitus praktiliselt kõigele, täiuslik epitaaf mehele, kes tundub alati olevat oma elus süütu kõrvalseisja.

„Tere kõigile,” ütleb Tracy rahulikult ja enesekindlalt. „Mul on kahju, et me kohtume säärases olukorras.” Ta ei kihista ega näri nätsu. Phillip põimib talle käed ümber ja ta näol on lai naeratus, nagu oleks ta saanud äsja hakkama hiilgava vembuga. Keegi ei ütle tükk aega midagi ja Phillip alustab loendust.

„See on minu õde Wendy,” ütleb ta käega osutades.

„Ilus kostüüm,” tähendab Wendy.

„Tänan.”

„See sell, kes iseendaga räägib, on tema abikaasa Barry.”

Barry vaatab Tracyle otse silma ja ütleb: „Võib-olla õnnestub mul müüa neile veel kaheksandik protsenti. Võib-olla. Aga nad tahavad üsna kindlaid tagatisi. Me oleme seda põldu ka varem kündnud.”

„Barry on pisut nagu jobu.”

„Phillip!”

„Pole hullu, kullake. Ta ei kuule meid. See on minu vend Paul ja see tema naine Alice. Ma ei meeldi neile eriti.”

„Ainult sellepärast, et sa oled säherdune idioot,” ütleb Paul. Minu meelest on see esimene asi, mida ta ütleb pärast matustel peetud kõnet. Pole võimalik aru saada, mis teda hetkel tigedaks teeb. Minu perekonnas ei paiska me oma ärritusi välja, vaid matame endasse. Viha ja vimm on kumuleeruvad.

„Rõõm kohtuda,” ütleb Alice, kelle ülisõbralik hääletoon on mõeldud vabanduseks Pauli ja meie ülejäänute pärast, sellepärast, et tal on viisteist naela ülekaalu ning et ta pole nii elegantne ja peen nagu Tracy. Ma olin kunagi sinusugune, anub ta hääl. Suurus kaks ja täiuslik soeng. Hakkame parimateks sõpradeks.

„Ja see on mu vend Judd. Tegelikult temale ma praegu täitsa meeldin, kui mu mälu mind ei peta.”

„Tere, Judd.”

„Tere.”

„Juddile tehti hiljaaegu sarvi.”

„Suur tänu, et sa selle asja selgeks tegid, Phil,” sõnan.

„Tahtsin lihtsalt hilisemaid piinlikke apse ära hoida,” selgitab Phillip. „Tracy on nüüd üks meie seast.”

„Põgene, kuni veel saad,” naljatab Alice pisut liiga valjusti. Tema pingul naeratus on pikk vildakas lõhe üle põskede, mis aina laieneb, enne kui lööb vankuma ja siis kaob.

„Me oleme seda teed ennegi käinud,” ütleb Barry. „See on tühi töö.”

„Ja see on minu ema,” ütleb Phillip, pöörates Tracy näoga meie ema poole, kes istub Linda kõrval ja sunnib näole naeratuse.

„Tere, Tracy. Loodan, et sa ei otsusta meie käitumise üle liiga karmilt. Meil on seljataga raske päev.”

„Muidugi, proua Foxman. Hoopis mina peaksin praegu vabandama, et saabusin ette teatamata teile nii raskel ajal.”

„Miks sa seda siis ei tee?” küsib Wendy.

„Wendy!” nähvab ema.

„Ta nimetas Barryt jobuks.”

„Vabandust,” ütleb Phillip. „Me pole ammu näinud. On täiesti võimalik, ehkki äärmiselt ebatõenäoline, et Barry ei ole enam jobu.”

„Phillip.” Tracy ütleb seda rangelt, kontrolli ja veendumusega, ning Phillip peab suu nagu hästi välja õpetatud koer.

„Phillip on närvis,” selgitab Tracy. „See on tema jaoks raske. Mõistagi oleks ta eelistanud tutvustada meid meeldivamas olukorras, kuid lisaks sellele, et ma olen Phillipi pruut, olen ma ka tema elutreener ning me mõlemad tundsime, et säärasel raskel ajal oleks minu siinviibimine talle suureks abiks.”

„Määratle „eluteener”,” ütleb ema, hääletoon napp ja pingul.

„Tracy oli minu terapeut,” teatab Phillip uhkelt.

„Sa oled tema terapeut ja käid temaga?” küsib Wendy.

„Niipea kui mõistsime oma tundeid teineteise vastu, andsin Phillipi üle oma kolleegile.”

„Kas see on üldse eetiline?”

„Me lahendasime selle probleemi,” ütleb Tracy.

„See lihtsalt läks nii,” ütleb Phillip samal hetkel.

Ja siis tuleb väike Cole trepist alla, vööst allapoole porgandpaljas, kaasas vana valge pissipott, mis on olnud esiku tualettruumis kraanikausi alla sestsaati, kui Phillipit õpetati potil käima. Cole on Wendy sõnul oma tulnukastaadiumis, kus ta tatsab mööda maja ringi nagu tulnukas, uurib ja lõhub kõike, mis käeulatusse satub ning laseb seda tehes kuuldavale kummalisi häälitsusi. Cole astub Barry juurde, kes on viimaks oma kõne lõpetanud ja laua taha istunud, ning ulatab poti talle uurimiseks. „Vaata, issi!” ütleb ta. „T!”

Barry vaatab midagi mõistmata alla. „Mida ta tahab?” Nagu poleks ta iial varem oma kolmeaastast poega näinud.

„T!” röögatab Cole võidukalt. Ja tõesti, junn potis meenutab kujult tõesti rohmakat T-tähte. Siis kummardub Cole alla ja vinnab poti kõrge kaarega pea kohale, nii et see maandub söögitoa lauale, pannes klaasid klirisema ja lennutades lauahõbeda laiali. Alice kriiskab, Horry ja mina sööstame varju ning Cole’i ümber läinud poti sisu maandub lisandina Pauli taldrikule. Paul hüppab tagasi, nagu oleks tegemist granaadiga, ning teeb seda nii ägedalt, et tõmbab Alice’i endaga kaasa.

„Issa rist, Cole!” kriiskab Barry. „Mis kurat sul viga on?”

„Lõpeta röökimine!” röögib Wendy.

Cole silmitseb mõttetuid omadega läbi vanemaid ning laseb ilma igasuguse sissejuhatuseta valla valju nutuhoo. Kuna kumbki neist ei näi plaanivat teda lohutama tõtata, siis kasutan onu eesõigust ja tõstan Cole’i oma kaela vastu töinama. Ta tilluke lapsepepu kleepub mu käsivarre vastu. „Hästi tehtud, väikemees,” kinnitan, „niisugune kena kaka.” Hea käitumise innustamine ja muu säherdune. Pärast säärast traumat kannab see laps arvatavasti kümnenda eluaastani mähkmeid.

„Ma teen T,” ütleb Cole läbi lõppevate pisarate ja hõõrub oma tatti mu krae vastu. Pole midagi armsamat kui kolmeaastase kile siirus ja sisserändaja aktsendiga inglise keel. Ma ei ole kunagi armastanud lapsi nii, nagu mõned seda teevad, kuid Cole’i juttu võiksin kuulata päev otsa. Muidugi ei ole ma onuna see, kes peab tema junni laualt ära kraapima.

„Õigus, Cole,” kinnitan Pauli taldrikut vaadates. „See on T ja pealegi väga ilus T.”

Paul ja Alice ajavad ennast värisevil jalul püsti. Nüüd seisame kõik laua ümber nagu maalil, Foxmanide perekond miinus üks, ning põrnitseme auravat julka Pauli taldrikul. On täiesti mõeldamatu, et suudaksime siin seitse päeva koos vastu pidada, põrkudes üksteisest eemale nagu molekulid keemilises reaktsioonis. Pole mingit võimalust teada, kuidas see kõik välja kukub, ent nagu öeldakse, ega rohkem kui sitt heal portselanil polegi suurt võimalik teha.