Читать книгу Labida peal - Jüri V. Grauberg - Страница 6

“Tere Osvald! Kaarin räägib siin.” Osvald teadis seda isegi kes räägib sest tema telefoni displeile ilmus helistamise ajal kiri, “Boss Kaarin”. Haldusjuhatajal oli heaks kombeks end alati tutvustada. “Kuule, üks halb asi on juhtunud. Meie kroonilisele võlglasele “D” majast on millegipärast vool jälle sisse lülitatud. Sa tead seda firmat seitsmendalt korruselt küll. Kes seda tegi?”

“Kindlasti mina, kes siis muu…” arvas Osvald ja püüdis palavikuliselt meelde tuletada kelle käsul ta sellele firmale voolu uuesti sisse lülitas. “Ma kahjuks ei mäleta kes selle käsu mulle andis.”

“Millal sa sinna siis voolu jälle sisse lülitasid? See firma on meile tublisti võlgu ja peaks praegu hoopis pimedas istuma. Khm, khm…” Kui Kaarin hakkas köhatama, siis oli asi halb. Kas siis ei olnud midagi talle meele järgi või oli ta Elmira käest juba koslepi kätte saanud. Ja polnud tähtis kas asja eest või lihtsalt niisama, profülaktika mõttes. Koslep on koslep ja niisugused teenitud või teenimata koslepid panid alati Kaarini närviliselt köhatama.

“Minu mäletamist mööda oli see eelmise nädala lõpus.” vastas Osvald. “Kahjuks ma ei saa hetkel midagi täpsemat ütelda sest ma ei ole oma kontoris.”

“Sa teed kusagil midagi nagu alati?”

“Jah! Sätin siin sööklas neid Itaalia armatuuride klaase jälle õigeks. Need muudkui aga vajuvad ja vajuvad kogu aeg viltu, ükskõik kui hästi ma neid ka ei kinnitaks…”

“Mis neil siis viga on?” haldusjuhataja tahtis alati asjadega kursis olla.

“Armatuuride paksusi klaase hoiavad kinni mingisugusest pehmest aga haprast metallist klambrid. Need painduvad klaaside raskuse all tasapisi viltu ja kui neid hakata õigeks väänama siis need klambrid murduvad kohe. Ma olen siia sööklasse juba neli uut klambrit teinud.”

“Kas sul on ikka millest neid klambreid teha?”

“Midagi nipitan ja need ei paindu ka enam nii palju aga…” seletas Osvald kuid pidas vajalikus lisada: “Uute ostmine siia oleks mõttekam kui nende klambrite nikerdamine. Vana on vana ja pole neil ka mingit tegu ega nägu enam… Pole kaubanduslikku välimust.”

“Mitu armatuuri seal saalis on?”

“Kaksteist…” Osvaldil tekkis juba lootus pääseda tobedast klambrite parandamisest mis ainult armatuuride välimust rikkus ja millest niikuinii kuigi kauaks abi ei olnud.

“Kas sa tead kui palju maksavad uued armatuurid?”

“Ei tea. Ma ei ole huvi tundnud.” tunnistas Osvald.

“Mina ka ei tea aga ma ei usu, et meile uute ostmiseks praegu raha antakse. Nii, et katsu neid ikka veel natukene kohendada!” palus haldusjuhataja ja pöördus vana teema juurde tagasi: “Kas sa saad nüüd minna ja sellel firmal voolu välja lülitada?”

“Jah, saan küll! Kas nii sobib, kui ma umbes veerand tunni pärast seda teen?” küsis Osvald. “Ma ei tahaks siin asju ripakile jätta.”

“Sobib küll! Miks siis mitte?” oli Kaarin asjade käiguga rahul.

“Ma lähen pärast oma kontorist läbi ja vaatan läpakast järele millal ma selle firma välja lülitasin ja siis helistan teile.” lubas Osvald.

“Kas sul on see siis arvutisse kirja pandud?” imestas Kaarin. “Sa võid siis äkki ütelda ka kes selle sisse lülitamise käsu andis? Praegu kõik salgavad ja teevad näo nagu ei teaks asjast midagi.”

“Jah, mul on see toiming kindlasti kirjas aga ma ei usu, et oleks kirja pandud ka see kes mulle niisuguse käsu andis.” vastas Osvald ja lisas: “Ma pean vist hakkama üles kirjutama ka seda kelle käest ma missuguse käsu saan.”

“E-ei…” keelas Kaarin. “Pole sul vaja midagi kirja panna aga hea oleks küll teada saada millal sa neile uuesti voolu sisse lülitasid.”

“Ma ütlen seda teile umbes poole tunni pärast… Ma ei jõua varem.”

“Hea küll!” vastas Kaarin ja lõpetas kõne.

Osvald mäletas küll, et ta oli sellele firmale möödunud nädala lõpus voolu uuesti sisse lülitanud aga mitte kuidagi ei tulnud meelde kes talle niisuguse käsu oli andnud, kas ehitusdirektor või käidujuhataja. Või hoopiski Tereese. Käsutasid ju kõik järgemööda nii haldusjuhataja kui ehitusdirektor, nii käidujuhataja kui jurist, kui, kui, kui… Viimane just sellepärast, et ta oli kuulu järgi ühe “Seaside Real Estate” omaniku või selle sugulase armuke ja tahtis seetõttu ka peremeest mängida. Ja kõigi käsud tuli kõik ühtemoodi täita, mis sellest kui need mõnikord hoopis vastupidist tegevust nõudsid. Kui pedantse Sergejevi ajal käsutas elektrikku ainult tema ja kõik käsud elektrikule tuli temaga tingimata kooskõlastada, siis Vladimiri ajal niisugust asja ei olnud. Igaüks võis elektrikule käske anda ja pahatihti ei olnud käidujuhatajal aimugi millega tema ainus elektrik tegeles. See andis Osvaldile küll täieliku tegevusvabaduse kuid samas ka küllalt suure vastutuse – ta pidi ise suutma otsustada kas talle antud käsk on reaalselt täidetav ja kas selles ei kätke mingisugust ohtu seadmetele ega inimestele. Firma ainus elektrik ei olnud niisugusest usaldusest kuigi suures vaimustuses.

Kui Osvald pool tundi hiljem oma kontori poole sammus, tuli talle hoovi peal vastu Willem.

“Tead! Elmira karjub, Kaarinil on närvid läbi. Mind lastakse homme lahti…”

“Mis sa räägid hullu juttu!” keelas Osvald. Niisugust asja ei saanud ju uskuda. Muidu naljast lugu pidaval ehitusdirektoril oli kalduvus peale peapesu saamist asju veidi üle dramatiseerida. Oli muuga kuidas oli, siis vähemalt Willem ei pidanud vallandamist küll Osvaldi arvates kartma, sest oli ju tema pea ainukene ülemus kes siinsetest tehnilistest seadmetest üldse midagi taipas ja pealegi ootas teda ees lai tööpõld autoparklale uute korruste peale ehitamisel. See töö, mida ta praegu tegi, oli ajutine ning ei saanud mingil moel tema käekäiku “Seaside Real Estates” mõjutada. Enne võis käidujuhataja iga kell sule sappa saada ja õigusega. See mees oli Osvaldi arvates kindlasti juba ammu “labida peal”, nagu Willemile meeldis niisugust olukorda nimetada.

“Keegi oinas on sellele laululinnule voolu tagasi lülitanud ja nüüd on üleval niisugune lament, et…” Willem nimetas eksikombel voolu tagasi saanud firma omanikku laululinnuks sest see käis ühtelugu lubamas, et maksab oma võla, et maksab, kuid pahatihti maksis lubatud tähtajaks vaid osa või ei maksnud üldse. Ja kui jälle maksis, siis maksis ikka hilinemisega. Lubaja oli ta kõva, tegijana jälle sellevõrra nõrgem. Ühesõnaga – laululind.

“Mina olin see oinas kes sinu laululinnule möödunud nädala lõpus voolu sisse lülitas aga ma ei mäleta kes mulle selle käsu andis.” tunnistas Osvald ja otsustas sisemas kindlalt, et nüüd hakkab ta kõik sisse-, ja väljalülitamise kohta käivad käsud koos käsuandjatega oma arvutisse kirja panema. “Ausõna ei mäleta!”

“No-jah, sina lülitasid!” muigas Willem ja võttis Osvaldi tööriiete nööbist kinni, “Ma tean seda isegi, et sina lülitasid, aga Kaarinit huvitab praegu hoopis see kes niisuguse käsu andis.”

“Kes siis andis?”

“No, ei tea. Mina küll ei mäleta, et ma oleksin niisuguse käsu andnud.”

“Käidujuhataja siis?”

“Ei tea!” Willem keeras Osvaldi nööpi edasi. See oli tal juba ei tea mitmes nööp mida ta püüdis Osvaldi tööriiete eest ära keerata. Õnneks olid kõik nööbid metallist ja metalljalgadega kitli küljes kinni, nii, et neid ei saanudki ära keerata. “Tegelikult polegi tähtis kes selle käsu andis. Tähtis on, et niisugune asi on tehtud ja keegi ei tea asjast midagi. Ja see ajabki Kaarini närvi. Selgust on vaja. Saad aru?”

“Saan küll, miks ma ei saa…”

“Olgu sellega nüüd kuidas on. Las nad seal ise arutavad.” arvas Willem ja jättis nööbi rahule. “Kuule, ole hea ja tee üks asi ära.”

“Nimelt?” ehitusdirektor ei tahtnud kunagi käskida, tema palus, et kuule, ole hea…

“Meil läks “A” majast kohvik ära. Sa tead ju seda?”

“Tean küll!”

“Kirjuta palun selle kohviku elektriarvesti näidud üles ja saada e-mailiga mulle.”

“On sellega kiire?” küsis Osvald.

“Nii ruttu kui saad.”

“Teeme nii!” lubas Osvald ja laskis ülejala “A” maja poole. Ta tahtis esimese korruse kilbiruumist kohe läbi minna ja alles siis sõita liftiga üles oma kontorisse. Kilbiruumis ei kulunud arvesti näitude üles kirjutamiseks kuigi kaua aega ja lisaks näitudele kirjutas ta igaks juhuks märkmikulehele üles ka arvesti numbri. Osvaldil oli kunagi tobe juhus kus ta kirjutas üles näidud aga arvesti numbrit mitte ja mõni aeg hiljem ei olnudki enam võimalik kindlaks teha millise arvesti näidud ta oli oma märkmikku kirja pannud.

“Mida vähem jamasid, seda parem!” arvas Osvald kui ta märkmiku taskusse lükkas ja sammud lifti poole seadis.

“Kakskümmed kaks tuhat on puudu!” kurtis liftis umbes kolmekümne aastane, heledapäine näitsik oma pliiatspeenele ja tugeva meigiga kaaslasele. “Ma olen kaks korda juba kokku võtnud aga mida ei ole, seda ei ole…”

“Kuhu see raha sai siis kaduda?” imestas see ja pakkus: “Võtame Külli ka kampa ja vaatame kolmekesi asja uuesti üle.”

“Tulge appi jah!” rõõmustas heledapäine. “Mina lihtsalt ei suuda enam. Bossembahh käib ka pidevalt närvidele. Mul on peas kõik segamini ja ma ei jaga enam midagi! ”

Osvald teadis, et “bossembahh” ei tähendanud kedagi muud kui bossi ja tulenes sõnadest “boss on paha.” Mõned nooremad naised kutsusid oma ülemusi Bossembahhideks. Osvald ei teadnud, ja teda ka ei huvitanud eriti see, kas nende naiste ülemus oli tõesti siis nii paha või oli see lihtsalt harjumuspärane hüüdnimi, ei enamat. Ta lihtsalt kuulas mida noorikud rääkisid ja teinekord võis liftis üsnagi huvitavaid asju kuulda. Mees oli liftides sõites ja firmades tööd tehes kuulnud inimesi rääkivat väga erinevatest probleemidest. Üsna tihti ei peetud tema juuresolekut millekski ja räägiti päris avameelselt. Ükskord oli Osvald läinud siiasamasse, “A” majas asuvasse tõlkebüroossse läbipõlenud elektriradiaatorit vahetama. Seal oli piigadel parajasti puhkehetk või lobisemistund ja nad rääkisid üksteisele õhinal kui hästi nende beebid söövad ning kui armsalt magavad. Arvatavasti unustasid nad akna juures kükitava Osvaldi, sest peale beebide kiitmist hakati rääkima oma meestest.

“Ja, ega mehed ei mõtlegi muule kui aga saaks… Mul veel õmblused sees aga tema juba ronib!”

“Armastab, mis muud!”

“Teadagi mida ta armastab! Mõnikord mõtlen, et tal on minu juures vaid seda ühte kohta vaja. Ja pidevalt!”

“Näe mis juttu noorikud on rääkima hakanud! Tegid meestega imearmsad beebid valmis ja nüüd kiruvad neid!” imestas Osvald ja võttis midagi mõtlemata lahtised juhtmeotsad üks ühte, teine teise kätte ja väänas need sirgemaks. Juhtmete õgvendamisel tundis ta pihkudes millegipärast tugevat kuumust ja laskis need üllatunult lahti. Sa jeerum! Ta oli õgvendanud mitte radiaatori küljest tulevaid juhtmeotsi vaid hoopis neid mis seinast tulid ja olid voolu all!

“Ah sa raisk!” vandus Osvald mõttes. “Kuula aga pealegi kõrvad kikkis, tite-, ja kepijutte ning anna lollist peast otsad ära!”

Noorikud rääkisid oma juttu rahulikult edasi ja peagi pöördus nende jutt jälle beebide peale. Osvald aga pühkis ei tea kust laubale tulnud higi ja oli uue radiaatori seina ühendamisel sama hell, õrn ning tähelepanelik nagu need noorikudki kellel oli töö juures külm ja kodus pisikesed, armsad beebid ning kepinäljas mehed…

Kontoris vaatas ta oma läpakast järgi “laululinnu” firma sisse lülitamise kuupäeva ja helistas Kaarinile.

“On teil aega rääkida?”

“On küll!” Osvald kuulis mitte ainult Kaarini häält vaid tema juures rääkisid kõva häälega ka mingid naised. Üks tundus olema Elmira hääl aga teine oli täiesti võõras. “Mis mureks?”

“Ma lubasin teile ütelda selle voolu sisse lülitamise aja…”

“Ja-jah! Mul ei tulnud kohe meelde. Nii palju on siin igasuguseid probleeme lahendada…” vabandas Kaarin.

“Ma lülitasin selle firma uuesti sisse neljapäeval kella kahe ajal.” kandis Osvald ette ja lisas: “Kahjuks ei ole mul siin kirjas kes selle käsu mulle andis.”

“Sel-lge!” venitas Kaarin. “Aitäh! Küll me siin uurime seda asja ise edasi! Aitäh sulle!”

“Mis sa ikka tänad!” mõtles Osvald kui ta telefonitoru hargile pani. “See ju mu amet…”

Willemile lubatud elektriarvesti näitude saatmine e-mailiga oli vaid mõne hetke küsimus ja Osvald võis pärast seda rahulikult endale kohvivett spiraaliga keetma hakata. Lõunaaeg oli märkamatult kätte jõudnud. Nii kaua kui kohv tassis tõmbas, järas ta kodunt kaasa võetud võileibu ja luges Internetist uudiseid. Peale “Päevalehe” lugemist hakkas Osvald alati DELFI lehekülgi lappama sest teisi ajalehti sai lugeda alles peale kella viit õhtul.

“Mõeldakse ikka tobedaid asju välja!” siunas Osvald mõttes, “Ainult loll asjapulk võib mõelda, et kui tema lubab Internetis kuni õhtuni vaid oma ajalehe pealkirju lugeda siis tekib minul kohe raha selle ajalehe ostmiseks! Raha on mul ju ikka vaid nii palju kui on ja mitte sentigi rohkem!”

Osvald tellis varemalt endale koju ikka mitu ajalehte aga tasapisi hinnad tõusid ja lõppude-lõpuks kadus tema postkastist ka viimane uudiste tooja, “Päevaleht”. Nii jäidki ajalehed kõrvale ja uudiseid ammutas tema perekond kas raadiost, telerist või siis Internetist. Tõsi, Elle-Maid ja Hellurit uudised eriti ei huvitanudki. Kui nad kusagilt kellegi käest midagi kuulsid mis neile huvi pakkus, siis tuldi kohe Osvaldi juurde küsima, et “sina tead kindlasti, räägi millest seal tegelikult juttu oli!” See võttis siis kätte ja otsis Internetist vajaliku uudise üles ning trükkis selle kibekähku välja – lugege ise kui tõesti huvi pakub! Ja nii tekkis aja jooksul suure toa laua alumisele riiulile päris paks patakas trükitud paberilehti huvitavamate uudistega. Mõnikord, kui Osvald lappas neid pabereid mis olid veel prügikasti viskamata, siis mõtles ta vahetevahel, et kuidas tuleks odavam, kas tellida jälle koju ajaleht või kulutada raha trükipaberi ja printeri tooneri ostmiseks. Selget vastust sellele küsimusele ei olnud.

Osvald luges lõuna ajal tavaliselt DELFI uudiseid. See oli tema arvates kohati üsna asjalik portaal kuid tihtipeale kippusid mõned artiklid haisema minema. Eriti siis, kui pandi üles mingisugune usuteemaline artikkel. Ja see siis haiseski koos mõne pederaste ülistava artikliga üle DELFI. Osvald ei saanud kuidagi aru, miks oli vaja pidevalt propageerida usuhullust ning pederastiat. Need teemad häirisid mitte ainult teda vaid ka paljusid teisigi inimesi sest kommentaare kogusid niisuguse sisuga artiklid alati sadu. Ja need kommentaarid ei olnud pahatihti midagi muud kui sinna-tänna solgi valamine. Usklikud olid oma arvates head, targad ja lausa jumalast valitud inimesed, mis sellest, et nende usuvennad oli aegade jooksul, jumalasõna suus, teinud ühe seateo teise järel, ning pederastid ei olnud jälle sugugi nõus, et neid kiiksuga inimesteks peeti.

“Loomulikult!” urises Osvald. “Tõmba aga lapsele või omasugusele urruaku ning oled väga erudeeritud, igati lugupeetud inimene. Kui mitte just geenius siis VIP kindlasti!”

Ta oli kohvi ära joonud ja plaanis minna Irmeni juurde ning vaadata kuidas temal asjalood on. Äkki vilgub seal mõni lamp laes või pole pistikupesades voolu. Südames ta soovis, et see niimoodi ka oleks. Siis oleks tal põhjust Irmeni naisevuntsimise salongi minna kui tegija, kui aitaja. Kahjuks ei olnud Irmen talle helistanud aga Osvald arvas, et natukene silmarõõmu ei oleks keset tööpäeva sugugi paha, ning niisama võiks ju ka lobiseda. See, Osvaldi arvates imekaunis naine, ei olnud mitte suupeale kukkunud noorik ja oli seetõttu mehe jaoks väga huvitav ning meeliköitvalt meeldiv vestluspartner. Irmen ei peljanud isegi kahemõttelist juttu mis Osvaldil tihtipeale lausa kihu üles lõi. Vastupandamatult pandav naine, nagu viimasel ajal oli moes ütelda. Ometi ei läinud nende jutt Osvaldi meelehärmiks mitte kunagi konkreetseks ja piirduski enamasti mehe kurvastuseks vaid vastastikuse lõõpimisega. Irmeni säärejooks oli Osvaldi arvates üle prahi ja tema silmad, ohhh! Osvald lausa uppus neisse! Kuidas ometi saab ühe naise silmadest nii sinine ja rõõmus taevas vastu särada? Oo-jaaa…

Osvald asutas end juba Irmeni juurde minema kuid siis helises lauatelefon, nagu ikka valel ajal, ja seal kuuldus Willemi murelik hääl:

“Mis arvesti andmed sa mulle saatsid?”

“Sellesama kohviku andmed mida sa tahtsid!” vastas Osvald.

“Vladimir andis selle kohviku kohta Kaarinile hoopis teised andmed.”

“Millised siis? Kas sa saad mulle ütelda tema antud arvesti numbri?”

“Saan küll!” vastas Willem ja peale väikest nohisemist ning mingites paberites sorimist luges ette selle arvesti numbri mis Vladimir Kaarinile andis.

“Oota, ma helistan sulle kohe tagasi!” palus Osvald ning otsis oma läpakast üles faili kuhu ta oli kirja pannud andmed kõigi “Seaside Real Estate’s” kasutusel olevate elektriarvestite kohta. Veidi uurinud tabeleid, leidis ta oma suureks imestuseks, et Vladimir oli andnud haldusjuhatajale kohviku pähe hoopis teises majas oleva toitlustusfirma elektriarvesti andmed.

“On ikka oinas!” kirus Osvald. “Saksa täpsusest ei ole sellel mehel küll vähimatki aimu!”

Alles see oli kui Schneider teatas haldusjuhatajale, et “D” maja kahel korrusel on tervelt viiekordne elektrienergia ülekulu. See ettekanne andis Osvaldile tööd mitmeks päevaks sest tal kästi kõige kiiremas korras välja selgitada millised lisatarbijad on nendel korrustel ruume üürivatesse firmadesse tekkinud. Osvald käis läbi kõik firmad ja kontrollis kilbiruume ning mõõtis koormusi aga ei leidnud mitte midagi mis oleks võinud olla niisuguse järsu elektrikulu suurenemise põhjuseks. Kuivõrd asjasse sekkus ka Elmira, siis kontrolliti kogu “Seaside Real Estate’i” kolmpleksis asuvate elektriarvestite näitusid mitme kuu ulatuses ja leiti, et käidujuhataja oli mitmes kohas arvestite näidud lihtsalt sassi ajanud ning seetõttu tekkiski elektri olematu ülekulu. Sel päeval sai Vladimir Elmira käest niisuguse koslepi, et ta tuli ja istus pool päeva elektriku ruumis ning kui Osvald jälle oma kontorist midagi võtma tuli siis tahtis käidujuhataja rääkida UFOdest, universumist ja kaugetest maadest. Osvald kahtlustas küll, et elektri ülekulu tuli arvestite näitude sassi ajamisest aga ta ei teadnud siis veel seda, et Vladimir oli juba Elmira käest koslepi kätte saanud ning istub vaid seetõttu tema kontoris ja unistab kaugetest tähtedest.

“Ja kui mõtled sellele, et kusagil kaugel kosmoses võivad olla veel teisedki maailmad ja seal mingisugused elusolendid, siis tunduvad maapealsed tegemised nii tühised, nii tühised…” rääkis Vladimir Osvaldile juba mitmendat korda. Millegipärast rõhutas käidujuhataja just seda, et võrreldes universumiga on maa peal kõik sündmused nii tühised ja väikesed, et ei tasu isegi mitte nimetamist. Tema kiilakas pealagi ning ümarad põsed roosatasid sealjuures rohkem kui tavaliselt. Kindlasti kuulus ka Elmira käest saadud peapesu nende tühiste sündmuste hulka sest järgmisel päeval käitus Vladimir jälle nii nagu poleks midagi juhtunud ja ei rääkinud Osvaldile sellest poolt sõnagi. Käidujuhataja apsakas vaikiti maha ja Osvald sai asjast teada alles mõni kuu hiljem kui Willem selle kogemata välja lobises.

Nüüd siis oli Vladimir teinud järgmise apsaka ja Osvald oli kindel, et peagi saab ta jälle oma ülemusega vestelda nii universumist kui UFOdest, kui ka maapealsetest, tühistest asjadest…