Читать книгу Siia teid jätan - Jonathan Tropper - Страница 9

15.43

Boner tuleb kolme Heebrea Matuseühingu vabatahtlikuga leinatarbeid tooma. Nad sätivad mööbli ümber ja panevad asjad kohale vaikse sõjaväelise täpsusega ning pärast seda kutsub Boner neli Foxmani last elutuppa kokku. Kamina ette on ritta seatud viis madalat jämeda puuraami ja luitunud kunstnahast kattega lamamistooli. Peegel kaminasimsi kohal on mingi seebitaolise valge ainega üle pihustatud. Kogu mööbel on lükatud seinte äärde ning umbes kolmkümmend valget kokkukäivat plasttooli on seatud kolmes reas viie lamamistooli ette. Klaveril on kaks hõbedast rahataldrikut. Inimesed, kes tulevad perekonnale kaastunnet avaldama, võivad teha annetusi matuseühingule või kohalikule vähihaigete laste ühingule. Mõlemale taldrikule on nagu jootrahana jäetud paar rahatähte. Eeshalli laual Wendy beebimonitori kõrval on kõrges klaasanumas süüdatud jäme küünal. See on šivaküünal ning anumas on piisavalt vaha, et küünal põleks seitse päeva.

Phillip müksab varbaga üht madalatest toolidest. „Yodast2 oli kena meile oma toole laenata.”

„Need on šivatoolid,” ütleb Boner. „Te istute leina märgiks madalal. Algselt istusid leinajad maas. Aja jooksul on kontseptsioon pisut edasi arenenud.”

„Arenguruumi on veel kõvasti,” poriseb Phillip.

„Mis värk selle peegliga on?” tahab Wendy teada.

„Leinamajas on kombeks kõik peeglid ära viia või kinni panna,” selgitab Boner. „Me lasime vahtu ka kõigi vannitubade peeglitele. Praegu on aeg hoiduda igasugusest isiklikust edevusest ja mõelda oma isa elu üle.”

Me kõik noogutame nagu oma juttu imetlevale giidile muuseumis, et võimalikult väikese vaevaga baarileti äärde pääseda.

„Veidi aega tagasi kutsus teie isa mind haiglasse,” jätkab Boner. Lapsena oli ta punnispõskne pingul poiss ja nüüd on ta kerekas pingul mees punetavate põskedega, mis jätavad mulje, nagu oleks ta pidevalt vihane või kohmetunud. Ma ei tea täpselt, millal Boner Jumala leidis; kaotasin ta pärast keskkooli silmist. Boneri, mitte Jumala. Jumala kaotasin silmist lasteliigasse astudes, kui ma ei saanud käia enam Heebrea kooli tundides Iisraeli templis, sünagoogis, kus me käisime kord aastas Roš hašanah teenistusel.

„Teie isa ei olnud usklik inimene. Kuid lõpu poole kahetses ta traditsioonide puudumist oma elus ja selles, kuidas ta oli oma lapsi kasvatanud.”

„See ei kõla eriti isa moodi,” ütlen.

„Tegelikult on surmaga silmitsi seisvate inimeste puhul jumala poole pöördumine üsna tavaline,” ütleb Boner täpselt samasuguse ennast täis õpetliku häälega nagu poisipõlves meile selgitades, mida tähendab suhuvõtmine.

„Isa ei uskunud jumalat,” ütleb Phillip. „Miks oleks ta pidanud pöörduma millegi poole, mida ta ei uskunud?” „Ma arvan, et ta muutis meelt,” ütleb Boner ja on tunda, et ta on Phillipi peale varasema hüüdnime reetmise pärast ikka veel tige.

„Isa ei muutnud kunagi meelt,” ütlen mina.

„Teie isa viimane soov oli, et tema perekond korraldaks tema lahkumise tähistamiseks šiva.”

„Ta oli rohtude mõju all,” tähendab Wendy.

„Ta oli täiesti selge mõistusega.” Boneri nägu hakkab punakaks tõmbuma.

„Kas keegi teine kuulis veel teda seda ütlemas?” Phillip.

„Phillip.” Paul.

„Mis on? Ma lihtsalt ütlesin. Võib-olla sai Bon… Charlie valesti aru.”

„Ma ei saanud valesti aru,” ütleb Boner ärritunult. „Me rääkisime sellest pikalt.”

„Kas osa inimesi ei korralda šivat ainult kolm päeva?” küsisin mina.

„Jah!” Wendy.

„Ei!” hüüab Boner. „Sõna „šiva” tähendab seitset. See kestab seitse päeva. Sellepärast seda nimetataksegi šivaks. Teie isa oli väga konkreetne.”

„Mina ei saa igatahes töölt seitse päeva ära olla,” ütleb Paul. „Usu mind, isa poleks eluilmas nii kaugele läinud.”

„Kuule, Charlie,” ütlen mina lähemale astudes. „Sa andsid sõnumi edasi. Sa täitsid oma kohust. Me arutame seda nüüd omavahel ja jõuame kokkuleppele. Me helistame sulle, kui meil peaks küsimusi tekkima.”

„Lõpetage!”

Me kõik pöördume ning näeme ema ja Lindat elutoa uksel seismas. „Teie isa soovis seda,” teatab ema tuppa astudes rangelt. Ta on kostüümijaki seljast võtnud ning madala väljalõikega pluus paljastab tema kurikuulsa dekoltee. „Ta ei olnud täiuslik mees ega täiuslik isa, kuid ta oli hea inimene ja andis endast parima. Ja te keegi pole olnud viimasel ajal just eeskujulikud lapsed.”

„Kõik on korras, ema, rahune,” ütleb Paul talle kätt sirutades.

„Ära sega vahele. Teie isa lamas viimase pool aastat surivoodis. Kui mitu korda keegi teist teda vaatamas käis? Ma tean, Wendy, et Los Angeles pole just nurga taga ja sinul, Judd, on olnud rasked ajad, ma saan sellest aru. Ja Phillip… noh, jumal teab, millega sina oled ametis olnud. Nagu oleks poeg Iraagis. Siis ma vähemalt teaksin, kus sa oled. Kuid teie isa tegi oma viimase soovi teatavaks ning me austame seda. Meie kõik. Siin saab olema kitsas ja ebamugav ning me kõik hakkame üksteisele närvidele käima, kuid järgmised seitse päeva olete te kõik jälle minu lapsed.” Ta astub paar sammu lähemale ja naeratab meile. „Ja te olete kõik koduarestis.”

Ema teeb kõrgetel kontsadel pöörde ja sätib ennast nagu laps ühele madalatest istmetest. „Nii?” küsib ta. „Mida te ootate?”

Me vajume kõik toolidele, vaikides ja pahuralt nagu rühm tõrelda saanud koolilapsi.

„Ee, proua Foxman,” ütleb Boner köhatades. „Šiva ajal ei tohi kanda kontsakingi.”

„Mul on viletsad kannavõlvid,” vastab ema ja heidab Bonerile pilgu, mis on piisavalt terav, et seda ümberlõikamiseks kasutada.

Ainsa riismena juudiusu kombetalitustest hoidsid mu vanemad alal perekonna kokkutulemist Roš hašanah’ks, juudi uusaastaks. Igal aastal, kui suvest hakkas sügis saama, saabus küllakutse, rohkem küll käsk kui kutse, ja me kõik saabusime Knob’s Endi, et tülitseda selle üle, kus keegi magab, osaleda tõrksalt Iisraeli templi teenistustel ning pidusöögil, mille vältel vähemalt üks inimene traditsiooniliselt majast välja tormas. Tavaliselt oli see Alice või Wendy, kuigi paari aasta eest oli see mälestusväärselt Jen pärast seda kui mu isa, kes oli juba õige mitu virsikunapsi kummutanud, ütles talle nagu muuseas, et meie surnult sündinud poeg ei olekski olnud juut, kuna Jen ei olnud juut. See oli paar kuud pärast seda, kui Jen oli toonud ilmale meie surnud lapse, nii et keegi ei süüdistanud teda, kui ta välja tormates isa taldrikuga viskas. „Mis talle sisse läks?” imestas isa. Plusspooleks oli Jeni nõudmine, et me otsemaid koju sõidaksime, mis säästis mind kohustusest osaleda järgmisel hommikul lõputul teenistusel Iisraeli templis, kus kantor Rothmani aeglane ooperilaulja tenorihääl tekitab soovi sealsamas silmili maha heita ja tunnistada Jeesus Kristust oma issanda ja lunastajana.

16.02

Alice ja Tracy aitavad köögis Lindat. Horry on läinud Pauli käsul tagasi kauplusse päevale joont alla tõmbama. Elmsbrooki kauplus on firma lipulaev ning avatud igal õhtul kella üheksani. Barry on ülakorrusel ja vaatab poistega videot. Nii et toas oleme vaid meie neljakesi ja ema, istume madalatel toolidel ning tunneme end ujedalt ja ebamugavalt.

„Nii,” ütleb Phillip. „Mis siis nüüd juhtuma hakkab?”

„Inimesed tulevad,” ütleb ema.

„Kust nad teavad, millal tulla?”

„Me pole esimesed inimesed, kes šivat korraldavad,” uriseb Paul.

„Inimesed tulevad,” kordab ema.

„Oh, inimesed tulevad, Ray,” leelotab Phillip oma parimal Janes Earl Jonesi häälel. „Inimesed tulevad päris kindlasti.” Phillip on ammendamatu filmidialoogide ja laulutekstide katkete varasalv. Et sellele kõigele tema ajus ruumi teha, on ta nähtavasti teinud tühjaks kõik piirkonnad, kus talletatakse sääraseid asju nagu mõistus ja kaine meel. Kui talle ots kätte anda, tsiteerib ta nagu mingi õpetlane, nii et pole otsa ega äärt.

Paul tõstab pilgu ning taba mind põrnitsemas armi tema paremal käel. See on jäme roosakas joon, mis jookseb piki ta peopesa pehmemat serva, üle randme ja lõpeb laigulise kobarana käsivarre siseküljel. Tema õlal on teine, veelgi koledam arm, mis kiirgab surnud liha punaste ülejäänud nahast kõrgemate kombitsatena kaela poole, kus rotveiler paari tolli võrra ta kägiveenist mööda pani. Iga kord Pauli nähes vahin tahtmatult tema arme, otsides hambajälgi, mida tean seal olevat.

Paul liigutab kohmetult kätt, et armi varjata, ja heidab mulle sünge pilgu. Paul pole alates mu saabumist kordagi otseselt minu poole pöördunud. Ta teeb seda üldse haruharva, kui just vajadust ei ole. Selle põhjuseks on hulk tegureid, kõige märkimisväärsem nende seas rotveileri rünnak, mis lõpetas kolledžis tema pesapallikarjääri, enne kui see jõudis alata, ja milles ta süüdistab mind. Muidugi ei ole ta seda kunagi otse välja öelnud. Peale Phillipi ei ütle minu perekonna mehed kunagi midagi otse välja. Seepärast ei tea ma kindlalt, kas Paul mind just siis vihkama hakkas või kas see oli just siis, kui ta hakkas vihkama kõiki.

Teine võimalik tegur on see, et ma kaotasin keskkooli ajal oma süütuse Alice’ile ja tema minule, mis ei ole tegelikult nii jube kui kõlab. Olime keskkoolis Alice’iga samas klassis ning Pauli radariekraanile sattus ta alles palju aastaid hiljem, kui Alice puhastas ta hambaid hambakivist ning Paul alustas vestlust küsimusega, millele võib alati kindel olla: „Kas sa ei käinud mitte kooli ajal minu väikevennaga?” Selleks ajaks olin mina Elmsbrookist ammu läinud ja juba Jeniga kihlatud, nii et kui selles kedagi üldse süüdistada, siis Pauli ja mitte mind. Ta teadis algusest peale, et mina olin seal esimesena olnud. Niipalju kui mina tean, võis ta isegi hakata Alice’iga magama, et mulle koerarünnaku eest tagasi teha, mis oleks olnud haige ja nõme ja täpselt Pauli moodi. Nii et iga kord, kui Paul mind nüüd näeb, on kusagil tema kuklas teadmine, et mina võtsin tema naise neitsilikkuse, et ma olen näinud Alice’it alasti, et ma olen suudelnud veinikarva küsimärgikujulist sünnimärki, mis algab allpool Alice’i naba ja lõpeb hargivahes. See oli seitseteist aastat tagasi, kuid mehed ei unusta sääraseid asju. Ja iga kord, kui me Alice’iga teineteist näeme, siis mõtleme tahtmatult tagasi neile neljale kuule, mille veetsime seksides autodes, keldrites, põõsastes ja ükskord hilja õhtul algkooli mänguväljakul liuväljakule pandud kiletunneli all. Oma esimest korda ei unusta iial, kui väga ka ei tahaks.

„Kuidas kaupluses läheb?” küsin.

Paul vaatab mulle otsa ja mõtleb küsimuse üle järele. „Ikka vanaviisi.”

„On sul edasisi laienemisplaane?”

„Ei ole. Ei mingeid laienemisplaane. Meil on majanduses mõõn, või äkki ei loe sa ajalehti?”

„Ma lihtsalt küsisin.”

„Kuigi majandusmõõn on ilmselt sinu probleemidest pisim, mis, Judd?”

„Mida sa sellega öelda tahad, Paul?” Me lõpetame lauseid nimedega, mis vastab poksijate ringitiirutamisele väljakul, oodates, millal esimene hoop anda.

„Paul,” ütleb ema.

„Kõik on kombes, mamps,” kinnitan. „Me lihtsalt ajame juttu.”

„Unusta ära,” ütleb Paul.

„Ei. Pole hullu,” kostan. „Sa pidasid lihtsalt silmas seda, et kuna ma olen töötu ja mu naine tõmbab ringi, siis on mul suuremaid muresid kui riigi majanduslik olukord. Õigus?”

„See on kahtlemata üks viis seda vaadata.”

„Mind üllatas, et ma ei kuulnud sinust sõnagi, kui see juhtus,” jätkan. „Ma kolisin välja peaaegu kaheksa nädalat tagasi. Ma tahan öelda, et keegi teist ei helistanud. Ilmselt võiski seda oodata. Kui te ei helistanud, kui me lapse kaotasime, siis ei olekski vist põhjust tahta, et te helistaksite millegi nii tühise pärast nagu mu abielu lõppemine. Aga ma arvasin, et sina helistad, Paul, lihtsalt selleks, et natuke soola haavadele hõõruda. Õnn, et isa nüüd suri, ei tea, millal sa muidu oleksid selle teemani jõudnud?”

„Ma ei rõõmusta selle üle. Mulle on Jen alati meeldinud.”

„Suur tänu, Paul.” Ootan hetke, et oma sõnadele rõhku lisada. „Mulle on Alice alati meeldinud.”

„Mida sa ütlesid?” kähvab Paul, pigistades kokku hambaid, sõrmi ja soolikaid.

„Millist osa sa ei kuulnud?”

„All the young girls love Alice,” lõõritab Phillip Elton Johni sõnadega, valjusti ja valesti. „Tender young Alice they say…”

„Nii, Phillip,” sekkub Wendy. „Kuidas sa siis nii kaugele jõudsid, et oma terapeudi ära võrgutasid?”

„Hiljem,” vastab Phillip. „Asi läks just põnevaks.”

„Oh, kirevase päralt!” käratab ema.

Heidan pilgu Rolexile, mille Jen oli mulle mu oma raha eest ostnud ja mida ma ei olnud veel jõudnud eBays müüki panna. Oleme istunud šival täpselt pool tundi. Uksekell heliseb ja jumal üksi teab, millistesse passiiv-agressiivse õelutsemise sügavustesse oleksime vastasel juhul laskunud. Ning kui tuba hakkab täituma esimeste tõsiseilmeliste naabritega, kes tulevad kaastunnet avaldama, saab mulle selgeks, et maja külalistega täitmise põhjus šiva ajal on ilmselt takistada leinajatel üksteist tükkidest kiskuda.

Kui me väikesed olime, viis isa mind ja Pauli kala püüdma laia madala jõe äärde viadukti varjus mingite tagateede lähedal mõne miili kaugusel linnapiirist põhja pool. Tirisime Pauliga jõepõhjas veest siledaks hõõrdunud kive ning isa kinnitas need meie õngenööride külge raskuseks. Lõiganud siis taskunoaga meile konksu otsa söödaks paar ussikest, näitas ta meile, kuidas õnge visata. Mulle ja Paulile oli õngeviskamine põnevam kui kalapüük. Kerisime õngenööri kokku, tõstsime ridva selja taha ja püüdsime heita nii kaugele kui suutsime. Kui olime sellega umbes tund aega tegelnud, võttis Paul hoogu, heitis ridva üle õla ja suutis mu kõrva konksu otsa saada vahetult enne seda, kui ta õnge vette viskas. Tundsin äkki valujutti, kui mu kõrva kõhr rebenes, kivi Pauli õngenööri küljes lendas mulle vastu pead ning äkki olin selili poris ja vahtisin pilvitut taevast. Isa pidi T-särgi seljast võtma, et verejooksu peatada. Paul seisis minu kohal ja vabandas, kuid vihaselt, nagu olnuks see kõik minu süü. Mu veri jäi isa krussis rinnakarvade külge klompi. Mul ei olnud kuigi valus, mäletan, kuidas mind lihtsalt hämmastas, kuidas isa kortsus T-särk muutus mõne minutiga täiesti punaseks. Selgus, et vigastus oli väike, kuid mu kõrva taga luus on endiselt kerge mõlk kohas, kuhu kivi mind tabas, nagu sõrmejälg kõvaks muutunud savis.