Читать книгу Labida peal - Jüri V. Grauberg - Страница 2

Buss tuli ette nagu ikka, minutit viis hiljem kui sõiduplaanis kirja pandud. Rahvast ei olnud ootamas kuigi palju ja nad oleks lahedalt mahtunud istuma kuid harjumus trügida sundis inimesi korraga bussi lahtisest uksest sisse murdma. Osvald, väikesekasvuline kuid sportliku välimusega mees, ei tahtnud teistest nadim olla ning pealegi oli tal kange soov saada istuma oma koha peale, bussi tagumisse otsa, akna kõrvale. Ta oli harjunud sellel kohal alati sõitma ja kui keegi juhtus enne teda sinna istuma, siis pidas Osvald seda päeva juba hommikust saati nässuläinuks. Mees lükkas oma kujutletatava õllekõhu ette ning surus end julgelt bussi ukse poole. Rahvasumm tõukles nagu mesilased taru lennuavas ning bussijuht vaatas seda igahommikust mäsumist ükskõikselt pealt. Nägi ta ju niisugust tobedat trügimist igas peatuses ja oli sellega ammu harjunud. Mõned kergemakaalulised või viisakamad mehed ja naised vajusid pahaselt nohisedes Osvaldi eest kõrvale. Vaid üks, vormikas ja trügimisest õhetavate põskedega naine ei andnud järele ning pressis vihaselt läbi kokkusurutud hammaste:

“Kuhu te trügite? Kas te ei näe, et ma olen naine!”

“Bussi trügin, kuhu mujale!” vastas Osvald rahulikult ega kavatsenudki survet vähendada ja lisas siis irooniliselt muiates: “Ja üldse, vales kohas pakute välja. Ma ei saa siin ju kuidagimoodi selles veenduda, et te naine olete!”

“Mats!” turtsus ümarapõseline ja nihkus vihaselt susisedes kõrvale. Osvald kasutas kohe momendi ära ja hüppas bussi. Lehvitas bussijuhi nina all kuukaarti ja läks siis pika sammuga oma koha poole. Sealt oli üle pooltühja bussi hea vaadata kuidas inimesed, nagu korgid ükshaaval bussi uksest sisse hüppasid. Veel veidi rabelemist ja sõitjad leidsid endile istekohad ning bussis jäi vaikseks. Juht sulges ukse, lükkas käigu sisse ja buss hakkas liikuma. Osvald sättis end mugavamalt istuma ja sulges silmad – ees ootas ligi pooletunnine bussisõit ning see oli kõige magusam aeg hommikul pooleli jäänud une jätkamiseks.

Juht korjas peatustest ikka rohkem ja rohkem inimesi peale ning varsti oli buss peaaegu puupüsti täis. Osvald tukkus magusalt istmel ja ei pööranud teistele reisijatele mingisugust tähelepanu. Nii mõnigi istumasaanu tukkus nagu temagi. Oli ka neid kes isegi püsti seistes silmad kinni lasksid. Kas nad just püstijalu tukkuda said, seda Osvald ei uskunud, kuid ta teadis iseenda kogemustest, et niimoodi tehes sai end lihtsalt muust maailmast välja lülitada.

Üks asi hakkas Osvaldi magusat tukkumist tasapisi häirima. Nimelt tundis ta üha rohkem ja rohkem oma reie vastas olevat ühte mõnusalt pehmet ning üsna kuuma asja. See oli tuttav tunne ning lubas arvata, et tema kõrvale on keegi tugevama jalaga naine istunud. Just niisuguste noorikute ihusooja võis bussi kitsastel istmetel istudes päris tihti tunda. Osvald avas tasahilju silmad ja piilus uudishimulikult enda kõrval istuja poole. Nagu ta oligi arvanud, istus tema kõrval naine ja Osvaldi imestuseks just seesama ümarapõskne kellega ta oli bussi sisenedes jagelenud. Millal see naine oli tema kõrvale istunud, seda ei olnud mees tähele pannud.

“Huvitav, kas ta siis ei pannudki minu sõnu pahaks või oli minu kõrval veel ainukene vaba koht kuhu istuma sai?” mõtles Osvald ja silmitses nüüd juba varjamatu huviga enda kõrval tukkujat. Naise vanust oli muidugi raske ära arvata nagu naiste puhul ikka, kuid Osvaldi arvates võis see olla nii kahekümne ja neljakümne vahel. Naine oli oma tumedatest juustest üsna karmilt üle käinud ja neid ei olnud talle rohkem pähe jäänud kui poisipea jagu mis tõstis esile tema ümarad põsed ning püstaka nina. Väikene lott lõua all andis talle enesega rahuloleva, nohinal tukkuva põrsakese välimuse. Vormikas, kuid sugugi mitte paks keha tegi selle naise Osvaldi jaoks igati pilkupüüdvaks.

“Niisuguse notsukese võtaksin hea meelega endalegi kaissu!” mõtles Osvald ja sättis end uuesti tukkuma – linnani jäi veel veerand tundi sõitu ning miks lasta uneajal raisku minna, eriti veel, kui saab seda teha kena “notsunaise” kõrval? Hommikusel bussisõidul oli mehe arvates kordumatu võlu – öö läbi magad oma naise kõrval, aga tööle sõites tunned juba võõra naise ihusooja. Ja elu annab pea igal hommikul uue naise, kelle kõrval bussis tukkuda. Ela nagu sultan! Või peaaegu nagu sultan. Armastusest ei saa siinjuures muidugi rääkida. Ometi mõeldakse bussis ka armastusele. Selle kinnituseks oli keegi valge markeriga kirjutanud Osvaldi ees olevale bussiistme seljatoele: “I love you!” ja selle kõrvale on keegi ausalt ning otsekoheselt jälle vastuse kirjutanud: “Mne pohhuij!”.

“Muidugi pohhuij, kui plika ennast ise kaela määrib!” mõtles Osvald ja sulges silmad. Buss õõtsus uinutavalt ja “notsunaise” kuum reis oli nii mõnus, nii mõnus… Ja mis sellest, et ta oli alles hiljaaegu Osvaldile bussi ukse peal vihaselt kuldhambaid välgutanud. Mis sellest…

Osvald mõtles Irmenist, sellest imekaunist naisest kes Laheveeru kompleksis naisevuntsimise salongi pidas. Tema juures käis end mukkimas kindlasti ainult jõukad naised sest ainuüksi nelja ruumi sisustus, kus Irmeni salong asus, oli viimase peal. Samuti olid kenad ja noored need kuus või seitse türdukut kes seal naisi vuntsisid. Kõige ilusam oli muidugi Irmen ise. Osvald ei olnud eales näinud nii täiusliku figuuriga naist. Mitte kunagi, mitte kusagil. Isegi tema naine, Elle-Mai, ei saanud Irmeni vastu. Naine sai kõigi vastu, isegi tema, Osvaldi vastu, aga Irmeni vastu ei saanud. Vähemalt välimuse poolest…

“Suur Looja on nii mõnegi naise kallal kõvasti tööd teinud enne kui ta selle siia ilma saatis mehi hullutama!” mõtles Osvald irooniliselt.

Nagu varemaltki, lõppes ka see võõra naise kõrval tukkumine ja teisest unistamine õige ruttu ning Osvald astus peagi pika sammuga mööda kõnniteed trammipeatuse poole. Kuhupoole tema kõrval tukkunud “notsunaine” tüüris, meest eriti ei huvitanud – jõuad sa kõiki neid naisi passida kes su kõrval hommikuti magada nohisevad?

Laheveeru tänavale jõudmiseks, kus ta töötas, tuli veel teine paarkümmend minutit trammiga loksuda. Seekord juba püstijalu ning tukkumisest ja võõra naise soojast reiest ei saanud siin enam unistadagi. Tramm oli rahvast täis ja siin oli kasulik hoida oma taskutel silm peal. Seda soovitas ka trammi seinale kleebitud meeldetuletus. Osvald polnud ise küll ühtegi taskuvarast näinud, veel vähem kätte saanud, kuid jutte taskuvaraste tegemistest oli kuulnud küllaga. Lausa nii küllaga, et kui oleks mõne niisuguse mehe näpud oma taskust kätte saanud, siis oleks need ilma pikema jututa puruks väänanud ja alles siis politsei kutsunud. Paljud DELFI kommentaatoridki soovitasid, et kui saad korterist varga kätte, siis enne politsei kutsumist anna talle võimaluse korral üks hea ja õpetlik kittel. Niisugune, mida ta kaua aega ravima peab ning seetõttu ka hästi mäletab.

Tööruumis, ehk kontoris, kuhu Osvald ligi tund aega enne ametliku tööpäeva algust jõudis, sättis ta kõigepealt lauale enda päevinäinud läpaka ning pani selle käima. Järgmisteks tegemisteks oli akna avamine ja raadio nupule vajutamine. Kirjutuslaua nurgal turritavat veneaegset ventilaatorit tal esialgu vaja ei olnud – kontoris oli veel normaalselt jahe. “Seaside Real Estate” hoolduselektriku tööruumiks oli kohandatud seitsmekorruselise peahoone katusealune korrus kus peale elektriku ruuumi oli ka veel Vassiili, santehniku ruum. See asus samas lähedal, mõnekümne sammu kaugusel, ventilatsiooniseadme kõrval. Ülejäänud osa katusealusest täitsidki ventilatsiooniseadmed mida oli seal kokku kuus tükki, igaüks ise nägu. Nende, ja ka teistes “Seaside Real Estate” hoonetes asuvate ventilatsioonisüsteemide hooldamise ja reguleerimisega tegelesid nad Vassiiliga muu töö kõrvalt mõlemad. Üks tegi elektriosa, teise jaoks olid igasugused rihmad ja filtrid ning muu seesugune.

Osvald sättis end laua taha mugavamalt istuma, võttis arvutihiire pihku ning avas paari klikiga kirjaprogrammi.

“Kaks kirja vaid ja needki, puhas spämm…” ümises mees pahaselt ja otsis üles Eesti Päevalehe Online väljaande. Sirvis selle kähku läbi ja jättis huvitavamad pealkirjad meelde – pärastpoole, kui aega oli, tuli need kindlasti läbi lugeda. Osvald ei viitsinud alati kõiki uudiseid läbi lapata vaid eelistas kuulata raadiost ajalehtede ülevaateid ja siis õhtupoolikul, kui kõikide ajalehtede Interneti väljaanded loetavad olid, mõni huvi pakkunud artikkel arvutisse tõmmata. Muidugi vaid siis kui selleks aega leidus sest tööpäevad olid üsna tihti nii kiired, et oma laua taha, arvuti juurde, sai ta vaid kulumaterjalide kirjapanekuks.

Kell ei olnud veel kaheksagi kui juba telefon helisema hakkas.

“Kes see oinas jälle kella ei tunne?” torises Osvald ja haaras läpaka kõrvalt telefonitoru: “Kiviaid kuuleb!”

“Kuule Osvald, “A” maja kuues korrusel on elektrikku vaja.” nagu ikka ei teadnud dispetser teretamisest midagi.

“Mis seal juhtus?” dispetseri jutt polnud alati usaldusväärne ja Osvald tahtis olukorda täpsustada, “Kes sulle helistas?”

“Koristaja helistab, et temal on kohe elektrikku vaja! Nomer kuuskümmend viis “B” maja!”

“Kumb maja siis, kas “A” või “B”? torises Osvald.

“Bee, ma ju ütlesin, et bee!” venitas dispetser.

“Hea küll, ma lähen ja uurin seda asja!” lubas mees ja hakkas tööriistu taskutesse toppima. Kes seda teadis millist neist just vaja võis minna kuid hea kui komplekt ikka kaasas oli. Osvaldil ei olnud mingit soovi ilmaaegu tööriistade järele tagasi joosta. Dispetseri käest oli mõttetu asja täpsemalt järele küsida, sest olgugi, et ta rääkis enamvähem arusaadavalt, sai ta eestikeelsest jutust tihtipeale halvasti või hoopis valepidi aru. Ja ei olnud sugugi selge kumba majja oli vaja minna, kas “A” või “B”.

Mees tõmbas kontori ukse klõmmdi! kinni ja läks pika sammuga mööda madalat katusealust edasi kuni jõudis ukseni mis trepikotta viis. Ta laskus korrus allapoole, kutsus lifti välja ning sõitis alla, esimesele korrusele. “Seaside Real Estate” hooned asusid ruudukujuliselt Laheveeru tänava ääres ja tänavaga külgnes neist vaid üks, 65A maja. Kõik teised hooned, “B”, “C” ja “D” moodustasid suure siseõuega ruudu. Laheveeru 65C, mis asus otse peamaja vastas, oli viiekordne ja kõik selle korrused olid kasutusel autoparklana. Seitsmekorruselistes hoonetes Laheveeru 65 ja “B” ning “D” olid koha leidnud igasugused bürooruumid ja kontorid. Lisaks neile oli hoonetekompleksis, nagu igas teiseski äripindade rendile orienteerunud firmas, kohvik, söökla ja restoran. “Seaside Real Estate’is” rentisid pindu peale kõige muu ka näiteks apteek ning hulk “naisevuntsimise firmasid” nagu juuksurid, maniküürijad koos pediküüri ja massaaziga ning suviti suures kliendipuuduses vaevlev solaarium. Kes siis ikka nii väga tahtis suvel selle eest maksta mida päikesepaistelise ilmaga muidu sai…

Varasele hommikutunnile vaatamata oli hoovil juba hulgaliselt autosid pargitud ning Osvald laveeris nende vahelt otse “B” hoone juurde ning sisenes avarasse vestibüüli. Turvaneiu istus, nagu alati, oma laua taga ja tervitas meest lõbusa käeviipega:

“Kuhu sina siis jälle nii vara tormad?”

“Tere! Kus ma ikka torman? Sa ju tead, et hunti ja elektrikku toidavad ikka vaid kiired jalad!” lõõpis Osvald vastu ja sammus peatumata läbi vestibüüli lifti ukse juurde ning vajutas nupule. “Kuuendal korrusel olevat mind vaja!”

“Ah-ha-aa! Lähed šokolaaditüdrukut jälle vaatama?!” nöökas turvaneiu kes polnudki enam nii väga neiu vaid vähemalt kahekordne vanaema. Hästisobiva musta mundri ja halliseguste juustega nägi see ümaranäoline, parajalt korpulentne daam üsnagi esinduslik välja. Osvald kutsus kõiki “Seaside Real Estate’s” töötavaid naisvalvureid, vaatamata nende vanusele, turvaneidudeks ja see oli teinud temast ajapikku valvurite lemmiku, sest kes neist mundrit kandvatest naistest siis ei tahtnuks olla noor ja võluv?

“Mis ma temast ikka vahin, mul endal kodus vanamoor olemas!”

“No-jah, oma naine on meestel ikka vanamoor! Ja sõrmus on sul ka rinnataskus nagu ühes vanas lauluski lauldakse. Eks ju?!”

“Mul on kodus kallis vanamoor ja sõrmus on mul, näe – ikka sõrmes, kus mujal!” Osvald viibutas muiates abielusõrmusega kätt ja astus siis ette sõitnud lifti. Marge, kes “B” korpuses valvurina töötas, oli üsna terava keelega ja armastas Osvaldi kallal ikka aasida kui vähegi võimalust oli. Mees ei pannud seda kunagi pahaks sest Marge oli asjalik inimene ning temaga sai alati ka tõsist juttu rääkida. Ja nii Margega, kui ka teiste turvaneidudega, oli Osvaldil ühtelugu tegemist sest hoonete katustel asuvate ventilatsiooniseadmete võtmed sai ta vaid valvurite käest. Ainult peahoone ventilatsioonisüsteemide juurde sai ta lihtsamalt sest need asusid ju elektriku tööruumiga samal korrusel.

Kuuenda korruse fuajees, nagu igal teiselgi korrusel, oli kohe lifti ukse kõrval väikene ruum koristaja jaoks. Osvald koputas selle toa valgele uksele, ootas veidi ja koputas veelkord. Keegi ei tulnud ust avama ja seetõttu arvas mees, et Karen, veidi eksootilise välimusega, hiljaaegu lastekodust tulnud tüdruk, on kusagil korruse peal mõnes ruumis lapiga vehkimas. Osvald vaatas korraks avaras liftihallis ringi ja läks siis mööda pikka koridori edasi. Koridori põrandat, nagu liftihallilgi, kattis erkhall, ereda laevalguse käes sädelev linoleum. Nii vasakul kui paremal pool olid pruunid, nummerdatud uksed ja pea igal uksel seda ruumi rentiva firma nimi. Enamasti kõik ingliskeelsed.

“Vene ajal olid meil eesti-, ja venekeelsed ettevõtete nimed peaaegu pooleks, nüüd on harv juhus kui kusagil firma eestikeelset nime näed.” mõtles mees mööda koridori edasi sammudes. “Täpselt sama nagu meie raadiojaamadegagi – vähe kui kusagilt eestikeelseid laule kuuled, ikka käib üks pidev hau-duju-duutamine. Ööd-päevad läbi!”

Kusagil neis ingliskeelsete uksesiltidega ruumides pidi ju Karen olema. Osvald jõudis veel paarkümmend sammu edasi astuda kui tema üllatuseks ilmuski koridori lõpus ootamatult nähatavale sihvakas, punast koristajakitlit kandev noor tüdruk.

“Osvald, mis sa venid seal? Tule ometi ruttu! Mul siin ju kõik uputab! Vett tuleb nii palju, et ma ei jõua kuidagi seda siit ära koristada!” hädaldas Karen ja tema suured, tumedad silmad olid ääretult nukrad ning vaatasid Osvaldit kui viimast lootust. Tüdruku töökittel oli eest täiesti märg justkui oleks ta veevooliku joa ette sattunud.

“Mis sul siin juhtus? Ja miks sa nii märg oled?” küsis Osvald lähemale minnes. “Mulle öeldi, et siin on elektrikku vaja aga siin käib hoopis üks tüdruk koos riietega duši all…”

“Pole ma kuskil riietega käinud! Torust pritsis mind märjaks kui ma seda kinni toppisin. Ja mina ei tea keda vaja on… Katkisest torust jookseb ikka veel vett ja sinu juhtmed on ka seinal ripakil.” seletas Karen. “Mina ei oska seda kuradi vett kinni panna!”

“Sina ei peagi seda oskama.” lohutas Osvald tüdrukut. “Sinu mure on vaid ette kanda kellele vaja, ja asi vossem!”

Vesi ei olnud küll tema rida kuid Osvald läks siiski tüdruku järel koridori lõpus olevasse üsnagi avarasse naiste tualetti. Selle eesruumi põrand lainetas veest ja seal, kus pidi olema boiler, tolknesid seinal vaid kaks vasest torujuppi. Ühe seest turritas välja kaltsutükk. Kaltsu vahelt immitses ikka veel vett ja seda oligi Karen kogu aeg püüdnud tagajärjetult põrandalt ära koristada.

“Kuhu see boiler siit sai?” küsis Osvald, olgugi, et oli niigi selge – boiler oli pihta pandud. “Millal sa seda märkasid?”

“Kui tulin tualetist vett võtma, siis märkasingi. Torust tuli vett mis kolises ja seda oli isegi koridori põrandale jooksnud. Ma nägin juba eemalt, et koridori põrand lainetas.”

“Keegi on torusse tüki kaltsu ette toppinud.”

“Mina toppisin selle sinna. Ja siis pritsiski vett nii, et… Ma sain täitsa märjaks.”

“Millega sa selle kaltsu sinna toppisid?” imestas Osvald ja silmitses tähelepanelikult Karenit. “Vesi on ju surve all.”

Tüdruku ema oli arvatavasti mõne araabiamaadest pärit mehe alla kukkunud sest Karenil olid tumepruunid silmad, süsimustad juuksed ja nahk tüki tumedam kui mõnel teisel eestimaa tüdrukul. Millegipärast oli ta oma lapsest loobunud ja nii oligi see üles kasvanud lastekodus. Karen oli kaltsu veetorusse toppides saanud hea sahmaka vett sest tema juuksed olid räti all sorakil ning kitli rinnaesine üleni märg.

“Pastakaga…” ütles Karen ja tõmbas kitli taskust odava pastapliiatsi. “Ma ei mäleta millise toa põrandalt või kust ma selle leidsin. Igasuguseid markereid ja pastakaid vedeleb siin ühtelugu maas.”

“Kui oli ripakil, siis ei olnud seda arvatavasti enam kellelegi vaja…” arvas Osvald ja kummardus kraanikausi alla – kusagil seal pidi olema kraan kust saanuks vee kinni keerata.

“Mulle oli jälle vaja!” ütles Karen ja hakkas lapiga põrandalt vett kokku tõmbama. “Kõlbas kaltsu torusse toppimiseks küll.”

“Pup-pup-pupp!” muheles Osvald. Ta leidis kraanikausi alt küll väikese ja neljakandilise luugi kus taga võis vajalik kraan olla, aga kuna Karen laskis uurakil olles lapil nii usinasti üle põranda käia nii, et tema šokolaadi värvi kintsud välkusid, siis ei jätkunud mehel veekraani jaoks enam silmi.

“Mis sa vahid!” turtsus Karen end sirgu ajades. “Sa otsi parem see kraan üles kust saab vee kinni keerata, muidu ma jäängi seda siin korjama!”

“Ma juba leidsin selle kraani.” muigas Osvald ja tõmbas väikese luugi lahti ning lükkas käes sealt sisse. “Mis sellest siin on kui ma natukene vaatan. Ega see vaatamine sind ei kuluta ju. Ja ikka tüki etem asi vaadata kui see vene ventiil mis siia …”

“Vaata, kui äsan sulle märja lapiga üle “vene ventiili”!” ähvardas tüdruk ja marssis tualettruumist välja.

“Mis sa’s kohe turtsud, ega ma siis paha pärast… Pup-pup-pupp!” vabandas Osvald naeru mugistades aga Karenist polnud enam kippu ega kõppu. “Kohe on neil häda käes kui mees oma silmadel vähegi puhata laseb!”

Ventiil oli tõesti vene oma ja Osvald pidi seda natukene aega kruttima enne kui vee pidama sai. Keegi ehitajatest oli õige ventiili tasku pannud või siis maha ärinud ja asemele pannud vana ventiili. See asus kipsplaadist seina sees ja väikene luuk varjas ta uudishimuliku silma eest.

Seinale jäänud boileri kronsteini juures tolkneva ja läbi lõigatud juhtmejupiga oli asi lihtsam – Osvald isoleeris selle otsad ära ja jättis sinnasamasse. Niikuinii tuli siia varsti uus boiler panna ja siis läks seda juhet jälle vaja. Enne tualetist lahkumist viskas ta harjumuspäraselt pilgu ka kabiinidesse sest mine tea millises neist võis pirn läbi põlenud olla. Parem ise kontrollida ja vajaduse korral tulla vahetama siis kui aega on. Valgusega oli kõik korras kuid Osvald avastas ühe kabiini uksele kleebitud suure paberi millel olev tekst teatas, et peale valguse on tualetis veel ka muud ja üpris omapärased mured. Suurte tähtedega trükitud tekst, et isegi pime inimene näeks lugeda, kõlas niimoodi:

“Sina…

… kes Sa lased WC poti ääred täis nagu tuletõrje voolikust

– palun otsi endale teine koht, kus oma loomulikke vajadusi rahuldada!!!

Või korista see laga enese järelt ise ära!!!”

“Näed-sa, isegi naised oskavad lasta nagu tuletõrjevoolikust! Huvitav, kuidas see neil käib?” muheles Osvald kui ta treppi mööda alla viiendale korrusele läks. WC põrand ja koridor oli ju vett täis olnud ning kes teab, milline olukord korrus allpool võis olla. Kindlasti oli ka sinna vett jooksnud.

Ta ei jõudnud veel teise trepikäänakunigi minna kui altpoolt tormas vastu ähmi täis Vassiili:

“Mis seal üleval tilgub?”

“Midagi ei tilgu enam. Me keerasime Kareniga vee kinni.” vastas Osvald ja lisas: “Boiler pandi pihta!”

“Job-tvojuu-uu!” vilistas Vassiili jäi nagu post seisma. “Kes selle ära varastas?”

“Kust mina tean. Plats on igatahes puhas.” ütles Osvald. “Sul pole mõtet sinna minnagi. Vesi ei jookse enam.”

“Ma lähen ja vaatan ikka asja ise üle!” vastas Vassiili ja hakkas treppi mööda üles minema. Nüüd oli tema samm aeglane ja raske. Ja miks ka mitte, sest varastatud boileri asemele tuli varsti uus tirida ja ka katkised torujupid uutega asendada. Tühja tööd jälle juures.

“Kas alumise korruse WC lagi tilgub?” hüüdis Osvald minejale järele.

“Muidugi! Valja on seal, saad ilusti sisse!”

Viienda korruse liftihall oli samasugune nagu kõik selle hoone liftihallid – avarad ja hästi valgustatud. Laiade liftiuste kõrval oli igal korrusel ühel pool koristaja ruum ja teisel pool lifti uksi meeste WC. Igast liftihallist pääses maja korruseid ühendavale trepile ja sai minna ka pikka ning avarasse koridori mis oli peaaegu sama pikk kui maja isegi. Koridorides, nagu juba eespool öeldud, oli mõlemas seinas rida uksi ja pea iga ukse taga mingi firma. Millega need firmad tegelesid, seda Osvald täpselt ei teadnud ja see teda eriti ka ei huvitanud, kuid käies neis ruumides kas lampe vahetamas või siis mõnda muud elektritööd tegemas, võis arvutite ekraanidelt tahtmise korral nii mõndagi välja lugeda. Osvald oli arvutialal üsna kogenud mees ja talle jätkus teinekord vaid arvutiekraanile visatud pilgust, et öelda milline operatsioonisüsteem arvutis on või millise programmiga parajasti tööd tehakse. Ja programmi järgi võis umbkaudugi aimata millega antud firma võis tegeleda, eriti veel, kui kuulata ruumis töötavate inimeste omavahelist juttu. Enamasti ei olnud Osvaldil aega niisugust asja uurida ega ka erilist huvi selle vastu.

Ta sammus rahulikult mööda inimtühja koridori ja selle lõppu jõudes nägi WC poikvel ukse kõrval suurt musta kilekotti kuhu koristajad tavaliselt prügi panevad. Osvald koputas uksele ja vastust kuulmata, avas selle ettevaatlikult, sest mine tea kust kabiinist võis mõni daamikene välja hüpata ja meesterahvast nähes kreepsu saada. Tal oli juba üks kord olnud võimalus olla naiste WC-s koos naisterahvaga. Tookord Osvald koputas samuti tualeti uksele ja kuna seestpoolt mingisugust vastust ei tulnud, astus julgesti sisse, pani redeli paika ning hakkas lae all olevat armatuuri lahti tegema – selles oleva pirni vilkumine käis tualetti külastvatele naistele närvidele. Ta sai just uue pirni paika pandud kui kuulis ühest kõrval olevast kabiinist tugevat veesolinat ning hetk hiljem astus sealt välja noorepoolne naine.

“Oh-hh…” ehmus Osvald ning kiirustas vabandama: “Andke andeks, ma arvasin, et tualetis ei ole kedagi…”

“Noh, mis siis sellest?” imestas noorik. “Ega te üle kabiini seina ikka sisse ei näinud.”

“Ma pole vaadanudki…” kohmas Osvald.

“Mis te siis muretsete?” küsis noorik naeratades ja läks kingade kõpsudes oma teed.

Seekord oli naiste tualett tühi. Isegi koristaja oli kusagile kadunud. Osvald vaatas uurivalt ringi ja avastas WC ripplaes nii mõnegi märja koha aga kuna ta otsest ohtu ripplae külge kinnitatud armatuuridele ei näinud, kõndis käsi püksitaskutesse toppides WC-st rahulikult välja. Redelit tal niikuinii kaasas ei olnud ja see asi siin ei vajanud kiiret sekkumist.

“No mida sa seal siis nägid?” küsis Marge kui Osvald oli liftiga alla jõudnud.

“Kus?”

“No seal, kus sa käisid. Kareni juures.”

“Pup-pup-pupp… Karenit nägin!” naeris mees. “Šokolaaditüdrukut!”

“Ma ei küsinud seda!”

“Boilerit jälle ei näinud enam. Oli kuuendalt korruselt pihta pandud!”

“Ära lobise! Ma olen täna niigi närviline!” keelas Marge. “Kuhu see kadus? Kaks päeva tagasi, kui ma viimati valves olin, oli kõigil korrustel boilerid alles.”

“Ei tea!” vastas Osvald. “Mina ei ju valva seda hoonetekompleksi.”

“Tõega räägid või?” Marge tõusis püsti ja kohendas püksirihma küljes rippuvat gaasiballooni justkui tahaks sellest boilerivargale silme vahele lasta ning küsis uuesti: “Tõega räägid või? Tualeti uks on ju kogu aeg lukus!”

“Varast ja pätti peab vaid püss mitte lukk! Kas sina siis seda ei tea?”

“Kus sa tohid päti vastu püssi kasutada? Pätil on kriminaalpoliitiline puutumatus!” ütles Marge lifti poole kiirustades. “Ma lähen ja vaatan asja üle ja kui see tõsi on, siis tõstan lärmi!”

“Mis asi on kriminaalpoliitiline puutumatus?” mõtles Osvald kui ta üle hoovi oma maja poole sammus. Vaevalt see mingi õigusalane termin oli, pigem Marge esimese vihaga väljaöeldud vaimusünnitis aga kui silmas pidada seda kuidas meie seadused pätte nunnutavad, siis kindlasti üsna õige iseloomustus asjale.

Mees jõudis liftiga just üles sõitma hakata kui tema töötunkede traksi küljes rippuvas nahkfutlaris hakkas helisema mobiiltelefon. Ta võttis selle välja ja luges ekraanilt – boss Willem.

“Kuulen sind!” Osvald hoidis kätt mobiiltelefoniga püüdlikult kõrva ääres – ta oli just paar päeva tagasi ostnud järelmaksuga uue NOKIA telefoni sest vana ja hea Ericsson, mis talle hullu moodi meeldis, oli kogemata käest maha kukkunud ning kohe ka lõplikult hingusele läinud. Osvald tahtis endale küll jälle Ericssoni osta aga millegipärast ei müüdud “Radiolinjas” temale meelepärast mudelit järelmaksuga ja ta pidi leppima NOKIAga.

“Räägi mis seal kuuendal korrusel juhtus? Kas sa käisid seal?” ehitusdirektoril oli üsna murelik hääl.

“Boiler pandi pihta, muud midagi!” vastas Osvald ja astus liftist välja ning suundus mööda koridori trepi poole mis tema kontorisse viis.

“Seal pidi vesi jooksma. Kas see on kinni pandud?” tundis Willem huvi.

“Karen oli torusse juba kaltsu ette toppinud ja ma keerasin kraani kinni ka…”

“Milline Karen?”

“See šokolaaditüdruk kuuendalt korruselt.”

“Aa… Ma tean teda küll. Nimi ei tulnud kohe meelde.” vabandas Willem ja küsis jälle: “Kas Vassiili on asjaga kursis?”

“On küll. Ta oli ju ka seal.”

“Mida te otsustasite?”

“Midagi pole otsustanud!” Osvald kehitas õlgu nagu oleks Willem sealsamas tema kõrval olnud. “Vesi on kinni keeratud, elekter on välja lülitatud. Mis otsustajad meie oleme?”

“Sinna tuleb uus boiler panna.”

“Äkki saadakse varas kätte?”

“Kustkohast?” imestas Willem.

“Noh, meie turvateenistus või siis politsei…”

“Kes see hakkab niisuguse väikese asja pärast politseid tülitama? See on loomulik kadu ja kõik!”

“Kui politseist ei ole kasu, siis võiks näiteks mõne, noh, mõne selgeltnägija või soolapuhuja appi kutsuda… Pup-pup-puppp!” mugises Osvald naerda. “Need ju kole targad inimesed. Las aitavad kadunud boileri üles otsida!”

“Keda selgeltnägijad aidanud on?” küsis Willem ja seletas tujutult: “Tead ju küll kuidas mõni aasta tagasi selgeltnägijad jooksutasid ühe kadunud tüdruku otsijaid mööda metsi ja raiskasid vaid väärtuslikku aega. Otsijate aur juhiti mujale.”

“Sellisel juhul tuleb ikkagi turvateenistuselt nõuda…”

“Sa oled nagu eilne… Hea küll, mis me räägime. Kui vesi on kinni keeratud siis on hästi. Vähemalt alumisi korruseid ei uputa.” lõpetas Willem jutu ja Osvald pani mobiiltelefoni hoolikalt futlarisse tagasi – kukub raibe jälle maha. Ja nuputa siis kuidas uue saad! Ta jõudis just oma kontorisse ja sättis end laua taha istuma kui ruumi uks lükati lahti ning sisse astus Vassiili.

“Mis uudist?” päris Osvald kohe, sest ega santehnik ilma põhjuseta tavaliselt külla ei tulnud. Temal oli niigi tegemist küllaga.

“Ma lähen nüüd ja võtan laost uue boileri. Kui ma saan selle paika pandud, siis tule ja pane sellele juhe külge.”

“Kust see uus nii ruttu välja võeti?” imestas Osvald sest tavaliselt läks mitu päeva aega enne kui uus asi osteti.

“Uus boiler oli esialgu teise kohta ette nähtud aga Willem käskis selle nüüd kuuendale korrusele panna.” seletas Vassiili.

“No-jah, aga vana?” huvitus Osvald. Olgugi, et ei olnud mingisugustki lootust varastatud asja üles leida või mis uhkem, varast kätte saada, käis niisugune asi ikkagi närvidele.

“Tead, ma ütlesin Willemile, et meil näevad asjade kadumist vaid koristajad, turva ei tea sellest millegipärast mitte kui midagi.” seletas Vassiili õhinal. “Ma küsisin kohe otse, et miks see niimoodi on?”

“Ja mis tema vastas?” küsis Osvald muiates. Oli ju teada, et ega Vassiili ei küsi ülemustelt ealeski midagi niisugust ja mehe jutt oli vaid tühipaljas ärplemine. Santehnik ütles kunagi Osvaldile päris avameelselt, et temal on “pohhuij” mis siin toimub, temal on vaja veel üksteist kuud pensionini vastu pidada ja seetõttu teeb ilma pikema jututa kõik mis kästakse ning ei vaidle kunagi ühegi ülemusega. Seda enam, et ülemused oskavad vaid juhtida aga asjast endast ei taipa ise suuremat midagi. Ja ei taipa sellepärast, et mõtlevad rahakotiga, mitte peaga, ning spetsialistide juttu ei vaevu kuulamagi sest oskavad endi arvates niigi kõigis küsimustes orienteeruda. Nii santehnikas kui günekoloogias ja veelgi peenemates asjades. Muidu küllaltki kinnine Vassiili muutus avameelseks ühel reedesel päeval kui ta tööpäeva lõpul saunalavalt riietusruumi tuli ja kaks “Sarviku” õlut joonelt ära jõi. Muidu eelistas ta ikka “Originaali” nagu paljud teisedki reklaami poolt mõjutatud õllesõbrad, kuid sel päeval ei olnud esimese korruse kohvikus muud õlut peale “Sarviku” mis seal tervelt 20 krooni maksis. Kallivõitu küll, aga see eest võttis peale sauna jutu hästi jooksma.

“Mis ta vastas?” kordas Vassiili ja seletas siis: “Sügas kukalt ja ei vastanud mulle midagi! Mis tal ütelda oligi?”

“Ütle siis mulle kui saad boileri seinale tagasi pandud.” palus Osvald ja arvas teadvat miks Willem otsustas varastatud boileri kiires korras asendada – selle maja kuuendal korrusel üüris ruume ka üks firmaomanike sugulastest või sõpradest ja oli igapidi mõistlik soe vesi sinna võimalikult ruttu tagasi anda.

Vassiili ei olnudki tegelikut mingi väljaõppinud santehnik vaid hoopis meditsiinilise haridusega inimene. Tema günekoloogikarjäär katkes tosinajagu aastaid tagasi ühe untsu läinud abordi pärast ja kuna Vassiili ei saanud või ei soovinud arstina enam edasi tegutseda, valis ta santehniku ameti. Võimalik, et erialavalikul mängis mingit rolli ka tema väga halb eesti keele oskus. See suur ja tugev, laiaõlgne, taaruva kõnnakuga mees, oli heasüdamlik ning alati abivalmis. Tema eeskujulikult raseeritud lõug ja elurõõmus pardininaga nägu väljendasid rahulolu ning optimismi. Vassiili võis küll teinekord omaette olles ropult vanduda kuid teiste juuresolekul jäi ta ikka enamasti viisakaks ning heasoovilikuks inimeseks. Osvaldiga rääkides kirus ta vahetevahel ka ülemusi kuid Osvald teadis juba mida niisugused ütlemised väärt olid – Vassiili vandus vaid niisama, võib-olla iseenda rahustamiseks.

Santehnik läks minema ja Osvald klikkis läpaka ekraanile DELFI uudised ning hakkas artikleid sirvima või õigemini neid hiire rullikuga ekraanil tasapisi edasi kerima. Seda lõbu ei jätkunud kuigi kauaks sest juba mõne minuti pärast helises tema uus NOKIA.

“Kus sa oled?” kostus mobiiltelefonist Willemi rahulik hääl.

“Oma kontoris…”

“Kuule nüüd, mis ma sulle räägin! Nüüd on niisugune lugu, et umbes poole tunni pärast tuleb “D” maja katusele ventilatsioonisüsteeme timmima üks mees. Tule praegu sinna fuajeesse ja saame sealsamas all kokku!”

“Hea küll! Kohe tulen!” vastas Osvald ja lükkas telefoni futlarisse tagasi. See ventilatsioonisüsteem ventileeris korraga rohkem kui poolt seitsmekorruselisest Laheveeru 65D majast. Kahjuks tegi ta seda ebaühtlaselt või vähemalt väitsid niimoodi kõige kõrgema korruse asukad. Neil ei jätkuvat pidevalt õhku. Seda ventilatsioonisüsteemi oli käinud timmimas erinevate firmade esindajad ja alati, nagu kokku lepitult, kirusid nad kõik ühtemoodi neid kes olid aparatuuri eelnevalt häälestanud.

“D” maja fuajees istus turvalaua taga umbes kolmekümene blond piiga, Anni, ja hakkas elektrikku nähes kohe silmi pilgutama. Kunagi oli Osvald talle naljapärast ütelnud, et muud sa siin valvelaua taga ei teegi kui vaid plaksutad silmi ja võlud mehi. Kui tõsiselt piiga seda ütelust võttis seda Osvald ei teadnud kuid tema juuresolekul hakkasid nooriku alati silmad tihedamini plaksuma kui muidu.

“Ole pai, anna mulle palun ventilatsiooni ruumi võtmed!” ütles Osvald talle peale teretamist ja nõjatus küünarnukkidega kõrge barjääri peale mis nagu baarilett ümbritses valvelauda. “Ma lähen jälle kajakatele külla!”

“Võta pealegi! Või minul sinu jaoks millestki kahju on?!” Anni ei vaevnud laua tagant tõusmagi vaid pööras end koos tooliga ning võttis selja tagant lukustatavast kapist vajaliku võtmekimbu. “Näed, siin nad on!”

“Kohe nii ruttu käes?” imestas Osvald sest pea alatihti olid turvaneiud võtmete otsimisega hädas – need olid küll korralike lipikutega ja kirjad peal aga võtmeid oli kapikestes palju, lausa kümnete puntide kaupa ning see ajas piigad tihtipeale segadusse.

“Mis seal ikka otsida?” imestas blond, ulatas võtmekimbu Osvaldile ja lisas: “See on ju ainus lilla lipikuga võtmekimp.”

“Lilla?” mees uuris hoolega lipikut ja arvas: “See on rohkem roosa kui lilla.”

“K-kas-s sa ei tunne vär-rve või?” venitas blond naeratades ja plaksutas silmi.

“Miks ma ei tunne? See lipik on roosa.”

“Lilla!”

“Roosal on roosa, ma tean…” venitas Osvald “Kuldse Trio” moodi laulda.

“Midagi sa ei tea!” nähvas blondiin. “Lilla!”

“Mina või?” Willemit ei olnud veel näha ja Osvald otsustas blondiiniga veidi lõõpida.

“Kui sa värvi ei tunne, siis sina jah!” nurrus Anni üleolevalt naeratades. Tema hääletoonist võis aimata, et ka tema tahtis lihtsalt Osvaldit natukene nokkida.

“Kust sa tead, et ma lilla olen?”

“Sa oled ju moodne mees! Praegusel ajal on väga moekas end homona reklaamida ja olla igasuguste suundumuste suhtes salliv.”

“Kust sa tead, et ma moodne mees olen?” irvitas Osvald. “Et ma üldse mees olen?”

“Kes sa siis oled?” Anni lõkerdas naerda ent talitses end kohe – fuajeesse tuli õuest mitu inimest. Omavahel vesteldes möödusid nad kiirel sammul turvalauast ning suundusid lifti poole.

“Kes ma siis ikka olen?” muigas Osvald ja lisas täpsustuseks: “Vana ja karvane vanamees vist, ei enamat!”

“Oss! Mis sa ajad siin noorele tüdrukule jälle kärbseid pähe!” Willem oli märkamatult fuajeesse tulnud ja ulatas Osvaldile terekäe: “Kas sa võtmed võtsid juba?”

“Näed ju, need roosa lipikuga võtmed …”

“Lilla lipikuga!” itsitas barjääri tagant blondiin ja kissitas rahulolevalt silmi.

“Pup-pup-pupp… Ise oled lilla!” mugises Osvald kui nad Willemiga lifti ukse juurde sammusid.

“Mis sa siis tüdrukule niimoodi ütled?” noomis Willem kuid hetke pärast lisas muheledes: “Ah-haa, kurivaim! Sulle ju meeldivad blondiinid. Mis sa ta’st muidu norid?”

“Pole nad brünettidest etemad midagi!” pareeris Osvald kuid ei saanud südamesopis salata, et blondiinid olid tal eluaeg põlved nõrgaks võtnud ja ühe teise ihuliikme tihtipeale jälle kõvaks teinud. Mis sellest, et tihtilugu valel ajal, vales kohas ja vale blondiini peale.

“Ma tean sind kuradit küll!” naeris Willem ja kissitas lõbusalt silmi. “Sa pead ikka kusagil kellegagi semmima või lorijuttu rääkima.”

“Mis semmija mina enam olen. Aga lorijutu ajamine pole kusagil keelatud.” arvas Osvald.

“Turvanaised muidugi tunnevad sind, aga kui satud näiteks oma lõõpimisega niisuguse vanatüdruku otsa kellel pole üldse naljasoont? Noh, niisuguse peale, kes ei jaga matsu? Mis siis?”

“Mis siis ikka.” ütles Osvald. “Kui ei jaga, siis ei jaga ja sinna pole midagi teha. Tema õnnetus, ei muud!”

“Ei ole see tema õnnetus vaid on hoopis sinu õnnetus!” seletas Willem rahulikult nagu tal kombeks. “Me peame sind siis kui kliendi või lihtsalt korraliku inimese solvajat päevapealt lahti laskma. Niisugust matsi ei saa ju “Seaside Real Estate” oma palgal pidada.”

“Ma ei ole oma teada siin veel kedagi solvanud!” õiendas Osvald. Talle ei meeldinud Willemi jutt kohe sugugi.

“Ega ei olegi ja vaevalt sa kellelegi ilma asjata pahasti ütledki, aga saa aru, mitte kõik ei pruugi sinu naljadest niimoodi aru saada kui sina ehk mõtled.” Willem rääkis nagu kannatlik isa oma lapsele ja mis sellest, et ta Osvaldist oma tosina jagu aastat noorem oli. See-eest oli ta jälle Osvaldist ligi peajagu pikem ja ka tunduvalt kõrgemal ametipostil. “Ja siis tuleb Elmira lauale mingi firma blanketil ettekanne kus on sinu pätiteod kõik üksteise järel üles loetud. Võib-olla rohkemgi veel.”

Osvaldi käekäiku kirjeldades jõuame kunagi arusaamani, et ka niisugune, igapidi tavaline inimene nagu Willem seda oli, võis teinekord iseenesegi teadmata ilmutada lausa prohvetlikku ennustamisvõimet.

“Mina pole ju süüdi, et keegi…”

“Elmira ei hakka uurimagi kas oled süüdi või mitte.” jätkas Willem halastamatult. “Klient on kuningas ja meie peame tegema kõik, et meie kliendid siin püsiksid. “Seaside Real Estate” peab teenima omanikele kasumit.”

“Ja selle nimel ohverdatakse üks kõik kes?”

“Just! Me oleme siin kõik nagu labida peal. Ja mitte ainult meie – ka peremehed ise on labidal.”

“Mismoodi – labidal?” ei taibanud Osvald.

“Kuidas sai siis ei taipa? Muudkui aga võta labidavarrest kinni ja viska kui liigne ukse taha!” muheles Willem. “Omanikud viskavad meid, töölisi ja ülemusi. Äri ja konkurents viskab jälle omanikke. Kapitalism on karm värk ja hoiab kõiki labida peal! Sa tead seda ju isegi väga hästi.”

Jah, seda Osvald teadis. Umbes pool aastat tagasi löödi niimoodi päevapealt minema üks kolmest ehitusmehest. See, viiekümnendates aastates pikk ja vibalik mees oli värvinud rulliga kusagil mingit seina ning oli tõmmanud sinnasamasse läbikäigu ette turvalindi, et inimesed ei käiks põrandal olevate ehitusmaterjalide vahelt läbi ega kannaks jalgadega võimalikku ehitussodi laiali.

Lint olnud küll ees aga see polevat kedagi pidanud. Ikka leidunud keegi kes sealt alt läbi lipsanud ning läbi remonditavate ruumide otsemat teed otsinud. Sellel, ehitaja jaoks õnnetul päeval, olevat üks rinnakas naine kummardunud lindi alt läbi pugedes nii sügavalt, et tema võimsad piimariiulid olnud mehe ees peaaegu sama alasti kui magamistoas. Ehitaja pole muud märganud teha kui ainult ootamatult välja pakutud, uhket rinnapartiid jõllitada. Tema käsi aga rullinud hoolega edasi ja värvirull tõmmanud ka mitu korda üle valge uksepiida mis seinaga ühte värvi saanud. Pärast pidid tema ametivennad selle ukse ja uksepiidad uuesti üle värvima. Uksepiit uksepiidaks, aga prouale ei meeldinud sugugi, et võõras mees tema rinnapartiid jõllitab ja küsis kohe, et kust siia firmasse niisugune mats tööle sai? Ehitaja vastas, et ega tema pole siin ainukene mats, et on veel teisigi, näiteks niisuguseid kes ohutuslintidest midagi ei pea ja võõrastele meestele lausa tasuta striptiisi teevad. Tunni aja pärast kästi ehitusmehel töö lõpetada ja päeva lõpuks sai ta juba lõpparve. Mees pidi lahkuma “poolte kokkuleppel” nagu ta ise pärast irooniliselt muiates ütles. Täpselt samamoodi pidi lahkuma üks hoovikoristaja kes paari aasta eest ühe tema lumelabida ette kakerdanud proua pikemalt mõtlemata “nahhuij” saatis.

“Me tulime nüüd ühe jutiga üles… Õigem oleks olnud hoopis seda timmijat meest all oodata.” arvas Osvald kui ta oli turvaneiu käest saadud võtmetega viimase raudukse lahti teinud ja lamedale katusele astus.

“See mees on ennegi siin käinud. Küll ta siis helistab kui kogemata ära eksib.” arvas Willem.

“Seaside Real Estate’i” “D” korpuse katuselt avanes ilus vaade Balti jaama taga kõrguvale Toompeale ja Tallinna lahele. Samuti võis sealt vaadata Õismäe paneelelamuid ning Mustamäe suusahüppetorni mis justkui kõrge post metsa seest välja kasvas. Teisele poole vaadates võis näha Pirita rannajoont ning seda osa Maarjamäe kompleksist mis majade tagant välja paistis. Need olid Laheveeru tänavalt vaadates küll tüki kaugemal kui näiteks Õismäe. Pilvitu taevas ja ere päike tõid esile kõige erksamad värvid nii linna panoraamis kui ka lahe peal kus Tallinna poole seilav reisilaev sinise mere taustal eriti erkvalgena paistis. Kaugemal paistis veel teisigi laevu liikumas.

“Minu isa kuulas viiekümnendail aastail “Ameerika Häält” ja seal räägiti ühtelugu “valgest laevast” mis kohe-kohe eestlasi päästma tulevat.” Osvaldile meenus neid valgeid ja suuri reisilaevu vaadates tihtilugu tema isa, Punaarmee poolel sõdinud ja mõni aasta peale sõja lõppu metsavendade aitamise pärast vangi pandud mees. Vanglast tuli isa tagasi juba räsitud mehena ja tal oli kuni peatse surmani kombeks õhtuti magamistuppa minna, raadio käima panna ning seal läbi segajate mürina “Ameerika Hääle” diktorite juttu kuulata. “Nüüd vali milline tahad ja muudkui põgene, vaba laps!”

“Miks sa siis ei põgene?” irvitas Willem. “Muudkui roni aga laeva ja sõida!”

“Kas neil seal piiri taga omi lolle nii vähe on, et neid veel Eestist juurde vaja on?”

“Meiesuguseid vist ei ole vaja, aga paljud noored on sinna läinud ja saavad hakkama.” arvas Willem.

“Keeled suus, miks siis mitte?”

“Keeled suus küll, aga nad on noored ja hakkajad. See on peamine.” arvas Willem.

“Hakkajad on raisad küll!” torises Osvald. “Muud ei loegi enam uudistest kui, et eestlane on röövinud kusagil panka, et eestlane on kusagil narkootikume või lõbunaisi müünud, või…”

“Näed nüüd!” irvitas Willem jälle. “Saavad ju välismaal hakkama!”

“Muidugi! Eestlane olla on uhke ja hää!” vastas Osvald. “Enam ei julge ühelegi välismaalasele tunnistada, et eestlane oled, kohe peetakse sind kaabakaks.”

“Mis sinul sellest on? Sina ju välismaal ei käi!”

“Küll käiks kui palk kannataks. Salgaks oma rahvuse maha ja käiks.”

“Ära minu käest küll palka küsi!” naeris Willem. “Minul on õigus sulle vaid tööd anda nii palju kui kulub. Sedagi vaid nii kaua kuni autoparkla juurdeehitus käima läheb.”

“Seaside Real Estate’is” ehitusdirektorina töötav Willem oli mõni aeg tagasi tööle võetud autoparkla juurdeehitustöid juhtima. Kolm korrust taheti sinna veel peale ehitada sest nelja hoone vahele jääv väikene hoov ei tahtnud kuidagi kõiki autosid ära mahutada. Niikaua kuni ehitustööd ei olnud veel käivitunud, tegeles ta kõigega kuhu oli vaja inimest kes tehnikast midagi taipas. Willem oli hiljaaegu tähistanud oma kuuekümnendat juubelit kuid vaatamata vanusele võis ta uhkeldada tihedate, hallide juustega ning samavõimsate bakenbardidega ja ka sellega, et pakk suitsu päevas tõmmata ei olnud tema jaoks mingi probleem. Willem kandis alati hoolikalt viigitud pükse kuid peaaegu mitte kunagi pintsakut. Selle asemel eelistas ta mingisugust rohekashalli sõjaväelaslikku sviitrit millel hulk taskuid küljes. Neist lõputuist taskutest sai ta tihtipeale otsida vajalikku võtmekimpu või siis mobiiltelefoni. See raip ju helises ühtelugu nagu Willemi kiuste ja loomulikult ei teadnud ta siis kunagi millisest taskust piiksumine parajasti kostis.

“Tere! Ma vist olen ikka õiges kohas?” Osvald ja Willem ei olnud tähelegi pannud kui nende selja tagant olevast rauduksest astus katusele pikk, sinistes töötunkedes keskealine mees, neljakandiline plastmassist tööriistade kast käeotsas.

“Muidugi oled õiges kohas! Sul ju tee selge!” naeris Willem ja andis mehele terekäe: “Kuidas täna enesetunne on, kas häälestad ventsüsteemi lõpuks välja?”

“Eks ma püüan. Mis seal’s ikka…”

Osvald sammus keset katust lösutava ventilatsiooniputka juurde ja avas selle raudukse. Ruum oli viimase võimaluseni ventilatsiooniseadmeid täis topitud ja alati kui Osvaldil oli vaja mööda kitsukest vähekäiku ventilatsiooniseadme elektrikilbi juurde minna, või õigemini, külg ees pugeda, tuli talle meelde kusagilt kuuldud ütelus, et “kana lendab ka mesitarusse sisse kui trukk taga on”. See lohutas ja julgustas.

Enne kui ta sai hakata elektrikilbi juurde minema, helises mobiiltelefon ja dispetser teatas oma kanges eesti keeles, et ühes firmas pole voolu. Osvald küsis abi vajava firma asukoha ja nime ning ütles siis Willemile:

“Ma pean kähku ära minema. Mingis firmas pole millegipärast voolu.”

“Mine, mine!” vastas Willem rahulikult. “Kui saad seal valmis, siis tule siia tagasi. Sulle pakub ju ka kindlasti see ventilastioonivärk huvi!”

“Muidugi!” vastas Osvald kuid ta ei olnud selles sugugi kindel. Dispetser helistas tema arvates täiesti õigel ajal.

Liftiga alla sõites mõtles ta, et on ikka imelik olukord küll – ventilatsioonisüsteemide skeeme ja häälestamise juhendeid ei ole aga tema käest nõutakse, et süsteemid töötaksid korralikult. Kui on palav, siis jahutagu ruume ja kui on külm, soojendagu. Ja kuidas sa pagan neid häälestad kui igal ühel on isemooodi arvuti peal ja kogu selle värgi häälestamine käib juhendite puudumise tõttu proovi-katsu meetodil? Tänu Willemile oli asi hakanud viimasel ajal natukene liikuma ja on ka tellitud neid süsteeme häälestama selle ala spetsialistid. Siin on ka jälle jama juures sest need mehed tahavad raha ja ei tee midagi tarka enne kui nad pole kindlad, et nende poolt esitatud arved ikka kinni makstakse.

“Muidugi pakub huvi, miks ta siis ei paku.” torises Osvald pahaselt. “Muudkui aga proovime ja katsetame aga lõppu pole näha!”

Firmas, kuhu Osvald dispetseri juhatuse järgi läks, ei teatud elektrikatkestusest midagi. Rõõmsanäoline sekretärineiu seletas, et neil on vool kogu aeg olemas olnud ja isegi nii hästi, et üks päevavalguslamp lausa vilgub. Pidevalt.

“Mulle ütles dispetser, et teil on siin voolukatkestus ja lambid ei põle.” ütles Osvald.

“Ma ütlesin dispetserile, et lamp vilgub, ja et oleks hea kui see saaks ära vahetatud.” sekretärineiu vaatas rõõmsalt Osvaldile otsa justkui kuulutaks mingit rõõmusõnumit. “See vilkuv lamp käib nagu närvidele!”

“Muidugi käib!” oli Osvald piigaga nõus ja lisas: “Ma lähen ja toon redeli ning vahetan selle lambi kohe ära.”

“See oleks hea küll!”

“Mul ei lähe kaua.” lubas Osvald ja pani firma klaasukse oma selja taga kinni.

“Kuradi Veera!” vandus mees kui ta lifti juurde läks. Dispetseriga oli alati see häda, et ta ei saanud või ei püüdnudki aru saada milleks kusagil elektrikku vaja on ning ütles alati, et “pole voolu”. Ja ei olnud siis tähtis kus seda voolu polnud, kas lambis, pistikupesas või tervel maja korrusel.

“Oleks ju võinud öelda, et lamp vilgub.” porises Osvald pahaselt. “Ma oleksin siis kohe läinud redeli ja lampide järele, nüüd käi kaks korda! On ikka oinas tõesti!”

“Sedapsi!” ütles Osvald kui ta oli vilkuva lambi ära vahetnud ja redelilt maha ronis. Viskas siis pilgu korraks ka teiste lampide poole mis silmaulatusse jäid ja küsis sealsamas koopiamasina juures millegiga tegelevalt sekretärineiult: “Kas see oli kõik või vilgub teie ruumides veel mõni lamp?”

“Ei ole kuulnud, et keegi kurdaks… Ma lähen ja vaatan kohe järele!” vastas naeratav piiga ja jättis koopiamasina sinnapaika.

Osvald vaatas kiirel sammul mööda koridori eemalduvale sekretärile järele ja mõtles, et näe, siit saab keegi endale ilusa, väikese ja rõõmsameelse nooriku. Annaks jumal!

Peagi tuli sekretärineiu tagasi ja teatas: “Meil rohkem vilkuvaid lampe ei ole!”

„Tore on!” vastas Osvald, haaras redeli kaenlasse ja soovis “kena päeva jätku”, nagu tal mõnikord oli kombeks lahkudes ütelda.

Kontoris jõudis ta redeli vaevalt seina najale panna kui telefon jälle helises.

“Tere! Elektrik kuuleb!”

Seekord tuli väljakutse ühelt advokaadibüroolt mis asus Osvaldi kontorist paar korrust allpool ja ta jõudis sinna ruttu. Hallis kostüümis ja soliidse olemisega keskealine sekretäriproua juhatas elektriku kööki ning klõpsutas tule põlema. Jah, seal oli tõesti Osvaldi abi vaja sest õige mitmel halogeenlambil olid silmad pimedad. Ta pani redeli paika ja ronis ühe pimeda lambi juurde. Redeli peal seistes ja lampi vahetades laskis ta silmadel köögis ajaviiteks ringi käia ning märkas kohe suurt, kuldse sisuga viskipudelit mis seisis seina ääres köögikapil, musta värvi kohvimasina kõrval. See pudel mahutas Osvaldi arvates kindlasti oma kaks-kolm liitrit head vedelikku. Ja hea see pidi olema sest viskipudelist oli üksjagu kallist kraami juba välja kallatud.

“Näed-sa!” mõtles Osvald lampe vahetades. “Vaata kuidas advokaadid oma mõistust teritavad!” Kindlasti ajas enamik advokaate asju kainetena, aga kui Osvald luges uudistest jälle, et mingi advokaat palus kohtul oma kaitsealuse, vägistaja või mõrvari, õigeks mõista, siis tema arvates võis seda teha ainult joomane advokaat. Kaine mõistusega, normaalne inimene niisugust asja ei paluks. Mitte kunagi. Pealegi otsisid advokaadid kaabakate päästmiseks seadusandluses olevaid auke ja kasutasid neid usinasti. Aus advokaat Osvaldi arvates niimoodi ei teeks vaid hoopis teavitaks kohe seadusetegijaid võimalikest aukudest seadusandluses.

Kui Osvald kontorisse tagasi jõudis, leidis ta sealt eest käidujuhataja Vladimiri, oma otsese ülemuse. Vladimir oli väikesekasvuline ja paks mees. Volgasakslane. Mees, kellel oli vene eesnimi ja saksa perekonnanimi, Schneider. Alati ülikonnas, heleda särgiga ja kindlasti lipsuga. Treppe ta ei armastanud ja igal väiksemalgi võimalusel kasutas lifti.

“Tere!” Vladimir tõusis vana ja kulunud tugitooli pealt, mille Osvald oli hiljaaegu ühest ära läinud firma ruumidest privatiseerinud ning korda teinud, ja ulatas terekäe: “Kuule, ma tahtsin sinu käest kusida kust kohast saab, näed, seda firmat välja lulitada?” Vladimir näitas Osvaldile paberilipakat kuhu oli kirja pandud talle vajaliku firma ingliskeelne nimetus.

“Me ju lülitasime eelmisel nädalal sellesama firma kahekesi välja ja siis kaks tundi hiljem jälle sisse!” Osvald oli juba harjunud, et käidujuhataja tuleb peaaegu iga päev tema juurde ja ütleb: “Ma tahtsin kusida!” Huvitaval kombel ütles Valdimir korralikult välja kõik eesti täpitähed peale “ü” tähe ja seetõttu ta tahtiski alati “kusida” mitte “küsida”.

“Davai, läheme ja lülitame selle firma siis välja, milles probleem?!” ütles Osvald ja asutas minekule.

“Nemad on jälle meile raha võlgu ja Elmira käskis nendelt elektri ära võtta.” seletas Vladimir kui nad kahekesi liftiga alla sõitsid.

“Kuidas käsud tulevad, nii ka teeme.” vastas Osvald ja mõtles, et selle firma peaautomaadi asukoht võiks küll juba Vladimirile meelde jääda sest seda on ju viimasel ajal mitu korda sisse või välja lülitamas käidud.

Eelmine käidujuhataja, Sergejev, oli elektrialal väga tugev spetsialist ja ta oleks ka pensionärina võinud vabalt edasi töötada ja olekski töötanud kui ta oleks osanud kas või elemetaarsemalgi tasemel eesti keelt. Paraku oli tema keel küll suur ja lai nagu labidas suus, aga sinna mahtus uhkelt peale vaid vene keel, lubjavildid jalas. Ei ühtki teist suuremat või vähemat tema kõrvale. See ei lubanud tal ametit enam edasi pidada. Niikuinii oli teda, kui umbkeelset, juba liiga kaua juhtival kohal peetud. Lisaks ei soovitud paljudes pindasid rentivates firmades “Seaside Real Estate’i” juhtivate töötajatega suhelda vene keeles. Väga paljud noored sekretärineiud võisid vabalt rääkida inglise, soome ja isegi prantsuse või saksa keeles kuid vene keele vastu ei paistnud neil mitte mingisugust huvi olevat. Sergejev oli “Seaside Real Estate'is” viimane umbkeelsetest juhtidest kes pidi ameti maha panema.

Peale uue peaenergeetiku, ehk käidujuhataja konkursi korras tööle võtmist vormistati endine peaenergeetik mõneks ajaks konsultandiks ja tema ametikohale määratigi uus mees, Schneider. Konsultandile tehti ülesandeks uuele käidujuhatajale kahe kuu jooksul firma elektrimajandus selgeks teha. Kui hästi ja põhjalikult ta seda tegi, hakkas selguma juba esimestel nädalatel kui Vladimir küsis Osvaldilt asju millest see ei olnud elu sees kuulnudki. Ja kui ta palus uuel ülemusel oma küsimust selgitada, siis selgus, et Valadimiril oli firma elektrimajandusest vaid ligilähedane või hoopis vale arusaam. Kui Osvald hakkas talle rääkima kuidas need või teised asjad tegelikult olid, siis vaatas uus ülemus teda kahtleval pilgul, kergitas umbusklilkult oma süsimusti puhmaskulme ja veeres midagi endale nina alla pobisedes minema. Ta ei uskunud Osvaldit. Vladimiri umbusk hajus alles paar nädalat enne vana peaenergeetiku lahkumist ja seda üpris huvitaval moel. Sergejev oli soovitanud teha Vladimiril ühes alajaamas mingisuguse ümberlülituse ja oli öelnud ka täpselt kus asuvad vajalikul lülitid. Vladimir muidugi läks, aga õnneks oli ta alajaama võtmed unustanud oma kabinetti, ning kuna ta ei viitsinud enam tagasi minna, siis kutsus mobiiltelefoniga kohale Osvaldi. Ole hea mees ja tule tee alajaama uks lahti! Osvald läkski ja kui ta kuulis, mida Vladimir alajaamas teha tahab, siis seisis ta seljaga nende suurte lahklülitite käepidemete ette mida käidujuhataja tahtis ümber lülitama hakata ja ütles:

“Neid lahklüliteid ei tohi praegu puutuda!”

“Aga Sergejev käskis nende käepidemed teise asendisse panna!” ütles Vladimir ja tahtis kätega ühe lahklüliti käepidet haarata.

“Ei puutu!” Osvald tegi käega liigutuse nagu tahaks ta ülemust lahklülititest eemale lükata ja hakkas kiiresti rääkima: “Kui sa teed praegu need ümberlülitused, siis jäävad “B” korpuses kõik korrused paariks minutiks ilma vooluta. Ja ka liftid jäävad seisma. Kas sa tead mida see tähendab?”

“Sergejev ju käskis…”

“Niisuguseid ümberlülitusi tohib teha vaid enne tööpäeva algust või hilisõhtul ja sedagi vaid siis kui rentnikke on kirjalikult kaks nädalat ette hoiatatud!” seletas Osvald ärritunult. “Kas neile on ette teatatud ja miks sa tahad teha ümberlülitusi just nüüd? Ja milleks neid ümberlülitusi üldse vaja on?”

“Aga Sergejev…”

“Oota palun!” Osvald võttis mobiiltelefoni ja helistas Sergejevile ning küsis kas niisuguseid ümberlülitusi ikka tohib teha mida uus käidujuhataja praegu nõuab. Ja milleks üldse on neid ümberlülitusi vaja teha?

“Mida ta tahab siis teha?” küsis Sergejev imestunult.

Osvald seletas milles asi.

“Mina ei ole mingisuguseid käskusid andnud ja ei saagi anda sest tema on ju peaenergeetik. Mina olen vaid konsultant!” Sergejev ei paistnud asjast muhvigi teadvat.

“Spas-siibo!” Osvald lõpetas kõne ja ütles Vladimirile: “Sergejev ütleb, et tema ei ole mingisugust käsku ümberlülitamiseks andnud,”

“Kuidas ei ole?” imestas Vladimir ja küsis: “Kas neid lahkluliteid ei tohi tõesti praegu ringi lulitada?”

“Muidugi ei tohi ja niisugusel ümberlülitamisel ei ole ka mingit mõtet.” vastas Osvald ja näitas alajaama seinal rippuval skeemil mis oleks juhtunud kui Valdimir oleks “vändad” ringi keeranud.

“Muidugi, ma saan ju aru…“ Vladimir mõtles millegi üle pingsalt ja siis hetke pärast küsis: “Miks erinevad sinu ja Sergejevi seletused siinsete elektrisusteemide kohta nagu öö ja päev? Mina ei tea enam keda uskuda.”

“Kas…” Osvald hakkas midagi taipama ja küsis: “Kas ma praegu seletasin sulle alajaama skeemi valesti?”

“Ei! Sa rääkisid mulle kõik niimoodi nagu on!”

“Siis mina ka ei tea keda sa pead uskuma!” vastas Osvald ja taipas alles nüüd miks Sergejev nimetas uut käidujuhatajat “paplavokiks” ehk ujukiks – see ei pidanudki firma elektriasjadest midagi taipama hakkama! Ja see, õnneks tegemata jäänud, ümberlülitus oleks pidanud “Seaside Real Estate” omanikele näitama, et uus käidujuhataja, sakslane, on täielik tola ning kindlustama Sergejevile töö ja leiva ka edaspidiseks. Sellest ajast peale hakkas Valadimir kõike, milles ta kahtles või oli ära unustanud, küsima Osvaldilt.

“Näed seda automaati?” küsis Osvald pärast seda kui ta oli võtmega avanud korruse peakilbiruumi ukse ning koos Vladimiriga peakilbi ees seisma jäid.

“Muidugi! Kui ma neid automaatluliteid praegu näen tuleb mulle kohe meelde milline neist see õige on!”

“Lülitan siis selle välja?” küsis Osvad ning vastust ootamata lülitas automaadi välja. “Tehtud!”

“Vott! Kui nad nuud jälle ära maksavad, siis ma tulen ja lulitan selle ise sisse!”

“Hea küll!” vastas Osvald ja küsis: “Kas mind on veel vaja?”

“Ei ole!”

Mõne aja pärast istus Osvald juba oma kontoris kirjutuslaua taga ja laskis kaasavõetud võileibadel hea maitsta. Ühes käes hoidis ta võileiba ja teisega toksis läpaka e-mailboxi potsatanud kirjadele vastuseid trükkida. Täna oli tulnud kõige humoorikam kiri soomlasest sõbralt, Kallelt, kes kirjutas, et tema sõber Kari oli ostnud uue fotoaparaadi ja sellel käivat objektiiv pildistamise ajal välja. Kari oli käinud Kalle juures pildistamas ja oli pildistanud ka tema naist. Ja siis sõber kirjutas, et tema naine on üle viiekümne vana ja aparaadi objektiiv hüppas ka ikka aparaadist välja, aga ei tea kui pikalt see objektiiv siis välja hüppab kui Kari noori plikasid pildistama hakkab?

“Kalle muidugi räägib seda kõike surmtõsise näoga aga ise peab peenikest naeru!” mõtles Osvald sõbrale vastust toksides. Ta jõudis just selle kirja ära saata ja mõlemad võileivad ära süüa kui helises telefon ja teda kutsuti “D” korpusesse kus ühes kolmandal korrusel asuva firma köögis ei olevat voolu.

“Mis te lollakad siis lappate kõik oma kohvimasinad ja mikrolaineahjud korraga käima!” vandus Osvald mõttes kui ta liftiga alla sõitis. “Teie tahate kuuma kohvi kohe kätte saada aga mina pean teiesuguste pärast jälle jahtunud kohvi jooma!”

Jahtunud kohvi joomine oli talle kindlustatud täpselt niisamuti nagu ka selle päeva töörohke pärastlõuna mis ei lasknud tal minna tagasi “D” maja ventilatsiooniseadmete juurde nagu Willem oli soovinud. Samuti jäi tal käimata Irmeni juures. Ja kui Osvald õhtul väsinult bussi istus siis mõtles ta vaid ühele – saaks ometi kord tagumiku maha ja natukesekski ajaks silma looja lasta.